Tere õhtust, head kuulajad. Meie tänane orientaal tund on oma järjekorra numbrilt 10. seega siis väike juubel. Ja pühendatud on tänane saade india sakraalsele muusikale. Nendele raadiokuulajatele, kes on asjast põhjalikumalt huvitatud, soovitaksin lisaks lugeda veel samateemalist kirjutist ajakirja teater, muusika kino möödunudaastases, üheksandas numbris. Jah, ma ütlesin, et soovitan lugeda samateemalist kirjutist mitte samasisulist sest olen püüdnud koostada nii artiklit kui ka raadiosaated, nii et nad ei dubleeriks, vaid pigem täiendaksid teineteist. India pika muusikaajaloo vältel on muusikat sageli jaotatud kolme klassi. Esiteks teisi sam, kiida, see on külamuusika ehk rahvamuusika. Teiseks kand harvasam kiita. See on juba kõrgesti arenenud klassikaline muusikakultuur. Siia kuuluvad mitmesugused Araabia kompositsioonid ja improvisatsiooni, mis põhinevad kindlatele meloodia mudelitele ning rütmimudelitele. Ja kolmandaks, see on margisam, kiida, sakraalne muusika, eelkõige aga veeda värsside ning muude pühade tekstide retsideerimine. Neist kolmest põhilisest muusikaliigist oleme meie oma orientaal tundides käsitlenud ainult ühte india klassikalist muusikat. India rahvamuusikast tahaksin ma juttu teha kunagi edaspidi, aga täna peatume Frituaalsel muusikal. Kuigi just äsja oli juttu religioossest ja ilmalikust muusikast, tuleb siiski ära märkida, et Indias elavatel rahvastel on piir sakraalsete ja ilmalike asjade ning ideede vahel küllaltki udune. Eriti ilmekalt avaldub niisugune ebamäärasus kujutavas kunstis aga siiski suurel määral ka muusikas. Nii näiteks ei räägi India armastuslaulud mitte ainult kahe inimese tunnetest vaid sisaldavad sageli viiteid kaitse jumalustele või seosele jumaliku armastusega. Mitmesuguseid täiesti ilmaliku sisuga diaatri, tantsu või kontsertetendused võivad Põhja-India salata Raaga Kaljani ettemängimisega mis ei täida ainult sissejuhatuse funktsiooni. Sellega saavutatakse jumalate poolehoid. Mõni aeg tagasi oli mul võimalus külastada Teelis üht kõrgemat muusikaõppeasutust ning olla tunnistajaks sellele, et ka kõige tavalisema Igapäevase muusikatunni algusest kümmekond minutit palveteks ning pöördumisteks jumala poole. Jah, India on tõepoolest kummaline maa. Kui ühelt poolt tungivad sakraalsed elemendid ilmalikesse asjadesse, siis vahel võime märgata ka täiesti vastupidist tendentsi. Hindu istlikes templites esitatakse ka päris ilmaliku sisuga muusikat ja isegi tantse, mille esitamist pühakojas peaksid sünsusetuks nii muhameedlased kui ka enamik kristlasi. Aga nüüd kuulame jutule vahelduseks Subulaksmid, suurepärastlõuna-india lauljannad, kes on üle kogu India või võiks isegi öelda üle kogu maailma tuntuks saanud just vaimulike, hümnide ja vaimulike laulude esindajana. Ennem kui me tutvume veedaretsitatiividega tahaksin ma teha väikese sissejuhatuse ning selgitada, mis asjad on üldse veedad milline osa on neil olnud India ajaloos ja religioonis ning missuguse india kultuuri juurde nad üldse kuuluvad. Ajavahemikus umbes 1500 kuni 1100 enne Kristust rändasid Indiasse loode poolt sisse indoeuroopa keeli kõnelevad aaria hõimud. See migratsioon toimus mitme lainena. Aaria rassi päritolu pole täpselt teada. Oletatakse vaid, et nad pärinevad tsentraal Aasiast, kust nad võisid hakata mingil teadmata põhjusel välja rändama umbes teise aastatuhande algul enne Kristust kõiki veedadega ja veeda ajastuga seonduvaid aastarve. Ärge palun võtke kui mingeid kindlaid daatumeid vaid kui väga-väga umbkaudseid. Orientiire. Aarialaste tulekindlasse ei toimunud arvatavasti päris rahulikult. Mitmed riikveda laulud jutustavad aarialaste ning tumedanahaliste pärismaalaste vahel toimunud võitlusest. Ja muide veeda kirjandus on üldse peale kõige muu tähtis ka ajalooallikana ja isegi muusikaajalooallikana sest veedad sisaldavad märkmeid nii laulu, tantsu kui ka muusikainstrumentide kohta. Veeda kirjandus on kujunenud väga pika aja vältel ning teadlaste hulgas puudub üksmeel selle üksikute osade dateerimisel. Näiteks üks India päritoluga, veeda uurija nimega koopalatšaria on oma raamatus haardose Ricleda paigutanud veeda vanimate osade tekkimise ajastusse 6000, et kuni 4000 aastat enne Kristust. See on muidugi ilmne liialdus. Meie võiksime tinglikult veeda perioodiks nimetada ajavahemikku teise aastatuhande keskpaigast kuni esimese aastatuhande keskpaigani. Ahjaa, unustasin ühe väga tähtsa asja, mida üldse tähendab sõna veeda, see on teadmine. Ja kindlasti ei jää märkamatuks sarnasus sanskriti ja vene keele vahel on ju vene keeles teadma vedaids. Aga ärgem hakakem siit tegema kaugeleulatuvaid järeldusi. See oli niisama kõrvalepõikena öeldud. Vormiliselt on veedade klassifikatsioon küllaltki komplitseeritud. Esiteks, et ajakirjandus on ühendatud neljaks kogumikuks vanuse järjekorras. Riig veeda sama veeda Heather veda ning Atarva veda. Seda jaotust seostatakse traditsiooni kohaselt nelja erineva preestri funktsioonidega ohverdamisrituaali ajal. Teiseks iga nimetatud kogumik jaguneb omakorda neljaks osaks. Kõige vanem osa nii-öelda algne iva sisaldab mitmesuguseid hümne ja Lausamisi. Vanuselt järgmised on Brahmanad. Need pärinevad umbes kaheksandast kuni viiendast sajandist enne meie aja arvamist. Brahma, nad on justkui täienduseks eelnenule. Siin selgitatakse mitmesuguseid metoloogilisi šeid, Jerituaalseid ettekirjutusi. Siin leidub ka kommentaare mitmete veeda laulude kohta. Brahmanadele järgnevad kronoloogiliselt Araniakad sõnasõnalises tõlkes metsatekstid. Ka need sisaldavad laule ja retsitatiive. Ja lõpuks Upani saadid. See on veeda kirjanduse kõige hilisem ja ühtlasi kõige filosoofilisem osa. Veda religiooni raamides kujunes välja jumaluste panteon, milles on äärmiselt raske orienteeruda. Kuna veda kirjandus on tekkinud väga pika aja jooksul ja erinevais paigus siis on päris selge, et selles ei saagi olla ühtset läbivat joont. Kõrvutades enne erinevatest kogumikest erinevatest aegadest võime me sattuda paljudele vastu rääkivustele. Aegade jooksul on ühtesid ja samu jumalaid nimetatud erinevate nimedega. Kohati tekitab segadust ka erakordselt rohkete epiteetide kasutamine. Samuti on aja jooksul muutunud paljude jumalate staatus taevases hierarhias. Jumal, keda veeda ühes osas peetakse valitsejaks teiste jumalate üle võib-olla mõnes teises episoodis täiesti kõrvalise tähtsusega või teda ei mainita hoopiski. Vedades on räägitud 3339 jumala olemasolust. Kuid enamasti loetletakse jumalaid siiski vaid 33. Varasemal perioodil olid tähtsamad pikse ning sõjajumal Indra tulejumal Agni päikesejumal, Surja äikesejumal Rudra veejumal varuna. Samuti on korduvalt mainitud ka meile hästi tuntud visanud. Aga nüüd mõni sõna veeda istlikest rituaalidest. Tähtsaimaks liitlaseks on siinkohal muidugi ohverdamine mil toodi jumalatele ohvriks loomi, eriti Jäärasid ja hobuseid. Ja ka muusika oli ohverdamistseremoonia tähtis koostisosa. Primaarsed olid muidugi laulmine ja veeda tekstide retsiteerimine, kuid ohverdamisplatsil mängiti ka nõndanimetatud maa trumme. Tähendab paremat terminit ma selle pilli jaoks ei osanud välja mõelda. Maatrumm kujutas endast maa sisse kaevatud auku mis oli Pealt kaetud pingule tõmmatud loomanahaga ja trummipulga asemel võidi kasutada ka ohvriks toodud looma saba. Kuna trumm oli mõõtmetelt väga suur, siis ta tekitas sügava ja kõmiseva heli. Ültse omistati muusikale suurt maagilist jõudu, mis võis mõjustada isegi kosmilist korda eksimine selle rituaali vastu ja pisimgi viga. Pühade tekstide retsiteerimisel võis muuta muusika mõju vastupidiseks, tuua kaasa õnnetuse ja avaldada ebasoodsat mõju kogu maailma käekäigule. Seepärast oli veeda värsside ettekandmine üksnes haritud Rahmanite ülesanne, sest ainult nemad tundsid hästi sanskriti keelt ja veeda liturgiat. Veeda värsse on võimalik õigesti ette kanda vaid arvukaid ettekirjutusi hästi tundes. Erinevate meetodite kasutamise reegleid on mitmel korral mainitud, veeda hümnides. Üldjoontes võiks öelda, et retsitatiivi või laulu meetrumi määrab ära silpide arv. Veeda hümnid ja värsimõõt on alati paarisarvuline. Tavaliselt 20 neljasilbiline, aga võib olla ka suurem. Maid rajanabrahman Openi saadis on retsitatiivi viisid ja meetrumi seostatud konkreetsete omadustega. Näiteks 20 neljasilbiline kaja, tri meetrum on pühendatud tule jumal, Agnile. Seevastu 40 kaheksasilbiline džagatiimeetrium tuulejumalale Marutile. Muusikaelementidega on peale jumalate seostatud veel kosmilisi kehasid planeete, loodusnähtusi, ööpäevaosi inimesi, loomevärve ja nii edasi ja nii edasi. Sel kombel muutub maailm oma mitmekesisuses ühtseks müstiliseks helisevaks tervikuks. Nüüd vaatleme erinevate, et seal moodia tüüpide kasutamist veeda kogumike kaupa. Alustada tuleks riig veedast kui kõige vanemast. Enamik kindoloogia paigutavad riik veeda tekkimise aega, mil algas aaria rassi sissetungimine Indiasse see tähendab umbes 1500 enne Kristust. Kuid suulise traditsiooni na levisid veeda värsid, hümnid ja laulud arvatavasti veelgi palju varem. Riigveda neljast kogumikust kõige ulatuslikum ta sisaldab 1017 hümni. Ja see tohutu materjal on jaotatud 10-sse raamatusse ehk mandalasse. Kuigi paljud teavad võib-olla sõna mandala hoopis teises kontekstis. Kas budistlikus kontekstis seal on ta maailmagraafiline kujutis. Aga mandala on siin ja üks raamat. Mitmetes Rikveda episoodides on juttu ka muusikast on nimetatud paljusid muusikainstrumente, näiteks Paana viina kanda. Viina tuunavad on tuubi shatodontriivina veel paljusid, paljusid teisi. Mõned neist pillidest on kasutusel ka tänapäeval kuid mõnede kohta pole teada midagi muud peale pilli nimetuse. Riikleda tekste retsiteeritakse tavaliselt kolmel noodil. Tsentraalset nooti ehk toonikat nimetatakse Udata, see tähendab kõrge. Selles tsentraalses noodist allapoole jäävat nooti nimetatakse Anudata, see tähendab mitte kõrge ja ülespoole jäävad nooti nimetatakse vastavalt sarida, see tähendab helisektoonia. Nüüd alumise ja selle keskmise noodi vahe on tavaliselt üks toon. Kõrge ja heliseva toonivaheline intervall on enamasti pooltooni vahel harva võib see olla ka terve toon. Kui nüüd teksti väga täpselt välja öeldakse, siis kolmel noodil liikuv meloodia on juba teksti intonatsioonide poolt teatud määral ära näidatud. Aga kasutatakse muidugi ka notatsiooni süsteemi ja see on väga vana. Ta koosneb tekstirea kohale kirjutatud märkidest. Samuti nagu Euroopa varajases muusikas kasutusel olnud Neumad näitab see noodikiri äravaid, hääle, liikumise suuna, aga mitte täpselt helikõrgust. Tänapäeval tähistatakse veeda Motatsioonis mitte kõrget nooti, see tähendab alumist nooti lühikese horisontaal joonikesega teksti silbi all. Kõrge ehk heliseva nooditähiseks on lühike vertikaal jooneke teksti Silvi kohal ja toonika noot. Spetsiaalsed tähistust ei oma. Ja nüüd on teil võimalus kuulata riikveda tekstide retsiteerimist kolmel noodil. Nii kuuldud helilõik oli siis fragment riig vedast. Vanuselt järgmine, sama veeda nimetus tuleneb sõnast saamann, mis algselt tähendas laulu või meloodiat. Seega siis on sama veda laulude kogumik. Enamik sama veda lauludest põhinevad riikveda värssidel, päris uusi värsse on vaid 75. Ja sama Veedo laule kantakse ette ohverdamisrituaalides ja neid pühendatakse ka erinevatele jumalustele. Laulude esitamise eest kannavad hoolt preester, laulik Utgaator ja tema abilised. Neid abilisi on tavaliselt 16 ja igaühel neist on oma kindel funktsioon. Vormiliselt koosnevad sama veeda laulud ja hümnid tavaliselt viiest osast või loigust. Lisaks nendele viiele põhiosale võivad esineda täiendavalt veel lühike introduktsioon ja lõpuosa. Neid mõlemaid lauldakse madalas registris hom silbil. Kord mul õnnestus kuulda ja näha sama veeda tekstide laulmist madrases ühes hindu templis. Õnnelik juhus viis mind sellesse templisse just ajal mil seal kord aastas hilisõhtul täiskuu ajal viiakse läbi rituaal inteistliku jumala Shiva ning tema naispaarilise parvati auks. Templisse ning templi õuele oli kogunenud tohutult rahvast. Raske oli isegi liikuda. Äkki hakkas mängima väike, kuid paljukõlaline instrumentaalansambel. Rahvarohkuse tõttu oli mul võimatu ansambli lähedusse pääseda kuid mulle tundus, et see koosnes ühest trummimängijast ning kolmest Nagasvarami mängijast. No kas vaaramist? Me olemegi rääkinud oma eelmistes saadetes, kuid meeldetuletuse korras, ma tahaksin öelda, et see on Lõuna-Indias kasutatav oboetaoline Nasaalse kõlaga puhkpill. Ansambli helide saatel toodi templist välja peaaegu inimsuuruses Šiva ja peaaegu inimsuuruses parvati. Nad olid asetatud kandetoolidele ning ehitud paljude lilledega. Jaa, lindikestega. Jumalate järel tulid paar-kolmkümmend Brahmanit. Ja instrumentaalansambel lõpetas peagi mängimise. Nüüd alustasid Rahmanid sama veeda hümni laulmist. Moodustus rongkäik, mis liikus väga aeglases tempos ning sooritas kolm ringi ümber templi. Kogu selle aja kõlas laul. Oma meloodia alt on see palju komplitseeritum kui äsja kõlanud veda retsitatiivi. Selles elamuste ja muljete tohutus tulvas oli mul muidugi muudki teha kui tegeleda sama veede laulude muusikalise analüüsiga. Ma võin vaid öelda, et laulu meloodia oli küllalt liikuv ja kui mu mälu ei peta, siis ta liikus vähemalt viiel erineval astmel või noodil. Kuigi madrases on kõnekeelena üldiselt kasutusel tamiili keel laulsid seekord Rahmanid traditsiooni kohaselt ainult sanskriti keeles. Kahjuks ei ole saama veeda lauludest ühtki salvestust, nii et ma ei saa teile seda demonstreerida. Järgmised Jaczur vedajad harva veeda on koostatud teistest hiljem. Seetõttu peavad tarva veedavad paljud õpetlased isegi veeda istlikust traditsioonist lähtudes vähem autorit teetseks. Aga üldjoontes võib öelda, et mõlema viimase kogumiku tekstide muusikaline interpretatsioon sarnaneb riik veda hümnide esitamisele ja nüüd kuulakem üht lõiku your vedast. Me oleme oma eelmistes saadetes kuulanud küllaltki palju india klassikalist muusikat, see tähendab Raaga improvisatsiooni. Täna me oleme kuulnud ka pühadetekstidele tsiteerimist, aga see, mida ma nüüd tahaksin teile tutvustada on teatud mõttes nende kahe vahepealne täpsemalt sisult sakraalne muusika. Väljendusvahenditelt meenutab rohkem klassikalist. Ja laul kannab pealkirja fina ja kuni ja põhineb matja, ma Iraagale? Jah, kuigi laulu aluseks on tõepoolest traaga Pole siinkohal siiski tegemist klassikalise rada improvisatsiooniiga. Pärast lühikest sissejuhatust, kui astuvad sisse trummid, hakkavad kaks naishäält laulma üheaegselt sama meloodiat unisoonis. See näitab, et tegemist polendi realisatsiooniga vaid kindla selgeks õpitud laulu viisiga. Niisiis laulavad sugu lapsmi Jeratha vis vanathan. Kogu see muusika, millest me oleme täna rääkinud ja mida me oleme täna kuulanud on seotud kas veda religiooniga või induismiga. India ja indialased on maailmas erilisele kohal oma ususallivuse pärast. Ning seetõttu eksisteerivad Indias kõrvuti hinduismi erinevate vooludega ka kristlus, Islam, Saravast, rism, sygism, budism, šovinism ja mul ei tule praegu meelde võib-olla veel palju usundeid ja loomulikult ka primitiivsed paganlikud usundid. Neist igaühel on omad traditsioonid, omad rituaalid ja oma muusika. Meie tänase orientaal tunni alapealkiri on india sakraalne muusika. Igasugust Indias esinevat vaimulikku muusikat me siin siiski käsitleda ei jõua ja selleks pole ka põhjust. Katoliku missat ega jõululaule need täna kuulama ei hakka. Kuigi Euroopa mõjul toimuvad India ristiusu kirikutes kamissad ja samuti tähistavad paljud indialased ka jõulusid. Küll aga me võiksime täna kuulata budistlikku muusikat. Nagu üldiselt teada on budismi Indias säilinud tänapäeval väga vähe. Selle religiooni pooldajad ei moodusta isegi ühte protsenti elanikkonnast. Põhja-India mägipiirkondades, Ladakis ja Sikkimis eksisteerib budism põhiliselt lamaismi kujul see tähendab tiibeti budismi sektidena. Ja järgnev muusikalõik ongi salvestatud ühes India väiksemas osariigis Sikkimis ühes punametsiliste lamaistide kloostris. Täna ma ei hakka siin teemast kõrvale kalduma. Kui meil tuleb kord edaspidi juttu Tiibeti budistlikus muusikast, siis räägin ma põhjalikumalt, kes on need punametsilised. Aga praegu hakkavad punametsilised mungad paluma õnnistust guru tragmarilt, kes on ühe tähtsaima Tiibeti budismi õpetaja Padmasambhava kehastus või õigemini öeldes tema jumalikustatud ilmingu vorm. Lisaks munkade laulule kostab selles muusikas kõikvõimalikke pasunaid oboesid trumme, samuti kostav kelluke ja mitmed taldrikud. Need raadiokuulajad, kes on kuulanud ka eelnevaid orientaaldoni saateid, märkavad kindlasti et käesolev palve erine suuresti sellest muusikast, mida võib kuulda Nepaali, Mongoolia ja teiste lamaistlike maade kloostrites. Ma olen end mõnikord püüdnud asetada nii-öelda keskmise eesti kuulaja keskmise Eesti raadiokuulaja osasse. Ja siis mulle tundub, et see muusika, mida ma teile ette mängin pole just kergesti vastuvõetav. Muidugi on orientaal tunnis kõlanud palju ilusat muusikat. Kui näiteks kellelegi tunduvad India klassikalise traga improvisatsiooni mõttetu tinistamisena, siis pole selles küll süüdi olnud muusika, sest ma olen ikka püüdnud valida ainult parimaid interpreet ja nende õnnestunumaid salvestusi. Ja kui see muusika ikkagi ei meeldi, siis ei maksa arvata, et küll teil on halb muusikaline maitse. Kaugeltki mitte. Sest india muusikani tuleb jõuda ja üldse idamuusikani tuleb jõuda ja selleks on ainult üks tee, tuleb võimalikult rohkem kuulata. Aga kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis on tõepoolest orientaal tunnis kõlanud palju ka sellist muusikat, mis mulle endale ka ei meeldi. Kui ma püüan seda hinnata puht muusikalistest kriteeriumidest lähtudes. Ja eriti veel siis, kui seda muusikat hinnata Euroopa muusikapositsioonilt. Nii näiteks võiv idamuusikas interpreet lubada endale mängida minuti jooksul ainult ühte nooti ja pillimehe jaoks kuule seejuures esitatav lihtsalt muusika, see on justkui meditatsiooni osa meditatsiooni muusikaline aspekt. Kui kuulaja suudab nüüd interpreedi le kaasa elada, kaasa mõelda ja võiks isegi öelda, et kaasa mediteerida siis see terve minuti vältel kõlanud üksainus nooti ei tundugi enam iga vana. Ja minuti lõppedes oleme me oma meditatsiooniga jõudnud nii kaugele, et esimesele noodile võib juba järgneda teine. Aga teine liik muusikat, millele ei saa läheneda puhtmuusikaliste väärtuste mõõdupuuga on sakraalne muusika ka see, mida me täna kuulasime religioosse rituaali juures muusika sekundaarse tähtsusega. Ta on abivahend millegi muu millegi palju tähtsama saavutamisel. Ning ilusaks ja mõjuvaks muutub rituaalne muusika alles siis, kui ta jõuab meieni kompleksselt koos sellega, mille osad on alles siis, kui ta suudab äratada meis religioosseid tundeid. Püüdke sellest aru saada.