Ta vaatas tagasi ülevee, Sealse oli ookean, tuli sealt tulnud, kuid sealt polnud oodata mingit abi. Vaata sinnapoole, kus kusagil uputatud puude taga pidi olema uus rand, kuid ei inimestega lindu ega ka lennukid taeval. Ainult laps abitult ägisemas näljast punaseks imetud sõrm suus muidu aga kõikjal vaid tühi vaikus. Kitsikus ja häda tundusid tõusvat just nüüd suureks, lausa meele heiteks. See tuli nagu laine, haarates tunded kaasa sinna sekka teadmine, et hädaldamisest pole mingit abi, vaid tuleb kasutada seda, mis on olemas. Nende nüüd elu jaoks olevat kummipaati ja puude siin-seal veest välja ulatuvaid latvu, mõnel neist küljes elu, värskeid lehtigi. See toit, kui muud ei ole, mõtles ta. Ta noppis lehti ja näris neid, et saada kui mitte toitu siis ehk pisut mahla oma kuiva kurgu ja ehk ka kõhu jaoks. Lehtedes on ju mingeid toitaineid ja pisut niiskustki. Mitte küll palju, sest need olid hallid, kuivad ja nagu elutud kuigi samas elavana vee sügavusest üles tõusva puu küljes. Mõtlesin, et võiks siiski katsuda neid lapselegi budiks närida. Tallaga polnud suus ila, vaid ainult kuivvalu kibe nahk. Ja ta ei saanud abi neist lehtedest, ei enda ega lapse jaoks. Nii mõteldes, kust saada lapsele midagi kosutuseks, oli ta suikunud magama? Kuulis läbi unelapse käginat, see nagu ei puudutanud teda, vaid liikus kusagil õhus, katkes, hakkas siis uuesti ja oli äkki otse seespool kõrva kuulet, niiet ta võpatas sellest ärkvele. Silmapilguga oli endine olukord seal kummipaat puuoksa küljes, laps ta kõrval kägisema siia liigutamas pisut käekest nagu kaevates ja küsides abi. Ja kust ta võtab siin selle abi, olgu lapsele või endalegi? Janu piinas ja surmani väsinud, võib ta uuesti uinuda, siis kuuma päeva rauguses nõrkenult magama ja siis kasvõi kogu päevaks päeva järele, aga tuleb öö. Võib-olla jaksab sellegi veel üle elada. Kuidas on, aga lapsega? Selle õrn olemus ei jaksa ju taluda, tea, kui palju ägiseb. Kuid kas ta hääl ei olegi juba jäänud jõuetumaks ja ta olek on nagu pool kustumisel? Oli jube mõtelda, et laps sureb siin ta kõrval ta käte ulatuses, ilma et ta saaks aidata. Ja kuigi ta ise oli väsinud pikast kalda poole võitlemisest näljas ja janus oli häda lapse pärast suurem kui see ägises nõrgalt ja kaeblikult täitis teda lausa meeleheitlik. Ega ta oleks teinud tea mis, aga mida sai ta teha, olles ise samas hädas? Ta oli nii kurnatud, et oleks üsna ükskõik sena heitnud paadi põhjale surema. Kui poleks olnud last ta tunnised kõiges abituses ja lootusetusest pidi ta tegema midagi, kuni veel oli elus ja jaksas midagi teha. Korraks tuli nüüd vette kukkunud auto uuesti meelde. Ta oli olnud sellega pisut ettevaatamatu, võib-olla oli seal toitu või ehk mingi joogi pudelgi lapse jaoks. Ta ei jõudnud järele vaadata, enne kadus kõik vetesügavusse kui sügavasse kolm, neli meetrit või rohkem. Ta ei tea küll, aga nii sügavasse ta ei pääse sellele ligi, liiati nüüd, kus ta keha jõud on nõrk. Ta on veel nõrgem oma ainsa terveks käega, kuigi ka muidu polnud ta mingi sukelduja. Ka ei oskaks ega suudaks ta seal all pimeduses midagi otsida ja mis saab lapsest, kui ta ei tule sealt tagasi? Ei, ta ei usalda proovidagi. Ainus, mida ta suudab, on ajada paati veel edasi, pisut maa poole. Olgu ujumistõugetega vees võis õudes kätega ühe väsinud ja terve ning teise valutava ja paksuks paistetanuga. Ta ei jõua muidugi kuigi kiiresti edasi, kuid kui ta ei sõua, siis ei jõua ta kusagile. Nii tõi ülalolevalt oksalt alla hommikukuue, milleks polnud vaja mingit ronimist, sest selle üks nurk rippus oksalt nii palju alla, et ta ulatus seda maha tõmbama. Ta asetas selle lapsele, see oli ema hommikukuub siis päästis sõiduki lahti oksa küljest, läks vette ja hakkas seda jalgadega õudes edasi ajama. Jaksas vähe, kuid ei jätnud endale vahet puhkamiseks. Kord vees olles, kord paadis istudes ja kätega šõudes oli lapse ägin alatiseks ergutajaks. Veel enam aga lapse vaikseks jäämine. See tegi veelgi rohkem kartlikuks, pani küsima, et kas on selle jõud nüüd läbi, kas ta väsib ja sureb. Nii oli ta tähelepanu kogu aja lapsel heitis seejuures kiireid pilke ettepoole, et näha, kas on seal uusi veest välja ulatuvaid puid. Neid oli sealsamas märkas, et need olid kasvult viletsamad kuid ulatusid siiski veest välja, mis tähendas, et vesi pidi siin olema madalam. Nähtud vaevast oli siiski olnud kasu, sest kui vesi madaldus, tähendas ju see, et nad olid alles tundmatule rannapiirile siiski lähemale jõudnud. Ja kui jõuavad selleni, on nad ehk jõudnud pääsemisenigi. Pääsemine. See tunne ärkas nagu pimedusse süüdatud tuli. Eestpoolt nähtuvad ja üha kõrgematena veest väljaulatuvat puud olid ju nagu tõotus, märgid kui ta nüüd ainult jaksab edasi sõuda. See aga oli nii, et ta ei jaksanud. Vasak käsi oli kaotanud sootuks oma jõu ja isegi valu. Parem käsi oli tundetu randmest kuni õlani. Kogu ihu oli nagu kustuv tulease ja kui ta nüüd veel kord peatub, ei jaksa ta enam uuesti liikuma hakata. Nii ta siis sõudis nii palju kui jaksas, ainult sõudis pistis nagu unes käed vette ja tegi liigutusi, mis viisid neid vaevalt veel edasi pea sumises silme ees virvendab. Kuigi vaatamine oli nüüd tagataeva kõrvusseli tekkinud mingi võõras kumin. Ma olen omadega läbi, tunnistas ta endale oma saatusele nagu alistudes. Siis märkas, et võõras kumin muutus tugevamaks. See muutus tuttavaks põrinaks. Ega siis ometi? Jah, seal see oli lennuk, madalana üle veevaatlusi, otsimislennuk, mis see muud sai olla? Frank tõusis püsti, Paat kiikus. Ei, ta ei aja seda ümber, ta ei mõtelnudki sellele ohule, vaid haaras lapselt ta ema mantli, mis nüüd oli lapsele tekiks, lehvitas sellega ja hüüdis. Samas märkas, et ajas suu küll avali, kuid tal polnud häält kisas siis kahisedes vehkides mantliga. Mõttetu vaev. Lennuk oli juba neist möödas ja kadus kaugusesse. Ta seisis seal oma kahiseva kisaga ja tühja läinud lootusega. Käsimantliga langes jõuetult alla, siis ei jaksanud enam seistagi, vaid tundis peas nõrkust. Silme ees muutus segaseks, laskus siis ruttu paadi põhjale. Seal lamades kinnitas endale. Ma ei tohi minestada, ei tohi kaotada, meelemärkust ei kaotanudki. Küll aga tundis kogu kehas suurt nõrkust. Kurgus oli nututunne pisarais, aga polnud silmis enam niiskust, nii jäi järele ainult kuivahastus. Ta ei näinud meid, ei näinud neid kaebasta. See oli tõsi. Lennuk oli vist lennanud piki uut rannajoont, küllap vaadates, kas kusagil selle kaldal on hädalisi. Nemad aga olid siin sellest teemal ja lennuk oli läinud neist mööda. Võib-olla tuleb teisel päeval veel kord ja kui tulebki, siis on see arvatavasti juba liig hilja, sest nad ei jaksa nii kaua oodata ja elada. Ta tunneb, et ta keha jõud on pea viimseni kadunud ja laps see ei kaevanud enam. Ei jaksa enam nutagi või? Ei julgenud mõtelda mõtet lõpuni. Pöördus kiiresti lapse poole, seal see oli, silmad suletud, suu vait. Kartusele südamesse. Siis milline kergendus ja hea meel, kui märkas, et lapse kuivade avali huulte vahel liikus veel eluhingus. Ta elas. Kuid kui kaua? Neetud lennuk? See polnud öeldud otse lennuki kohta, mis oli lennanud neist mööda. See oli ainult õnnetu juhus. Tüdruk ei näinud neid, ta polnud aga ju ka täiesti õnneta. Siis kui see suurvesi langes tema ja kogu ranna piirse maa peale pääses ta eluga. Talle aga oleks olnud vaja pisut õnne ka nüüd, kui mitte muu, siis lapse pärast. Lennuki kadumisel tundus, nagu oleks kustutatud ka viimne lamp. Ja nagu peale valguse kustumist on tuba kõige pimedam, nii oli ka tema meeleheide peale pääsemislootuse kadumist. Kõige raskem oleks tahtnud kisendada taeva poole, kuid mis oleks aidanud, suur ka tõusnud vesi ei kuule teda iga taevas, mis näeb neid, kuid ei aita. Päike läheb ka oma teed ja kaob. Päevavalgus muutub jälle pimeduseks külvist viimseks nende jaoks. Kui me oleksime jõudnud pisutki kaugemale, mõtles ta kahetsedes. See tähendab, et oleksid jõudnud paigani, millest lennuk üle lendas. Ja kui ta oleks seda teadnud. Aga ta ei teadnud ja kas ta oleks suutnud? Ta oli ju niigi pannud välja kogu oma jõu, oli teinud nii palju, kui oli jaksanud. Nüüd lennuki kadumisel oli viimne jõuderamis ihus veel olemas ta käest nagu ära võetud ja ta tundis, et nüüd on lõpp. Ei, mitte palju, aga sa võid siiski veel pisut sõuda, tuli samas mõtteisse nagu mingi sosistab, meeldetuletus. Sõuda mõtles teiselt poolt vastu. Mis mõte sel on, kui ei suuda enam, kui kõik ongi juba nagu ükskõik. Ka laps ütles jälle sisekõneleja. Ja laps muidugi laps päeva lõpuni on ju ka veel aega, kui oleks ainult pisutki rohkem jõudu ja midagi, millega sõuda. Sõudsid ju kätega ja jalgadega ja pääsesid hulga maad edasi, miks siis mitte nüüd? Ja hea oli seal sisekõnelejal su enda ajus seda ütelda, kuid raske teha. Ei, ta ei tahaks enam panna oma vigast kätt vette, ei ole jõudu, jalgadeski don nii lõpule, et ei tea, kui läheb veel kord vette, kas ta jaksab sealt enam paati tagasi ronida? Sellele ta ei osanud vastata, seda näeb pärast. Nüüd tõmbas vaid paar korda sügavalt hinge, et kopse õhuga varustada ja libistas end siis üle paadiserva, hakates paati jälle edasi ajama. Nii paar tundi. Siis uppus selja taga päikesepunane loit ookeani. Nagu sulatusahju kumendus helkis korraks üle piiritu veepäev oli möödas ja nüüd oli vaja vaadata ööpaiga järele. Ta ronis vaevaliselt tagasi paati, et vaadata üle vee, kas on kusagil jälle veest esile tõusvaid puude latvu, et oma kummialus nende külge siduda. Ta nägi neid, kuid samas imestas, et need polnud suurte puude ladvaharud vaid tihedad, madalad põõsad. Silmitses neid arusaamatuses. Siis mõistis, need olid põõsad. Siis oli seal ju madal vesi ja kallaski. Sellest erutatuna hakkas kätega sõudma kiirustades, et koos pimedusega jõuda põõsasteni, mida ta pimeduse järsu tuleku tõttu enam ei näinudki. Nagu tume kate, heideti öö nii maa kui ka vee üle. Samas aga tunnista midagi Rudisevat paadi põhjal. Mis oli oks või maa. Kummardus üle paadi parda, õiendas käega allapoole, puudutas vett ja tundis selle all vahest randmesügavuses rohumätast. Niisiis tõesti nadolid ookeanilt ära, nad olid kõige vaevatasuks jõudnud ometigi Taani. Kõik Mulle tundus kaduvat sellesse tõdemisse. Ta liikus, see teadmine nii ajus kui peres. Ma sinna olid nad ju püüdnud tema ja laps. Nüüd oli see siin ja kallas, see ei lähe enam käest, kui vesi ei vii paati minema. Ta ei jaksa tõmmata seda kaldale, kuid selle ninas on ju köie tükkija siin põõsaste oksad. Ta seob paadi kinni, sedakorda maa põõsaste külge ja siis nad magavad, issand, ainult mõte sellele on ju nagu minek läbi õndsuse värava, lastes oma ihul peale päeva ja öö viletsust ja vaeva puhata ja magada. Korraks tuli mõte, et nad võiksid ju minna kaldale, kus oleks selleks rohkem lähedust ja ruumi taga. Ei tea, kas ta jalad kannavad veel teda nii lõpuni väsinud, kui ta oli. Ja mõte ise oli ka ainult nagu mingi tõelise mõttevari millele järgnenud enam tegusid. Nii oli see ka paadisidumisega põõsa külge. Ta kobas köie otsa järele, leidis selle, nägin siduvad seda põõsa külge, kuid ei teinud seda, vaid vajus paadi põhjale ja kadus teadmatusse. See oli teise päeva pealelõunal, kui ta ärkas oma pikast ja sügavast äraolekust. See oli unenägu, mis teda äratas nägijat, keegi võõras mees tuli, ei tea kust hüppas ta kummipaati ja kihutas sellega üle suure vee minema. Seis, oota, see on minu paat, tahtis ta hüüda, kuid hüüa, jäi kurku kinni ja ta suust ei tulnud häält. Tahtis tõusta ja joosta mööda kallast või vet möödagi paadivargale järele kuid ei saanud jalgu liikuma. Sellest ponnistusest siis ärkaski, paha unenägu kadus. Asemele tuli teadmatus, mis on juhtunud ja kus ta asub. Esimese ringi vaatamisega nägi ta kitsa vurtsiku või mingi varjupaiga kõrk ja seinu. Ongi topsikud enda kõrval ja hallikirju riiet, mis oli heidetud talle katteks ning ta vasaku käe ümber oli mingi riideräbala side. Tahtis tõsta seda oma silmile lähemale, et näha, mis see on, aga käsi oli õla nii valus ja puine ega tahtnud sõna kuulda. Liigutas end pisut ja tundis, et kogu ihu on samane. Siis ilus, parema käega seegi puine ja valus ihu mööda allapoole ja leidis, et ta oli seal supelpükstes nagu ta oli olnud ookeanil. Siis tärkas kõik korraga meelde, paadis olek, tohutu ookeanilt tulev veesein, õnnekombel pääsemine siis vigase käega sõudmine, nälg ning lootusetus kuni esimeste maamärkideni veest välja ulatuvate puude latvadeni. Ruttu olid need tulnud need pildid nagu üheskoos ja ainsa silmapilguga ligi joostes kuni autoni puude okstes ja lapsega selle istmetaguses. See meelde tulek tegid tõeliselt ärksaks, unisus oli kadunud, kõik oli äkki siinsamas leidmise üllatus, ühine paadis olek, janu, väsimus, kartus siis kaldale jõudmine ja unne langemine lapsega enda kõrval. Nüüd taga oli siin võõras paigas ja üksi tõusis järsult istuli, selg valutas ja puusad ei tahtnud liikuda. See oli aga sellel silmapilgul tähtsusetu ja isegi joogitopsik, mida ta nüüd märkas enda kõrvale. Keegi oli pannud selle sinna piim või mahl või vesi. Ta suu oli tundetu ja kurk, mis nii oli karjunud vee järele oli nüüd valus ja neelamine raske. Mitte liiga palju korraga, ütles ta endale. Seda ei olnudki palju, ainult üks konservitopsist tehtud jooginõu täis. Oleks võinud olla rohkem. Praegu oli aga seegi nagu midagi kõrvalist. OK, mille puudumine ookeanil oli teda piinanud ja ähvardanud võtta elu. Suurena oli aga kogu aja meeles. Tema on siin, aga kus on laps? Tõusis kiirustades jalule. Ihu oli puine ja okkaid täis, kuid jalad kandsid, pea pööritas, kuid ta seisis jalul. Sellestki jätkus esialgu ja küll see paraneb, sest ta keha on ju saanud puhkust ja juuagi. Nüüd aga oli otse hädaliselt vaja teada, mis oli juhtunud lapsega. See oli olnud nii lõpukorral ja nüüd on ta kadunud. Ega ta ometi ei, ta ei suutnud sellele mõtelda. Ta lahkus kiiresti oma kõrki hüvitist.