Nii Õdsusta tasakesi üha rahuneval, veel. Esiotsa oli see nagu kosealune peale purunemist nõutult keerlev vesi segaduses sellest, mis oli juhtunud. Nende voog oli läinud ja tal oli võimalus vaadata üle tee kalda poole, et näha, mis oli saanud ta telgist. Ta vaatas mõlemale poole siia ja sinna, aga ta ei näinud muud, kui taas tasaseks muutunud. Ja ainult veel nagu järel ärrituses tõmblevat vett orienteeruda, siis päikese järgi arvas et teab, kus pidi asuma, kallas, aga ei näinud seal enam ei liivaranda ega oranživärvilist telki ega ka rohelist võsa parrast kõikjal ainult suurkauguses sumusse, kaduvvesi. Issand, kas siis kõik on kadunud? Uputatud kogu rand kogu Aafrika? Jube mõtte muutis vere hetkeks külmaks. See tunne kadus aga kiiresti, muutudes samas kuumaks küsivaks ärevuseks. Veeuputus, mõtles ta. Ei saa olla mitte see suur vanadest sündmustest mingiks tõeks tõstetud muinaslugu maakeral ega selle atmosfääri sky pole vist nii palju Vedki, et jätkuks maa selliselt ära uputamiseks. Nii et peale selle alanemistki oli seda veel nii palju, et ainult Ararati mäetipp, mis oli Väike-Aasia kõrgeim mägi ja mitu 1000 meetrit kõrge ulatus ainukesena nii veepinna ligi, et Noa laev jäi selle otsa kinni. Ta oli näinud seda ründelainet siin. Tõsi see oli olnud ka hirmutavalt kõrge, eriti viimsel hetkel, kui oli jõudnud talle ligi 10 20 meetrit. Ta ei tea. See võis näida kõrgem, kui see oli, sest tema oma kummialusega oli ju nii väike ja madal selle ees. Et mingi võrdlus oli lihtsalt võimatu. Aga kõrge see oli ja võib-olla tõusis vesi veel pärastki tõuseb kogu aja. Sest palju pidi seda ju olema, kui võsa ja puude joon seal kaugemal olid kadunud. See tekitas mulje, nagu poleks maad enam olemaski, vaid kõik oli ainus suur ja piiritu vesi. Tundis oma vasakus käes jälle valu. See tõi mõtted tagasi iseendale. Ta parem käsi oli endiselt ümber õnnekombel tervelt pääsenud kummialuse põhja. See oli ainus, mis asjalisest maailmast oli tema jaoks alles ja ta hoidis seda oma käe all nagu omaeluvara. Kuigi see oli vaid tükk kummit ja natuke sellesse kinni pandud õhku. Kui aga sellega oleks midagi juhtunud, kas viga saades või muidu käest kadudes, siis poleks teda enam siin peal v õõtsumas ja mõtlemas, mis oli juhtunud, kui suurelt ja mispärast. Oli tänulik, et see oli niimoodi? Oli üldse tänulik? Kuigi oli üksi ja nagu ära kaotatult v piiritul, tühjusel oli ta ometigi pääsenud. Ja elu on ju suur vara, niikaua kui ta on olemas. Ta elas, oli pääsenud rohkem ta ei teadnud ja kõige muu tähtsust sel silmapilgul oli kõrvaline. Tahtis pisut kohendada ja paadi põhjale toetuvad kätt vahetada. Kui tundis uuesti valu vasakus käes, mis pani teda hoiatama? Küsis endalt, miks see valutas ja kus oli see kinni, nii et ta ei võinud ega saanud seda liigutada. Kas oli suurvesi murdudes ta üle seal midagi purustanud? Kuid see oli ju vaid vesi ja seal polnud ju ei puudega rauda, mis oleks võinud purustada käeluid. Ometi oli käsi nagu puruks murtuna, alles mingi purustaja hambus kinni, nii et ta pidi valust karjatama, kui püüdis seda liigutada. Oli siis mõne hetke liikumatult hoides pea parema käe abil peal vett ja hakkas pisut lähemalt uurima, kuidas lugu ta teise käega õieti on. Nüüd tuli varsti arusaamisele, et kuivoog ta ära uputas, oli käsi jäänud või oli ta hädas ise pistnud selle kummipaadiküljel asuva kanderihma vahele? Võib-olla see oligi, mis tegi, et vesi ei viinud paati minema vaid nad jäid teineteisega, tema ja ta kummist sõber kui see oli, niisiis oli käsi seal kande köie vahel päästnud, ta elu käsi oli saanud viga, aga inimene ise on ju enam kui ta käsi. Nii tuli olla ainult tänulik, et see oli juhtunud niimoodi. Lõpuks sai käe vabaks kannatades ja sedasi aegamisi nihutades. Tõstis selle siis teise kõrvale paadi põhjale. Valu tuikas selles koos südametuksetega. Käeseljalt oli nahk nülitud ja soolane vesi kibeles verisel lihal. Ta sai aga liigutada pisut sõrmigi, kuid suure valuga. Tal ei olnud sellest seesuguses olekus mingit abi. Aga seda polnud otsekohe vajagi, sest kummipaadi põhjale vaatamine nii et pea püsiks pealpool veepinda toimus hästi. Ta oli ju ainult supelpükstes ega olnud siis kellagi käel, nii et ta ei teadnud heast rohkem kui ise tajus. Sellises olukorras võib aga tund olla palju pikem, kui ta on kella numbrilaual. Päikese järgi, mis oli jõudnud üle kesktaeva, teadis ta, et aeg on pealelõunale, see tähendab see päev on varsti möödas. Ja kui päeval möödas tuleb öö ja kui tuleb sellele lisaks veel pisut tuult võib see viia teda eemale kuivamaa piirist, milles ta ei tea, kui kaugel see asub. Võib viia Okjanile, kus ta olek niimoodi kaelani vees võis tähendada ainult lõppu, kui väljastpoolt ei tule abi. Ja kust see abi võiks tulla, kellel on temast puudus kui rand ja vist Panjouli linnakegi, kus ta oli tulnud oma üksindusse, olid ise hävinud ja muutunud arvatavasti olematuks. Esimese pääsemise hea meele sekka kasvas nüüd abituse tunne. Kumise häda, Ühe haavaldavamaks. Kuigi ta elas, oli ta oma elunatukesega üksi ookeani tühjuses abimeheks, vaid parem käsi ja kummialus, mis seni oli aidanud tal jääda ellu ja teeb seda ehk ka edaspidi, kui ta ka omalt poolt saaks selleks midagi ette võtta. Ta hakkas oma mõtteis arutama, mida tal oleks võimalik teha enda päästmiseks. Vaatas sihis, kus tund või paar tagasi oli olnud päikseline rand ja võsa rohelus. Nüüd olid mõlemad kadunud ja kõikjal oli vaid Sumu hall vesi. Kas siis ka võsatagused? Kõrgemad puud olid kadunud suurvete või maetud ainult rünnakujärgsesse sumusse, seda ei tea, ega ka seda, kui sügavalt on vesi nüüd anna üle. Ja kus asub nüüd uusmaapiir? Ei, ta ei usu, et see ründevoog nii võimas, kui see oligi, oleks uputanud kogu aafrika. Kuid Kambja-poolne osa oli ju vist üsna kaugele vaid madal maa. De mäletab jõge, kus vesi loivas aegamisi ookeani poole. See tähendab, et jõgi tuli läbi üsna ühetasase maa. Tehes oma telgist tunni paariseid rännakuid maa poole oli ta ise ka märganud, et siin polnud mägesid ega suuremat tõusumaad kus nüüd oleks võinud oletada uut randa. Aga ükskõik kui kaugele sega asub, senikaua, kui ta on elus, on olemas ka pääsemise võimalusi. Ükskõik siis kui väikeseid. Ja esiotsa polnud selleks teha muud, kui hoida oma alles olemist ning püüda sinnapoole, kus pidi asuma uus rannapiir. Aga mida sai ta teha sinnapoole pääsemiseks? Mitte palju? Ei, peaaegu mitte midagi. Mitte siis, kui ta on siin vaid ookeani loksutada, käsi toetamas kummipaadi põhjale kuningana pubia väsib siis kunagi võib-olla leitakse ühel päeval päeval ehk ainult kummuli pööratud kummialus kuna tema, Frank krosson kadunud olematusse. Kui Paadki oleks vähemalt õigetpidi ja ta istuks, selles oleks neil mõlemal pisut loomulikum olek ja ehk ka rohkem võimalusi pääsemisekski. Niisiis, kõigepealt tuli paat pöörata jälle õigetpidi. Lihtne asi, mõtles ta iseendas. Seda aga polnud sugugi nii kerge teha. Tuli lakkamatult hoidnud sellest kinni ega usaldanud silma, pilgukski, eemaldada oma kätt, sellelt polnud küll laineid ega tuult. Ometigi tundus vesi olevat kuidagi rahutu ja iga tõuge võis viia paadi temast eemale. Tal polnud ju ihus täit jõudu ja tal oli ainult üks käsi, nii et oleks vaevalt suutnud sellele järele ujuda. Kui see oleks kord vabanenud ta käehaardest. Pealegi oleks ta siis sattunud paanikasse ja see oleks võinud asja veelgi halvemaks. Ei. Nüüd oli vaja olla rahulik ja tegutseda ettevaatlikult. Ta esimeseks ettevõtteks selles oli oma kummialuse ümberpööramine õigesse asendisse. Kuid kuidas seda teha? Tavaliselt oleks ju olnud lihtne ülesanne, oli seda ju ennegi niimodi rullinud lõbu pärast. Nüüd aga oli ülesanne tõsisem. Ta oli ju vaid ühekäeline ja terve käsi, mille abil ta hoidis, ent paadi põhjale toetudes peal v ei ulatunud üle selle teise küljeääre palistuseni. Nii et oleks saanud paati sedapidi ümber keerata. See polnud ju siiski nii päris väike ja kergemat liiki aluseke, vaid oli üsna raske paksust kummist ujuk. Seal oli olnud väiksemaid enam lastele sõiduks mööda laiska jõge või hotelli esisel veel. Tema oli võtnud selle suurema ja raskema ookeanisõiduk nii-ütelda oli ta ise naljatanud. Nii see nüüd oligi ta ookeani sõiduk. Et see oli pisut tugevam ja suurem, oli nüüd iseendast julgustavam, aga selle ümberpööramine raskem. Ta teadis, et eskimod on selles meistrid. Nad mängivad oma kanuuga nii et kallutavad end koos sõidukiga ühele poole vette. Ja nagu üle külje pöörduv trikilennuk tõusevad nad rullumishoost teisel pool jälle üles istudes ka nuus, nagu poleks seda ringi rullimist olnudki. Seesugust trikki ei saa teha laia kummialusega, mis on selleks liig kohmakas ja täidetud õhust v vaenuline. Ümber kallutamine iseendast oli ju lihtne, kui kord istusid selle sees. Nüüd oli ta aga selle kõrval vees. Ja esimeseks tahtis ta proovida, kas ta pääseb selle põhjapinnale, et anda käele puhkust. Ta nihutas end aluse pära poolele ja katsus jalgadega ujudes Hiibata end paadi põhjale. Ta ainsa käe jaoks polnud aga märjal kummil mingit pidet siiski saida suruda pära osa allapoole, nii et pääses rinnuli selle servale. Paadi esiots tõusis sellega pisut püstackile kui ta saaks nüüd seda kallakut ainult suurendada ja peaasi, kui oleks millestki kinni võtta. Nüüd aga kraapis ta oma ainsa käega mööda märga kummipinda nagu kass kinnistust. Samas langes ta vette tagasi, nii et paat pidi peaaegu käest ära libisema. Puhkas plaanitses ja proovis siis uuesti. Sõiduki põhjale pääsemine oleks ju küll ainult pool asja, kuid esimeseks tundus tähtis olevat just veest välja pääsemine. See aga oli nagu jääaugust välja ronimine. Neil kästi kaasa võtta ja kasutada jääpurke tallaga, polnud mingeid purke Poleks tohtinud neid kasutadagi. Muidugi see oli ainult mõtteks, mida ei tohi teha ja mida ta sai teha, see oli kasutada oma ihujõudu. Nii palju, kui seda oli olemas ja oma elupindu üheks suur sügav vesi. Teiseks, libe märg kummi. Asus uuesti proovima jälle üle otsa nihutades end rinnutama paadiservale. Jälle tõusis selle vastaspoolne osa pistackile, just nagu oleks olnud pärida ettevõttega kaugemale ronida oli raske. Ta sai ajada paadi üsna püstackile, kuid mitte hiivat ainult selle põhjale, vaid libises tagasi vett ja oli uuesti seal, kust oli alanud. Siis mida ta ise ei osanud teha. Selle tõi juhus nagu iseendast kätte. Ta tegi uue katse paadiotsa poolelt selle põhjale ronida. Ajas selle püstackile haaras jälle parempoolse ring köie järele. Käsi ei ulatunud nüüdki nii kaugele, kui oleks olnud vaja. End viimseni pingutades kukkustas seljalised ette. Seekord aga mitte üksinda, vaid paat tegi samuti, tõusis püsti ja langes talle peale. Kui ta nüüd selle alt välja pääses, nägi ta, et see oli ta kõrval õige poolega ülespoole ja peaaegu v tühi. Ta vaatas ühe silmapilgu nagu imestades normaalses asendis olevale ulukile enda kõrval ega teadnud, millal tuli hargnenud kinni köietükist aluse ninas. Ta oli seda teinud ja paat oli nüüd nagu päitses eesel või hobune, ta käes jäi ainult veel pisut hinge tõmmata ja siis ettevaatlikult nihutada end üle selle serva paadi sisemusse. Jumal tänatud, ohkas ta sõnadeta hingeõhuga. Ta püüdlused õieti nende esimene, kõige lähedam osa oli õnnestunud. Teda kandev alus oli teinud vees maadlemise osas ise, mida oli vaja. Nüüd olid nad mõlemad jälle loomulikus korras. Paat õieti veepinnal tema väsinud ja kogu jõu ära kulutanud pool pikali selle unaruses, nagu mõnes madalas mugavas leentoolis. Nii hea oli nüüd seal puhata otsekui linnupoeg pesas. Vasakverd piserdada seljaga käsi valutas kogu muu kehaga surises väsimusest, nii et seda oleks võinud peaaegu kuuldagi. Tundis end õnnelikuna, et võis jälle lamada oma kummialusel. Mitte kauaks, sest kuni ihu puhkas väsimusest elas ajus kogu aja teadvus oma olukorrast. See oli tõsi, et ta kummipaat oli jälle jalul, pehmes üle ka ülespoole, aga samas oli ka meeles olek, et ta on oma väikese alusega ookeanil, toiduta ja maata. Paat oli küll alles uputus, voog oli aga ära viinud ta aeru. Selleta oli ta abitu, olgu tuule ookeanivoolude vastu või enda päästmiseks maa poole ükskõik kus ja kui kaugele see nüüd asuski. Ta pidi sõudma millegagi, kui tahtis end aidata sellele lähemale. Aga aeru polnud ega muud, millega seda asendada. Ainult ookeanilagedus, kus võis tekkida uusi ohte ja kuhu mõne tunni pärast tuli pimedus ja. Ta hakkas sõudma maa poole see tähendab sinnapoole, kus enne uputus lainet oli asunud liivarand, võse, rikk, puud ja maa. See oli hädine, see sõudmine ühe jooga, sest vasakust käest ei olnud ju mingit abi. Nii ta ei märganudki, et alus oleks üldse edasi liikunud. Märkas ainult, et parema käega sõudes tükis alus pöörduma vasakule. Istus siis teisiti ja see uudis teiselt poolt nii vaheldumisi vasakult ja paremalt, hoides päikese järgi oma alust õiges suunas. Et jõuda paremini edasi, läks tablette ja käsi ümber paadi parda, sundis oma alust jalgade tõugetega vees edasi. Nüüd märkaseta püüdlustes oli edu ta jalad olid mõlemad tugevad ja terved ja nii oli kerge hoida ka sõidukite õiges suunas. See rõõmustas, kuigi lootusetus oli endiselt suur. Veetühi pind näis piirituna ja ta jõudu linnap. Kuid ometigi, mida ta muud sai teha, kui seda natukest, mida jaksas? Igatahes vaid ikkagi pisut pääsemise poole, kuigi Tähke ei jõua kunagi kuhugi pärale. Nii tuli loojangutund. Ta teadis, kuidas see on. Päikesepaiste, valgus kogu pikale otse keset taevalage olnud päike laskub siis nagu pidet kaotades allapoole muutub siis taevarannal heledast kuumast ketast suureks Punanevaks leegikoldeks veereb siis üle silmapiiri ja kaob. Pole ei eha õhetust ega pikka pehmet, üha süvenevat hämarust, vaid koguma. Maailm on paari pilguga maetud troopikaööpimedusse. Nüüd oli see silmapilk ligi seal läänes ta selja taga, nägi seda pead pööramata, tundis oma kuklaga, märkas taeva värvi kustumisest ja õhumuutumisest enda ümber. Jah, korraks heideti suure veepinnale laik vaskset kuma ja juba kadus seegi, kui päike oli kadunud, nagu oleksite läinud ookeanile liiga lähedale. Ja see oli oma suure veega kustutanud, koguda kuumuse ja ereduse. Korraks nähtus veel pisut hõõge kuma. Järgmisel pilgul pole enam sedagi, vaid pimedus langeb alla nagu eesriie ja matab kõikuma mustjassügavusse. Siis tärkas järsku meelde, kuidas ta hoiab nüüd sihti kaugele kadunud ranna poole. Lootsik, võid teha pimeduses mitu keerdu. Ta võib sõuda hoopis vastupidiselt mõeldava maa asemel tagasi suure vee piiritusse või tea kuhu. Kui oleks tähtigi teejuhiks. Ta mõtles oma tähti, kus põhjanaela järgi oskaks orienteeruda ja teada, kus on ida, kus lääs siin polnud. Põhjanaela oli aga paarteist tähte selget siravat, sest mida sügavam on pimedus, seda selgem on ju tähtede sära. Ja veel polnud hilja. Päikese kadumise paik selja taga oli veel märgata, kuigi samas kustumas. Selle järgi võis seda eestpoolt valida välja oma tähe, mille järgi võis juhindada oma teel. Hoidis pilgu sellel esiotsa pidevalt, nii et silmad hakkasid liigpingutusest valutama ja pea põhjas huugase väsimus. Siis laskis silmadel pisut puhata. Ei, mitte nii kaua, et kummipaat oleks jõudnud pöörduda teisale, oleks kaotanud oma juhttähe. Nii õppis pähe kogu tähepildi, et nende omavahelise seisundi abil leida oma tee juhataja jälle üles. Targem oli muidugi seda üldse mitte lasta silmist kaduda. Nüüd, kus ta otsikuga ookeanil, mis pimeduse tõttu oli muutunud veelgi ohtlikumaks, kui oli muidu. Samas rõõmustas, et see pimedus polnud ühtaegu mingi põhjatu tühjus. Vaided selle sügavusest vaatas alla tuhandeid värelevaid tähti ja üks neist oli talle teenäitajaks sõbraks ja abiks. Nii ta sõudis nagu julgustatult edasi. Vette aga ei usaldanud ta enam minna, et ajada oma alust jalgade jõul edasi. Sest kui paadi v libe serv oleks kuidagi käe alt ära libisenud poleks osanud seda pimeduses enam kusagilt leida ja siis siis poleks teda olnud enam kauaks. Kartus elu pärast manitses teda ettevaatusele ja ainus võimalus pääsemiseks oli olla koos teda siniseni hoidnud kummialusega.