Praegu pole mul kõik meeles, mis enam kui 100 talveõhtu jooksul üteldi ent kõneluste aine ei muutunud, see oli pikkkrõpsud ja sellest, kuidas ta Prantsusmaa avastas armastusest, mida ta eemal olles endas kandis enne tema tundma õppimist ja iga päevaga suurenevast armastusest, mida tundis sestsaadik, kui tal oli õnn seal elada. Ning ausõna, ma imetlesin teda ja et ta julgust ei kaotanud. Ja ta iial ei katsunud seda halastamatut vaikust mõne ägeda sõnaga purustada. Vastupidi kui ta mõnikord laskis vaikusel toad täielikult vallutada ja kuni viimaste nurkadeni täita nagu mõnel rõhuvalijad talumatult gaasil, siis näis meist kolmest tulevat tema, see, kes end kõige mugavam ini tundis. Siis silmitses ta mu õetütart selle naeratava ja ühtlasid tõsise pooldamisega, mis talle esimesest päevast peale oli omane olnud. Ja ma tundsin, kuidas õetütre hing ärevil oli, vanglas, mille ta ise oli ehitanud. Sageli rääkis ta enesest. Minu maja on metsas, seal olen ma sündinud, sealt käisin metsa taga külakoolis. Ma ei lahkunud sealt kordagi, kuni sõitsin eksamitele Müncheni ja muusikat õppima. Salzburgi. Mulle ei meeldinud suured linnad. Õppisin tundma Londonit, Viini, Rooma, Varssavi, loomulikult ka Saksamaa linnu. Ma ei armasta neis elada. Ainult Prahatma armastasin. Ühelgi teisel linnal pole nii palju hinge. Jaan Nürnbergi sakslasele on seal linnaks, mis ta meelt ülendab, sest seal leiab ta oma südamele kalleid viirastusi, igas kivis mälestusi neist, kes moodustasid vana Saksamaa-aadli. Arvan, et prantslastel on samad tunded šartrid katedraali ees seistes nemadki, vest tunnevad üsna enda lähedale esivanemate juuresolekut Nende hinge, õilisust, nende usu suurust ja nende auväärsust. Ta nägu tulenes. Kahtlemata on karm kuulda seda mehelt, kes tuli šartri suures soomusmasinas. Siiski on see tõsi. Nii palju asju peitub ühtaegu kõige paremaks sakslase hingepõhjas. Ja kuidas ta igatseb neist vabaneda? Kodukoha naaberlossis elab noor neiu. Ta on väga ilus ja väga õrn. Mu isa lootis ikka, et temaga abiellun. Oli igasuguseid lilli. Neiu hõiskas rõõmu pärast. Ta ütles, ma olen õnnelik väärner. Armastan, kuidas ma armastan neid jumala kingitusi. Minagi olin õnnelik. Vaatasime ülal meie kohal hõljuvaid kuuselatvu ühelt oksalt teisele lendavaid linde. Neiu karjatas osse, sääsk hammustas mu lõua otsa, vastik loomat, jälle sääseke. Siis nägin, kuidas ta tegigi hiirekäeliigutuse. Püüdsin ühe kinni, Werner. Rebin tal jalad ära üksteise järel. Ja ta tegi. Sellepärast pole ma iial tahtnud nendega ühineda. Minu muusikalisele karjäärile polnud see hea, kuid ükspuha rahuliku südametunnistusega võrreldes tähendab menüü väga vähetõepoolest. Ma tean küll, et minu sõpradel ja meie füüril on kõige suuremad ja õilsad mõtted. Aga ma tean samuti, et nad on valmis sääskedel jalgu ükshaaval ära rebima. Prantsusmaa õpetab neid saamat tõeliselt suurteks ning õilsateks inimesteks. Ta suundus ukse poole tasa otsekui iseendale, lausus ta. Kuid selleks on vaja armastust. Hetke hoidis ta ukse avatuna üle õla tagasi vaadates silmitses ta käsitöökohale kummardunud õetütre kukalt, kahvatud õrna kukalt, kus Palmikutena lebasid tumeda mahagoni värvi juuksed. Rahuliku kindlusega hääles lisas ta juurde vastastikust armastust. Tõin selle kaasa teie jaoks. See on lehekülg Mäpassist. Jumal, milline ülevus taevas, raamatu On lõppvõim libiseb Mäpaci sõrmede vahelt koos nende poolehoiuga, kes viimaks tema auahnuse nurjatustan mõistnud. Šotimaa au kaitsvad aadlikud ootavad tema peatset hukku. Üks neist kirjeldab kokkuvarisemise dramaatilisi tunnuseid. Ja ta luges aeglaselt paatusliku rõhutamisega. Nüüd tunneb ta oma salajasi mõrvu oma käte külge kleepuvat. Alatasa heidavad mässumeelsed mehed talle ette tema truudusetu, just need, keda ta juhib, alistuvad talle hirmust ja mitte enam armastusest. Nüüdsest peale näeb ta oma aunime latendavalt enda ümber võtmas nagu hiiglase rüüd kääbusel, kes selle on varastanud. Ta tõstis uuesti pea. Ela ääris. Küsisin endalt jahmunult, kas ta mõtles sama türanni kui minagi. Kuid ta ütles, mul on tõesti kahju sellest mehest, kuigi ta minus kutsub esile samasugust põlgust nagu Teiski Need, keda ta juhib, alistuvad talle hirmust. Ja mitte enam armastusest. Juht, kellel puudub alluvate armastuse vilets nukk kruvid kruvid, kas võikski midagi muud soovida? Kes muu, kui see sünge au ahnitse ja oleks nõustunud seda ülesannet endale võtma, muidu see oli tarvilik ja oli tarvis kedagi, kes nõustus oma isamaade müüma. Sest tänapäeval tänapäeval ja veel kaua ei saa Prantsusmaa vabatahtlikult langeda meie avatud käte vahele, kaotamata oma silmis enda väärtust, kust. Sageli on niuke Eigee ilgem kupeldaja kõige õnnelikuma abielu põhjustajaks. Taliraamatu laksatas kinni, pistis kuuetaskusse. Neid patsutas taskut masinlikult kaks korda. Siis valgustas õnnelik ilmedapikliku nägu. Ja ta lausus. Pean pererahvale teatavaks tegema, et ma lahkun kaheks nädalaks. Mul on rõõm sõita Pariisi. Loodan, et ma näen Pariisis oma sõpru, kellest mitmed viibivad läbirääkimistel. Mida me peame teie poliitikategelastega? Et meie rahvaste suurepärast ühinemist ettevalmistada? Ütlen teile. Iial ei saa keegi oma õilsast teost sel määral kasu, kui Saksamaa. Andes Prantsusmaale tagasi tema suuruse ja vabaduse. Me ei näinud teda, kui ta tagasi tuli. Me ei näinud teda paljude päevade rohkem kui ühe nädala jooksul. Siis ühel õhtul kuulsime jälle tuntud ebaühtlase samme Polnud kahtlust. Seekord lähenesid nad meile. Mees laskus pikkamisi üha kasvava aeglusega kuid mitte nagu kõhkleja, nagu inimene, kelle tahtejõud on pandud rängale proovile. Mul oli tunne, et näen meest ukse taga, kelle käsi on koputamiseks tõstetud ja kes viivitab, lükkab üha edasi seda hetke, kus ainult koputus otsustab tulevikule. Viimaks ta koputas. Selles polnud kahevaheloleku kergustega võidetud arguse järskust. Kuuldus kolm tugevat aeglast lööki. Vääramatule otsusele tulnud inimese kindlad rahulikud löögid. Ootasin, et näen ust kohe avanevat nagu varem. Ent uks jäi suletuks. Ja mind haaras ahistav hingeline ärevus. Kas pidin vastama? Miks ootas ta, et me sel õhtul katkestame vaikimise, mille soodsalt mõjuvat järele andmatust ta oma senise käitumisega oli igati heaks kiitnud. Heitsin pilgu oma õetütrele, et leida tema silmist julgustust või märguannet. Kuid ma kohtasin ainult tema profiili. Ta vahtis ukse käepidet ja ma nägin, kuidas ta ülahuul kerkis valusast õmbluses paljastades peene valge hammasterea ja selle avanenud intiimse draama ees, mis nii mitmekordselt ületas minu kõhkluste kerged piinad. Kaotasin ma viimase jõu. Sel hetkel koputati uuesti kaks korda ainult kaks korda kaks nõrka kiiret lööki. Ja mu õetütar ütles. Ta läheb ära vaikse neid täielikult lootusetu häälega. Et ma enam ei oodanud, vaid valjusti, ütlesin. Astuge sisse, härra. Miks lisasin mu juurde härra? Kas tahtsin rõhutada, et ma sisse kutsusin inimese mitte vaenlase ohvitseri või vastupidi? Tahtsin näidata, et mulle polnud teadmata, kes koputas ja ma nimelt temale ütlesin need sõnad teha. Arvasime, et ta ilmub erariietes, aga ta oli mundris. Ma ei kahelnud, et ta tõmbas mundri selga kindla kavatsusega meile selle nägemine peale sundida. Ta oli ukse pärani lahti teinud ja seisis sirgelt selle avauses nii sirgelt jäigalt, et ma peaaegu hakkasin kahtlema, kas minu ees seisab sama mees. Nii seisis ta mõned sekundid. Tol päeval kogesin ma sellele, kes oskab vaadelda, võib käsi meeleliigutusi heegeldada niisama hästi kui naguniisama, hästi või veel pareminigi. Sest käsi ei sõltu nii väga tahta kontrollist. Tolle käe sõrmed, sirgusid, kõverdused, surusid end kokku ja klammerdusid üksteise külge. Väljendusid kõige pingsama miimikaga kuna nägu ja kogu kehad püsisid liikumatuna ja tundetuna. Ta hääl oli kõlatum kui kunagi varem. Pean teile ütlema Õetütar istus näoga tema poole, aga ta pea oli longus. Ta keris oma sõrmede ümber villast lõngakeralt, mis mööda vaipa veeredes lahti hargnes. Kahtlemata oli ainult see mõttetud töö kooskõlastama ennastunustavalt tähelepanuga. Ja päästis teda häbist. Ohvitser algas uuesti. Pingutus oli nii silmatorkav, et näis, nagu teeks ta seda oma elu hinnaga. Kõik mis ma olen rääkinud nende kuue kuu jooksul. Kõik, mida selle toa seinad on kuulnud ta hingas astmahaige jõupingutusega, hoides hetkeks õhku kopsudes kõiks. Neiu laskis käed aeglaselt sülle langeda, kus nad elutult lebama jäid nagu liivale uhutud paadid. Pikkamööda tõstis ta pea. Ja esmakordselt heitis ta siis ohvitserile pilgu oma heledates silmadest. Ohvitser ütles. Vaevalt kuulsin teda. Oo veel. Ja nagu poleks ta silmad tõepoolest suutnud seda valgust välja kannatada varjas ta need käega. Ja nüüdsest peale oli tema see, kelle pilk püsis maas. Nad naersid mu välja. Ta tõstis pilgu minu näole ja vangutas tõsisena vaevalt märgatavalt kolm korda pead. Ta silmad sulgusid. Siis nad ütlesid. Kas te ei mõista, et me neid ninapidi veab? Ei arva ometi, et me nii rumalad oleme ja laseme Prantsusmaad meie piiril uuesti üles tõusta. Ei. Nad naersid väga valjusti. Näie pole muusikamehed. Pole hullumeelsed ega lapsikud meil on võimalik, palus Prantsusmaad hävitada ja seda me teeme. Mitte ainult tema võimsust, ka tema hinge, tema hing on suurimaks ohuks. Laostame ta oma naeratust ja hoolitsustega. Seemnedast roomav allita. Vaik, kes pigistas lõualuud nii suure jõuga kokku, et ma nägin Ta pilk kiindus mu õetütre heledates avardunud silmadesse ja ta lausus tasa ühtlase pingutatud ning masendatud häälega rõhutud aeglusega. Pole mingit lootust. Ja veel kõlatma veel vaiksema veel aeglasema häälega, nagu oleks tahtnud ennast piinata väljakannatamatu olukorra rentimisega. Pole lootust pole lootust. Järgnes vaikus. Uskusin kuulvat. Eta, naerab. Nad heitsid mulle veidi vihaselt ette väeteled, näete nüüd, kuidas te teda armastate? Selles ongi suur oht. Kui ravime roopa sellest katkust, Me puhastame ta sellest mürgist. Seletasid mulle kõik. Haa, Nad ei jätnud mulle midagi teatavaks tegemata. Meelitavate ja kirjanike, kuid samal ajal ehitavad nad tõkkeid Belgias, Hollandis kõigis maades, mis meie, et sõjavägi on okupeerinud. Ükski prantsuse raamat ei pääse enam läbi peale tehniliste ajakirjade, Diopteri, käsiraamatute või betooni koostamise, valemite kuid üldkultuuri alalt mitte ükski teos. Mitte midagi. Ta pilk libises üle mu pea uidates ringi, põrgates vastu toanurki, nagu äraeksinud öölind. Ei maks, nägi ta peatus ka leidvat. Kustutavad leegi täielikult. Karjatas ta. Enam ei valgusta, see tuli Euroopat. Veel kord laskus vaikus. Veel kord. Teadagi eelmiste vaikimise taga tajusin nagu meriloomade rüselemist vaikse veepinna all varjatud tunnete veealust kubisemist 11 eitavaid ja üksteisega võitlevaid soove. Täid. Praeguse vaikimise taga polnud aga. See oli mu vend kumbki teinud midagi ilma teiseta. Ena, mängisin tal oma muusikapalu, tema luges mulle oma luuletusi. Ta oli tundeline ja romantiline. Kuid ta lahkus minust. Ta läks oma luuletusi lugema uutele kaaslasele, selle Münchenis. Ma nägin, mis nad temast olid teinud. Ta vangutas aeglaselt pead, nagu oleks ta sunnitud alandlikule palvele vastama valusa äraütlemisega. Tema oli kõige pöörasem. Kaalul on elu või surm, vallutamiseks jätkub jõust valitsemiseks mitte. Me teame väga hästi, et valitsemiseks sõjavägi ei kõlba. Kuid vaimuhinnaga hüüdsin ma. Hind on liiga kallis. Vaim ei sure iialgi, vastas ta. Vaim on palju näinud, tuhast tõuseb ta jälle üles mäe ehitama, aastatuhandeks. Enne on tarvis lõhkuda. Silmitsesid teda vaatasin tema heledate silmade sügavusse. Ta oli siiras. Ja ja see ongi kõige kohutavam. Ta silmad avanesid väga laialt nagu mõne jõleda roima nägemisel. Nad teevad seda, mis nad räägivad, hüüatas ta, nagu poleks teda uskunud. Järjekindlalt ja visalt. Ma tunnen neid vihaseid kuradeid. Ta raputas pead nagu koer, kel kõrv valutab ikka ühel kohal kangena ja sirgena ukse haavavuses. Käsivarre trip nemas, nagu oleks käed olnud tinast. Kahvatu. Nägin, kuidas ta ülakeha aeglaselt poole kummardus. Ta tõstis käe, ta huuled avanesid ja ma arvasin, et ta esitab meile mingi nõudmise või manitsuse. Ma uskusin ja ma uskusin, et ta hakkab meid vastu hakule sama. Kuid ükski sõna ei tulnud üle ta huulte. Sajastanud sirgu. Nad ütlesid mulle. See on meie õigus ja meie kohus. Mehi kogus. Õnnelik on see, kes nii lihtsa veendumusega leiab tee oma koguse juurde. Käed langesid alla. Teelahkmel öeldakse. Minge seda teed mööda. Ta vangutas pead. Kuid polene aedseedee tõuseks helendavate mäetippude poole. See laskub alla süngesse orgu, kaob õudsem metsa haisvasse pimedusse. Uss Hiiumaal, näita mulle, kus on minu kohus. Ta ütles, ta peaaegu karjus. See on võitlus. Ja liiku suur häik vaimse vastu. Haledat hardumusega sõlmitsestab puust nikerdatud hurmavate naeratavat inglit, akna kohal taevalikust, rahust säravat inglit. Järsku lõdvenestama ilme. Keha kaotas oma jäikuse. Ma panen maksma oma õigused ütles ta loomuliku häälega. Palusin määrata mind mõnes rindeväeossa. See soodustus mulle lõpuks anti. Ma sain loa homme teele asuda. Arvasin nägevat huultel naeratuse viirustust, kui ta täpsustas. Põrgusse ta käsi kerkis ida suunas Nende ääretutel lagendikud suunas, kus laibad väetavad tulevikuviljad. Õetütre nägu oli valus vaadata. See oli kahvatu nagu kuu. Fernev fon Ebrünnaki ja noore neiu silmad klammerdusid üksteisesse nagu veevoolus, paat kaldapostirõnga külge. Ma uskusin, et ta suleb ukse ning lahkub. Kuid ei. Ta liikumatult ning pingelisel näol olid silmad veel liikumatumad veel pingelisemad kiindunud mu õetütre liiga avardunud liigakkumavatesse silmadesse. Kestis kuni noor neiu viimaks huuli liigutada. Oli vaja valvata seda sõna, et kuulda et lõpuks ma kuulsin. Fon Eblannak kuulis seda samuti. Ta ajas end sirgu. Ta nägu ja kogu keha näisid kergendust tundvat. Nagu pärast värskendavat suplust. Stahlil lahkunud, kui ma järgmisel hommikul alla läksin, oma hommikust piima jooma.