Voorimehe troska logistas mööda siledaks rullitud sillutisega Riia maanteed linna serva poole. Esiotsa olid tee ääres mitmekordsed kivimajad, allkorrusel avarate vaateakendega ärid. Edaspidi jäi neid vähemaks ja maanteed hakkasid põlistama teeserva joonele. Sirgesse rivvi ehitatud madalad elumajad mille seinad vaheldusid kõrgete plankudega. Plankude tagant paistsid viljapuude ladvad. Küllap oli puude vahel peenramaa ja miks ei võinud hoovis alguses paiknevates kõrvalhoonetes pesitseda nii mõnigi pudulojus, nagu see oli Tallinna kaugemates eeslinnades? Nad möödusid surnuaiaväravatest, varsti pärast seda hakkas voorimees pärima, missugustes rahade juurde sõita tuleb. Jaagup seletas talle midagi tugevatest maakividest, ühekordsetest, elamutest, mis peavad asuma maantee jõepoolses küljes. Noh, siis pole midagi eksida, teatas voorimees ja keeras suurelt teelt kõrvale. Kuna majad olid ühesugused ning Jaagup ebales, missuguses täpselt ta tuttav elab, astusid nad esimese kirjeldusele vastava eluhoone juurest Troikast maha. Jaagupis tasus voorimehele ära, lastes seal linna poole tagasi sõita. Ilma jäi uskuma, et Jaagupi sõber elutsebki mõnes nendest vägevate müüridega majadest. Ent Jaagup tegi ainult tiiru ümber ühe raudkivist hoone oodates ära, kuni voorimees oli eemaldunud. Ning edasi suundusid nad hoopis teisele poole Riia maanteed ja keerasid ühest liivasest tänavajupist sisse. Siin oli rida pikki madalaid puumaju kõik äravahetamiseni ühesugused, igaühel hulk sissekäike ja paariviisi paiknevad korstnad katusel. Mehe jutu järgi olevat käinud siin kahel korral ja väga ammu. Stepan ise oli sel ajal vangis temaga veel vabaduses. Siinsete panni naine üksinda ning naise kaudu saadeti vanglasse sõnumeid ja saadi vastuseid. Igatahes sammusid nad esimesest majast mööda ja läksid järgmise poole. Lõpuks siiski tabasid ka Jaagupit kahtlased. Justkui oleks, pomises mees nina alla. Tõesti, kõik on nii ühte nägu, kui pole ammu käinud, ei teagi enam. Ta läks ühe Akla juurde, sirutas käe ettevaatlikult läbi selle ees õitseva kibuvitsa põõsa, et koputada. Tule aga tule sisse, mis saab rõmmid, ajad üles, võmmid, kõikas, mehe hääl seest läbi avatud, õhuakna kaegus luuletajaks hakanud. Ja siis Jaagup ning nad sammusid ümber veenduva tuulekoja, mille teisel küljel oli sissekäik. Väikesest esikust viis uks ühetoalise köögiga korterisse. Ruumi oli selles vähe, sest peale mehe, kelle nägu oli ilma aknast näinud elasid siin ka naine ja nelja-viieaastane poisiklutt. Ometi oli kõik väga puhas ja kena. Akna all seisvale lauale oli laotatud keeruliselt pillutatud linik. Lihtsas klaasvaasis oli kimp värskelt korjatud karikakraid. Rilma tundis end kohe väga koduselt. Panniks kutsutud mees oli nähtavasti Jaagupi ammune sõber, sest nad raputasid pikalt teineteise kätte, et kui see lõppenud, tutvustas Jaagup prilvad kui seltsimeest, kes teda vahel väga tublisti abistanud. Varsti sai Rilma tuttavaks ka naisega, kelle nimi oli melani ning poisiga, kes ütles end olevat Liido. Hoolid üks ühest, teine teisest sordist tõmmati laua ümber. Endale tõi Stepan köögist tabureti istumise alla. Jaagup võttis põuest viinapudeli ja pani lauale. Poisikesele, öeldi, et uneaeg hakkab varsti kätte jõudma. Tooronis vastu vaidlemata mööda nari treppi üles ja viskas end asemele pikali. Seal oli tal hea laua taga istuva seltskonna tegemisi pealt vaadata. Melani puges meeste tagant köögipoolele. Mõlemad mehed olid toetanud küünarnukid lauale. Neil oli palju, mida teineteisele rääkida ning mõneks ajaks ilma kõigi poolt tähelepanuta. Aga see oligi hea. Ta sai rahulikult ringi vaadata. Jaagupi sõbra elamisega tutvuda. Stepan oli Jaagupist vanem, vahest 50-le lähenev karmi olekuga mees. Ta kandis siilipead ja rääkides tekkisid ta põskedele sügavad lohud. Käed olid suured, päevitunud käevarred paksult mustade karvadega kaetud. Tumedate kaarjate kulmu puhmaste alt oli vestluskaaslasele suunatud läbitungiv meelekindel pilk. Rilma jäi seda pilku areldi vaatama. Miski selles lummas teda. Miski hirmutas. Viimaks Stepan nägijat Rilma teda vaatab, noogutas tema poole. Liige küsis ta Jaagupilt veel mitte, vastas too samuti rihma poole vaadates. Selge pilt tuleb pelga rastuda. Seda. Kuigi, nagu ma ütlesin, on ta mind kõvasti aidanud. Melani vabast köögist, aurava kausitäie, keedetud kartulitega. Neile lisandusid võidops ja rullmopsid. Meestele pandi viinavõtmiseks suured klaasid. Rilmadki Nonii ehk ta tahab naiste napsu kodust Kirsinaliskat. Rihma noogutas pigem seda kui valget viina. Stepan tõstis viinatopsi. Kõigi maade proletaarlased, ühinege, kõlas hele poisikese hääl kõrgelt lae alt kahekordse voodi ülemisele lavatusele tehtu tasemelt. Jaagup vaatas selja taha. Sa oled poisi õige hakkajaks õpetanud, kas sa ei karda, et kui ta mõne aasta pärast kooli läheb, tuleb sul pahandusi? See poiss kodanlise valitsuse ajal kooli ei lähe. Kui ta nii vanaks saab. Kooli minna on juba töötava rahva valitsus. Väitis Stepan kindlalt. Sa tead kõik ette, vaated kuupäeva täpsusega. Muigas Jaagup. Ma ei tea ette mitte midagi, ega ma mõni posija ole. Aga ma näen, mis toimub. See sõda, mida Euroopa riigid sepitsevad Saksamaa ja Itaalia ees Inglismaa ja Prantsusmaa ustavate kannupoiss täna järel viib ülemaailmse revolutsioonini. Selles ma olen kindel, mis mul siin päev otsa muud teha, kui raadiot kuulata. Lainetele kätt ette ei pane. Mehed võtsid põhjani ja haukasid soolast peale. Ema ema, ma tahaks ka võide kardulast. Tuli ülevalt nüüd teist sorti juttu. Eks tule siis, ütles Milani. Ega sinu suu kah seina plagule, aga pärast lähed kohe tagasi ja keerad kotile. Jah, vastas Viido ja oli selle ajaga juba laua taga platsis. Sa vaata seda, kui kõvaks meheks on Joosep läinud, rääkis Stepan edasi, kuidas ta oma seljatagust kindlustada? See ei ole muud kui märk, et ta tahab uueks revolutsiooni laineks kõige paremini valmis olla ja igasugustest vastu töötajatest ja kahtlema lööjatest lahti saada. Joosep küsis Jaagup arusaamatuses. Stepan muigas. Joosep, ehk Jossif sulga taipamisega raskusi. Sa mõtled, et Joosep, nagu sa ütled, toimetab siis sellepärast nii otsekoheselt, et arvab, revolutsioonisid süttivat. Siin ei saa mingisugust teistsugust arvamist olla. Teab, mis ta teeb. Ja ta teeb õigesti. Iga kord, kui kellelegi kaasa tundma hakatakse, saab revolutsiooniline üritust tagant käelöögi. Kas klassivaenlane hindab järeleandmisi? Oh ei. Kuule, kui võimalik on kõri kallal. Meie peame seda rangelt silmas pidama. See oli küsimus, mille koha pealt olime vangla organisatsioonis kõik üksmeelsed. Aga nüüd vabaduses kuuleb siit ja sealt, et ei tea, kas ikka peab nii vali olema. Kõik ei ole vanglas istunud. Aga kuulaku siis, mis elukogenumad seltsimehed räägivad? Melani pöördesse ilma poole. Kas sul on Tallinnas mõni päris tööots või täidad ainult mede omade ülesandeid? Ma olen konduktor, ütles Rilma. Istun Omni puses ja müün inimestele pileteid. Sõidan päev läbi ühest linna otsast teise. Assoo, see võib päris huvitav olla. MINA, OLEN, Bruns, Veldi kalatööstuses, mis tööstus kah kuus seitse naist ja vana pruntsvelt kavandamas. Mina teen iga neidsamuseid. Ta osutas Roll Maps'i taldrikule. Pikuti lõhki, soolikad välja, roots takkapihta ja siis lähvad juba järgmise naise kätte. Lõpuks pannakse purki esmaklassiline Bruns Veldi rollmops on küll esmaklassiline, ega me sitta tööd ei tee. Melani pilk läks pojale, kelle nägu oli laiale naerule tõmmanud, poisspukis suu tühjaks ja teatas siis. Meil on baasis kanapersed. Nüüd ei suutnud enam palju viitsitamist pidada. Lora lõpp, teatas Melania otsustavalt. Ma näen, et su kõht on täis, laps kohe õhku ei, kuulasin vanainimeste juttu pealt. Kui mehed läksid pärast riigiviinaga ühele poole saamist sooja suve ühe end enne magama minemist Luhtitama ja Stepan viimast tabel rassi tõmbama küsis melaneer ilmalt. Ega sul peenikest peret veel põle? Ei, vastas Rilma. Minul lähed, on, ega kätt ette ei pane. Stepan oli sel ajal kinni. Talle määrati eluaegne sunnitöö. Ma viisin talle pakke, ootasin, ikka, tuleb missugune muudatus. Aga elu nõuab oma, midagi pole teha, mõnikord jääb iseloomust puudu. Ta võtab poissi kui enda jagu. Ütles juba siis, kui veel vangis oli ja kuulda sai. On nagu on, tema poleks saanud trellide tagant mulle seda rõõmu teha. Ja nüüd, kui klike valitsus amnestia tegi ja nii minu kui sinu oma lahti said, ei ole selle koha pealt midagi muutunud. Poiss ütleb talle isegi, papa. Melanie tõmbas käega üle silmade. Mul on elus hästi läinud, mõtle, ta lasti ometigi välja. Kes oleks enam osanud arvata, praegu on ta küll minul Eva peal, aga ehk tuleb selleski üks päev pööra. Hiljem abistas Rilma Menanit tasemete tegemisel. Oma vanamehe panen ma põrandale, sõnas Milani. Tema magab nagunii igal pool krunt. Te kahekesi lähtevanamehe laiemasse asemesse, mina lähen oma kitsasse kuuikusse, sinna mahub ainult üks inime. Ril, ma ei näinud mingit võimalust sellise magama paigutamise vastu protestida. Kuidas oleks saanud endale eraldi magamiskohta nõuda? Aga mida Jaagup sellest mõtleb? Nemad siin melaniga kahekesi õiendavad. Võib-olla arvab, et ilma just nimelt hoovis nii paigutamist tahab talle vägisi külje alla pugeda. Kui Jaagup ja Stepan pärast pikka õhu hingamistuppa tulid poodide ammu valmis. Rilma oli aidanud melanil isegi laua ära kraamida. Nõud lubas naine hommikul ise ära pesta, siis kätte nagunii sooja vett tegema. Jutt polnud meestele otsa saanud, kumbki vaadanud alguses üles tehtu tasemete poolegi. Kas sa papat Carli kohanud oled? Küsis Stepan Jaagupilt. Sina nägi teda hilisematel aegadel olid siis veel vabaduses. Kuid organisatsioonid aastas ja noortega tegeles. Ma olen aru saanud, et ta on samuti Eestis. Eks seda olegi praegu siin rohkem vaja kui välismaal. Papa Tutluse algusest peale on olnud minu tõeline eeskuju, kuulutas Jaagub elevile minnes tema sihiteadlikkus, tema läbinägelikkuse kahtluste puudumine. Sattusin tookord õige inimese käe alla. Jah, ta on tagasi silmast silma näinud ei ole, aga ühendus töötab. Tallinnasse pole ta oma nägu näidanud, keelt pidi peal olema don asjades sarvist kinni võtnud, selles võid surmkindel olla ja sidemed on tal kah kõik alles. Ja kinnitas Stepan mõtlikult. Papa, jäta, ta võib olla karm, aga ta teab kindlalt, mida teeb. Ja nupp on tal õigel kohal. Nüüd põhku. Mehed pole siin midagi enam jutustada, kiirustas melani, homme vaja teistel rongi peale minna. Ma olen harjunud vara tõusma, mainis Rilma. Omni pusad hakkavad peale kuut käima. Kesse siingi hilja tõuseb, pruntsvelt ei lase oma töölistel lõunani põõnata. Vastas melani. Rilma ärkas selle peale, et Jaagup teda dokis. Hommik käes, ütles mees, tule üles, melanil rammus kohvi juba valmis. Me läheme ste panniga pumba juurde pesema, sa saad selle ajaga ennast riidesse panna. Rongi peale läksid nad Papiniidu ehk nagu Stepan vana nimega, ütles vald hofi jaamast. Stepan tuli neid koos Viidoga saatma. Melani oli natuke aega enne seda oma vana jalgratta luksuga. Bruns Veldi kalatööstuse poole sõtkuma hakanud. Grilmale meeldisid nad üks jaan pärast Pärnut peale läksid. Siis ei pidanud vanglayaste müüridest mööda sõitma. Talle ei meeldinud mõelda, et alles hiljaaegu oli Jaagup vanglas istunud. Kuigi meelani oli eile õhtul meeste vangis olekust nagu loomulikust asjast rääkinud. Nad jõudsid varem kohale, ootasid pingi peal istudes. Stepan rääkis, et temale on raudtee Pärnust otse Tallinnasse uus asi. Varem oli tulnud loksuda läbi Mõisaküla ja Viljandi ning sõit võtnud taevat saega. Nad arutasid Jaagupiga veel, mis kõik selle ajaga, mis nad trellide taga elust eemal olid muutunud on. Rilmale tuli meelde, et Stepan oli veel pikemat aega kinnistunud kui Jaagup nute, et inimesed on veetnud nii palju aega oma elust vangistuses. Ei mahtunud ilmale kuidagi pähe. Ta ei kujutanud ette, et tema peaks kuu aegagi kinnises ruumis olema, nii et välja ei pääse. Vangielu peale mõelda oli kole ja hirmuta. Jaagup ütles pannile sedasama, mida ta korduvatele ilmalegi oli rääkinud. Veel üks asi, mille üle ma järjest imestan, on see, kui tuimad kõik vabaduses on. Kõik on nagu mingisse talveunne langenud proletariaadi lihtrahvas, kehvikud klassivõitlusest on järele jäänud hale vari. Ta on, seal on lastud üle pea kasvada ja kõik on justkui rahul. Ära tee lihtrahvale liiga sõnases, Stepan, kust nad saanud on, kui pole olnud eestvedajaid? Kui eestvedajad olemas, küll sa näed, tuleb rahvas kaasa, nii et tuhk ja tolm. Puude tagant hakkas paistma rütmiliselt üles paiskuv suitsusammas ja varsti nähtiga musta Hähkivat vedurit. Jaagup haaras oma sumadeni Jer ilma kohvrikese. Sa piilu, kus otsas kolmanda klassi kollased vagunid on ütles mees. Vagunisse sisenedes nägid nad, et sõitjaid oli päris palju. Ometi õnnestus neil leida pingi vahe, kus nad said näod vastamisi istuda. Nad jõudsid veel step pannile ja Viidole lehvitada. Juba tõmbas vedur vagunid kohalt lahti. Ongi meie suvitusreis lõppenud, sõnas Jaagup, kui rong oli raeküla metsatuka vahele jõudnud. See oli nii tore. Ma ei mäleta enam ammu midagi nii vahvat vastas Rilma talle õhinal. Kas step tegelikult venelane? Küsis ta seejärel. Ta tahtis Jaagupi sõbra kohta, kes oli talle eile mõnel hetkel hirmsa inimesena tundunud midagi head öelda. Ilma aktsendita eesti keeles häkkimine oleks kindlasti sobiv kiitus olnud. Grilma teadis, et isegi mitmete vanemate saatusekaaslased oktandid ei rääkinud täiesti puhta külalist eesti keelt. Jaagup muigas, ei, Stepan võlli ei ole venelane mitte kuskilt poolt otsast vanglapäevilt vahel näitas ette, kuidas venelased revolutsiooni ajal, kui ta Piiteris oli ta nime lähenesid ikkagi EL-i või EL-i või kuidagi sedamoodi. Ta vanemad olid õigeusku inimesed. Õigeusklikele pannakse ristides vene nimi. Stepan ise muidugi mingit usku ei ole ta täie vääriline ateist vihkab kirikut ja kõiki ususuundasid siin maa peal igasugust oopiumi trahvale, mis massid pimedaks Turnajatele järeleandlikuks teeb. Õieti öelda ristiti ka mind kohe pärast sündimist vene nimega. Tähendas seepeale Rilma, kellele see asjaolu äkitselt meelde tuli. Luteri õpetaja ristis, aga kuna me olime Venemaal, siis pidi vene moodi nimi olema. Mulle pandi nimeks Rimma, aga ema hakkas mind Rilmaks kutsuma ja pärast Eestis öeldigi ametnikule, et mu nimi on Rilma. Nüüd on mul isikutunnistuses rihma ja keegi peale isa ja ema ei tea, et ma kunagi Rimma olin. Näed, muigas Jaagup. Te olete step panniga peaaegu ühe pulga peal. Tere, Nad vaikisid. Istusid mõlemad tükk aegumis mõtteis. Sindis tuli peale takuste riietega talumees, kes istus ilma kõrvale Jaagupi vastu. Mees istus alguses rahulikult, siis hakkas puupingiservale asetatud sõrmedega vastu pinki trummeldama. Ta tegi seda hoogude kaupa ja süsteemipäratult kõige viie sõrmega, justkui mängiks mõnda ebamaist klahvpilli. Vahepeal olid sõrmed vakka, siis hakkas jälle närviline krõbistamine. Võimalik, et nii vabanes mees oma erutavatest mõtetest sest mõne aja pärast vaatas ta Jaagupile otsa ja küsis. Kes ütleks, kas ma tegin õigesti või ei teinud. Tegin või ei teinud? Tegin või ei teinud. Sõrmed muudkui trumedasid. Maksin vilja, peksmise masina karnituuri eest käsiraha juba ära. Avan ürikaidia. Kuradi asi, nagu mul seda rahapuru nii palju oleks. Aga kange tahtmine ja teadmine, et odavalt saad, teeb mõistuse pimedaks. Müüjal kõlgub haamri alla minek pea kohal lahti saamisega kiire. Ja mina mõtlesin, et küll oleks hea, kui omal oleks saax külameestele tööd tehes väikest viisi teenida ka pikapeale tilguks raha tagasi. Nüüd jälle kahtlen, mis hirmus. Oli see õige tegu. Võib-olla oleks tulnud raha mustemaks päevadeks hoida. Mis teie arvate, noorhärra, mis saab, kas ühel päeval on jälle sõda ukse ees? Rilma nägi, kuidas ta kaaslase suunurk korraks närviliselt võbeles. Ta teadis, et Jaagup vihkab sõna, härra aga ei taha seda välja näidata, sest kõnetaja on tööinimene. Vanem mees, kellesugustest ta lugu pidas. Mees ei lasknudki Jaagupile midagi öelda, vaid jätkas ise. Kas on, kas ei ole? Ma kardan, kardan, et on. Ta ohkas, jätkas kohe jälle. Teate, minul on nende sakslaste ees hirm. Nad mäletavad väga hästi, kelle süü tõttu balti hertsogiriigi plaan uperkuuti läks. Kes Landesseerile surmahoobi andsid, mitte lätlased. Ja kes kõigi nende parunite vallutajate mõisat laiali jagasid. Nüüd nad tahavad kättemaksu ja saksa kätte maksan kida. Mahtra mehed, viienda aasta mehed said seda tunda. Venelaste ees mul nii väga hirmu ei ole. Kuigi see, mis nad talvel meie piirivalvuritega tegid, oli kole küll. Nüüd müttavad õnneks kaugel Mansuurias, aga sealgi ei julge palju üle piiri minna. Teate, venelased on ju lollid, turakad lõidumaadlikud mättasse, nüüd on niux näljahäda teise otsa sellel Venemaa, mis oli omal ajal poole ilma viljaait. Kõik tsaariaegsed ohvitserid on peajagu lühemaks tehtud. Mina küll ei usu, et need kiidukuked oskavad õiget sõda pidada. Ohtlikud on tõepoolest ainsad, kes riiki juhtida ja sõdid oskavad? Küsis Jaagup vaikselt. Rilma nägi, kuidas ta ägedust maha surus ja sõnu valis. Vähe. Riik on järele jäänud, kus saadel oma tahtmise järgi asju ajad. Isegi meil ise alles rääkisite, löödi Balti parunid minema. Nüüd on võim siinse väljavalitute kihi kätte läinud. Kui nemad on osanud ohjad pingul hoida. Miks te siis arvate, et ei leidu teisigi teadlikke inimesi, kes riigi juhtimisega hakkama saanud? Vaat selles asi ongi. Kas me siis juhitakse riiki nii kui mõisnikud ja Venezi Novnikud läinud olid, hakkas üks lehmakauplemine. Ma käisin vahepeal vabadussõjalaste koosolekutel, sea tehti selle vastu kõvasti kihutustööd. Alguses ma mõtlesin, et kui nemad otsad oma kätte haaravad. Aga nüüd olen arusaamisel, et pole mingit vahet, kas nemad vaata või Isamaaliit. Meil oleks praegu pätsu ja Laidoneri asemel Sirkki Larka muud midagi. Siis ehk oleks vaja üht ergutavat vapustust, et ühiskonnas korda luua? Ei, ei, seda küll mitte, seda küll mitte. Ärge saatanat välja kutsuge noorhärra. Meestrummeldas jälle ägedalt või mida te mõtlesite? Mida ma ikka mõtlesin, võitles Jaagup. Et kord võiks tulla ka valitsus, mis rahvale meeldib. Oh ei, seda ei ole, seda ei usu. Alati saavad etteotsa need, kel on rohkem kavalust. Kui ainult oleks seda õiget kavalust, torkas Jaagup kerge muigega. Rihma vaatas rongiaknast välja ikka ainult sõjajutud ja poliitika. Need kippusid eilse päeva helgeid muljeid enda alla matma. Ta suunas pilgu kaugusse. Kõikjal oli tasane maa, põllud ja aasad. Vili hakkas valmima eemalt vaevarannalt tõusidega üles potisinised, pilved. Talumees tema kõrval vaatas vist samuti aknast välja, sest ta ütles. Näe hakkabki piksepilvi koguma, seda ta hautas. Peaksime kuiva nahaga ära saama. Toris läks mees maha ja Rilmoli Jaagupiga jälle pingivahes kahekesi. Rong oli jõududega poolele teele kui tükk aega vaikinud Jaagup äkitselt elavnes. Ma lubasin, et annan sulle selle rongis kätte kohmasta ning hakkas oma sumadonis sobrama. Ta tõi välja väikese valge ümbriku. Seon tollelt tohtrilt kunagiselt Esserrilt, kelle juures me teed, jõime, mäletad, kui ma tema juurde tagasi läksin? Ma tahtsin teemat küsida, nii et sina juures ei ole. Kas ta oskab soovitada sinu õele Tallinnas mõnda head ja mitte kallist kolleegi, kes teda selles hädas, millest sa mulle rääkisid, aidata võiks. Ta kirjutas paberile ühe aadressi ja pani siia ümbriku. Ta palus, et ma sulle seda mitte enne üle ei anna, kui alles rongis või siis, kui me juba Tallinna jõudnud oleme. Rilma tundis, ta punastab. Ka eile olite, mõtled Marta häda peale läinud siis kui melani küsis, iga tal peenikest peret pole ju oma lapse saamisest rääkis. Hingest tahtis Rilma Martat kangesti abistada ja teadis, et sellega on kiire. Samas tundis ta enesevõimetust kuidagimoodi pidi ju saama arstide nimesid järele uurida. Aga kes oleks süvenenud, mis nimede taga on ja kui suurt raha nad küsivad? Aitäh. Grilma võttis ümbriku ja oli tõepoolest õnnelik. Varasemast vestlusest Jaagupiga oli talle mulje jäänud, et selle asja juures talmehest abi ei ole. Aga Jaagup oli läinud lausa tolle aukartust äratava tohtrihärraga rääkima. Muidugi, Jaagupi jaoks polnud ta nii aukartust äratav, tema võitis inimesi hoopis teistmoodi ja põlastaski toda tohtrit natuke viimase luksuse armastuse pärast. Rilma tegi ümbriku lahti valgele kartong, kaarikesele oli suure käekirjaga kirjutatud kõik vajalik. Tallinn, Raua tänav 31 doktor kileevitš kõnetraat neli neli, kolm, kuus, kaks. Raua tänav. See oli ilmale väga tuttav. Kalamaja bussiliin, mille algpeatus oli Jakobsoni ja terasenurgal pööras Kreutzwaldi tänava kaudu rauasse ja võis olla Trilma, sõitis iga pääsedelikesele märgitud majast mööda. Tuleb järgmisel korral natuke rohkem aknast välja piiluda. Siis oskab ta Marta, kes linna nii hästi ei tunne, kui tema täpselt õigesse kohta juhatada. Rihma hakkas kaarti ümbriku tagasi panema, kuid nägi siis, et seal on veel midagi. Ta tõmbas välja ümbriku rohekashalli sisevoodriga peaaegu sama värvi paberilehe. See oli 20 kroonine rahatäht. Issake, paata näitas ta raha Jaagupile. Jaagup tegi suured silmad. Seda ma poleks küll uskunud. Rilma tundised näkku, tõuseb veel tugevam punata pani käed põskedele. Seal liiga suur raha, et niimoodi vastu võtta. Nüüd ma mõistan, miks ta ütles, et ma võin selle sulle edasi anda alles rongis, poolel teel, muigas Jaagup. Siis ei jookse keegi raha tagasi viima, see kulub sõele ära, kus ta ikka raha saab, arst maksab, maksab palju. Oleksin oma palgast kokku hoidnud, kuidagi oleks ikka saanud kelleltki laenu küsinud. Nüüd pole vaja seda teha, ära muretse, nagu nägid, elab see mees jõukalt, tal ei võta see tükki küljest. Ma saan aru, ma saan aru. Pomises ilma. Aga mul, kuule häbi, sa mõtle nii. See mees püüdis natukenegi lunastada seda ebaõiglust, mille kapitalistlik süsteem on loonud ja kus ühed teenivad väga palju ja suplevad rahas. Muuseas ka paljud arstid. Aga teistele ulub taskutes tuul. Kui ükskord seatakse sisse võrdsus, siis on küll piinlik teiselt raha võtta. Kuigi siis võib-olla polegi enam raha olemas. Mina ei saa niimoodi mõelda. Mul on ikka väga halb tunne, kuigi raha läheb tegelikult Martale vastu. Aknaid tulid esimesed jämedad vihmapiisad ja seejärel hakkas äkki pahinal sadama. Mõlemad vaatasid välja seal, kus olid vaguni aknad lahti tehtud, tormata neid kibekähku sulgema. Soe vihm, mis puhastab looduse ära, nentis Jaagup. Mulje on alati meeldinud suvine äike. See oleks nagu uue maailmakorra algus.