Ta hakkas kiiremini sõudma ka haige käega. See oli nõrk ja tegi esmalt tugevasti valu. Kuid valuga harjub pikapeale, sest sundides ka seda sõudma ei olnudki enam nii tundlik. Ainult nagu mingi kuumus tõusis sellest ülespoole õlani, mis oleks kui muutunud paindumatuks ja paksemaks. Teise käega seda kobades tundis ta, et õlal pole viga midagi. See oli endine tunne, tuli vett sõudvast valus tuikavast käest. Nii jätkas ta sõudmist kaks kätt kaheks väikeseks aeru labaks. Täht teeks. Sõudis vahel mõne minuti kestel puhates oli vaja, kuigi sõudmine oli omamoodi paremuseks. Tulite tööl ja püüdis ajada end õiges sihis edasi, ega olnud siis aega tunda, palju, muudkui oma väsimust. Puhkehetkel oli ihu tänulik ja ütles, kui hea see on. Samas tulid aga ka pahad mõtted, ligi. Kurk oli kuiv. Oleks tahtnud suutäit vett, mõtles vaeva kahjutundega joogipudelile, mis oli tal olnud kaasas. Oleks joonud pikalt ja laskunud siis väsinult puhkama. Ründelaine oli aga võtnud pudeli ja ta ei saanud nüüd kusagilt tilkagi. Kuigi ümberringi oli ookeani piiritu vesi. Kui ta teadis, mis see tähendab, kui ta jooks seda soolast vett. Ta võis sellega niisutada oma ihu, kuigi ta ei tea, kas sellest on abi. Samuti tõstis ta seda oma näole ja kuivanud huultele puudutas seda keelegagi. Oi kuidas oleks tahtnud võtta seda ainsa suu täiegi. Kuid ei, ta polnud veel peast segane. Ta mõistus ja meeled on kõik alles. Kuigi vasak käsi nüüd veest väljas, hakkas jälle tugevamini valutama. Mõtlesin, puhkab ainult hetke. Kuid siis ilma, et oleks midagi mõtelnud või seda märganudki, leidis äkki tuli laskunud seljakile oma sõidukipõhjale. Vea pehmel õhku täis kummi kumerusel keha sügavas unaruses nagu peopesas. See oli ju lausa taevariik. Silmgi oli vajumas kinni, mõtlemine loojumas. Õnneks ärkas ja märkas õigel ajal, mis oli toimumas, tuli jäämas magama? Ei, mitte nüüd öösel, ta peab hoidma oma sihti ja pidama vastu vähemalt hommikuni siis paistab, kas kusagil on midagi näha. Ja siis siis võib-olla ei jaksagi enam. Ta ei tea, ei ole ju sööki, rocki nüüd aga jaksab veel ja ta sihttäht on ka seal kuigi märkas esmalt kohkudes, et oli selle silmist kaotanud. See tuli sellest, et ta lõtvus, seal oli paat keeranud end pisut teisiti. Niiet ta pilk ei näinud eestpoolt seda, mida otsis. Siis leidis selle paremalt poolt, kui see oli sama. Ta polnud päris kindel, aga ta uskus, ta pidi uskuma, kuidas ta saab hakkama, kui ta ei usu, et ta juhttäht on see õige. Viimaks tuli öösel. Ta ei osanud arvata, millal see tuleb, polnud millegagi aega mõõta. Aga öö ei saanud ju olla igavene, nagu näis olevat vesi, mis oli nii suurelt ja sügavalt katnud ranna. Ja millele ta mõistus ei osanud anda mingit mõistlikku seletust. Tuhavärvi Hahetus kustutas mõne silmapilguga ta juhttähe kuid viis sammas aga ööpimeduse sii sabas vesi end valgusele ja otse eestpoolt idast tuli päike nagu kellelegi hiigla käest lükatuna nähtavale ja täitis kogu suure vee oma alles kuumuseta Helendusega. Ja seal mis oli midagi Haralist nagu põdrasarved paistmas hallidena üle päikesest helgistatud v ei, tihedamad ja Haralisemad ja enam kui ühes paigas. Mis need muud said olla, kui veest välja ulatuvate puude ladvad? Ahvileivapuud Ta hüüdis seda rõõmsalt. See oli ju ta olukorras nagu tea, kui suur kingitus puudel ladvad. Need olid ju olnud seal. Ühel hommikupoolikul, kui polnud veel liig palav, oli ta käinud läbi kuivusest pool elutu võse rikku, suuremate puudeni, mille ladvad paistsid ookeanil olles üle teiste. Seal oli olnud ka mingi tee lõunast põhja poole või vastupidi. Tee viib ju mõlemiti. Kuhu see oleneb, käijast. Nüüd olid need puuladvad seal eilsel tühjal veel nii et ta sõudmisest oli olnud abi. Ka ründelaine ise oli ehk visanud teda maa poole. See suur sügav mõistmatu veemass, mis oli matnud kaldad, osalt vete, osalt summusse, nii kaugele, kui ta oli jaksanud näha. Ja vesi, ehk oli end oma esimesest uputusest Gabist pisut tagasi tõmmanud. See on ju nii, et väike keegi laine paiskub vihase murdumis kohinaga kaldale nagu seda lüües või hammustades kuid tõmbub siis enne uut lainet taas pisut tagasi. Nüüd aga oli üks hiiglalaine rünnanud kallast nii põhjusetult ja suurelt. Nii et see oli mõistatus, millele ei osanud anda seletust. Kuid küllap oli see taeva kõrgewooki tõmmanud end esimesest hiiglahoost pisut tagasi kuigi kogu võsa seal kaugemalgi oli jäänud vee alla ja ainult paari kõrge puu latv ulatus oma okstega nagu hädaliselt taevasse tõstetud sõrmedega bee pinnast välja. Tüved ja allpoolsed oksad olid muidugi vees. Nii võis arvata, et vesi oli seal neli või viis meetrit. Sügavkaldal, kus oli asunud telk, oli seda vist paari meetri võrra rohkem. Viisis kuus või seitse meetrit pidi ookeani pind olema tõusnud, arvestas ta ligikaudselt, mis võis küll olla üsna ebatäpne oletus. Seitse meetrit. Ükski siinne veetõus ega ka orkaan või taifuun ei tee seda. Pealegi oli olnud selge tuuletu päev. Niisiis jäi üle mingi maapinna langus või uue saare tõus kusagil seesuguseid asju juhtub, kuid mitte selles ulatuses nii palju veega ja otse ookeani vaikusest. Ja imelik, et nüüd, kui teadis ligikaudselt arvestada kalda uputanud vee sügavust oli see nagu mõistatuslikumgi, kui see, et ookean hüppas üle kalda ja koguma ja oli äkki kadunud. Ta küsis endalt, kus need puuladvad olid olnud eile päeval? Sööste voo üks osa oli ju kindlasti jõudnud juba tõmmata end tagasi aga ta ei näinud siis muud kui ainult tühja vett, et vesi oli olnud vist kõrgem ja oli nüüd vahest vähenemas. Nii nagu see vähenes siis, kui noa saatis oma laevast välja tuvisid. Temal polnud tuvisid, aga oksajooned, külvist, ründeveest, lehetuix kistud, olid ise tulnud nähtavale. Võib-olla olid olnud näha eilegi, kuid maetud vee tolmu. Ka oli ta ise olnud nii abitu ja vaevalt pääsenud surmast, nii et ei osanud õieti vaadatagi. Ja võib-olla oli ta öise käsitsi sõudmisega omalt poolt jõudnud neile nii palju lähemale. Nii või teisiti, eile ta ei näinud midagi peale piiritu v, aga täna olid oksajooned seal, teatades, et kõik pole uppunud ja kadunud, vaid et puud on seal osalt maetud veest. Ja et seal kaugemal peab siis asuma ka mingi kallas. Ta meel muutus erksalt rõõmsaks, suu oli hingamiseks avali, kuid ihu püsis surmvaikselt paigal, nagu kardaks ta, et vähemgi liikumine võib kaotada teda silmist selle hea nägemise. Nii hoidis pilgu neile, et näha, et see pole ainult silmapete, mis ühel hetkel on seal, kuid teisel võib kaduda vaadates neid püsivalt südames rõõm ja kartus jõudis tõdemuseni, et need veelagedusest esile tõusnud kasvud olid tõeliselt seal olemas. See teadmine andis talle uut usku ja võimalust pääsemisele. Need olid ju maapuud, kuigi ulatusid ainult latvadega veest välja. Nendeni aga oli hulk tühje vett ja need ei tulnud tema juurde, vaid ta pidi ise jõudma nendeni. Ta asus uuesti sõudma nüüd ruttu ja hädalisena. Ta pidi rutama. Päeva kestel võis ju ookeanile tulla kaldapoolseid tuuli. Ta sõiduk on ju nii tuulelükatav, et väiksemgi puhas ning võib viia selle kaasa, sest ta ühe käe sõudejõust ei jätku sellele vastu seismiseks. Seepärast peate nii ruttu kui võimalik jõudma vähemalt puude latvade, nii et kinnitada oma sõiduk nende okste külge ja olla kindlalt paigal ning puhata. Kätega sõudmine tundus aga liiga aeglasena. Nii läks ta jälle vette, ajades oma alust ujudes edasi. Jalgade väsides asus uuesti paati ja sõudis kätega nii paremaga kui ka vasakuga mis oli randmest paistes ja mille nahatu käeselg oli tõusnud kõrgeks ja kurjalt punakaks. Ta ei saanud aga hoolida valust ega tunda halastust oma haige käe vastu. Kartis tuult ja tagasi ookeanile lükkamist. Kartis ööd. Lihtsalt kartis, nagu oleks õnnetuses olek just nüüd muutunud, eriti paaniliseks. Nii sõudis kord jaluli vees, kord käsili üle aluse serva, kuid kauged ladvaoksad jäid niisama kaugeks. Nii et oleks tahtnud jätta oma püüdlikkuse viskuda paadi põhjale ja kaduda oma väsimusse. Mõne silmapilgu kestel ta tegigi seda. Kuid selle kõrval, mis kiskus Truma, oli teine, mis ajas üles. Ei, kõik polnud siiski veel kadunud. Seni, kui elas, oli ka lootust. Ja see sundis ta tagasi vette, kuni arvas end pikapeale märkavatet, puude ladvaoksad seal eemal olid muutunud selgemaks ja suuremakski. Näisid seal nagu ootavat ütlevat, et tule. Ja ta läks oma kummialusega meed Termeetri järel neile ikka ligemale ja ligemale, et anda märkamist mööda nagu kiiremini kui varem. Kuigi ta sõudejõud pidi olema nõrgem. See oli eesmärgi lähedus, mis kihutas kehast esile selle viimse jõu. Nii jõudiski puudeni nende jämedamat, kasvuharud ja tüvede vees. Latvade oksaharud aga pealvee taeva poole märgiks, et nad on siin alles Pole veel uputatud ega kadunud. Ja siin-seal oli nende küljes ründevoost päästetud lehtigi, nagu märgiks, et nad on elus. Ka oli neid seal rohkem kui eemalt oli olnud näha, sest paari kõrgema puu tagant nähtus teisi poolalasti puid ja ühel neist ladvaokstes mingi tume tom nagu mõne hiiglalinnupesa. Ligemale jõudes aga mingi sinakas, plekist ja klaasist ese nagu okstesse kinni jäänud auto. Sõudnud ligemale nägi, et see oligi auto. Mootorikate oli ära kistud, selle asemel oli alasti mootor, nagu oleks ründevoog tahtnud näha sõiduki sisemusse. Poolne uks oli ripakil, oli selge, et sõiduk oli haaratud kusagilt kaasa ja v metsikust jõust heidetud puuokste vahele, kuhu see oli surnud risuna jäänud peatuma. Arvatavasti oli see olnud teel, mis oli nüüd mitme meetri sügavuses vee all. Auto aga oli leidnud endale kindla paiga suure puuoksaharude vahel. Auto jah. Kuid kus olid selles olnud inimesed? Kui selles lömastatud sõidukis, siis mitte enam elavatena või siiski kunagi ei tea on parem järele vaadata, sest kui seal pole enam midagi elavat, võib seal olla muud, mis on talle endale abiks. Võib olla suutäis toitu või midagi joodavat. Mõttejoogile tekitas temas erilise agaruse ta sidusama kummipaadi ühe veest tõusva tugevama oksa külge. Seda tehes mõtles, kui palju abi võib olla ühest väikesest asjast, kui tal poleks olnud paadi küljes seda nööri otsa. Aga see oli olemas ja nii võis ta olla muretu oma sõidukiga pärast kui jättis selle oksa hoida ja hakkas ronima autoni, mis asus paar meetrit üle veepinna, rippudes seal murtud okstes ninaga alla vee poole. Ta liikus ettevaatlikult. Õieti polnud selles end oksalt oksale nihutamisest suurt ohtlikkust. Kui ta kukuks, siis mitte kõrgelt ja vette. Jõudis autoni, sai heita pilgu selle sisemusse, nagu ta oli arvanud. See oli tühi üksiidine, oranzikirju riidetükk oli heidetud juhist Me taha kägarasse. Sinna oli see jäänud peatuma. Ta tõmbas selle ettevaatlikult lähemale. Enne aga, kui jõudis tõsta selle kõrgemale jahmusta sest riide alt paistis veel teine riidetükk ja selle alt lapse käsi ja osa palet. Laps hüüatas ta hämmastunult. Laps kordas ta uuesti, nagu ei suudaks uskuda, mida ta silmad nägid. Ta püsis hetke liikumatuna, sest leid oli olnud enam kui ootamatu. Ning veel imelikum tundus see, kui lapse käsi liikus. Laps elas. Ta viskas riide kõrval olevale oksale, see näis olevat naisterahva siidine, hommikukuub, nägi seda ainult kõrvalpilguga. Ta silmad olid lapsel. Tuli sellest nii hämmeldunud, et kaotas korraks tasakaalu. Veel viimsel pilgul jõudis haarata kinni lähedamast oksast. Siis hakkas ettevaatlikult nihutama end tagasi auto juurde. Üks jalg oksal ja teine põlvega autoserval sirutas ta käed lapse poole. Tõstis selle välja istmetagusest põrandalohust. Laps ägises tasakesi. Ta hoidis seda õrnalt ja ettevaatlikult, toetudes seejuures põlvega okstes rippuvale sõidukile. See hakkas allapoole libisema ja enne, kui ta jõudis tagasi tõmbuda, olid nad kõik kukkunud alla vette. Katkine auto kadus kohe sügavusse. Õnneks oli ta koos lapsega jõudnud sellest nii palju eralduda, et see ei viinud neid kaasa. Vaid auto uppumislaine tõukas nad pigemini sellest eemale. Laps hakkas nutma kägisevalt nagu äranutetud häälega sibades kätegagi võib-olla kohkus veest. Või oli ta hoidnud kukkumisel last liig tugevasti. Ta ei tea, kuidas see just oli, kui nad mõlemad korraga olid vees tundis vasakus käes teravat valu. Ta oli haaranud haige käega lähima oksa järele. Ei olnud ju aega kätt vahetada. Üht oli vaja lapse hoidmiseks ja teist mõlemate aitamiseks samas õõtsuva kummipaadi juurde. Nii ei saanud hoolide käevalust. Jõudnud paadi juurde asetas ta lapse paadi põhjale jäi ise veel viivuks vette tõmmates hinge tagasi. Siis ronis ise ka paati, istus selle põhjale, tõstis lapse oma sülle ja hakkas teda rahustama. Ja, ja, ja hellitas ta kiigutades ühtlasi last kahele poole pale lapse ligi. Kas hellitav hoidmine või elav hingeõhk, mida laps ju peaaegu ööpäeva kestel polnud tundnud või Tiigutav kustutamine või kõik kokku mõjusid, mis jäi varsti rahule, kuigi mitte nagu tavaliselt. Nii vähe, kui ta oli lastega tegelenud, sai ta siiski aru, et kuigi laps pani pöidla suhu ja hakkas seda näljaselt imema. Polnutav vaikiv häälitsemine, mingi rahuldus, mõmin vaid pool hääletu ägin. Ta oli ju näljas oma hääle asjatute hüüetega ära karjunud ja võib-olla oli mõnel kondilgi viga. Ta hakkas tasakesi last riidest lahti harutama. Neid polnud seal kuigi palju. Märjad riided olid pisut tõrksad lapse keha ümbert ära tulema. Sellele lisaks oli ta lihtsalt oskamatu ja ta sõrmed kohmakad lapse õrna keha käsitsemises. See oli ju ka esimest korda, kus tal oli laps niimoodi süles. Ta oli kohanud neid lapsevankris lamamas lalisemas ja naeratamas oli ütelnud tavaliselt kiidusõnu, kui see oli vajalik. Seal jätkus ühest kõrvalpilgust, nüüd aga oli üks neist hädalisena siin ta endas üles. Aegamisi nagu varastades nihutas ta riideid lapsee jult eemale. Soojuseks polnud neid ju vaja, sest ilm oli kuum, isegi liig kuum ja ere. Keskpäeva päike võis ehk teha lapse hele valgele õrnale nahale hädagi. Aga ta ei jäta teda kauaks niimoodi. Pealegi tahavad riided kuivamist samas harali üle v olevail okstel kuivavad need. Seni peseb ta lapselt mustuse ja vaatab, kas see auto purunemisel ei ole saanud ehk mõnd kehalist viga. Lapse puhas keha süles laskis ta pilgu hoolikalt sellest üle käia. See oli pehmete juukse udemetega, vahest mõnekuine tütarlaps liigutas oma kätt ja ühte jalga, nagu tahtis neid teineteisega kokku juhatada. Avas korraks silmad, vaatas pool pidutamisi oma hoidjat. Pole viga, pole viga, ütles Frank paikades last pehmelt üle õla. Lapse silmad muutusid suuremaks ja ümaramaks. Kas ta naeratab, nüüd ootas Frank? Öeldakse, et see on nii õnnelik, kui lapsed hakkavad emale silmi vaadates naeratama. Kas ta teeb seda nüüd see võõras hukkumisest päästetud laps? Ei, ainult tõsine nagu midagi küsides. Silmad tõmbusid taas kitsaiks, suu avanes ning käega tühjalt tõmmates hakkas ta jälle ägisema, nagu midagi küsides või nõudes. Söömata muidugi joomata, teadis Frank. Ta ise oli ka söömata joomata, ta suu oli kuiv nagu liivapaber. Just nüüd aga oli see häda peaaegu kadunud, sest mõtles lapsele, kelle häda oli sattunud ta hooldusse. Häda ja abitus, millele polnud teada veel mingit lahendust ega lõppu. Kus nad on siis need inimesed? Küsis ta kannatamatult ja süüdistades need inimesed, kes ise ei jäänud ründevoo alla. Need oleksid võinud ju anda endast elumärki. Kalda elanikud võisid küll kaduda uputusse, samuti vist ka see väike linnake Gambia jõe suudmes ning lapsevanemadki. Esmakordselt tulid need talle meelde. Kuidas see tuli, et laps oli üksi puu latva heidetud auto risus. Tal pidid ju olema ka vanemad, kuhu need jäid? Ta võis küsida, kuid polnud kedagi, kes oleks osanud vastata. Küll võis vaid oletada, et heitehoost sattusid need mõlemad hoog, laine turjale ja kadusid. Või see võis olla nii, et nad peatasid auto kaldalähedasel teel jätsid lapse autosse magama ja läksid ise teelenud jalutades pisut liigutama. Ja siis tuli see hirmus vesi. Kohiseb veemüür, mis pühkis vanemat teelt ja heitis auto lapsega üles puu otsa. Nii võis see olla või kuidagi teisiti. Ei oska kujutada ette ta vanemaid ega tea, kes need olid, kust ja kuhu nad olid teel või mis nendega tõeliselt sündis. Küll aga oli kindel, et neid pole enam kusagilt tulemas. Kindlasti aga peaks olema teisi inimesi kusagil liikvel, neid, kes jälgivad, mis on juhtunud ja peaksid tulema abiks. Kus need on nüüd, kus annad? Küsis ta uuesti. Meel, kannatamatu, süüdistav ja tige. Ta mõtles, et ookeani uus piir ei võinud olla tea, kui kaugel seal, kus see lõppes, oli ju suur maa? Jah, kogu Aafrika kontinent, kus on siis selle inimesed, et kedagi pole kuulda ega näha. Ja rahvusvaheline häire punane rist ja kõik need, kes sellisel juhul ligi ruttavad, kus need olid nüüd, kui nende abi oli vaja?