See toimus ühes nukuteatris Director tasa juurde tuli keegi kodanik ergas ja palus ennast tööle võtta. Direktori küsimusele hariduse ja eriala kohta vastas ergas, et teda on emake loodus õnnistanud, oskusega imiteerida kõikide jooksvate roomavate ja lendavate olevuste hääli. Jäeti isegi mõned loomad tema kunsti kadestavat. Ta rääkis, et juba nooruses provotseeris kõiki külakoeri haukuma. Jäeta igal ajal kõiki linna kukkesid võid kirema ahvatleda. Ta tagus kätega paar korda vastu puusi, hingas sügavalt sisse ja läbi kogu teatrimaja kajas helisev kukele. Kuu. Direktor oli nõudlik mees ja tema soovil tuli ergasel jõehobu tuhkru ja veel paljude teiste loomade häälitsusi imiteerida. Lõpuks ütles direktor. Väga hea, seltsimees, ergas, kuid kahjuks on meil kõikide loomariigi esindajate hääled magnetofonilindile võetud. Muusikaline kujundaja istus kolm ööd-päevalinnufarmis ja lindistas kõikide sulekandjate hääled. Siis komandeerisime tabel loomalauta noorloomade juurde, looduskaitsealale ja loomaaeda. Nii et vabandage mind, me ei vaiadeid. Ergas läks. Natukese aja pärast helises direktori laual telefon. Võtnud toru hargilt, tundis direktor hääle järgi ära oma kõige suurema ülemuse. Kuule, tasa, just praegu käis sinu juures minu inimene, imitaator. Kuid meil on ju Magne. Aga kas teil ninasarviku hääl on lindistatud? Ei, seda meil küll pole, kuid pole ka lavastust, kus ninasarviku häält vajaksime. Mis jutt, see on? Vastutustundetu suhtumine asjasse. Soovitan sul parem kuulata, kuidas ninasarvik karjub, kui oodata, kuni sa ise karjuma hakkad. Ja suur ülemus pani toru hargile. Ergas võeti teatrisse tööle ja aasta hiljem lavastati näidend ninasarvik. Seal tuli tal nimikangelase häält teha. Ergas oli proovidele väga püüdlik ja häälitses sellise pingega, et esietenduseks meelest ära läks ja ei suutnud enam piuksugi teha. Enda õigustuseks esitas ta haiguslehe. Direktor vihastas ja karjus vabastada, kaks aastat saab mitte millegi eest 120 levi, kuus palka. Selle raha eest oleksin võinud kaks tõelist ninasarvikut osta. Kuid uuesti helistas nukuteatri direktorile suur ülemus ja ergas ennistati tööle. Millega seda küll seletada? No ja ergas oskas imiteerida ka inimhääli. Vasseltsoonev kõiketeadja. Pingil istub kõiketeadja ja vahib rõõmsalt oma jalge ette ja aiakoogutab ta ööbikulaulu taktis pead. Kõik on mulle teada, MINA, TEAN, köik, millega seda endada. Ma tean näiteks, miks naabermisse Fabi ellublesega tean, hoia Midele, seega ei abielluda vaid lese maja, aga hea kahekorruseline maja, selle võib iga hetk soliidse summa eest maha müüa. Ma tean sedagi, miks naaber Petrov iga päev oma naisele lilli ostab. Muidugi ei tea. Mis siin siis keerulist on? Käib teise naise juures, aga oma naise levib silmapetteks lilli. Näete siis, mida ma kõike tean. Aga see valgete hammastega noormees, kes päev-päevalt oma hambaid käib, ravimas teie ei tea. Mina tean, ta käib hambaid ravimas just siis, kui hambaarsti ennast kodus ei ole. Ja kuidas saab Giorgio naine sellelt noorelt müüjalt kõige värskemat juurvilja, seda tean ka. Mina tean kõik viimseni. Kõik. Äkitselt tardub kõiketeadja paigale. Temast mööduvad teineteisest tugevasti kinni hoides. Noormees ja neiu. Noorpaar on juba ammugi silmis kadunud, kuid kõiketeadja istub ikka veel silmi pungitadesse, jahmatuses toibumata. Mis pagana pärast need kaks teineteist embavad? Tema on asjaajaja, temake arveametnik, mõlemad madalapalgalised. Mõlemad on võõraste juures üürilisteks. Kummalgi pole hoiuraamatut. Mitte midagi neil ei ole. Miks nad teineteist tõmbavad? Mis kasu sellest ühele või teisele on? Selgitage mulle, palun, häi. Elankel pedaali veime. Hispaania Ramyraklandscha, ma annan sulle su patud andeks. See villaga Nuunikul Donservanteesile oli papagoi kes oli linnas ja ümberkaudsetes külades kuulus oma jutukesi poolist. Sellist papagoid pole varemalt lihtsalt kusagil nähtud. Kui nüüd Donservantes ühele õhtul tahtis katedraali minna, tuli ta juurde keegi inglane, piiksaleeblon lopsaka lõuahabemega ja jalas ruudulised püksid. Inglane tervitas Donservantest nii viisakalt, kui üks inglane yldse tervitada oskab ja ütles siin juurde nõunik. Teil on imetore papagoi. Ma tahaksin ta ära osta, mille peale Donservantis vastas väga kahju, Kabaleeru, aga ma ei müü oma papagoid. Ja mis peres siis perekonna pärandus, kostis ka Nuunik, ainult et midagi öelda. Jättis viisakalt jumalaga ja hakkas astuma. Kahe päeva pärast sättust onservantes uuesti inglasi ka kokku, seekord linnapargis. Vabandage väga siniurka nõunik, tähen tõesti teie papagoid ärevust. Mai oli mitu ööd sõba silmale saanud, kogu aja mõtlen tema peale. Ma jään haigeks, kui ma papagoid endale isa. Ma kordan teile, ma ei müü papagoid ära. Aga kui ma topelthinna maksan, papagoi ei ole müüdav ja köik lõpetestonservantis järsult juttu. Järgmisel hommikul seisis inglane katedraali väravas. Niipea kui ta kanoonikud tulemas nägi, hakkestab pihta Senjoor, ka Nuunik. Maksan papa kui Eesti, ükskõik kui palju. Mul on palavik ja see ei anna järele, enne, kui ma papagoi endale saan. Ma ei müü teile midagi ja jutul lõpp vastast Donservantes jämedalt, sest inglase kangekaelsus oli Dima viisakust tunduvalt kahandanud. Nüüd algas põrgulik jaht. Inglane ootas kanoonikutima maja ees, kõndis Kunikaatetraalini, tema kannul saatis Granoonikud varjuna jalutuskäikudel. Oli igal pool tee pealis. Donservantis pidi hommikuti oma teenijal uurile saatma, et kas õhk on puhas ja kui donna laura teatas, et vaenlane on juba nurga peal haarde valmis muutis Donservantes oma päevakava ning veetis aega koduses arestis. Aga häda. Ühel õhtul ilmus õnnetu inglane oma ohvriukse lävele. Siini organoonik, palun vabandust. Aga ma suren, kui te mulle oma papagoid ei anna. Isa, poja ja püha vaimu nimel, Kaballeeru, te ei saa teda, hüüdis ka Nuunik tulises vihas, lõi ukse inglasi nina ees kinni ning heitis voodisse. Ütles ta tunne Laurale ning keelas ühtki inimest majja sisse lasta, ükskõik mis ettekäändel keegi kai tuleks. Järgmisel hommikul tegid Donservantes akna lahti ja ta ehmatus oli suur, kui inglase punane habedale kohe silma torkas. Vaenlane oli endale vastasmaja üürinud ning ootas aknal, millal kanuunika ärkab. Kähku haarestonservantis oma reisikohvri Edalcalese sõita ning seal mõned nädalad redutada. Vaevalt oli ta jala üle algala võõrastemaja läve tõstnud, kui inglane talle vastu tuli ja papagoid manguma hakkas. Donservantes tormas Sevilla poole tagasi nagu kurjast vaimust vaevatud. Sulgesin gongi Talle hakesid viirastama papagoi piaadiga inglesid ja papagoid, kes oma pikkadel jalgadel tema rinnal loivasid ning teda inglise keeles sõimasid. Samal ajal pommitati kanoonikum ajakirjadega, mis kõik elasid ühtemoodi. Ma tahan teie papagoid. Lõpuks ei pidanud Donservantesse Nõmbastu, tiris fenomenaalse linnu puurist välja, andis inglase kätte ja ütles. Jumala nimel, võtke ta endale Kabaleeru. Võtke või muidu lähen tõesti hulluks. Ma ei taha ta eest midagi. Kui te vaimusilmapiirilt kaoksite jumalaga. Ülimalt rahulolevana läks inglane minema. Donservantis ei näinud teda enam eales. Tema tervis paranes ajapikku ka sai tagasi oma hingerahu ning kehakaalu ja võis lõpuks magada nagu korralik ristiinimene. Kunagi möödus aasta ning ükskord tuli meiega Nuuniku pihitooli ette Magda Leena silmaline liigutavalt ilus neiu, kes pihtis järgmise loo. Ta oli väga auväärsete vanemate tütar, saanud Igakülgse kasvatuse ja hariduse ning polevat kuni viimase ajani ei käitumise siga mõttetis vooruse teelt kõrvale kaldunud noorte, ilusate ning rikaste meeste paljudele peale käimistele vaatamata. Ja ometigi sattunud ette mees, kes polnud ei noor ega ilus, isegi mitte armastusväärne. Kuid kes siiski sellega hakkama sai, et neiu patu magusale teele viis. Selline uskumatu ja hirmus juhtum oli Donservantesse pikaajalises praktikas esmakordne. Arusaamatuses vangutestabiaading imistes, kuidas küll võis teiega niimoodi juhtuda? Kristjani vooruslik nii puhas ja nii tark olete. Oh, isa pihtis kaunis patuste. Kui te vaid teaksite, mil kombel see mees mind jälitas igal pool ja alati oli ta mu kannul kirikus, tänavalt, teatris, kuhu ma ka ei vaadanud. Nägin teda hindeis, sihvakad pika koivalist, punase habemega meest. Pihiisa näost käis nagu valguse sähvatus läbi. Armuline taevas. Hüüdis ta heitunult ja ta käed raputasid pihitooli võresid. Kas ta oli inglane? Jah, Aulik isa, inglane ning tal oli kaasas papagoi. Aitab, katkestas Donservantis. Maa, annan sulle su patud andeks. Inimlikul vastupanul on kõrgemalt poolt seatud piirid. Kaitsku sind ja mind jumal. Edaspidi tema ning temataoliste eest. Subatud on lunastatud. Kõrke pakas varakult, kolm ära minema ja hilja tagasi tulema. Ta ei kutsunud saabrottena magusaks käpakeseks ega otsinud talle uusi hellitusnimesid, vaid hakkas küünistama Jameergama, kui midagi vajas. Saabra kolis koopa teise nurka. Ühel hommikul pidas kõrkkäpp oma abielupeol põlve pikima kõne. Miks pole sa rahul, kurat võtaks, kas Mariisija herneid sulle toon, toon, aga armastus tuleb nüüd unustada, see tuleb koos laulatus kasukaga maha matta. Kõrkep lõpetas kohvi joomise, panin džungli teataja käest ja läks ukse poole. Kuhu sa lähed, küsis sõbra asja pärast vastas kaasa. Sellest päevast alates vastas kõrke Panaloogilistele küsimustele alati lühidalt. On vaja minna asja pärast ja see ei puutu asjasse. Kui sõbra tundis, et läheneb sündmus, mis teistesse peredesse nii palju rõõmu toob teatas ta sellest oma mehele. See vastas midagi arusaamatut. Viimasel ajal vahetanud oma naisega enam ühtegi sõna ainult häälitses veel. Tema seekordset Rurri võis mõista nii. Loodan, et kutsikatest kasvavad kindralid või et nad vähemalt õpivad korralikult ksülofoni mängima. Ja ta läks päriseks ära. Kõik tiigrid toimivad nii, nad ootavad kusagil mujal, kuni kutsikat suureks kasvavad. Ükskord öösel tuli kõrke koju tagasi ja Mööratas juba lävelt, et kui kutsikad öösel karjuvad ja teda äratavad, siis panetanat koti ja uputab ära. Võitlus oli lühike, kuid raske kõrket, keda kogu džunglis kardeti, pidin naisele alla vanduma. Hommikul, kui tiigripojad ärkasid ja koopas ringi jooksma hakkasid, ütles ema neile isaga mängima. Kamina ees maas oli tiigrinahk. Lapsed hakkasid oma isa väga armastama. Moraal. Ära käitu naisega alatult, isegi siis mitte, kui oled. Itaalia Karla mantsooni jultunud ostja. Ostja sisenes pudukauplusse ja nõudis taskurätik. Milliste soovite, päris müüja võttis mõned karbid ja laotas letile mitmes suuruses ja värvitoonis taskurätte. Ükskõik millist, vastas ostja, võttis neist esimese kättejuhtuva laotas laiali, puhastas oma nina ja andis siis müüjale tagasi. Aga kogeles neiuke leti taga piinlikust tundes. Mis tähendab, aga küsis ostja. Tarvitasite seda, väitis müüja. De pühkisid oma nina. Mida ma siis taskurätikuga pühkima pidin ass kõrva, küsis ostja üllatunult. Mida teie ise taskurätikuga püsite, nina kogeles müüa. Aga nüüd peate taskuräti ära kaustma. Miks pean mina taskuräti ostma, ma ei vaja neid vastasostja. Kuidas nii? Te nõudsite taskurätikut õigustas ennast müüa? Seda küll, kuid ainult selleks, et nina pühkida, seletas ostja. Aga mis teie taskurätiga teete? Ma müün neid, ütle müüa. Suurepärane, kostis ostja. Kohe näha, et teil pole vajadust nina pühkida. Muuseas, kui te taskurätid ära müüte, aga siis ikkagi korda vajadust tunnete oma nina pühkida. Millega te siis seda teete? Ma ma kogeles müüa ega teadnud enam, mida vastata. Ei taha mulle öelda. No olgu siis, ütles ostja. Ega ma peagi seda tingimata teadma, pühkige oma nina, millega ise soovite. Head päeva. Ostja keeras müüjale selja ja läks. Jugoslaavia Miroslav metrovitš kloun. Nagu alati pärast kauni Isabella menukat esinemist tuli ka Tänak Lountodo areenile, tegi kraps jalga ja lehvitas oma rohelist mütsi. Publik võttis ta vastu kesise aplausiga. Lugupeetud külalised pöördus, toob pealtvaatajate poole. Ta tegi seda mitte falsetis nagu eelnevatel õhtutel vaid oma tavalisel häälel. Täna hommikul teatas direktor, et vabastab mind töölt. Arvan, see on esimene mõistlik otsus, mis vanamees kogu oma elu jooksul langetanud. Publik reageeris üksmeelse naerulagin, aga. Ta otsus pani mind oma tööle järele mõtlema, jätkas Dodo. Jälle kajastus publikusõbralik naer. Miks te naerate, teie tulite siia, et lõbutseda, aga kas keegi teist on kunagi sellele mõelnud, et minul võib-olla polegi naerutuju? No ütleme näiteks, mul valutab kõht. Pealtvaatajad plaksutasid heldinult. Aga võib-olla on mul veel suuremad mured, uus naeruhoog? Teie naerate, mis pean aga ütlema mina kui täpselt tean, et täna nagu muuseas igal teiselgi õhtul suudleb seal eesriide taga see kehkenpüksist, hobustad resseeria mu kuumalt armastatud naist. Päevinäinud rohelise mütsiga vehkides püüdis Todon Aerologistuvad publikut vaikima sundida. Olge ometi tasem. Võib-olla teie ei pööra sellistele asjadele tähelepanu, kuid minul on raske. Pealtvaatajad hakkasid laginal naerma, kuid kloun jätkas. Esmakordselt tsirkuse ajaloos saate tänase klouni traagilise surma tunnistajateks. Todoon kitsas oma laiade pükste sügavast taskust revolvri surus selle otsustava liigutusega vastu oimukohta ja vajutas päästikule. Kuid pauku ei tulnud. Ta vajutas veel kord tulemusteta. Pealtvaatajaid olid naerust hingetud. Kloun vaatas revolvri torusse ja vajutas jälle päästikule. Jälle vapustas naerupahvatus kuplialust. Väsinud ja pettunud Todoviskas või volbri maha ja kaebas, see on viimane pettus. Pealtvaatajad naersid, plaksutasid tormiliselt. Mõtelge vaid, kui keegi oleks mulle kallale tunginud ja mina oleksin sellele metallitükile lootnud. Siis oleks võinud ju ära tapetud. Publik oli naeru kätte suremas. Te olete veendunud, et Moveiderdan nagu alati, see on kõige hirmsam. Kulisside taga tuli talle vastu tsirkuse direktor ja kasutas teda. Hiilgav vapustav süüdistaja, pisarad voolasid tal silmist. Palun tule homme minu juurde. Olen alati su talenti uskunud. Unusta see hommikune jutuajamine. Alates esimesest kuupäevast tõstan su palka. Kreeka sihacaraiskaakis parlament. Eesistuja teeb pooletunnise vaheaja. Et saadikud saaksid õhtust süüa. Rahvuse isad kurnatud pikast istumisest võtavad teati rõõmuga vastu justkui koolipoisid, kes pärast igavat grammatikatundi sumbunud klassitoast välja tormavad. Parlamendi hoone koridor on täispikki ja lühikesi saatel kuubi kõva, kraesid viiki, valgeid ning eriti kollaseid kindaid. Üks alles äsja ametisse astunud saadik on Pariisist viimase moega kaasa toonud. Sellise kuumaga veel niisugust istmiku, kardinat ja kaelavõru kanda. Ohkab maameeste esindaja, kes tunneb end saterguues nagu täkk kammitsas. Mul on juba isu täis sellest jamast. Jälle artikkel 45 või paragrahv 687. See ajab peassegi. Mina tean ainult kümmet käsku, sellest on mulle eluaeg küll olnud. Pealegi Teebsiini, majoneeskaste mu südamel Lailaks. Ju mu naine siis teadis, kui ta mulle koduvorsti kaasa andis. Saadikute söömaaeg kestab pool tundi. Nad söövad ning joovad isukalt, nii nagu keegi oskab. Üks kastab saiakastme, siis teine torgib viinamarju kahvliga. Kolmas kasutab salvrätti nina pühkimiseks. Istungite saal on varsti jälle rahvast tulvil. Täissöönud parlamendi liikmed vajuvad oma tugitoolides ja arutavad uusi seadusi. Hääletatakse poolt ning vastu, kuidas kellelgi tuju. Kõik läheb väga ruttu. Kaval eesistuja teab juba ammugi, et tähtsamad seadused tuleb alati pärast sööki serveerida. Vahel juhtub sedagi, et üks või teine saadik Suigatab magusesti. Aga selle põhjuseks on lihtsalt Ateena kuumus, vein või eesistuja klassikaliselt ebamäärane väljendusviis. Tõsi, ka hiline kellaaeg võib midagi tähendada, sest enamik saadikuid on üle 80. verstapostini jõudnud ning harjunud kell üheksa voodisse pugema. Mõni norskab valjult nagu kreissaag, aga õnneks kõlab nooremate Deputaatide tormiline diskussioon veel valjemalt. Härra kolleeg, natuke vaiksemalt, ka teised vajavad rahu, sosistab mõnikord naaber magajale õplini, kuidas teisi tülitamata magada, siis võid end lasta parlamenti valida. Kesköö. Isegi opositsiooni umbusaldusavaldus ja sellega kaasnev kõrvulukustav lärm ei sega Nurskajaid ja äkki kostab vali hääl maha tõmmata, välja jätta. Kuustutada viimane sõna ajab uinujad järsku jalule. Tuli lahti vurri lahti ninna tormad ukse poole. Aga varsti nad kuulevad, et mitte kusagil ei põle, arutatakse hoopis seaduseelnõu, mis annaks naistele valimisõiguse. Ja siis hüüavad kõik veel valjemalt maha tõmmata, välja jätta. Kuna see tuli on märksa hädaohtlikum ja võib terve riigi hävitada. Moos ja. Mees. Nõukogude liit. Mark Zahharov, mis teha, kui ei vea? Ma suhtusin skeptiliselt kõikidesse tsirkusekunstižanrites, välja arvatud võitlus kuningBoaga. See kunstiliik kütkestas mind juba ammu oma õilsa mehisuse ja terava päeva kajalisusega. Veel enamgi, tohutu varu sisemist energiat nõudis endalt üha tugevamalt väljapääsu. Väljapääsu leidis direktsioon. Üsna pea tegi ta mulle ettepaneku hakata tööle seitsme meetri ja 75 sentimeetri pikkuse Aafrika püütoniga. Loomulikult tundsin ma sellest rõõmu nagu pisike laps. Riskisin oma partneri vaeskaks mähkisinda korralikkuse mõttes suure puurulli ümber. Vaatamata pikkusele meeldis ta mulle üsna pea, hakkasin oma lähedase vastu austust ja kiindumust tundma. Kuu aega enne esietendust ei toitnud ma teda enam, et ta tigedam oleks. Püüdsin kõigest väest, seepärast siis otsustaja areenil minu nime kõikas orkester õhtut Moskva lähistel mängima hakkas ja assistent puuri avas, lõid Vaska silmad koledaks helgiga läikima ja ta sööstis minu nagu küüliku peale. Õnnelikud ja tänulikud vaatajad reageerisid soojalt, hakati braavo karjuma ja areenile lilli loopima. Erutatud ja rõõmus, tegin ma kummardusi ja naeratasin avalikkusele kuni viimse hetkeni. Aga ärevus, mis mind võitluse ajal haaras, takistas mul nähtavasti õigesti oma jõudu arvestamast ja ma pakkusin üle. Kahe kolme minuti pärast tuli kuningboad terava kurnatuse tunnustega maneezilt minema kanda. Puhkes grandioosne skandaal, paljud nõudsid raha tagasi, etendus katkestati. Jooksin nagu jalad, võtsid apteeki hapnikupadja järele. Minu assistent sööstis kogenud loomaarsti kutsuma. Tsirkuse direktor toppis värisev käsi mao lõugade vahele pakki vali tooli. Pea koristaja suu limonaadi täis võtnud, puristas seda maole vastu lõusta. Vanemvalvur aga tihkus hääletult. Ent kogu kollektiivi üldiseks rõõmuks tuvastas loomaarst, et mingisuguseid tõsiseid vigastusi kuningBoal pole. Madu on pääsenud kerge ehmatuse ja lihaste venitustega. Nähtavasti polnud ma talle kallaletungides täit jõut välja pandud. Igal juhul avaldati mulle noomitus, ei makstud välja hapnikku patja ja eemaldati teatud ajaks töö juurest. Möödus kuu, enne kui Vaska jälle endise jõu tagasi sai. Meie teistkordse maneezile mineku eel pani direktor mulle isalikult käe õlale ja palustasa ära ägestus tioopa. Ole inimene, ÄRA traumeeriv kuningboad. Ma kinnitasin talle, et võtan tarvitusele kõik ettevaatusabinõud. Palusin mitte muret tunda ja jooksin nägu laia naeru täis areenile. Orkester hakkas kiires tempos mängima õhtut Moskva lähistel. Assistent tegi puuri lahti ja Vaska roomas silmi välgutades minu poole. Arvutud pealtvaatajad, kes eelmisest loost juba kuulnud olid, tardusid õudusest soola sambaiks. Amfiteatris kostis surutud äginat. Jumal küll, kägistab ta jälle ära. Järgmisel hetkel aplodeerib teatriüldsus vaimustatud ja areenile langesid lilled. Õnnelik ja rõõmus naeratasime avalikkusele viimse hetkeni. Erutus, mis kuningboad ehituse kestel haaras, takistas tallaga õigesti oma jõudu arvestamast ja ta pakkus üle. Kahe kolme minuti pärast tuli ta uuesti ettevaatlikult maneezilt minema kanda. Seekord karjusid minu peale juba kõik lihtkoomikust, kuni vanemraamatupidaja välja. Direktori naine nimetas mind kõigi kuuldes mõrtsukaks. Direktor karjus, et olen kõige eesrindlikum kägistaja. Ametiühingu esimees aga ütles isegi, et olen lootusetult andetu isiksus ja käin kõigega ümber nagu boamadu küülikuga. Et mul lõplikud häbi hakkaks, heitis direktor kõikide juuresolekul pintsaku seljast, lohistas igavust tundma, hakanud mao puurist välja ja näitas, kuidas tema meelest peaks kuningBoadega töötama. Ma ei tea, kes neist üle pakkus, keda haaras ärevus. End minuti pärast lippasin tulistjalu Terrektori jaoks hapnikupatja tooma. Vanem koristaja purskas talle näkku, limonaadi vanemvalvur aga tihkust hääletult. Kogu kollektiivi üldiseks rõõmuks tegi kiirabiga kohale saabunud arst kindlaks, et mingisuguseid tõsiseid vigastusi direktoril pole. Ta on pääsenud kerge ehmatuse ja lihaste venitustega. Nüüd juba karjusid kõik kuningboa peale. Poola Antoni Maria Novitš saiake kõrge komisjon kogunes noore pagari esimest iseseisvat saiakest hindama. Esimene komisjoni liige väitis sirklit käes vibutades, et saiakuju jätvat soovida. Teine pidas laiduväärseks, et saiake levitas saia lõhna, mis jäi alla parematele lõhnaõlidele. Kolmas tõestlased saiakest pole võimalik kasutada juuksekasvu soodustava vahendina. Neljas heitis saiakesed ette, et see oli liiga pehme ja selle tõttu logiseva lauajala alla paigutamiseks ei kõlvanud. Viies imestas, et saiake ei osanud papa ja mamma ütelda. Noor pagari jätkas oma tööd ja juba aasta pärast esitas ta kõrgele komisjonile uue saiakese. See vastas täpselt eelmisel korral esitatud nõuet. Telekõrge. Komisjon pidasid mitu tundi nõu ja langetas siis positiivse otsuse. Seal olid kõik vajalikud omadused ja puudus ainult üks, mis komisjonil kahe silma vahele jäi. Ta polnud söödav. Bradford taevane loogika Aasta lõpul ühel hallil süngel detsembri õhtul sai Aadam anonüümkirja, mis oli kraabitud halli muna kivisse. Aadam luges anonüümkivilt. Eeva petab sind. Allkirja asemel seisis sõnumi lõpus heategija. Aadam ärritus tähendab Eva Pole teistes karvavõrdki parem ja tema süütu ilme on lihtsalt salakavalust varjav mask. Ja Aadam hakkas iga Eeva sammu piinliku hoolega jälgima. Ta oli järjekindel, kuid ei avastanud midagi. Kahtlustäratavat. Tähendab anonüümne munakivi, valetas. Tähendab, Eva oli alatu laimu ohver. Tuleb kõige üle rahulikult järele mõelda, otsustas Aadam. Viimase loenduse andmeil elasid paradiisis ainult tema ja Eeva. Aga kellega pidi Eeva teda siis petma. Tüüp, kes seal kivi koostas, ei mõelnud sellele. Oma mõtiskluse jätkates tuli Aadam järeldusele, kui paradiisis kolmandat inimest pole, ei saa olla ka inimest, kes anonüümkivi kirjutas. Ainult kaks olevust said seda anonüümteadet koostada, Eeva või mina? Mina seda ei teinud, seda tean päris kindlalt, täheldab Eeva ise. Aga miks? Aadam pidas ennast heaks psühholoogiks? Ta tahtis mind armukadedaks teha. Aadam oli raevus. Milline alatus? Küll ma talle veel näitan. Mas sunnin teda selliseid naljakesi unustama. Esimene, mis ma teen jätandama, jätan maha. Ühe jätan maha, leian 10 uut, hüüatas Aadam uhkelt. Jah, aga kust ma neid leian? Probleemiga toime tulemata pöördus Aadam paradiisi, peremehe poole. Hakati kontrollima. Ja need on juba sajandeid, nii et iga anonüümselt visatud munakivi pärast hakatakse olukorda täie tõsidusega uurima. Rootsil abson lund, ahelreaktsioon kui minu vastasaknas polnuks meest, kes pidevalt poole ööni töötas. Võib-olla oleksin siis juba ammu loobunud. Mille kallal ta töötas, seda ma ei teadnud, kuid ta töötas pingsalt, väsimatu. Võtsin temast eeskuju ja sundisin ennastki tööle. Istusin kirjutuslaua, ta nihutasin veidi laualampi ja asusin kirjutama järjekordset vestet, mille ajalehe toimetus mulle kolme või nelja päeva pärast jälle tagastas. Mõnikord kulus koguni kaheksa päeva, kuid tagasi sain ma igama vester. Ja iga kord mõtlesin siis jälle pole mõtet. Hoopis targem oleks minna kinno. Aga niipea, kui tahtsin rõõmsal meelel vile suus oma kavatsust teoks teha, langes pilk vastas mujale. Nägin meest, kes istus oma kirjutuslaua taga ja pingsalt töötas. Kõik mu halvad kavatsused hajusid selle mehe tööind nakatas mind. Lõpuks mu kannatus siiski katkes. Kes oli see väsimatult katkematu innuga töötav mees. Ma ei pidanud vastu ja jooksin vastasmajja. Sellest ajast alates on olukord muutunud. Vastasmaja aknase põle enam, õhtuti tuli meest, kes varem järjekindlalt kirjutuslaua kohal kummardus, on teine inimene saanud. Ta on kaalus juurde võtnud ja endale tütarlapse leidnud. Tal on nüüd õhtuti aega vastas. Taas elas nimelt mees, kelle tööks oli mu vestet lugemine, parandamine ja tagasisaatmine. Ungari Imre Alfeldi TÖÖ saladus. Me tahtsime juba ammu väikest poleeritud lauda ja kahte tooli osta. Lõpuks meie soov täitus. Upitasin laua turjale mõlemasse kätte, haarasin tooli ja asusin nõtkuvate põlvedega õnnelikult koduteele. Polikliiniku juures otsustas naine mind peatada. Ta ütles. Vene, kuna me juba siin oleme, kas sa ei läheks vererõhku kontrollima? Mulle teeb su välimus muret. Õige küll, juba tükk aega löövad mu kõrvad pilli, eriti siis, kui mu käest raha laenatakse ja pean hakanud ringi käima, eriti siis, kui seda liiga kiiresti pööronid tütarlastele järele vaadata. Hea küll, aga kuidas ma lahen, mööbel turjal. Ühe tooli Win mina koju, teist tooli ja lauda kusagile vestibüüli nurka panna. See ei tohiks sul üle jõu käia. Ega nad ära ei jookse. Kui läksin, laud seljas ja tool käes. Polikliinikusse ootas juba 20 inimest järjekorras. Kuulsin enda kohta käivaid märkusi. Mis temal viga tõi arstile altkäemaksu. Tegin näo, nagu poleks midagi kuulnud. Vabu istekohti polnud, panin oma laua nurka tooli sinnasamasse kõrvale ja istusin. Kabineti uks paiskus valla, sealt tuli valges kitlis noor tütarlaps, nägi mind ja hüüdis. Doktor lõpuks ometi saatsid. Mis asja. Uue registraatori ta juba töötab. Kuulsin, kuidas arst õele mingeid korraldusi andis ja siis hakkasid sündmused väga kiiresti arenema. Õde, tõimulled, pakki talonge ja pitsat. Kui inimesed tulevad haiguslehele pitsatit saama, siis ärge neid arsti juurde laske, lööge ise pitsad peale ja ongi kõik. Kuid vabandage, ma hästi-hästi pärast vastuvõtu lõppu, tulge sisse ja rääkige kõik südame pealt ära. Nüüd pole doktoril aega. Pärast kella kahteteistkümmet soovin edu. Ta läks kabinetti ja jäigi sinna. Püüdsin uksele koputada, kuid mind tõrjuti eemale. Öeldi, et vastuvõtu ajal ei tohi segada. Haiged tulid ja läksid, jagasin talonge, pikendasin haiguslehti, lõin pitsatit paberitele ja tõenditele. Keegi ulatas mulle tänutäheks. Lõin, kas sellele pitsati raid juures polnud? Võtsin taskust paberitükke ja lõin pitsateid nendele, et inimesed näeksid, kui palju mul tööd on. Lõpuks võtsin endalegi talongi ja läksin vererõhku mõõtma. Kabinetis ei tuntud mind ära, mul polnud ju lauda kaasas. Vererõhk oli nii kõrge, et temani küündimiseks tuli teisele korrusele minna. Millega tegelete? Olen ise hakanud registraator. Arst vangutas pead, ütles midagi ladina keeles ja soovitas tarvitada palderjani tilku. Väljusin kabinetist, haarasin oma laua ja tahtsin selle koju viia, kuid minu laua taga minu toolil istus juba sinises kitlis inimene ja kirjutas midagi raamatusse. Ta hüppas mulle kurjalt peale. Kuhu te selle viia tahate? Kapsatänavale, miks? Elan seal, mis otsekohe kutsun politsei polikliinikust mööblit ära tassima. Kandsin need asjad just praegu inventari registrisse. Otsustasin kindlalt oma lauast ja toolist mitte lahkuda. Otsisin taskust paberitükkide välja ja kirjutasin endale oma käega tõendi, et olen polikliiniku koosseisuline töötaja pitsati lööja. Nii kerget tööd pole mul varem olnud.