Riigikogu liige Andres Tarand. Mitmes aasta teil nüüd juba parlamendi töös läheb? On teil veel praeguses riigikogu koosseisus selles mõttes vastast, kes oleks kauem ühtejärge parlamendi tööd teinud? No ega siin Eestis kauem ei saa alla, kui me nüüd ikkagi valitsemise või tähendab ministri ajaga, aga võtame siis man, selle järgi ei oska öelda, aga muidu on Mart Laar samast ajast ja vististi ka Siiri Oviir. Aga, aga võib-olla ma nüüd teen kellelegi ülekohut, aga aga rohkem ideaalne. Öelge, kas see töö võib ka rutiiniks muutuda? No eks ikka tükati on anda oma oma niukesed tüütused vähemasti minu jaoks küll olemas juba ammu selles aja jooksul, nagu on kõik need vigurid ja värgid ära nähtud ja siis siis kõik nii väga ju ei, ei peagi iga töö, illonomad, niuksed, asjad ka, mis ei pea just väga meeldima, aga ütleme, et inimesed lagunevad võib-olla kuidagi niimoodi, et ühed on nagu paremad parlamendiliikmete paremad täidepanijad, niuksed, aga kuna noh, Eesti lugu on nüüd kõigile teada ja siin ütleme ja ütleme, et alguses oli see selge vahe, et, et esimestes valitsustes, kes siis ei olnudki teinud Parlamendis või parlamendiliikmete valitsuses, need on natuke teistmoodi, kes ise on valitsus käinud, need on teistmoodi, nüüd on nii palju ja kõik suuremad erakonnad läbi lastud juba. Et see on tekitanud ka, ma usun isenesest natukene parema õhkkonna, kui oli alguses. Et see kogemus on vajalik mõlema poole pealt vaadata. Te ütlesite, et eks siin ole tüütuid asju ka, mis teie jaoks selle riigikogu igapäevatöö juures kõige tüütum on? No ma, ma ütleks, et see on ekspoliitiku Tööriistad, ta peab ühte asja korduvalt rääkima ja, ja see ei ole üldse huvitav, see on, ütleme kui on lapsed või kellele tulebki seletada ja rääkida, sellest ma saan aru, aga täiskasvanutele tundub nagu üleliigne juba räägitud küll. Aga võib-olla see ei ole päris ilus nii-öelda, sest et inimestel on eri näevatel, et elualadelt teadmised niikuinii, noh, see on asi, mida võib-olla maast madalast poliitikuks hakata, nende noorena õpid selgeks, aga ootaks aeg-ajalt nagu kiiremaid tulemusi. See on see asi, et mida ei tule. Kui taas üks neli aastat on otsa saanud, kas te olete mõnikord mõelnud, et rohkem ma küll enam ei kandideeri? No, mul oli küllalt tõsine kaalumine juba eelmine kord tõesti, sest et mulle tundus, et hakkab nagu see ammendumise aeg tulema, peaks pöörduma tagasi pooleli jäänud tööde juurde, mis noh, ikkagi selle, selle asja kõrvalt siit ju eriti hästi ei edene, kuigi on lubatud nendeni teaduslikku tööd teha. Ja, aga no midagi ma olen teinud ja see, see on kaalutud asi, aga nüüd on selge, et see koosseis on tõepoolest viimane, sest et ikkagi räägitakse ära nii-öelda, et noh, et tule veel üks korda nii hädas nagu selle asja juurde kuuluv. Kui on ukse ees järjekordsed riigikogu valimised ja need kandideerijate nimekirjad avaldatakse ja valijad need loevad ega ei ole ju saladus, et nii mõnegi nime puhul mõeldakse, et noh, mida see sinna nüüd küll otsib. Teil on nii suur kogemus Andres Tarandit, julgen küsida küll. Öelge, missugune inimene kohe üldse poliitikasse ei sobi Eesti poliitikasse? Nemad? Ei, mitte nimepidi. Iseloomuomadused, võib-olla exit olla neid igasuguseid läbi käinud. No mis on üldine puudused siiski ütlema, et see esimene iseseisvusaegse 20 narriga ühend eelmisel sajandil oli küllalt lühike ja see vaheaeg pärast nii pikk, et automaat lihtsalt oleks Eestis inimestel olemas ütleme, demokraatia harjumused ehk need tavad selged, mille järgi demokraatias liigutakse, mis ei peagi olema teoreetiliselt, vaid noh, ütleme keskmine rootslane või soomlane, teab ka, et aga nii ei tehta. Vot see, see on asi, mis, mille all me praegu ikkagi veel kannatame. Ja selles mõttes ütleme et näiteks võiks öelda tubli poole omavalitsustest, ei ole, ei ole kuigi iseseisvalt ega täida selles mõttes seda demokraatlikku omavalitsuse rolli, vaid lasevad ennast juhatada selle väikse nutsu järgi, nagu eesrohututi järgi, eks ole. See on hästi halb meie ühiskonnas praegu tegelikult peaks olema, et sealt tulevad täiendused kogu aeg, parlament. Meil on vastupidi, et ministriks saanud kandideerivad omavalitsuses õpetuse kaupa, ühesõnaga et, et kuigi see nüüd on lõpetatud, aga ikkagi nii, et veel üks kord saadi teha ära järgmiste valimistega. Jaapanlanna äärmiselt palju Niukest, ütleme isegi feodaalajastust pärit suhteid Eestis, et, et selle üle saaks, ma usun, et Euroopa Liit meid natukene õpetab noh, nii-öelda eeskujudega kogemusteta. Et seda kanti inimesi on, on palju liikvel praegu Eesti poliitikas. Kui te nüüd vaatate sellele 15-le aastale tagasi, ehkki te veel ju poliitikast lahkuma ei hakka, siis siiski senini kõige toredam rõõmsam, õnnelikum hetk teie poliitikukarjääris. Ma usun, et see on 21. august, see pikk päev, esmaspäev, 20. järgmises seitse minutit enne sõda, või mis seal siis iseseisvust välja öeldi oli niuke väga töine ja närviline ja, ja et, et kuidas tema ikka läheb, noh, Eesti sisepoliitiliselt kokkulepped oli vaja saada. Aga hommikul ma ei mäletagi, mis telekast ma nägin seda Moskva pressikonverentsi ja ja nad olid juba juba ennast nagu parasjagu ära sättinud, nende, jätsid niivõrd ebaveenva mulje, et, et ma tegin selle järeldused, ebaõnnestub, vot seekord on korras. Tähendab, meie poolt vaadatuna ei, pärast oli küll välja Asjaosaliste mälestuste järgi, et see ei olnud nii kindel. Et alles nagu ikka järgmine päev, kolmapäev lahendus jõudis, aga seda ma olen hiljem lugenud. Võib-olla siis nagu öeldakse, et varastasin seal mõtte, vaid latud, jõudsin ajas ette, aga igatahes täitis niisuguse. Et, et noh, see on tõesti eriline päev ja ma usun, et et ega sinna, et sellist ei saagi korduda, see, ja see on õnneks ei saa see, et me oleme just võitnud lugupidamist, maailmasõtta ikkagi laulev revolutsioon on asja nimi, müter, nuiaga tagumise revolutsioon, neid on maailmas nii palju olnud, et sellega ei pretendeeri esikohal. Nii et see on selles mõttes seal ei olnud suur õnnestumine ja muidugi ega siis meie tarkus ainuke tingimus ei olnud, vaid ütleme, natukene põhjamaine temperament kahtlemata aitas seda. Aga teiselt poolt ikkagi Moskvas oldi omadega selle võrra läbides taipasime lihtsalt õiget hetke. Taas kord. Ja seni kõige kriitilisem hetk teie poliitikukarjääris, missugune on olnud? Seda on nüüd võib-olla isegi väga raske öelda, nad on eri aspektidest, aga ma usun, et et nüüd tõuseb jälle, tuleb päevakorda parasjagu, noh, elektri hind on natukene, eks ja ma pühendasin õige palju oma aega ja, ja just nimelt selle Eesti energeetika mis on pikalt tulevikku vaatav asi sellel kuule aga oma fraktsioonist nagu too aeg eelmine või üle-eelmine koosseis ikka seal kandusse asi nagu, nagu tavalise poliitilise vaidluse konkurentsipinnale ja mitte asjast ei räägitud ja seal ma sain naguna, mis on demokraatias vist paratamatu, et kui hääletatakse agaralt, oled kaotajate poolel. See võttis mul nagu pikaks ajaks isu ära tõsta, aga ma ei ole seda enne väga palju avalikult kaevanud. On ikkagi riigikogu sünnipäev, 23. aprillil, öelge Andres Tarand lõppu üks ilus sünnipäeva soov oma kolleegidele oma erakonnakaaslastele kõigile, kes seal riigikogus töötavad. Ma mõtlesin just selle peale, et et kui mina seda ülemnõukogumäele meenutas, et natukene, siis hakkas see ju niimoodi peita, et olid tagant uksed lahti, seal vahel täht suitsu. Defender, näed sealt tools, suitsusaal tähendab, naasen, sümbol suurest korralagedusest miski valitses. Ja vaadata on tõepoolest ikkagi märkamatult kogu see mehhanism ja, ja kuidas me käitume ja küll, et see kõrvaltvaatajatel alati ikka ei meeldi, et noh, mis nad vaidlevad tegelikult vaidlemiseks, parlament on mõeldud. Et puudusi ja on nihukesi, hoiakute puudus ja kõike, millest ma juba rääkisin. Aga ütleme, et kui me nüüd kaks korda kiiremini ei veel oma arusaamisi reguleerime, siis võib päris rahul hakata ja Mattiast riik hakkab ikkagi päris hästi funktsioneerima ja selleks oleks nagu jõudu tahtmist vaja, igal uuel ja juba ammu olnud parlamendiliikmed, et sinnapoole liikuda. Aitäh teile intervjuu eest.