Tema tulekule eelnes sõjamasina laialdane tegevus. Kõigepealt ilmus kaks reameest, mõlemad väga valgeverelised, üks kõhn ning lotendav teine kerekas kivimurdja kätega. Nad silmitsesid majas sisse astumata. Hiljem tuli allohvitser. Nad kõnetasid mind keeles, mis nende arvates pidi olema prantsuse keel. Siiski näitasin neile vabu tubasid. Näis, et nad jäid rahule. Kui koputati, läks mu õetütar avama. Ta oli parajasti mulle kohvi toonud nagu igal õhtul. Kohv paneb magama. Istusin toa tagumises osas võrdlemisi varjus. Õetütar heitis mulle pilgu jaapani tassi lauale. Oli pime, mitte väga külm. Sel aastal polnud november väga külm. Nägin hiiglaslikku siluetti lamedat, mütsi, keebina õlgadele visatud vihmakuube. Lävele ilmunud ohvitser ütles, kui lubate. Ta pea tegi kerge kummarduse. Ta näis vaikust vaagivat Sisastuste sisse. Vihmamantel libises tal käsivarrele, ta tervitas sõjaväeliselt, paljastas pea. Ta pöördus mu õetütre poole, naeratas diskreetselt, ülakeha üsna kergelt ettepoole kallutades. Seejärel pöördus ta minu poole ja tegi sügavama kummarduse. Ta ütles, mu nimi on Werner fon eebeeennak. Ja lisas. Mul on väga kahju. Viimane venitatult lausutud sõnal langes vaikusse. Õetütar oli ukse sulgenud ja toetus ikka seljaga vastu seina vaadates otse enda ette. Ohvitser jätkas. Oleksin sellest hoidunud, kui võimalik oleks olnud. Loodan, et minu käskelk hoolitseb selle eest, et teie rahu säiliks. Seisis keset tuba. Ta oli hirmus pikkkassale kätt tõstes oleks ta võinud aampalke puudutada. Nägu oli kaunis mehine, kahe sügava lohuga piki põski. Silmi polnud näha, neid peetis kulmukaarte vari. Mulle näisid nad heledatena. Tahab poole kammitud juuksed olid heledad ja pehmed. Laelambi valguses läikesid natsiiliselt. Vaikus kestis edasi. See muutus vähe haaval tihedamaks. Nagu hommikune udu. Tihe ja liikumatu. Õetütre liikumatus kahtlemata ka minu oma tegid vaikuse rängaks, tinaraskeks kohmetunud ohvitser seisis liikumatult, kuni ma viimaks nägin naeratust tema huultele kerkivat. Tema naeratus oli tõsine ja ilma vähimagi iroonia jäljeta. Viimaks pööras ta pilgu, vaatles põlevat tuld kaminas ja ütles. Tunnen suurt lugupidamist inimeste vastu, kes armastavad oma isamaad. Järsku tõstis ta pea ja suunas vaate inglikujule üleval akna kohal. Nüüd võiksin ma oma tuppa minna, ütles ta. Kuid ma ei tunne teed. Mu õetütar avas väikesele trepile viiva ukse ja hakkas astmeid mööda üles minema ohvitserile ainsatki pilku heitmata, nagu oleks ta üksi olnud. Ohvitseri järgnes talle. Siis märkasin, et sel mehel oli üks jalg kange. Kuulsin, kuidas nad läbi eestualeksid. Sakslase sammud kumisesid koridoris vaheldumisi tugevalt ning nõrgalt. Siis avati uks ja suleti taas. Õetütar tuli tagasi. Ta võttis jälle oma tassi ning jätkas kohvi joomist. Ma süütasin piibu. Vaikisime mõne minuti. Viimaks ütlesin ma. Jumal tänatud. Nähtavasti on ta korralik inimene. Õetütar kehitas õlgu. Hulk aega rohkem kui kuu kordus sama stseeniga päev ohvitser koputas ja astus sisse lauses mõne sõna ilma temperatuuri või muu niisama tühise asja kohta. Nende lausete ühiseks omaduseks oli, et nad ei eeldanud vastust. Ta silmad peatusid mu alati range ja tundetu õetütre kummargil oleval näol. Ja kui ta pilgu viimaks ära pööras, olin kindel, et näen omamoodi naeratavat Heakski. Seejärel ütles ta kummardades, soovin teile head ööd ning väljus. Ühel õhtul muutus olukord, läki. Väljas 100. kohutavalt külma ja üdini niisutava vihmaga segatud peenikest lund. Süütasin koldest tule jämedatest halgudest, mida ma sellisteks päevadeks olin varunud. Tema tagasituleku tund oli ammugi möödas ja mind ärritas teadmine, et mu mõtted temaga tegelesid. Tütar kudus aeglaselt ja väga hoolsa ilmega. Lõpuks kostsid sammud. Kuid need tulid maja sisemusest. Taipasime, et ta oli majja tulnud teise ukse kaudu, et ta tuli oma toast. Kahtlemata ei tahtnud ta meie ette ilmuda läbimärjas ja eemaletõukavad mundris. Ta oli enne ümberriietunud. Sammud üks tugev, teine nõrk. Tulite trepist alla. Uks avanes, ohvitser ilmus. Ta oli erarõivais. Vabandage, ütles ta. Ma ei saa sooja. Olin läbimärg ja mu tuba on väga külm. Soojendan ennast mõne minutit teie tule juures. Vaevaliselt, laskus ta kolde eest kükakil, sirutas käed välja. See siin pole midagi sõnasta. Salv on Prantsusmaal pehme. Meil on see õige karm, väga karm ajakuused Tihedate metsadena. Lumi, nendel on raske. Siin on puud, peened lumi nende peal on nagu pits. Minu kodumaa meenutab jess hakat, võimsat härga, kes elamiseks ajab jõudu. Siin asub vaimukus, peenia, luuleline mõte. Ta hääl oli tumedavõitu väheste varjunditega. Nõrk aktsent väljendus ainult tugevatel kaashäälikutel. Üldiselt sarnanes ta kõneviis laulva suminaga. Ta tõusis, seisis õige kaua liikumatult, liikumatult ja vaikides. Õetütar kudus masinlikku väledusega. Ta ei vaadanud ohvitseri poole mitte ühtki korda. Mina suitsetasin puldil lamades oma suures mugavas tugitoolis. Arvasin, et meie vaikimise raskust pole võimalik maha raputada, et mees jätab hüvasti ning lahkub. Kuid tume ja laulev sumin algas uuesti. Ma ei saa öelda, et see vaikuse katkestas. Pigem sündis vaikusest. Ma olen alati Prantsusmaad armastanud, ütles ohvitser end liigutamata. Alati. Eelmise sõja ajal olin laps. Ja see, mis ma tollal mõtlesin, ei loe. Aga hiljem olen ma teda alati armastanud. Kuid kaugelt nagu kauget printsessi peatus hetkeks ütles sest tõsiselt oma isa pärast. Ta pöördus ümber, käed kuue taskutes. Toetus piidale. Vabatugitool seisis sealsamas päris lähedal. Ta ei võtnud istet. Kuni viimase päevani ei istunud ta kunagi. Meie talle istet ei pakkunud. Iial ei teinud midagi, mida oleks võinud pidada family aarsuseks. Ta kordas oma isa pärast. Ta oli suur patrioot. Sõja kaotus oli talle raskeks löögiks. Siiski armastas ta Prantsusmaad. Ta uskus vaimari vabariiki ja Briaani. Ta ütles. Tema ühendab meid nagu mehe ja naise uskused, lõpuks tõuseb päike. Euroopa kohal kõneldes silmitses ta mu õetütart. Ta ei vaadanud teda nagu mees ootab naist vaid nii nagu vaadeldakse raidkuju. Ja tõepoolest oligi seal raidkuju elav kuju, kuid ikkagi kuju. Kuradi Briaan võideti. Isa ütles mulle. Sa ei peaks minema Prantsusmaale enne. Ma pidin seda ootama, sest isa oli suremas. Sõja puhkemisel tundsin ma kogu Euroopat, ainult Prantsusmaad mitte. Ta naeratas ja ütles nagu selgituseks. Ma olen muusik. Üks halg varises kokku, vanad söed kukkusid koldest välja. Sakslane kummardus, korjas söed tuletangidega ära. Ta jätkas maabule interpreet Makomponeerin. Selles on kogu minu elu ja sõjamehena tundun ma endale veidra kujuna. Siiski äi kahetsema, et sõda algas. Ei. Usun, et sellest sigineb suuri asju. Ta ajas end sirgu, tõmbas käed taskust ja sirutas nad pooleldi välja. Vabandage mind, võib-olla solvasin teid. Aga mis ma ütlesin, seda mõtlen puhtast südamest. Seda mõtlen armastusest Prantsusmaa vastu. Sünnib väga suuri asju Saksamaale ja Prantsusmaale. Arvan nagu mu isagi, et Euroopa kohal hakkab paistma päike. Taastus paar sammu ja kummardas nagu igav õhtul, ütles ta. Soovin teile head ööd. Siis väljusta. Vaikides suitsetasin oma piibude jäära. Köhatasin ja ütlesin. Võib-olla on ebainimlik keelata temale Ainsa sõna- aimust. Õetütar tõstis näo, ta kergitas kulmud väga kõrgele, ta silmad laikisid põlastusest. Tundsin ennast peaaegu veidi punastuvat. Sellest päevast peale omandasid tema visiidid uue kuju. Vaid harva nägime teda vormirõivastuses, ta riietus ümber ja koputas alles siis meie uksele. Tegi ta seda selleks, et vabastada meid vaenlase mundrinägemisest. Või jätame selle unustaksime, harjuksime tema isikuga. Kahtlemata suurista mõlemat. Koputas ja astus sisse vastust ootamata. Ta ei tulnud just igal õhtul, kuid ma ei mäleta ühtki korda, kus ta oleks ilma, kõnelemata meie juurest lahkunud. Ta kummardus tule kohale ja esitas vaikselt sumiseval häälel lõpmatuid, monolooge oma südames pesitsevate küsimuste kodumaa muusika Prantsusmaa kohta. Kordagi katsunud saada meilt vastust, nõusolekut või vähemalt pilkugi. Ta ei kõnelenud kaua, mitte kunagi, palju rohkem kui esimesel õhtul. Ta ütles mõned laused, mis vahel olid katkendlikud vahelega, voolasid palvetaolise ühetoonilise pidevusega. Kord ütles ta, see oli tema külaskäikude algul milles seisab vahe. Minu kodumaa, tule ja siin selle tule vahel. Kindlasti on puud, leek ja kamin ühesugused. Kuid mitte valgus. See oleneb esemetest, mida ta valgustab ruumi elanikest, mööblist, seintest, riiulil, olevaist, raamatuist. Ta seisis raamaturiiulite ees. H-tähe juures emonis jääril Rablee rassi paska stend Allevoltarg, Mont fänn, aga kõik teised. Pikkamisi libistas ta kätt mööda raamatute ridu edasi. Aeg-ajalt lipsas ta suust vaevu tajutav a-, kui ta minu arvates sattus nimele, millele ta polnud mõelnud. Ta jätkas. Kui inglastest juttu on, siis mõeldakse kohešeiks piir. Kui itaallastest sistante. Kui Hispaaniast, siis servantes ja kui meist, siis kohe Göte pärast seda tuleb otsida. Aga kui öeldakse ja Prantsusmaa, kes kerkib, siis elamuid esile. Või mõni teine rattunglevad, nad on nagu rahvamurdteatri sissekäigule ei tea, keda esimesena sisse lasta. Ta pöördus ümber ning lausus tõsiselt. Aga muusika alal? Andmeid. Aeglaselt peadvangutades. Ta tuli kamina juurde tagasi. Tema naeratavad silmad peatusid mu õetütre näol. Kuid see on viimne. Enam ei sõdi. Me abiellume. Ta silmad tõmbusid pilukile, nõod põsenukkide all näisid kahe pika kraavina. Valged hambad paljastasid. Lõbusalt, ütles Ta ja Eeaa. Kerged peanoogutus kordas seda kinnitust. Kui me seal tulime, jätkas ta pärast lühikest vaheaega. Siis rõõmustasin ma selle üle, et rahvas meid hästi vastu võttis. Olin väga õnnelik, mõtlesin, kõik läheb hästi. Hiljem taipasin, et asi polnud sugugi nii, vaid kõik tuli arvusest. Ta muutus tõsiseks. Põlgasid neid inimesi. Ja ma kartsin Prantsusmaa pärast. Mõtlesin, on ta tõesti selliseks muutunud? Ta vangutas pead. Ei. Ei. Hiljem ma nägin teda. Nüüd rõõmustab mind tema karm nägu. Tema pilk kandes minu näole, mille ma kõrvale pöörasin, peatus hetkeks siin-seal toas pöördus siis tagasi halastamatult tundetele näole, millelt see äsja oli lahkunud. Olen õnnelik, et leidsin siin auväärse vanamehe ja vaikiva neiu. See vaikimine tuleb võita. Tuleb võita Prantsusmaa vai tikkimine. See meeldib mulle. Ta silmitses mu õetütart tema kangekaelselt kinnist puhast profiili. Silmitses seda vaikides ning visa tõsidusega, millest siiski veel hõljusid naeratuse jäljed. Mu õetütar tajus seda. Nägin teda kergesti punastavat. Vähehaaval sigines tema kulmude vahele kords. Tema sõrmed käsitlesid nõela liiga ägedalt, liiga järsult riskides niiti katki tõmmata. Ja alustas aeglane sumisev hääl uuesti. Nii on parem. Palju parem. Nii tekivad tugevad liidud leidud, milles kumbki pool võidab suurust juurde. On olemas väga ilus lastejutt, mida mina olen lugenud. Mida teie olete lugenud, mida igaüks on lugenud? Ma ei tea, kas pealkiri on mõlemal maal ühesugune. Minu kodumaal? Loomu hoiab teda oma meelevallas. Ta on võimetu vang. Igal kellajal sunnib loom talle peale oma kalki ning vastumeelselt juures olu. Kaunitar on uhke ja väärikas, ta teeb südame kõvaks. Kui loom on parem, kui ta välja näeb. Ooda polegi nii tahumatu, ta on kohmakas ja toorest, ta näib õige labasena õrna ning peene kaunitari kõrval. Loomal on süda ja tal on hing, mis püüab tõusta kõrgemale kui kaunitar, vaid tahaks. Kuid. Siiski avastab ta vihatud vangi vahi silmade sügavuses vähehaaval teatava Helenduse helgi, millest paistab palvet ja armastust. Ta kannatab vähem käppadel raskuse all kannatab vähem vanglaahelate all. Kaunitar lakkab vihkamast. Selline püsivus liigutab teda. Ta ulatab käe. Kae kujuneb loomi ümber, kaob nõidus, mis teda hoides metsikus karuserüüs reedan ta väga kaunis ja väga puhas rüütel õrnatundeline ja haritud kaunitari iga suudlus ehitada üha säravamate omadustega. Nende liitumine toob kaasa ülima õnne. Nende lapsed, kelles ühinesid ning segunesid vanemate anded, on kõige kaunimad keda ma iial kandnud. Kas teile ei meeldi see jutt? Alati armastanud. Olen seda lugenud ikka jälle. See on mind pannud nutma. Mulle meeldib kõige rohkem loo, sest ma mõistan tema kannatusi. Nüüdki olen ma liigutatud temast kõneldes. Ühel õhtul olin üles oma magamistuppa läinud, tubakat tooma. Kuulsin ma harmoonium, helisid, mängiti kaheksandat prelüüdi fuht, mida mu õetütar enne katastroofi leiutanud. Noodivihik oli sellelt leheküljelt avatuks jäänud, aga kuni tolle õhtuni polnud õetütar tihanud alustada uusi harjutusi. Et ta neid uuesti alustas, kutsus minus esile heameele ning imestuse, millisest sisemisest vajadusest tegi ta äkki selle otsuse. See polnud õetütar. Ta polnud lahkunud oma tugitoolist ega oma käsitöö juurest. Ta mängis ainult prelüüdi. Sisasuste jälle tule juurde. Ei ole midagi suuremat kui see ütles ta oma helitud häälel, mis polnud kuigi palju tugevam sosinast. Suur. Väljaspool inimest väljaspool kõikjal lihaliku. See paneb meid mõistma, ei lahti mõistatama, aimama aimama, mis on loodus, jumalik, tunnetamatu, loodus, inimhingest irdunud loodus. Ja see on ebainimlik muusika. Näis, et ta unistavas vaikuses uurib iseenda mõtteid. Aeglaselt näristama huult. Ta võis olla vaid sakslane. Meie maal on säärane iseloom, see inimlik iseloom, ta nii-öelda üleinimliku mõõdu. Seda muusikat ma armastan. Seda ma imetlen. Olen sellest tulvil, see on minus nagu jumala lähedalolu. Kuid. Kuid see pole minu muusika. Mina tahaksin luua muusikat, mis vastaks inimese mõõtmetele. Seegi on üks tee tõe juurde jõudmiseks. See on minu tee. Ma ei taha, ma ei suuda valida teist teed nüüd andma sõda. Tean seda täie selgusega. Mis ajast saadik? Sellest ajast, kui ma siin elan? Ta pööras meile selja. Ta toetas käed kaminasimsile, hoidis sellest sõrmedega kinni ja laskis tulel oma näole, paistab käsivarte vahelt nagu läbi trellide. Tema hääl muutus kõlatumaks. Jaa, sumisevamaks. Nüüd ajan oma Prantsusmaad. Aga ma nõuan palju. Ma nõuan, et ta mind vastu võtaks. Olla tema juures nagu võõras, nagu reisija või vallutaja, see pole midagi. Sel juhul. Ma tahan midagi, sest temalt pole võimalik midagi võtta. Tema rikkust ta suurt rikkust ei saa vallutada. Seda tuleb juua tema rinnast. Ta peab oma rinda pakkuma emaliku liigutuse ja emaliku tundega. Tean väga hästi, et see oleneb meist. Aga see oleneb kah temast. On tarvis, et ta nõustuks meie janust aru saama ja et ta nõustuks kustutama. Et ta nõustuks meiega ühinema. Ta ajas end sirgu, ikka veel seljaga meie poole, seistes sõrmedega ikka veel kivis kinni. Ma pean. Ütles ta natuke kõvemini. Pean siin kaua elama samasuguses majas nagu see siin otsekui külapoiss mõnest siinsele sarnanevast külast. Ta pöördus meie poole. Tema suu naeratas. Kuid mitte ta silmad, mis mu õetütart vaatasid. Takistused ületatakse, ütles ta. Siirus ületab alati takistused.