Pärast eksamite sooritamist rahvusvahelise õiguse alal oli Frankros puhkusel Aafrika läänerannikul Kambjas Tarvasid silmapilk oli selleks kohane nüüd, kui üks Osada aastaid kestnud pinevast tööst oli lõppenud. Eksamid olid sooritanud märtsi algul, mil lähedasemad paigad olid soojuse osas veel jahedad. Kambjas aga oli alatine soojus heaks äraolekuks nii enda lõdvendamiseks kui ka puhkuseks. Sügisel pidi ta alustama uuesti tööd, nüüd aga juba õppejõuna teiste õpetajana asudes ühtlasi ette valmistama oma doktoritööd. Niisiis jätkas tööd oma senise ülikooli juures Edinburghis, kuigi oli olnud vahepeal õppe huvides ka Londonis, Genfis ja Ühendriikide sky. Oleks olnud huvitav valida Doctureerimiseks mingi teine õppeasutus. Kuid vaevalt olid olud mujal nii soodsad kui oma kodulinnas ja seda mitte ainult abiõppejõu, koha ja muu toetuse pärast. Vaided seal asus ta oma kodu ja mis tähendas veelgi rohkem. Kadalähedasem tuttav ja sõber Vivian Gray. Oli olnud kord jutuks, et Vivian tuleb Aafrika reisile kaasa. Muidugi oleks kujunenud siis nagu avansina ette võetud mesinädalate reisiks ja oli sellisena enam kui igatsusväärne. Teiselt poolt aga oli heaga mõningane üksinda olek, et enne uut pealehakkamist senisest korralikult välja puhata. Kui läheb nii, nagu on kavatsetud, on neid ees ootamas kümneida aastaid teineteisele ligiolekut. Sel varakevadel, kui Viviani ema, pealegi oli hädas oma hoolt, tiib pahemaks muutuvarjumatismiga oli tütre lähedust talle vaja, võib-olla isegi Meraani või kuhugi mujale tervisepaika sõitmiseks. Nii tuligi, et Frank oli üksinda Kambjas. Tal oli nagu ta oli arvestanud, hea olla siin musta mandri valge liivalisel rannal. Ühel pool suur Aafrika kontinent, teisel pool niisama suurvesi, Atlandi ookean oma ekvatoriaal, see tuulevaikuses veega, mis oli täis päikesesära kuni taeva ja vee ühinemiseni kaugel läänes. Sinna kadus õhtu tulles ka põiki üle taevakummirännanud päike jättes ja vee ja neid jaganud liivaranna jumalaga. Ja öö, mis oli olnud samas nagu valvel, mattis kohe kõikuma sooja ja samet pehmesse pimedusse. Taevas aga ärkasid elama tuhanded tähed suurtena ja selgetena tehes oma säraga kogu taeva elavaks seda elavamaks, mida pimedam oli. Üldiselt oli siis hea jalutada mööda liivaranda kasvõi paljajalu, kuna liiv polnud enam päevaselt kuum, vaid parajalt soe ja pehme nagu lõputuna ookeani äärde laotatud vaip. Ka ookean polnud iga kord täiesti elutu vaid mingist kaugest hoovusest mõjutatuna liikus üsna pisut oma servaga liivaäärt sõrmitsedes, nii et see tundus nende kahe omavahelise sosistamisena ja hellitamisena ööpimeduses, kus kumbagi polnud näha. Neil tundidel vabana päeva tihti Roiutavast liik kuumusest oli hea seista ja kuulata just nagu osaline selles pehmes sosistamas sõpruses või kõndida, seisatada ja jälle kõndida, mitte kaugele, mitte kuhugi, ainult et pisut liikuda. Sest kõndimise aeglane rütme edutud kas mõtlemist ja äratas ellu pilte sellest, mis oli olnud. Nii nägi ta tihti oma ülikoolihoonet rohkem kui päriskodu seda kahetoalist korterit ühel Edinburghi künkaliselt pisut kõrgemal paigal. Nägi linna ja inimesi kus on need kõik just nüüd üliõpilased laiali kusagil omavahelisel olengul või pubis või paaridena ja kus ja loengud need jätkuvad hiliskevadeni, ainult tema on jõudnud nagu mingis võistlusmängus end edasi nihutada. Lõpuväravani teised kaaslased, eriti nooremat grupid, on aga alles alguses või poolel teel. Tulevad siis omakorda ülikooli lõpetanute ja oma valitud kutse teede ellu minejate hulka tehes midagi elades kusagil inimesed, kelle ilmet kaovad pikapeale mälestusest ja kes ise on kadunud kinni olekusse oma perekonda, ametikohale ja tööülesannetele. Kuna professorid asuvad kordama iseennast ja seda, mis neil ütelda on aastast aastasse ikka sama kuni nendegi asemele tulevad pikapeale uued tegema sedasama, mida nende eelkäijad olid teinud. Tema Frank Cross asub nüüd sügisel sellele teele, õpetab teisi, õpib ise edasi, esitab oma doktoritöö, saab pikapeale fakulteedi professoriks. Näen ennast sellisena tulemas mööda koridori. Üliõpilased teretavad, kuidas ta näeb välja, kui ta on 50-ni ja professor võib-olla, et ta saab selleks juba pareminigi. See viimane oleks ju muidugi omaette küllaltki igatsusväärne. Noortel inimestel aga on peale tavalise edasijõudmise teel hea hulk pinda uute tahtmiste ja tegemiste jaoks. Nii oli temagi just nüüd peale eksamitöö ära andmist ja kiituste kättesaamist tundnud ühtlasi nagu mingit ette seatud rööbastel kinniolekut. Rahvusvaheline õigus oli nagu mingi plakat, mille all ta istus ja jäigi sinna, ilma et oleks teinud midagi erilist või uut. See oli ju nii, et juba 2000 aastat tagasi oli antud juhttees rahu maa peal ja inimestest hea meel. Rahu aga polnud kuigi palju. Ei enne ega pärast selle hea soovi meelde tuletamist tulid ususõjad, kodusõjad, maailmasõjad, nende vahel sajad vaenuavaldused, klassi- ja rassisõjad. Sellele lisaks rahva omavahelised rahutused, vaen ja taplused, inimelude ja varade hävimised. Missuguse uue õigusega tuleb siis tema nüüd kui lugu on kõigega, nii nagu on olnud kõigi õpetustega ja kantsli kõnedega? Kõneleja kõneleb ja kuulajad ütlevad, see on õige. Ütlevad, aga ei ela selle järgi. Ja nii ei ole rahu maa peal ega inimestest õiget heameelt. Mida saab tema oma õiguse seletamisega seal muuta teha uut või endist parandada? Ei, ta kõneleb vaid paberi tarkustest kõigist häist, mõtteist, traktaatidest ja korraldustest, mis on jäänud vaid elu omapäisus nagu tuulde heidetud seene mille idanemisvõime on väike ja mille jaoks rahvaste elus ja võimuvõitluses pole kuigi head kasvupinda. Võib-olla oleksid isiklikud võimalused tema osas suuremad, kui ta jääks oma mõtetega Ülikooli auditooriumi vaid otsiks teed riigi välisametisse, kus ta oleks teadusliku paberlikkuse asemel lähemal välistele akuutsetele sündmustele. Seegi aga poleks midagi rohkemat kui üks abitu tilk elu oma pead rähklevas rahutuses. Hea küll, ta ei mõtle sellest. Mõtlemine ei aita, mitte nüüd, sest see ajab une eemale. Tal on vaja öörahu ja und, et olla värske uue päeva jaoks. Niiet lühidaid mõõtmeis oli see kahjulik, see õhtuti mõtlemine elust maailmas, mis just nüüd oli temast eemal ja ära. Niisiis püüdis mitte mõtelda, ainult olla. Päeval oli see kergem, see tuli nagu iseenesest see lihtne, olemas olekus nii ihu kui ka vaimu rahustumisega olenes vist üsna rohkesti soojusest. Keskpäeval oli see nii roiutav, et kõige kuumemal ajal hoidis ta end oma telgi varjus või istus maa pool liivalaiku, mõne varjurikka, põõsa või puu alla. Pilku ookeanil, kus päikesepaiste külvas väsimatult oma sädelust üle suure vee. Tihti jah, õieti igal päeval oli ta vähemalt paar tundi ka ise sellest sädeluses. See oli olnud hea mõte, võtta kaasa väikene kummipaat. Tegelikult ei olnud see küll paat, mitte ka veel lamamise madrats, sest seesugused on enam kohased supelrandade ja väikeste tuuletute lahtede jaoks. Ka ookean vastavalt passaatpiirkonna korrale oli tuuletu. Ometi tundus olevat liigjulgus minna mingi ujumismadratsiga sellele suurele veele. Väike kummipaat, mille unaruses võis olla istuli jaga, lamada oli aga selleks väga kohane. Sellel oli kaasas ka väike laialabaline aer, millega võis end sõuda paigast teise. Ta ei oleks ise tulnud sellele mõttele võtta kaasa seesugune mängu asjaline sõiduk. Kui aga oli endale telki üürimas, küsis hotelli portjee, kes nende asjade korraldamisel oli talle abiks. Kas ei oleks hea võtta kaasa ka kummipaat, kummipaat, kordas ta. See oli ju selge, et tuli hea võtta kaasa ka kummipaat. Nii kui kuulis seda sõna, mõistis kohe, et oli unustanud midagi olulist. Nüüd tuli varustuse hulka ka see nii tarbeline ese, milleta ta oleksin ookeanirannas oleks jäänud enam kui poolikuks. Teisel päeval toimus siis ärasõit siia liivarannale. Kohale toonud auto ladus rekvisiidid maha. Neid polnud palju, telk pisut riideid, madrats koos väikese pumbaga, et teha rulli keeratud kummitükist pehme magamisasekummipaat, samuti tühi kest, enne kui sellesse oli pumbatud õhku, mis andis vormi ja tegi selle inimese kandjaks jooki, toidumoona ja muud varustust, mida võis tulla vaja selle 10 päeva kestel, mil oli otsustatud viibida siin üksinduses koos tõelisusega, mis oli nii suurejooneliselt, avar ja hubane. Nii et ununes meelest, et oli olemas ka muid paiku ja et kusagil mujal on külma ja tuult ning et kalendris on alles märtsikuu. Nagu liblikas, tuli kord mõte, et oleks hea, kui Vivian oleks siin see kadusamas, sest randmaa ja ookean olid siin koos imeliku tundega, nagu oleks see kõik tema oma. Nii soojus ja valgus kui ka ookean. Veel samal päeval proovistama sõidukit, sellel suurel veel. Paat oli sõnakuulelik ja näis, et inimese keharaskus ei olnud sellele suurt tuntav, Ki. Ometi jäänute sel päeval kauemaks ookeanile. Ta nagu kartis kohe esimesel päeval jääda sinna kauaks või minna kaugemale. Peab enne tundma selle suure veetujusid ja voolusid. Näis aga, et mõlemad olid kuskil ära nii tujud kui voolud ja juba järgmisel päeval julges ta olla seal mitu tundi uneldes suure vee, vaevalt tuntavas hellituses. Niisugust pool unelist mõnusust, tundist, aga nüüd oma siinoleku seitsmendal päeval. Ta ihu oli rahul ja aju loid. Ta oli täidetud rahust, soojusest ja heaolust ning tundis, et 10 päeva oli selleks paras aeg. Oleks võinud minna juba nüüdki, olles täidetud sellest äraolekust, nagu ta ise seda siinset viibimist nimetas. Ta oli saanud lahti oma rutust ja edasimineku ärevusest. See oli hea. Sellepärast pole tal aga vaja istuda veel ja kui kaua ühe tee posti all tee tahab käimist ja elu elamist. Veel kolm päeva. See on paras aeg, sest juba hakkas tegevust tahe ajama end üles sellest laisast mõnulemisest. Samuti see, et ta oli salvestanud endasse siinset head olemist. Ja kui auto kolme päeva pärast tuleb talle järele, siis ta ei ütle, et tuli enneaegu. Ta laskus rahustunult oma kummipaadi põhjale tundma mõnu olemisest, sulges silmad ja tundis, kuidas ta keha ühines ookeani vaevalttuntava õõtsumisega. Ta oli nagu laps selle suure vee headel kätel. Ei mõtelnud midagi. Ei isegi tundnud midagi, ainult oli seal peaga ookeani poole, sest nii ta tavatses seda teha, et silmi avades olla pilguga kalda võsa piiri ja selle tagant nähtavate puude poole. Vaevalt oli ta jõudnud sellise olekuni ja sulgenud silmad, et seda paremini tunda ja selles muganduda kui kusagil ärkas mingi kõrvaltunnetus. See oli vist ainult vool unelisuses, sest väljas polnud ju midagi, mis oleks äratanud tähelepanu. Ei isegi lendu. Ainult taevas, vesi ja rannajoon. Kuid vesi nagu oleks selles midagi muutunud. Jah, nagu oleks ookean ta kummi lootsiku all end kuidagi eriliselt liigutanud. See pidi olema mingi eksitunnetus, sest polnud ju veel tõusuaeg, et see hakkaks end selliselt nagu siia-sinna tõmbama. Oli ta endale märkamatult poolärkvelolekus laiseldes jäänud tunniks või paariks magamagi. Kui see oleks nii, sellest poleks karta mingit pahandust, sest tõus viiks ta ju ainult kaldale lähemale. Tuli paar korda seda katsetanudki, nii et see ei olnud mingi mure. Ta tõusis siiski istuli, vaatas vasakule ja paremale, sama päike, sama vesi, sama päikeses helendav rannaliiv ja liiva joonelda, oranž punane telk teda ootamas ja nagu koju kutsumas siis tundis ta jälle, nagu oleksid Esida aluse alt eemale tõmmanud, just nagu ta oli tundnud seda mõõnatulekul. Praegu aga ei olnud see aeg, vaid see oli ookeanivee kerge liikumine, mida ta oli hakanud lähedamalt tundma ja tähele panema. See oli ju ka loomulik, sest lamades oma kummi jaluse põhjal oli ta selg kui mitte arvestada paadi õhukest kummipõhjaookeaniga, nagu otseses ühenduses tundis, nagu oleks ta kogu oma olekuga selle suurega hellitada. Ja oli siis ka märganud, et kõige suuremagi tuuletuse päeval võis läbi paadi kummipõhja siiski mingeid kergeid tõmbeid ja liikumisi tunda. Kuid need kuulusid ookeani oma siseelu juurde ja sellel polnud väljapoole mingit tähendust. Ta oli juba heitmast tagasi pikali vaatas ühteaegu ka ookeani suure avaruse poole ja jahmus. Sest veel, mis pidi olema ainus ja piiritu päikesest helendav avarus oli mingi hall vall pikalt ja võõralt üle kogu v. Mis oli mingi nägemus mingi Fata Morgana. See oli imelik. Aga miks ei või siis selle otsatul veel mõjutatuna soojusest ja niiskusest ning valguse murdmisest toimuda nägemusi. Kuid see polnud nägemus, see oli tõelisus ja mitte kaugemal kui napilt pool kilomeetrit. Ja mitte paigalpüsiv udujoon või kangastus, vaid elav veevall, mis edela poolt tulles näis tõusvat üha kõrgemaks ja liikuvad kiiresti lähemale. Ründevoog küsis Ränke endalt. Nendest oli kuuldud ja loetud nähtudki mingis filmis seoses mõne taifuuni või tornaado ka. Siis aga ei toimunud mitte sel kujul keset tuuletut ja päikesepaistelist päeva rahu. Polnud aega mõtelda sellele. Paari halvatud sekundi kestel olid need mõttekatked jooksnud ristamise siia-sinna, need kadusid kohkumusse, mis samas muutus hirmuks. See tuleb ju peale, see uputab mu koos paadiga lõikus tal läbi pea. Ta ei ole lind, et lennata minema ja end päästa. Voog on juba siinsamas päikeses helendav rand aga mitusada meetrit eemal. Hingeldas hirmust, kui haaras oma aeru ja hakkas meeletult sõudma kalda poole. Kurk oli kitsas, kopsud nagu kuum tuhk, kuid ta sõudis aega oli ainult mõneks aeru tõmbeks. Siis nägi, kuidas hullunud veesein eemal lõuna pool sööstis äikesemürin, aga üle kalda. Ja selja taga oli see jõudnutele nii ligidale et näis end järgmisel silmapilgul veel kõrgemaks ajavat, et söösta tema üle ja kaotada ta oma rohekas vihasesse sügavusse. Ja nii täis hirmu, kui ta oli ja kuidas ta veel viimseni püüdis kalda poole, et end päästa. Teadis samas, et ta ei jõua selle eest enam kuhugi. Viimasel silmapilgul jättis aeru heitis kummuli oma kummipaadi põhjale, haarates ühe käega kinni köietükist, mis oli ta paadi ninas ja mida ta oli kasutanud paati rannaliivalöödud vaia külge sidumiseks. Nii et polnud vaja seda alati kõrgemale telgi ligi vedada. Nüüd oli see esimesena silme ees, millest võis kinni haarata. Teise käega rabas kinni kummi lootsiku serva ümber olevast kanderihmast. Oli vaevalt jõudnud seda teha, kui tundis, kuidas ta koos paadiga tõsteti. Püstackile heideti üle pea. Siis langes hullunud vesi koos kõrvu lukustama mühinaga ta üle neelates ta nagu mingi unenäoline lohe oma suurde sisemusse. Kui kaua ta oli selles nagu Joona kala kõhus? Ta ei saanud olla väga kaua, sest siis ta poleks pääsenud sellest elavana. Ta tundis end rullitavat, tõugatavat ja muljutavat. Tundis oma suul vee rasket kätt, mis oli teda lämmatamas lämbumine. See oli ju surm. Ta ei tahtnud lämbuda, ei tahtnud surra, koguda elu hoidmise jõud paisus suureks, nii et ta tundis, nagu oleks ta täis lõhkeainet, mis varsti plahvatab. Ja siis on lõpp. Ta hakkas rabelema, kuhugi püüdma, midagi tegema. Mis see oli? Ta ei tea. Nii palju oli kõike ühekorraga. Siis märkas, et teda ei tõugatud enam vee sügavuse poole. Et ta polnud saanud esimesest raskest löögist surmaviga. Siis sai suu peale poole rünnakuhoost veel rahutut, vett sai hingata. See oli silmapilgul tähtsam kui kõik muu. Ta nägi taevast. Ja siis ta kummialus oli sealsamas kummuli, kuid otse ta lähedal tundis ka, et ta parem käsi oli vaba ja haaras sellega paadi järele. Vasak käsi aga oli kuidagi paadi küljes kinni ja ta tundis selles valu. Krapsetas vaba käega üle tasase kummipõhja polnud millest kinni võtta. Sellest oli aga nii palju abi, et sai hoida oma pea peal v see oli kõik, mis ta esimesel silmapilgul sai teha ja seda oli palju. Ta sai hingata. Ta sai koguda jõudu, mis oli kord juba sootuks kadunud. Ta elas, see oli enam kui kõik muu rohkem ta ei tahtnud sel hetkel.