Ei, minu meelest ei ole see üldse naljakas lali ütles John toni sekretär, Elvira Bootuvai. Võttis paberilehe, kuhu Larry oli tippinud. Häid pühi kõigile meie sõpradele. Kärtsutas kokku ja viskas paberikorvi. Ütle talle, John, et ta kirjutasmasina rahule ei jätaks või veel parem tee ta büroost üldse kaoks. See armas neiu ei salli mind iono kaebles Larry kõige puhtamat Iiri silmade ja naeratusega. Jätan nüüd järele, Larry soovitas John Milton kusjuures ta tõsises poisilikult hääles oli pisut rohkem teravust, kui ta surra. Radio publik oleks oodata osanud. Lase jalga, käid pühi, teisipäeval näeme. Mõtle enda peale ärase õliga palju. Jona. Larry andis Johnile paar mängleva müksu vöökohta. Kui sa ei taha, et sa siit veel paisud. Tal oli põhjust seda öelda, sest 30 kolmeselt nägin Jon mitut on välja nagu poisike, kes ähvardab paksuks minna. Viiu mammale terviseid Jona, ütle talle, et seekord tema armsas majas külas olin, oli mu elu kõige ilusam päev. Kas teie ei teadnudki, et ma olin ühe päeva ioni mamma juures? Küsis ta Ell Wiiralt ja märkas, et kuigi tüdruk ei vastanud, langetas ta pilgu kõige parema jala ja, ja mu arm soovistall viirale, kes jälle jättis vastamata. Kas ta pole tore käika Staczannile ja väljus. Sülitasin Elvira poolt või oligi tore pikk tõmmu meie last, rooma stiili võib-olla kaldustasamas stiilis tsipake ka tüsedusele, aga praegu oli see alles kerge eelaimus. Ta oli oma aastatest ette jõudes kasvanud Rooma Matrooniks aga samas oli temas ka naiivsust, mis meenutas Roosi inglise lilleaiast inglise neiuga. Korralik kasvatus annab kindla garantiiga aastatepikkuse visa poeemitsemise korral pidurdab seda ja loob õieti oma erilise põhimluse miteedee. Elvira kiindumus kunstidesse oleks võlts olnud. Sellega liitus pigem mingi värske hokiväljaku hasart. See on siis nüüd kõik valmis, nentis Jon ringutades punases nahktugitoolis. Kabinet oli kaks aastat tagasi South Banki stiilis punavalgetes toonides sisustatud. Jon tõmbas sõrmedega läbi tihedate mustade lokkis juuste ja ta pisikesele kuivetanud näole ilmus ahvilikkeri mass, millest peamiselt tänu ühtlastele valgetele hammastele arenes ta kuulus häbematu irve. Korrespondendi kokkuvõte on nüüd vist Bakeri asi. Elvira nõustuva noogutuse peale jätkas ta kolmapäeval artikkel klubile järgmiseks reedeks raadiovestluse tekst ja kõne kooperatsiooni eineks. Ta naeratas endamisi ja nüüd loomulikumalt. Oli ainult üks asi, mis talle rohkem meeldis kui asjade lõpetamine. Nimelt uue pataka kallale asumine. Sa unustasid näitlus, Fildi Kaubanduskoja, ütles Elvira haigutades ja kustutas huulepulgast määrdunud sigaretikoni kandilisest klaas tuhatoosis, mis niigi üle ääre ajas. Kas sa võtad sõna nende Dyneel kolmandal veebruaril. Ja lubas Jon? Ma söödan neile sisse Londoni poliibi ja provintsiaal kultuurivajaduse. Miks? Küsis Elvira. Ja miks mitte? Ta küsis Jon vastu toksas kokku käkerdatud paberipalli kinganinaga põrandalt üles ja püüdis kinni. See on väga hea kõne ja väga tähtis probleem. Sinusuguste kosmopoliitiliste Po hiinlaste meelest on kõik korras. Aga riigi elujõu seisukohalt on see tõsine asi. Ta vaatas rangelt läbi sarvraamidega prillide, nagu õpilase vanem, kes oma seltsimehi nende loiduse pärast näägutab. Ma tean küll, mis sa öelda tahad, et see on paratamatu ja teatud määral ongi, aga pole midagi suuremat kui võidelda paratamatuse vastu. Ja et oma suuresõnalisus pehmendada lisast. Sellepärast ma võitlelgi läheneva vanaduse vastu. Lällil on tuline õigus, ma pean sellest lahti saama. Ja ta patsutas kõhule võtta pärast pühi ühendus Jack Heningiga ja küsi järele, kas ta ei tahaks hakata minuga jälle regulaarselt tennist mängima. Elvira märkis selle üles ja ütles. Ma ei mõelnud paratamatust. Suur-Londoni polütt ja provints on mulle ükskõik, ma tahtsin lihtsalt teada, miks sa sinna meiklas Fildi lähed. Armas taevas, no miks siis mitte? Mul ei ole midagi mehhiklase pildi vastu, see on väga tähtis linn. Küllap vist, ütles Elvira. Aga ma tahan ikka teada, miks, miks üldse? Jon kortsutab kulmu, võttis piibu, süütas ja hakkas imema. See on just niisugune mõttetu küsimus mida esitavad inimesed, kellega sina läbi käid, ütles ta ja jätkas, vältides võimalikku vastuväidet. Ma tean küll, mis mõte sel peaks olema, aga arvan ikkagi, et mingit mõtet polegi. Aga mis me sellest täna arutame? Issand, kuidas ma ei salli seda õhtupoolset aega. Istusid eile jälle hilja üleval, naeris Jon. Rääkisime mal roost, vastasel viira nagu seletatakse midagi. Meil käis üks ameeriklane, kes teda tundis, kui ta veel punane oli. Jahaadio New Yorgist tagasi. Ta rääkis hiigla naljakaid lugusid New kritessismi rahvast. Ma pole Hardy't enam kui aasta otsa näinud, ta on vist ikka ühesugune jää, ütles Elvira. Ma ei tea miks, aga ta pole sugugi vähem huvitav sellest saadik, kui sina temaga enam läbi ei käi. Oled sina, aga heas tujus? Jon naeris ikka veel. Elvira tõusis ja pani mõned paberid toimikutega. Taastus raskel sammul nagu inimene, kellel on tarvis välja öelda rasked sõnad. Anna andeks, ütles ta, see on vist jõuludest. Ta läks akna alla ja vaatas Slonsqueeri märga lagendikku. Hilinenud jõuluostude tegijad trügisid sisse Piiter Jountsi juustest laiadele klaaspindadel läikis kurvalt vesine päikesehelk. Kui takso liikuma hakkas, lirtsatas auto katuselt vett. See andis Ellviirale viimase hoobi. Need jäid küll hiljaks, ütles ta laua juurde tagasi tulles. Kes imestas John. Ioni ütles Elvira, ma olen jõulude puhul ühe otsuse teinud. Sa ütled alati, et ma olen õudselt ebakonventsionaalne. Nii et, mis ma sellest siis ikka uue aastani saladuses hoian? Kuu aja pärast ma lähen sinu teenistusest minema. Püha taevas John, ajasin Thaci toolil sirgu, miks, issand, kui kole see on. Sa oled tõesti üllatatud. Kas sa ise ei näe, et sa ei pane teisi inimesi enam üldse tähele? Sul pole enam muud hoolt, kui aga oma publiku ees valutavad südant mängida. John otsis mõttes meeleheitlikult parimat lähenemisviisi. Ma nägin soolid, sünge, ütles ta naerdes, aga ma arvasin, et sul on kassiahastus. Jonny ütles Elvira, pole mõtet. See ei mõju enam. Mulle meeldib praegugi sinuga koos olla. Aga ma tean kõiki ette, mis sa ütled ja seda ma kauem ei talu. Kas sa ei leia? Küsis Jon, et me võiksime läheneda sellele küsimusele ka vähim isiklikust aspektist. Sa oled mulle ideaalne sekretär. Oled minuga töötanud neli aastat ja. Mul pole absoluutselt mingeid pretensioone. Sul on veel preili Harrington, Joun katkestas Elvira. Ja kui Jon tahtis nende väärtust vähendama hakata, jätkas ta. Olgu, kuidas on, mina pean sellele lähenema oma isiklikust, mitte sinu aspektist. Ma võtsin sellekohasest, sina huvitasid mind kohe ei, mitte Parlamendi liige olid kuigi ka see oli huvitav, sest minul oli see uus maailm. Aga kui sa möödunud novembris tagasi astusid, oli mul poliitikast niisama pillanud kui TÖÖ erakonnal sinust. Jon tahtis protestida tema drama praktilisuse ja julge tagasiastumise niisuguse tõlgendamise vastu, aga mõtles ümber. Ja nüüd küsis ta. Nüüd see ei huvita mind enam. Kas lali? Küsis John järsult. Oh issand, muidugi mitte õudne tüütus ja ma ei tahaks, et ta siin kontoris käib. Aga küll ta tüdis varsti. Elvira võttis huulepulga ja värvis suud. Jon tõusise jäi harkisjalu elektrikamina ette seisma. Kas Robin? Küsis ta, kaunis, ise teadlikult. Oht Jonny Elvira virutas huulepulga vihaselt lauale. Äratiivseda teadjad nägu ega ole nii dramaatiline. Ma tean ammugi, et sina tead, et minul on Robiniga afäär. Mina veel arvasin, et sa vaikid, kuna see pole sinu asi, aga sina mõtlesid kogu aeg, kui tark sa oled, ju ainult ootasid juhust, et oma teadmisega dramaatiliselt momendil välja tulla? Ei, mitte Robin. Ma teen oma tööd või jätan tegemata, sest seega huvitab mind või tüütab. Ja mitte oma eraelu pärast. Ma tean, et mu kallis vend ei hinda mind eriti kõrgelt. Arvasin, et ta on sind oma arvamustega nakatanud, ütles Jon tigedalt. Sa muide eksid, vastasel Viira, meie tegevus on Robini sügava mulje jätnud. Aga Robin ei puutu siia. Kuule, Jon, püüdis ta selgitada? Sinul oli sõjast tagasi tulles ideid ja teatav mõtlemisoskus. Sa koguni kirjutasid paar päris head juttu ja leiboristide valimisvõit viitsinud parlamenti ehk iseenda valimiste üldse ei osanud oodata. John hakkas naerma, sa ei saa mulle ette heita, püüdsin olukorra kõrgusel püsida? Ei, sa alustasid alamkojas väga hästi. Sa tead, ma olen küllalt vanamoeline, et haadi ja kogu selle ebapoliitilise massi kiuste sinu poole hoida. Sina ise rõõmustasid siis ka snooblikud, ajakirjad lükkasid Paan sinu jutu tagasi ja poliitika oli hea väljapääsutee. Siis aga nägid vähehaaval, et poliitilises maailmas pole suli iseseisvust ja hakkasid tegutsema omal käel. Aitad üksikisikuid riigi türannia vastu indiviidi monopoli vastu, talenti, raha võimu vastu, vanaaegne radikalism ja nii edasi. See kõik kõlbas kuni teatud piirini, nii kaua, kui see oli lihtsalt rünnak alamkoja kuritarvituste vastu. Kuid siis avastasid sa raadio ja ajalehed sellest peale enam ei kõlvanud. Vähemalt minu jaoks mitte. Algul oli huvitav, aga nüüd on kõigest sellest saanud nagu mingi sopalehe toimetus. Sina olid ilus, populaarne kuju ja ajasid kokku ilusat raha. Kõige krooniks Vilsi dramaatiline tagakiusamine. Elvira saab oleks võinud minuga kõik need aastad tulest ja veest läbi käia, kui sa oleksid seda ainult paljaks reklaamiks pidanud. Elvira süüdistused ei vihastanud Johnny. Enamik ta mõtteid sai alguse hea soovlikest assotsiatsioonidest. Ja niipea, kui ta mingit arvamuseavaldust kuulis hakkas ta nägema sele tõde, isegi kui see talle endale vaenulik oli. Ja enamasti tikkust ta seda koguni edasi arendama. Maiuelnud reklaam, jätkas Elvira. Näed nüüd ise sa ujud kaasa ükskõik millise seisukohaga. Kui ma ütleksin, et sa oled avalik suli, siis sa võtaksid sellegi osa üle ja hakkaks siis seda liialdama. Aga sa ei ole, sa lihtsalt riivid ükskõik millisele juhuslikule positsioonile ja mängid seal oma osa meisterlikult. Lootust äratab intellektuaal tublim, originaalse mõtteviisiga lõiborist väikese inimese huvide eest võitlev avaliku elu tegelane. Aga piisab, kui ilmub keegi, kes aine üle tõsiselt järele mõtleb. Keegi, kes on huvitatud rohkemast, kui lihtsalt osatäitmisest ja sinu vastu välja astub ning juba triivib mujale uude ossa. Ta vehkis sigaretiga end nagu maagiliste ringidega tagant julgustades. Ära karda jonni, ma ei ennusta sulle hävingut, sa jõuad edasi. Arvatavasti triivida aina parematele positsioonidele. Aga mina ei taha triivida koos sinuga. Häda on selles, Elvira ütles John. Et need lihtsad inimlikud probleemid, millega ma praegu tegelen, ei ole sinu jaoks küllalt nooblid. Sa tahad Hardi ja tema sõpradega asju arutada. Armastad oma väikseid kliki nalju, kamist ja Häidegeerist või ükskõik, millest nad viimasel ajal räägivad lisas ta, naisel Wiiralt naeratamas. Sa oled intellektuaalne, snoob. Elvira tõusis ja läks ukse poole. Päästev Kell, ütles ta. See oli ta isa lemmikfraas, mis tema suus kõlas imelikult. Jumal tänatud, näed nüüd ise, Jonny, kuhu sa oled jõudnud? Veel aasta tagasi ei oleks tarvitanud niisugust magedat keskklassi sõnakõlksud. Sa oled pungil täis lohutavaid kaitsvaid loosungeid, sa tüütad, Johnny mind vähemalt Ago oma suurele publikule oled sa muidugi jumal ise. John võttis laualt ühe Lincolni daami kirja, kelle vesikressikasvandust ähvardas uus maaparanduskava. Jälle üks grammuel, kes trotsib tsentraliseeritud türannia, mõtles ta. Aga meenutas siis, et Cromwell oli ju rabade kuivendamise pioneer. Ent kiri täitis oma otstarbekiitus, mida kirjasaatjatele vastavaid lõikudes jagas hajutas Elvira poolt maalitud hävitava pildi.