Helga ja tervist head heliga saate kuulajad. Tänases saates vaatame tagasi ülestõusmispühaaegsetele kontsertidele ja räägime uuest ettevõtmisest, milleks on MTÜ Eesti muusika ja teatri jaoks akadeemia vilistlaskogu. Mina olen saatejuht nelevasteinfelt. Pühadeaegne nädalalõpp oli meie muusikaelus võrdlemisi tihe ja kontsertprogrammidega tulid välja väga mitmed kollektiivid ja kontserdikorraldajad. Reede õhtul kanti, et näiteks Arvo Pärdi teos pass ju. Ja toimus ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert, kus Kalle Randalu mängis Ludwig van Beethoveni neljandat klaverikontserti. Kontserdisarjas oratoorio tasid aga Corelli barokkorkester, Tallinna poistekoor ja mitmed erinevad solistid Martin Sildosse juhatusel, Händeli oratooriumi ülestõusmine ja nii ERSO kontserdist kui hendali ülestõusmisest on arvustused ka tänases helikaja saates. Sel nädalal oli üheks oluliseks sündmuseks ka see, et tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva ja tegi seda piduliku kontserdiga 28. märtsil Estonia kontserdisaalis. Kontserti juhatama tas peadirigent Peeter Perens. Klaveril oli väga suur roll Siim sellisel, kes on koori juures nii dirigent kui ka pianist. Kavas olid viimase 10 aasta jooksul repertuaari kogunenud parimad ja võimsamad teosed. Kava kandis nime ballaadid ja maailma. Esiettekandele tuli Tauno Aintsi uus teos, milleks oli kuldne süda. Koori tegevuse võtab kokku Peeter Perens. Tehnikaülikooli meeskoori üks suur väärtus ongi isiksuste paljusus, kes seal kõik koos on ja neid mõtteid ja ideid tuleb sealt väga-väga palju. Tegemist on klassikalise meeskooriga, meie põhimõte on hoida kinni selle instrumendi põhimõtetest. Kui laval on meeskoor, siis me peame kasutama selle instrumendi võimalusi, muidu ei ole mõtet 60-l mehel lavale minna. Ja kahtlemata teine kriteerium, mis peab olema täidetud, et see muusika peab olema mingisuguste, näid näitajate poolest ere, kogu aeg peaks justkui arenema, kuskile poole ja midagi uut omandama. Minu eelkäija peadirigent Jüri Rent tegelikult algatas selle niisuguse. No võib öelda juba traditsiooni, et tegelikult nagu igal aastal meeskoor on tellinud ühe uue teose ühelt eesti heliloojalt ja seda traditsiooni me oleme suutnud nüüd Siim sellisega ka hoida. Mulle tundub, et tehnikaülikool oli ja on piisavalt, et niisugune suur kasvulava. Et siin nii-öelda ka uue kooriteke on mõeldav. See koor on selline nagu hea puu, kust saavad teised oksad kasvada, ilma et selle tüvega midagi väga drastilist juhtuks. Ja eks see koorimuusika on Eestis ju selline liikumine või selline asi, mis on meist üldse selle rahvuse kujundanud. Ma arvan, et Eesti riik üldse on oma sünnivõlgu koorimuusikale ja laulupidudele. Tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori tegemistest rääkis peadirigent Peeter Perens. Meeskoori 70. juubelikontserdiprogramm on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Sel nädalal algas ka muusikafestival Tallinn Music Week, mis on väga suur ja mis suurendab oma haaret igal aastal erinevate valdkondade suunas. Eesti riiklik sümfooniaorkester sel nädalal kodusaalis kontsert nii aga ei anna. Nemad olid 31. märtsil esinemas Riia suurgildi saalis ja esimesel aprillil Vilniuses kongresside palees. Kavas olid Arvo Pärdi kant, tus Benjamin Britteni mälestuseks Ludwig van Beethoveni klaverikontsert G-duur, kus soleeris Kalle Randalu ja Sergei Rahmaninovi sümfoonia number üks. Orkestrit juhatas naabermaades maestro Neeme Järvi. ERSO kontsert tuuri Läti ja Leedu reisi järelkajad on esmaspäevases delta saates kell pool kaks. Selline oli põgus nädala ülevaade, mis meie muusikaelus tähtsamat toimus ja nüüd ka muusikauudiseid mujalt maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised Inglise rahvusooper avalikustas, et dirigent, mark või vorst on loobunud ooperi muusikalise juhi kohast jätkab tööd vaid selle hooajal. Puni vedas, vöötan Londonis asuvas Coop teatrist teinud oma tööd napilt pool aastat. Kui eelmise muusikajuhi Edward Kaarneri ametiaega peeti edukaks vaatamata inglise rahvusooperis valitsenud keerulisele olukorrale siis Viglus võeti ametiajal läks ooperimaja olukord veelgi raskemaks. Elatuda kriisist järgmiseni. Viimaseni jõudis meie kõrvu võimalik plaan inglise rahvusooperikoori kärpimisest, mis tõi kaasa muidugi töötajate streigiähvarduse. Aga majanduslikele raskustele vaatamata on tegelikult ooperiteatrilavastused osutunud suhteliselt edukateks. Muide, lahkumine on järgmine samm inglise rahvusooperiloos. Samuti on ametist lahkunud nii ooperi juhatuse esimees Martin Kruus kui ka kunstiline juht John Perry. Ka ooperimaja rahastamisel on inglise kunstinõukogu poolt kasutusele võetud erimeetmed. Inglise rahvusooperi tegevjuht Kressiidab Hollak avaldas küll hiljuti plaani, kuidas ooper raskest olukorrast päästa, kuid näib, et dirigent maak pidusse sellesse plaani sügavalt ei usu. Hetkel on dirigent keeldunud kõikidest kommentaaridest. Seoses oma lahkumisega. Järgmise aasta augustis kaotab Saksamaa taas ühe orkestri. Seekord pole tegemist siiski orkestri täieliku sulgemisega, vaid kahe orkestri ühendamisega. Ühendatavateks orkestrit ekson koota linnas tegutsev Tüüringi filharmoonia ja see noh, ei kapell. Tähelepanu äratab see, et pärast Berliini müüri langemist on Saksamaal umbes 50 orkestrit nii-öelda ära kaotatud ja enamuses just endise Saksa DV aladelt. Praegu tegutseb Saksamaal kokku umbes 130 riigi toetusel töötavat orkestrit. 26. märtsil suri 84 aastaselt Ameerika helilooja David meikar, kelle heliloomingu kirjeldamiseks on tihti kasutatud sõnapaari sümfooniline džäss. Tema peamiseks loome žanriks oli tõesti džäss, aga mitte ainult. Ta kirjutas ka palju tellimustöid ja tellijate hulgas on olnud näiteks tšellist Jaanus stalker. Board Trio jaga New Yorgi Filharmoonikute David päike oli 1968. aastal Indiana Ülikooli džässosakonna asutajaks ja osakonna juhataja kuni 2013. aastani. Soome teadlased Aalto ülikoolist on aga jõudnud järeldusele, et traditsioonilised ehk niinimetatud kingakarbi kujuga kontserdisaalid annavad kuulajatele suurema emotsionaalse elamuse kui kaasaegsema arhitektuuriga kontserdisaalid. Professorid Jukka pädevnen ja Tapio lokki võtsid oma uurimisobjektideks kuus rahvusvaheliselt tuntud kontserdisaali Viini music raini suur saal, amsterdami kontsert, bow, Berliini kontserdimaja, Berliini filharmoonia, Helsingi musike, TALO ja Kölni filharmoonia. Kõige parema tulemuse saavutas vini music Rain ja kõige viimaseks jäi Uuringus Kölni filter moonia. Professor Loki sõnul võimaldavad nelinurksed saalid märksa jõulisemaid. Kressennosid ja nende tajumist suurendab omakorda see, et kingakarbikujulises saalis asub publik mängijatest teistsuguste saalidega võrreldes pisut kaugemal. Bonnis asuv Beethoven Houss andis teada, et neil õnnestus soetada Ludwig van Beethoveni poolt 1813. aastal. Krahvinna Maria Eleonora Fuxile adresseeritud kiri, milles helilooja tunnistab sügavalt isikliku kriisi. Kirjas kasutab helilooja enda kohta ebatavaliselt otsekoheseid väljaütlemisi. Ta tunnistab, et on rahast lage, sest on kaotanud oma patrooni ja lisaks on tema süda murtud. Kirja kirjutamise hetkel oli Beethoven 43 aastane ning ei näinud oma elus mingeid eesmärke ega võimalust end ära elatada. Ei ole teada, kas kõnealune kiri kunagiga adressaadini jõudis. New Yorgis toimusid 24.-st 27. märtsini traditsioonilised eesti kultuuripäevad mille eesmärk on hoida eestlust välismaal elavate eestlaste seas ja tugevdada nende sidet Eestiga. Kultuuripäevade kavas oli nii New Yorgis õppivate eestlaste kui ka Eestist kohale tohutud artistide etteasteid. Üles astusid näiteks Manhattan minuseks koolis õppiv džässpianist Holger Marjamaa samuti Pariisis resideeruv artist, lembe lokk, laulja ja näitleja Marko Matvere koos akordionist Peep Raunoga ja metsosopran Monika-Evelin Liiv koos pianist Marje Lohuaruga. Muusikauudistega stuudios nelevastenfelt. Muusika uudised maailmast muusikauudised. 25. märtsil andis Eesti riiklik sümfooniaorkester kontserdi Estonia kontserdisaalis sarjas suurlinna tuled ja kontsert kandis nime viin. Kavas olid Ljuvaineri Gustav Mahleri ja Benjamin Britteni teosed ja Ludwig van Beethoveni klaverikontserdis number neli soleeris Kalle Randalu. Kontserdil esitleti ja tutvustati publikule ka kahte uut plaati sarjast krat maestro ess, mille on välja andnud ERP ehk Estonian Record Production. Firma ja plaatidel kõlavad Ludwig van Beethoveni esimene ja teine klaverikontsert Kalle Randalu soleerimisel. Ühel plaadil on Beethoveni loomingu kõrval veel Richard Straussi looming ja teisel plaadil kõlab Johannes Brahmsi neljas sümfoonia. Nimetatud kontserdiga sai läbi ka nii-öelda kaheaastane projekt, kus Kalle Randalu, ERSO ja Neeme Järvi esituses tulid ettekandele Ludwig van Beethoveni kõik viis klaverikontserti. Reedest kontserti käis kuulamas pianist Martti Raide. Kontsert oli väga uhke ja väga pidulik, oli kontsert ja ja nagu viimasel ajal kombeks, oli ka rahvast tulvil ja saalis oli raske liikuda ja ja ei olnud isegi vahekäiku jäetud, nii et see on ikka väga-väga tore tegelikult, et meie inimesed armastavad ERSO kontsert ja ja mulle tundub, et seal, kus veel ERSO juurde lisanduvad nimed nagu Neeme Järvi ja Kalle Randalu, siis siis ei ole küsimustki, et see saab välja müüdud õhtu selle neljanda Beethoveni klaverikontserdiga, nüüd sai mingis mõttes üks ring nagu täis, et see oli viimane veel mängimata kontsernide paari viimase aasta jooksul, mida see tandem on toonud. Meenutagem, et siis sügisel olid 13. novembril Beethoveni 305. klaverikontsert ja see eelmisel hooajal olid siis kõigepealt teine ja siis kevadel esimene Beethoveni klaverikontsert. Nii et siin on nende soov nagu see laadistada ja nagu me teame, siin kaks esimest kontserti ongi populaatidena väljas ja ja kõik vist neid osta siis sealt. No mida öelda seal Beethoveni kohta? Muljed on aetud, sümpaatsed, mis mulle nagu eelkõige imponeerib Kalle Randalu mängu juures on see satud sellise peenus tema tema natuuris ja seal ühest küljest kõlaline Peelusse on tõesti haruldaselt rohkete varjundite otsimine ja leidmine ja ka ja ka teostamine niisuguses kvaliteedis selle teose jooksul juba hakkab meile tunduma niivõrd loomuliku ja iseenesestmõistetavana, et sa unustad ära, et tegelikult on ikkagi ühe väga erilise ja väga kõrge kunstiga siin tegemist, et kõlale ja niisugune kvaliteet ja mis peab ütlema muuseas, et loo jooksul sellega kuidagi avanes või, või läks võib-olla paremini paika, et et esimeses osas olid mõned momendid, mulle tundus, et see pill oli ebaühtlane, Ulaskse sõltub ka näiteks saalis istumise kohast, mismoodi see klaver jagu kostab, aga aga ülemises registris nagu tundus, et mõned noodid hüppasid nagu üldisest pildist nagu välja veetud värvipalett oli tal teistsugune juures, niiet aga teisest osast alates midagi sellist kõrvaid orgale, see oli kõik ääretult nauditav. Nii et üks asi, see kõla poole ja, ja teine peenuse moment, mis ma tooksin välja niukse, tunnetuslik peenus ka tähendab nende tunnetuslik nüansside, nisugune tabamine ja nende lõputuna näiv mitme kesisus ja ja variandi rohkus, mis sealt nagu vastu kostis, et me ju teame, et Kalle on seda lugu mängida erzoga juba. Kas vist oli seitse korda varem, kui ma nüüd mälu petta ja seal tõesti mängitud lugu ja ta ei ole seda mitte ainult erzoga mänginud don seda mänginud ka mujal maailmas ja kõiki neid viit kontserti järjest ja nii, et ühest küljest on tegemist tõesti teosega, mis on nagu väga väga läbi töötatud ja väga sügav, vabalt nii-öelda läbi tunnetatud ja omaks saanud teos. Ja teisest küljest oli selles mängus ikkagi peaks vähemalt niisuguste esmaavastamise rõõmu või sellist värskust ja sellist nooruslikku õhinat või nisukest üllatuslikust täitsa meenutas, nagu nagu laps saab mingisuguse uue tegevuse avastab ja on sellest niivõrd vaimustatud ja niivõrd haaratud selle eest, et ta justkui selle kogu muu maailma aga unustab, et sellist vahetut musitseerimis rõõmuselt kostis välja, et need on minu meelest hästi olulised kvaliteedid ja ja sealjuures, et tõesti kõik ka väga hästi välja tuleb, noh see ongi nagu juba nihkunud kuidagi tagaplaanile, et, et tõesti elementaarne, noh, ta tuleb nagu välja, nii et oli väga positiivne kogemus. Jah, ja ma ütlen loo jooksul muidugi kuidagi see ühismeel ja ühiskeel nagu said, said kogu aeg kindlust ja teineteisemõistmist juurde, nii et, et see koostöö oleks Kaina ladusamaks ja, ja seetõttu see musitseerimises niisugune teatud veel vabadust tuli juurde nihukest nauditavat kahekõnet oli seal kuulda. Meie ju sarnane joon siin sügisese kontserdiga oli ka üks teine autor Leo Vainer, kui me sügisel kuulsime serenaadi, siis nüüd oli divertisment number viis? Jah, ja see oli niisugune. Ma ütleksin võib-olla nii-öelda Schumanni parafraseerides sellised palad rahvatoonis heas mõttes kahtlemata, et ilusasti kujundatud niuksed karakterit vahvalt antud, seda Ungari olustiku edasi ja samas ta on kõik, kuidas öelda siis vormistatud sellises 19. sajandi traditsiooni muusikalises väljenduskeeles väljenduslaadist tõesti, nagu võib-olla Schumonile, viidates kamendersonile või tramsile sealt mingisugused jooned nagu viivad, et see oli see kava esimene teos, ma pean ütlema, et, et siiski tahaks, serenaad oli muusikaliselt eredam lugu, kui nüüd diverti spent, aga ta oli kuidagi nagu nagu põnevam, kuidagi nagu leidlikum võib olla. Ja ega sellelgi lool midagi viga ei olnud ja siis kava lõpus olid Britteni kaks minitsüklit, võib öelda nii, et muusikalised Suareed ja muusikalised mati, need, mis oli, oli tõeliselt tore. Leida, tore üllatus, hääletlus, vaimukas, orkestri keel. Tegemist on ju tegelikult ju Rossini nii-öelda algmaterjaliga, mida siis britel on tuim filmide saateks seal seadnud ja ja neist on sündinud niisugused viie palalised väikesed tsüklid. Et see oli vaimustav kuulata kuidas, kas on suudetud isegi, kui efektselt seal suudetud, eks, ja samas hea maitsega orkestri neid võimalusi ära kasutada, mismoodi need puhkpillisoolod ja, ja ütleme, need ka need kooslused annavad niisugusi toredaid kõlapilte, nii et ta natukene oli jah, võib-olla filmilik või natuke isegi tõesti siukest filmi efekti nagu taga ajav, aga selles ei ole ühtegi terakestki negatiivset hinnangut, et ta nüüd filmilikus on jah, loomulikult, et siin ei otsitud mingit elumõtet taga, et see oli nagu selline lahutuslik žanr võib-olla selles suhtes ja kerge kuulata ja just, et ta ei noh, ei olnud seal niisugusi, mehaanilisi kordusütleme, et midagi oleks nagu mingisugune mõte või mõte oleks kuidagi hakanud ära kuluma. Hästi värsked ja väga vahvalt kõlavad, et Brittenilt seda külge nagu me eriti nagu ei tea, ei ole varem nagu kuulnud, eks tal on nagu suhteliselt noores põlves need tehtud, aga aga see oli väga tore leid niisukene siia kavasse tuua, nii et tundub, et Neeme Järvi on see üks selline teema, mis ta on leidnud just sihuke pisipaladest teha selliseid toredaid muusikalisi kompvekke ja ta on suurmeister selles selles vallas ja, ja ta on leidnud seda repertuaariga üles, eks see on, mis on väga tore, et, et pundart repertuaari kõrvale ja need ei ole ju mingid nüüdismuusika uued teosed tegelikult ammusel ajal kirjutatud, jaga jäänud nagu kuidagi varju võib-olla mingite asjade taha, nii et need täiesti väärivad, et noh, see, see muusikaline kvaliteet seal on igati kõrge ja, ja ma arvan, see orkestrile hea niisugune proovikivi selles mõttes, et seal said kõik oma solistivõimeid näidata soni puhkpillidele oli üht-teist tegemist ja ja löökpillimängijatel ja heade karakterite esitlemine seal käis maalarist ka paar sõna ütelda ja võib olla maakler minu jaoks oli isegi kõige problemaatilisem sellel kontserdil, et võib-olla pigem on küsimus selles, et peale Beethovenit oli ju kõik tegemist võiks öelda isegi miniatuuridega või nihukeste pisipaladega ja selles kontekstis oli seal ka see maaler. Aga tema puhul me ju kujutame ettegi suuri sümfooniaid ja tervet õhtut, täitvaid, niisukesi oopus ja, ja niisugust pikka mõtet ja väga sügavuti minevat muusikalist arendust. Ja sellist ka, et kus ta ikkagi haarab nagu selle kuulaja ja tükiks ajaks enda võimusesse, et siin nagu see maal nagu sellest küljest muidugi jõudnud nagu avaneda. Et oli valitud siis kaks reelt karakterit vastandliku fragmentis kolmandast sümfooniast, mis oli ka muuseas Britteni seades, nii et seal oli see ühisnimetaja, et mida jutustavad mulle lilled aasal ja siis poisi võlusarvest see ürgvarguses Uurlist, mis on siis tegelikult ka teise sümfoonia sees olemas, et ma ütleks, et võib-olla seal jäi see mulje natukene nagu kahvatumaks või ei jõudnud ka sisse elada küllalt sellesse, et maaler On muidugi kirjutatud laule ja kõike niimoodi, aga võib-olla see on nagu eelhäälestuse küsimus, et et selle teise kava poole raskuspunkt langes sinna Brittany peale. Kahtlemata, eks see oli selline väga see muusika, mis rahvast niimoodi kaasa tõmbased plasele. Selle maakleriga ei õnnestunud see nii hästi, et seal seda õiget fookust saada ja haarata siis ka publiku tähelepanu täiel määral. See oli tegelikult ka aplausi reaktsioonist natukene kuulda, aga, aga miks mitte selline kava? Sellised olid marti raide muljed Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdist, mis toimus 25. märtsil Estonia kontserdisaalis. Orkestri ees oli Neeme Järvi ja klaveril soleeris Kalle Randalu. Nüüd aga tuleb juttu Georg Friedrich Händeli oratoorium-ist ülestõusmine. Eelmisel pühapäeval, 27. märtsil kõlas Tallinna Jaani kirik, kus Georg Friedrich Händeli oratoorium ülestõusmine, mida Eestis pole kuulda saanud juba alates 90.-te aastate algusest. Selle esitasid Corelli barokkorkester ja Tallinna poistekoor dirigent Martin silduse juhatusel. Solistid olid sopranit Katrin Targo ja arete Teemets, metsosopran tuurid Ede tenor Valter Soosalu ja bass, hukkuda kuller ja heliga ja stuudios on nüüd flöödimängija Pipilota Neostus, kes ka seal kontserdil käis. Tere, tere. Sina kui flöödimängija, pani kindlasti tähele, kuidas mängisid Taavi maid Sutja Reet Sukk, kes olid ju ka koos lauljaga solisti rollis. Ma arvan, et väga hästi kuna seal on juba kahte erinevat sorti flööti nii bloksujate kui ka Travers flööt, mis on oma omadustelt tämbri poolest nagu küllalt erinevad instrumendid, et kui Travers flööt on ka palju, võib-olla vaiksem ja kõla kvaliteedid on lihtsalt väga teistmoodi. Mina küll väga nautisin nii lauljaid kui flööti kui ka kõiki teisi instrumente. Kirikutes on sageli nii, et kuuldavus on erinevates paikades erinev, aga et kui oli nagu seda tervikuna vaadata seda ettekannet, et kuidas sinu arvates lauljate ja instrumentalistide balanss omavahel oli? Jah, kirikutes on jah, tihtipeale see, et eriti taga võib olla tekstist ei ole eriti aru saada, tähistasin suhteliselt ees, tegelikult täitsa peaaegu et ees selle peale ma pidanud isegi nagu mõtlema, et mis see balanss on praegu või et hästi palju oli ka seal selliseid lõike näiteks mis ongi täielik Kunson lihtsalt ilma saateta laul ja ja viiulit näiteks unisoonis terve pikk retsitatiivi, poola aariat sellistel puhkudel kindlasti võib-olla tuleb selle peale mõelda, et, et kas see tuleb läbi, et kas siis nagu laul saadab umbes pille või vastupidi, et noh ja seda probleemi ma nagu väga ei täheldanud, et minu meelest oli üsna hea balanss tegelikult selle sanatooriumis on mitmeid hästi virtuaalseid aariaid noh, kas või juba see kõige esimene ingliaaria, mis on ääretult kiires tempos ja samas selline väga intensiivne ja mis nõuab tõesti hästi suurt keskendumist tähelepanu, et pillide laulja omavahel koos oleks, et kui hästi siis dirigent Martin Sildos suutis kogu seda ansamblit nende kirukuste juures koos hoida? Mõne koha peal ma ikkagi natuke kool sellelt päris täpselt ei ole koos, aga noh, muidugi see on juba tõesti väga-väga keeruline ka, ma kujutan ette, et seda nagu igat nooti need täpselt siis öelge, on tegelikult nagu hästi ja tants küll. Aga kuidas siis Tallinna poistekoori poisid said hakkama, et nende hulgas oli ka tõesti ilmselt kõige nooremaid poisse selles kooris? Mul on neist poistest nii kahju viga kontserdi seal istuma alguses ja ainult esimese lõpus said ühe ühe kooli osakese laulda, aga see minule need kuidagi isegi võib-olla mõjusid nagu kõige veenvamad või kõige kuidagi nagu suurejoonelisemalt noh, kõige suurem koosseis ka muidugi minule jättis väga hea mulje, et kuidagi see solistide ja poistekoori kõla kokku ja see kuidagi noh, täitis kogu seda kirikut lihtsalt oma jõu ja samas nagu ilusa kõlaga, et minule nagu need meeldisid võib-olla isegi kõige rohkem need mõlema osa lõpu numbrid. Aga võib-olla räägime siis ka veidi lauljatest, et kuidas sulle näiteks Katrin Targo sooritus meeldis? Mulle üldiselt väga meeldib tegelikult tema hääl ja tema ja kõla väga meeldib. Et väga-väga virtuoosse taared ja minu meelest tõesti väga-väga hästi esitatud üldiselt noh, tegelikult lauljate tase tõesti oli kogu kontserdil, minu meelest oli väga kõrge. Et seal oli väga palju, oli näiteks mingisuguseid kahekõnesid dialooge ja ja ka päris nagu paariaid. Et kuidagi koostöö nagu lauljate vahel mulle tundus, et nagu väga hästi toimis kuidagi. Ja tegelikult oratooriumi algaski päris pika osaga, see vist kestis üle poole tunni, kus omavahel pidasid sellist võitlust siis ingel ja Lutsifer vastavalt Katrin Targo ja Uku Joller. Minu meelest karakterite tabamine oli kuidagi nii orgaaniline, et, et see tõesti oligi nagu taevase ja, ja kuidagi sellise põrgu nagu omavaheline vaidlus, et mis üldse mulle selle tervikuna nagu meeldis, oli see mitmetasandilise osas või et nii-öelda siis nagu kõrgemate jõudude omavahelised vestlused ja siis on nagu maiste inimeste või, või kuidagi, et et Mul oli ka tekst oli kõrval, et siis seda oli nagu väga tore jälgida. Näiteks teine soprani roll Maarja-Magdaleena selleni muidugi sellisem lüürilisem ja võib-olla veidi pehmem ja no tõesti hästi naiseliku karakteriga roll, et kuidas olete teemiates mõjus ka samuti minu meelest väga hästi. Kõigil lauljatel vist oligi nagu nende roll, kuidagi tundus et nagu väga-väga hästi valitud minu meelest ja Moody arete teeme, ütles, et tema hääl, Mul on ka juba nagu ammu aega tegelikult noh, väga väga meeldinud. Kunagi kuulsin teda esimest korda, siis mul oli kohe, et oh, see on küll väga-väga hea laulja ja samamoodi metsosoprani ja soprani aariad koos toimis nagu väga hästi. Aga me pole veel üldse rääkinud tenor Valter Soosalust ehk Johannest, et jah, ma arvan küll, et on ju väga noor, minu arust võib-olla paar aastat on vanem, et tõestas ju enda suuri võimeid ka juba mata sepassioonis siin paar nädalat tagasi ja noh, üldiselt kui räägitakse oratooriumide esitamisest vanade pillidega, siis sageli kerkivad esile mitmed probleemid, et noh, kasvõi juba need, et, et meil ei ole Eestis nii palju mängijaid, kes nagu väga sageli võtaksid selle barokkpilli kätte, seal orkestris oli ka mitmeid inimesi, kes igapäevaselt mängivad ERSO-s ja võib-olla neil ei olegi nii sageli aega siis ka seda vana pilli harjutada, et jah, see on tõsi küll ja need pillid on ju nii erinevad, et ma ise hakkasin ka praegu Travers flööti õppima sel aastal, et see on täiesti teine pill. See on täitsa teine pill, et see, see on selge muidugi, et kui sellega tõesti iga päev ei tegele, siis see vahe on nagu suur. Aga tegelikult on ju päris paljud inimesed, kes seal orkestris mängisid, mängivad ju nagu igapäevaselt tegelikult just peit Pille samamoodi just need flöödid ja paljud ongi, kes ju ongi pühendunud tegelikult. Barokimängimisele jah, kuigi võib-olla Eestis mõnevõrra vähem ikkagi kui näiteks Saksamaal või sellised probleemid ikka, et kes tuleb keset kontserti häälestada paar korda ja noh, soolkeeled ja nii edasi, et sellest ei ole pääsu. Aga ma arvan, et selles just võib-olla selles kiriku akustikas, et see kuidagi üsna nagu ilusasti ikkagi kaaskokku tegelikult, et minu meelest oli väga kena, aga kui sa nüüd peaksid kirjeldama, et, et missugune see teos sinu jaoks oli, et mida sa selle kohta ütleksid? Küllalt, selline särav ja optimistlik tegelikult, et noh, ülestõusmine ja kuidagi võib-olla see suure reede see on juba nagu kõrval ja et rõõmsa meeleolu jättis terve see teos just nagu helikeelelt kuidagi väga palju lihtsalt puhtalt kamasuaalseid aariaid ja väga paljud mosoorset kõla, et sellise positiivse ja optimistliku lõppkokkuvõttes kuidagi selline tunne isegi võib-olla kiiresti möödus aeg noh, oli ka mingisuguseid tõesti nagu ka pingelisi aariaid või nende puhul kuidagi noh, ikka tunned rohkem kaasa ja nii, aga üldiselt, et dialoogid kuidagi väga orgaaniliselt liikusid. Helikaja saatele kommenteeris Georg Friedrich Händeli teose ülestõusmine ettekannet noor flöödimängija Pipilota Neostus. Nüüd aga räägime ühest uuest toredast vajalikkust ja tõsisest algatusest. Eesti muusika ja teatriakadeemia vilistlaste eestvedamisel asutati akadeemia tegevuste toetamiseks ja vilistlaste tegevuse koordineerimiseks MTÜ Eesti muusika ja teatriakadeemia vilistlaskogu. Vilistlaskogu juhatuse esinaiseks kinnitati Anne Erm, keda täna siin stuudios küll ei ole. Aga meil on kohal juhatuse liikmed Heidi Pruuli, Riho Rõõmus ja vilistlaskogu aktiivne liige Marko Lõhmus. Juttu tuleb vilistlaskogu eesmärkidest, nende esialgsest tegevuskavast ja plaanidest ja muidugi missioonist. Vilistlaskogu ta nii Eestis kui mujal maailmas üsna levinud nähtus nii keskastme õppeasutuste juures kui ka ülikoolide juures, aga endal ei ole siis varem säärast kogu olnud. Teadupoolest on endal olnud sõprade klubi aga kelle tegevus ei ole vist olnud viimastel aastatel väga aktiivne, ma isiklikult ei ole sellega kokku puutunud tulnud ja küllap on võimalik nüüd sõprade klubi ühendada vilistlaskoguga, mille tegevus on märksa laiem, haardelisem ja eelmisel ka saab olema põhjalikult planeeritud ja laiale toetuspinnale rajaneb. Ja minu teada ka seal sõprade klubi oli väike, eksklusiivne, intiimne sõprade seltskond, kes tundis, et nad on koos õppinud ja tahavad seda koosolemise või sellega kooliga seotud olemise tunnet säilitada. Aga ütleme, enamuse siis endise konservatooriumi läbinud inimesteni tegelikult sellise klubi olemas, aga tegelikult ei jõudnudki. Et kummalisel kombel küll jah, aga seniajani sellist sellist vilistlaskogu ei olnud ja ja võib-olla vilistlastel endilgi kummaliselt seda initsiatiivi ei olnud, nii et see initsiatiiv tuli tegelikult kõrgkooli ehk siis muusikateatriakadeemia enda poolt. Ehk rektor kutsus teatud hulga tema arvates aktiivseid inimesi kokku ja küsis, mis te sellest ideest arvata? No eks eestlased on praegu väga klassikokkutuleku uskumata, viimastel nädalatel on üks film kogunud varsti sama palju vaatajaid kui viimne reliikvia omal ajal. Eks muusikateatriakadeemia vilistlased ka selles tuules otsustasid, et ja võtta initsiatiiv ja mina, mina jälle käin siin jälle välja teistsuguse sellise teooria võib olla aruteluks ka. Kas eelmisel aastal sai eue 150 aastaseks, EV Eesti üliõpilaste ehitusmalev, üle-eelmine aasta siis Tartu Ülikoolis toimus ka vastavasisuline konverents ja mina rääkisin siis konservatooriumi üliõpilaste osas siis Eesti üliõpilaste ehitusmalevaliikumises. Ma siis üritasin seal filosofeerida teoritiseerida üldse sellest läbi aastate või aastakümnete Sis konservatooriumi muusikakõrgkooli inimeste ühiskondliku aktiivsuse osas. Et ma mäletan, sel ajal, kui mina õppisin, siis võrreldes teiste kõrgkoolide kolised, TPI polütehniline instituut või ka ja kunstiakadeemia tegelikult kontsikatult tunduvalt passiivsemad. Ja mitte sellepärast, et nad oleks kuidagi kehvad või võim oluliselt teistsugused, aga millist ühiskonda aktiivsust väga ikkagi viljeled, kus sa pead kogu aeg harjutama. Ja teiseks, kui kunstiinstituudi omad seal ühiselt maalides või voolides seal model kuskil lamad saad omavahel lobiseda, saad arutada maailma asju. Aga kui sa harjutad Bachi harjutusklassis teise kaasüliõpilastega arutada, et et mis me täna õhtul teeme või kuhu me lähme ainult öeldust kammid ja kammida kammide kammid. Aga see ka ei ole, tegelikult olid ju ka kammeransamblid ja väiksed kontsertturneed ja ja mõned isegi mängisid orkestris ja aga noh, tõsi on, et õpperühmad on väikesed ja näiteks muusikateoreetikute rühm oli umbes kolmeliikmeline neljaliikmeline muusikateadlaste rühm, et noh, see suhtlus, vähenenud kursus inimestega ei olnud nii tihe tõesti. Konsikad ei olnud väga noh, ütleme, et ühiskonna sellised ühiskonnad aktiivsed või ühiskonna sellised tegusad, et tahaks hirmsasti midagi orgunnida püsti panna. Nad lörtsi poolest näid ikka, taheti tõmmata ka üliõpilassinna maleva rühma, et saaks ühe konsica, kes muusikat valda Akontsikad ise ei olnud õudsa tõestada, nii et ka praegu väga loodame, et see vilistlaskogu käima läheb. Aga minul isiklikult on väike mure, et äkki võib ka selline asi juhtuda, et praegu on meid juba 160 või peaaegu laias 200 registreerunud. Aga et ei juhtu nii, et et sellega asi lõpebki Et jääb passiivseks osaluseks siin kui rääkida sellest üksinda Bachi harjutamisest, meil on ju Eesti muusika ja teatriakadeemia, et kui ma vaatan seda juhatuse liikmete nimekirjad nagu muusikute poole kaldu, et mida teatriinimesed on arvanud asjast. Teatriinimestest mõned on juba ka registreerunud ja me väga loodame, et et nende selline aktiivsus ärkab. Kindlasti me tahaksime laieneda ka Tallinnast kaugemale ja haarata teistes linnades väikestes kohtades olevaid vilistlasi, muusikaõpetajaid ja koorijuhte ja kes iganes muusikaalaselt töötab, et see heaks selliseks Tallinna-keskseks. Ma saan aru, et on jagatud ka sellised esmased töörühmad, millega nüüd tegelema hakatakse, kaks kõige olulisemat punkti on loomulikult muusikaakadeemias saali ehitus ja siis ka peagi lähenev juubel, 100. Noh, tõsi on see, et üks selle Kokkutulemise mõte on, on endiste õppurite, kes tänaseks on jõudnud mingisugustele positsioonidele ühiskonnas selle kaudu kaasata muusikateatriakadeemiale sellist heas mõttes nõuandjat lobi-tegijate ringi, aga seda just väljaspool akadeemiat, et otseselt akadeemiaga enam seotud ei ole. Oli ehitus, on kindlasti üks teema või saali tee ehitus, kui olla täpne, et see ei ole olnud kontserdisaal, vaid siin on ju ka tead teie teatri poole peale oluline, et tuleb black box. Ja teine teema on tõesti, et Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tuules saab sajaaastaseks ka meie kõrgem muusika kool. Ehk siis praeguse nimetusega muusikateatriakadeemia, et et kui Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks on ideed juba laual ja, ja erinevate projektidega on siin juba varsti pool aastat tööd tehtud mõnedes valdkondades siis ega, ega ka sellise tähtsa sündmuse nagu akadeemia juubel peale peab hakkama kibekähku mõtlema kuidas seda tähistada. Et see taaskord ei oleks ainult ühe suhteliselt väikese kõrgkooli siseringi piduvaid, vaid markeeriks ära kogu muusika ja hilisemalt sinna liitunud teatrikõrghariduse andmist. Nii väikeses kultuuriruumis kui seda on Eesti. Muusikaakadeemia saalide ehitamise teema oli veebruaris viimati väga tuline, kuidas on seis praegu? On selline, et hea uudis on, on viimaselt Eesti Kultuurkapitali nõukogu koosolekult esmaspäeval kus siis kultuurkapital on valmis suurendama oma panust varem otsustatud neljalt miljonilt viiele miljonile eurole. Mis on siis nende panus saalikompleksi ehitamisse? See on orienteeruvalt kusagil natukene üle poole ehitusmaksumusest, mis on siis natuke üle üheksa miljoni, pluss sisustus selliste asjade puhul. Ja hetkel teine pool, nii tinglikult pool rahast ootab siis otsustust Astra meetmest haridus- ja teadusministeeriumilt. Siin peaks uudiseid tulema, ma arvan, aprillikuu jooksul. Saalide ehitamine näiteks on otseselt EMTA arenguks vajalike tingimuste loomine, sellesse panustamine Sis vilistlaste poolt. Kas vilistlaskogul on plaanis tulevikus näiteks ka kuidagi õppetegevusse sekkuda või anda nõuandeid selles vallas? See kõik, millega me tegelema hakkame ja mida me teha suudame, eks see selgub selle aktiivi valmisolekust. Üks teema, mis meie asutamiskoosolekul kerkis, oli muusikaõpetajate toetamise nende arendamise koolitamise teema, mis saalist nagu tõusis ja selleks loodi ka vastav töörühm. Et noh, kaudselt on on ka see nagu õpetuse ja hariduse taseme tõstmiseks oluline suund aga otseselt praegu toimiva õppeasutuse tegevusse sekkuda. Ma arvan, et see ei ole meie ülesanne, et et meie ülesanne oleks pigem olla selline toetusgrupp. Tagala, no ütleme ka olnu väärtustamine ja siis praegu olevate tegevuste toetamine Ütleme tähem vilistlaskogu missiooni ja ülesannet ta üldse olemas on ja organisatsiooni kui terviku ülesehitamine üldse minu arust üks keeruline ja delikaatne küsimus, tegemist on ju tegelikult ühiskondliku ettevõtmise küll keegi ei saa selle eest palka, kõik teevad seda oma põhitöö kõrvalt, kedagi ei saa sundida. Noh, ütleme innustama peaks igaüht nagu oma sisemine võib-olla missioonitunne, kohusetunne, sa pead selle klapitama oma isikliku vaba ajakavaga, oma oskustega, oma võimalustega. Et oli ju millalgi seal viis aastat, millal kõrgkool andis meile kõik? Ta õpetas meid välja meie arengus väga tähtsat rolli, mängis need õppejõud, kes need välja õpetasid. Nad muutsid meie elukäiku väga oluliselt, tänu kellel vähem, kellel rohkem sai meist keegi, saime siis võib-olla see, kes me täna oleme. Et me oleme täna vaba seal, kus me oleme tänu sellele kõrgkoolile ehk nüüd on tegelikult südametunnistus, peaks käskima neil sellel kõrgkoolil midagi tagasi anda. Samas vilistlaskogu ei saa sundida kedagi, aga saaks nagu nagu hingele koputada, et kõrgkool andis sulle tookord nii palju, et nüüd sa võiksid nagu tagasi anda, nüüd oled sina kõva mees ühiskonnas äkki sa tõid nüüd midagi vastu? Noh, nüüd on vilistlaskogu ülesanne sa nii ilusti vormistada, et inimene teeks 100 justkui suure rõõmuga ja mitte vastumäelt tundega, et oh, nüüd on meil selline ka veel mingi vilistlaskogus ja nüüd umbes käiakse peale, et pead sinna astuma, jälle on üks kohustus kaelas. Et kuidas nad nii hästi teha, et inimeselt kõik hea meelega liituksid helistaks hästi aru saama, et millega see vilistlaskogu ikka täpselt tegeleb. Et kuidas ma ennast saaksin seal realiseerida ja noh, ega need, kes ta vilistlaskogu ütleme, aktiivsemalt juhtima, aga nad peavad ka sellest aru saama, sellega leppima, et alati on, kui liitujaid tuleb ka, näiteks kokku mis rektor arvas, et praegu elus olevaid muusikaakadeemias õppinud, kas oli 6000 võiks olla hetke hetkeseisuni oma täitsa, et kui 10 protsenti näiteks liituks oleks 600 ütleme, kus ta liitub, siis, siis võib arvata, et nendest ma ei oska öelda. Võib-olla, kui Pareto printsiibi järgi 20 protsenti nendest on aktiivsed ja 80 tulevad heal juhul selle üks kord aastas toimuvale suurkogule kokku ja küsivad, et noh, mis siis toimunud on. 600 liikme jaoks on uut saali vaja rohkem. Estonia teatrisse või Estonia kontsertsaali kokku et see aktiiv või juhatus saaks aru anda seal nende liikmeskonnale, aga sellega peab leppima, et isegi kui siin järjest inimesi liitub, liitub nüüd noh, oluline on see, et see tegevus ei ole mingisugune selline abstraktne, vaid need tegevused on jaotatud mingisugustesse töörühmadesse, et kui tuleb liikmeks üks asi, mida, mida ma kindlasti kutsun üles inimesi registreeruma, et lihtsalt ära kaardistada, Meie meie siis vilistlased, see on üks esmane, võib-olla ülesanne, et aru saada, kus meie, meie alma materi vilistlased on, mis ametites, kus nad elavad. Et, et see veel ei tähenda otseselt, et nagu kaasalöömist, aga, aga inimesed vahetavad nimesid, elukohti riike. Et selline andmebaas võiks muusika ja teatriakadeemiale olla nüüd teine, mõtlesin korraks selle vahele, täpsustan, et ma võtan näiteks oma kursuse, pealegi tahaks kursuse kokkutulekut teha, noh, olen initsiatiivil tahaks teha, ma ei tea, kuidas need üles leida. Tüdrukud on vahetanud nimesid, kirjutan selle vana nime sinna Facebooki Facebook ei näita midagi ja ma ei teagi, kust leida. Tahaks pöörduda kõrgkooli poole, et kas te teate, kust leida kõrgkool ka ei pruugi suuta ütelda, nii et noh ja, ja reaalne tegevus on siis meil jaotatud nii-öelda omanikestesse töörühmadesse, et inimene registeerub ühte või ka mitmesse töörühma, kui on huvi, mis siis tegelevad, siin on olnud idee näiteks juba meie hulgast lahkunud õppejõudude mälestuse jäädvustamine, nende haudade korrastamine. Teiseks oli siin sedasama ento 100 teemaaegsete nende ideede kogumine, analüüsimine, mida, milliste ressurssidega saab teha rahalises rahalises mõttes kindlasti etetega neljasse tuleb hakata varsti planeerima. Ja veel terve rida sai Riho, äkki sa, sul on see nimekiri siin silmal? Heidi, kes siin minu vastas praegu istub, on ühe töörühma juht, mis minu arvates on tänapäeval ehk infoühiskonna kõige olulisem on, on info ja kommunikatsiooni töörühm. Et põhimõtteliselt sa võid omada ükskõik mida sa võid tegeleda ükskõik millega, kui keegi sellest midagi ei tea, siis see pakub sulle endale ainult rõõmu ja see ei pruugi jõuda mitte kellelegi ja sellele lõpuks ei pruugi. Kallak on noh ma ütleks nüüd nullväärtust, aga see väärtus võib olla päris väike. Et et muidugi on väärtus ka see, kui me teeme ühe kas ühe vanakoolikaaslasele või vana õppejõu haua korda. Aga ma arvan, et meil kõigil oleks parem tunne, kui see kommunikeeritaks ühiskonnas, aga see väärtustab seda tunduvalt rohkem. Ja see annab ka näitaks teistele teada, et kui sa satud no mis meil siin on Suure-Jaani surnuaiale, siis, siis sa tead, kus Auda otsida võib-olla viid isegi sinna õie või, või kui sinna sattudes korrastanud selle haua või ükskõik millised muud tegevused, tähendab kui info ja kommunikatsioon korralikult ei tööta, siis, siis me tänapäeva ühiskonnas elame nagu kotis, nii et et see on minu arvates üks, üks väga oluline sõlmtoimkond. Ma lisaksin siia omalt poolt juurde see töörühm, mida tegelikult Kristjan juhib ja ma olen tema kõrval seal kommunikatsiooni- ja turundus on kindlasti väga oluline osa meie lõpetajatest, nii mõnedki töötavad raadiosse, televisioonis, oma töö tõttu valdkonna keskel. Fakt on muidugi see, et Ta kommunikeerida ja levitada sõnumeid saab sündmustest, mida tuleb luua, mis kas toimuvad seoses juubeliga või majaehitusega või on mingeid aktsiooni Theo tegevuslikud kontserdid või ma ei tea, marsid, toetus marsid või mida iganes siin tulema saab olema. Et neid on muidugi vaja võimendada ja selleks on vaja kõiki oma oskusi kasutada, no milleks me oleme ka valmis. Aga neid sündmusi tuleb ka luua, et see on hästi oluline, et need teised töörühmad mõtleksid läbi omadesse suundades. Üks asi, mida kindlasti on vaja teha, on vaadata üle, millised arhiivimaterjalid on tekkinud sellest ajast vaadata, mis olukorras on ja kuidas nad nähtavamaks teha. Et kas siis mõnda saatesarjad või kogumike näol DVD või CD-kogumikke näol. Ja kindlasti oleks vaja ka mälestusi jäädvustada nende inimestega kõneldes intervjuusid tehes, kes mäletavad asju. Eks paljud, kes nüüd liituda tahavad või kes on sellest vilitamistas kogust ühteteist juba kuulnud, kes on valmis liituma või esitavad sellise, see on ikkagi hea küsimus, ma ei ütleks, et see on tühi ja retooriline küsimus, aga millega te seal tegelete ja ka sellises vormis, et millega te seal tegelete, mitte millega ma seal tegelema hakkama ja kui ma sinna tulen, et no okei, küsitakse, millega ta seal tegelema hakata, et siis hetkel võib selliseid vastuseid nagu meiegi, nagu siin üks vastus, siit teine vastus sealt. Ta on välja öelda, aga tegelikult on läbimõeldud kontseptsioonid, tegevusplaanid, need on alles tegemisel. Nii et ei ole mõtet ka praegu kellelegi olla liiga kärsitu, küsimaks seda, mida olemas ei ole, et et noh, ma nagu rõhutame seda, et see organisatsioon on alles sündimas, üles ehitamas ka tema missioon. On isegi juhatuse tasemel veel lõpuni võib-olla vaidlemata, et selle uue saali valmimine ja ka muusikaakadeemia 100. juubel ei ole mehe põhimissioon, tähendab, kui see oleks põhieesmärk, siis, et saan, saab valmis. Juubel on ära, siis on organisatsioon oma ülesande täitnud ja võib laiali minna. Noh, see ei ole ju põhimissioon, see on üks paljudest, tähendab, et üks põhilistest missiooni osadest on olla muusikaakadeemiale toetav partner, tähendab. Kui me võtame praegu endale selle rolli, et käivitada see organisatsioon, levitada sõna, see on selline emotsionaalne akt tegelikult paljudele Meie poolt, kes on tulnud, et Neid ideid laekuks rohkem, et Kaasalööjaid oleks rohkem lihtsalt tihti on vaja seda, ühte esimest impulssi, mis hakkab teisi kaasa tooma. Et kõik, kes meid kuulavad praegu ja kes on südames akadeemia inimesel, et kes on seal õppinud ja lõpetanud selle, et võtke ühendust ja saatke oma ideid, tahaksite, et akadeemias tehtaks seoses juubeliga seoses maja ehitusega seoses tulevikuga. Et astuge ühendusse. Nojah, sest ikkagi väga paljud, kes on seal õppinud tegelikult tunnevad, et nad on selle oma vana kõrgkooliga sidemed kaotanud ja tegelikult nad tahaks nüüd sidemed taastada, ükskõik mis kujul. Et kas nad tahavad saada, on siis kontserdikavasid, mis seal majas toimub või et neid kutsutaks nendele kontsertidele mida iganes, tähendab, et kui mitte muud, siis seda me saame ka nendele eelmistele vilistlastele pakkuda. Eks lähemal ajal selgub, milliseks need see muusikaakadeemia vilistlaskogu kujuneb, eks eks me üritame ka selgeks teha, milline on näiteks vist väga hästi toimiv. Siis tehnikaülikooli vilistlaskogu kell on väidetavalt väga pikaajalist tugevad traditsioonid, et millega nemad tegelevad, kuidas nende organisatsioon püsti püsib, millal tähendab kas või üks kord aastas toimuval peol või millegi veel tähendab, et mis nende organisatsioon üleval hoiab, et kas me saame midagi sealt, õpilane? Tähendab, võib-olla peaksime kohtuma? Tunnistan ausalt, praegu siin käsi püsti, et mina näiteks ei tea, kas Erkile ehk siis kunsti kadeemial on vilistlaskokku. Nii et isegi selles suhtes meie praeguse juhatuse liikmed oleme veel nii rohelised, et me isegi oma nuku ütleme siis sõsarkõrgkooliga kunsti vallas ei ole sellel teemal suhelnud. Võib-olla meie rektor oskab sellele vastata. TTÜ vilistlaskogu on jah, juba peale taasiseseisvumisaega seal 93.-st aastast minu teada. Igatahes ilmselt on ka välismaal palju neid eesti muusikuid, kes on meie kooli vilistlased, loodetavasti siis ka nemad kuulevad seda saadet või saavad infot või kus siis omakorda saaks liituda ja liituda väga lihtne, nii et iga vilistlane võib liituda ja kellel on haridustee pooleli jäänud, tema saab ka ikkagi panustada. No me oleme deklareerinud jah, et kõikidel haridustasemetel lõpetanud ehk siis on see pakaalse, magistritase või, või doktori läbinud, et üks haridustase peaks vähemasti olema selja taga siis on nagu ametlikuks kogu eestlane. Aga me oleme juhatuses arutanud ka see, et need, kes tahavad lihtsalt kaasa lüüa, aidata olla kasvõi metseen, et ka nendele me leiame kaasalöömisvormi põhimõtteliselt jah, on olemas toetajaliikmete nii-öelda ning on liikmeks astumise võimul on need siis keegi, kellel on õpingud pooleli jäänud, lennanud läinud mujale edasi õppima, on see jõuka sponsor, kes tahaks meid toetada, et, et me ei, ei ütle, et, et ei saa meie toetajaliikmeks tulla. Ja esmane info on siis Eesti muusika ja teatriakadeemia kodulehel leitav. Aitäh. Klassikaraadio stuudios olid Eesti muusika ja teatriakadeemia vilistlaskogu juhatuse liikmed Heidi Pruuli ja Riho Rõõmus ja vilistlaskogu aktiivne liige Marko Lõhmus. Palju edu siis selles ettevõtmises ja head Eesti muusika ja teatriakadeemia vilistlased, kes te praegu meie intervjuud kuulasite. Minge ja registreerige end vilistlaskogu liikmeks ja andke oma ideedest ja olemisest märku. Helga ja selline oli tänane heliga saade. Rääkisime ülestõusmispühadeaegsetest kontsertidest ja nädala tähtsamatest muusikasündmustest. Saatele tegid kaastööd Pipilota, Neostus ja Martti raide. Saate pani kokku Helle Paas ja mina olen saate toimetaja Nele-Eva Steinfel ja soovin ilusat nädalavahetuse jätku.