Kuulete peatükki, kus kirjeldatakse Sanš Panso ja tema isanda vahelist vestlust kui ka muid jutustamisväärseid seiklusi. Santsu jõudis oma isanda juurde nii rammi, tume ja nõrgana, et ta vaevalt oma eeslit jõudis ajada. Kuid Kihote teda seesuguses olekus nägi, ütles ta. Nüüd, mutublissanža olin ma lõplikult kindel, Letu loss, see on kahtlemata mõjutud. Sest mis muud kui viirastused ja teise maailma elanikud võisid need olla, kes sinu kulul nii armsad tulp nalja heitsid. Seda kinnitab veel asjaolu, et kui ma õue müüri taga sinu kurbmängu sündmusi pealt vaatasin, ei suht nutma, müürile ronida, ega isegi mitte rosin ante seljast maha tulla, sest ma olin kindlasti nõiutud. Muidu vannun sulle nitesti, kui olen see, kes ma olen. Kui ma ainult oleksin saanud üles müürile või alla maa peale, siis oleksin su eest kätte tasunud niisugusel viisil, et need lurjused ja kelmid oleksid seda nalja elu aja mäletanud. Kuigi tean, et ma sellega oleksin talitanud rüütliseaduste vastu, mis ei luba, nagu ma sulle juba mitu korda olen öelnud, et tell tõstaks kätt selle vastu, kes ise rüütel ei ole või kui, siis ainult oma elu ja isiku kaitseks suure ning tungiva vajaduse korral. Ma oleksin ka iseenda eest kostnud, kui ma oleksin saanud, ükskõik, kas ma olen rüütliks löödud või mitte, aga ma ei saanud. Siiski, ma arvan, et need, kes minu kulul lõbutsesid, ei olnud mingit Tondidega nõiutud inimesed, nagu teie heldus, ütleb vaid päris lihast ja luust inimesed nagu meie ise. Need kui teie härra õuemüürile hüpatega hobuse seljast maha ei saanud. Teine põhjus kui nõidus. Minul aga on kõigest sellest nii palju selge, et need seiklused, mida otsimas oleme meile viimaks nii palju õnnetusi kaela toovad, et me ei tunne enam oma parimatega seal ka ja sellepärast tuleks minul nõdra arusaamise järgi kõige parem ja õigem, kui menüüd lõikuse oma külasse tagasi läheksime ja oma majapidamise eest hoolt kannaksime, jättes selle asjatu ringirändamise, kus me aina vihma käest räästa alla sattumine öeldakse. Kuiv vähi sina Sandžurbiikli asjadest tead kihutaja vaip, ehkki ja ole kannatlik, sest see päev tuleb, millal sa saad oma ihusilmaga näha, kui auline on seda ametit pidada või ütle mulle, missugust suuremat rahuldust võib maailmas olla või missugust heameelt võib võrrelda sellega, mida tunneme, kui me mõne lahingu võidame? Juma vaenlasest jagu saame kindlasti mitte mingisugust. See võib küll nii olla, vastas Sanš, kuigi mina seda ei tea. Tean ainult, et sestsaadik, kui me rändrüütlid oleme või õigemini, kui teie heldus seda on, sest mina ei või end nii aulise seltskonna hulka arvata ei ole me veel kordagi ühtki lahingut võitnud, välja arvatud Biskaialasega. Isegi seal kaotas teie heldus pool kõrva ja pool kiivrit. Pärast seda ei ole muud olnud kui aina peksu ja peksu, rusikahoope ja rusikahoope. Ja minule veel lisaks sel lennutamine, mida pealegi tegid nõiutud inimesed, kellele me ei saa kätte maksta, et võiksin tunda, kui suurt heameelt pakub see vaenlase võitmine, nagu teie heldus ütleb. Just see vaevadki mind ja peab kas sind vaevama Assange vastastunki hote. Aga edaspidi püüan hankida endale nii meisterlikult valmistatud mõõga, et tema kandjale ükski nõidus külge ei hakka ja võib olla õnn saadab mulle selle, mis kuulus Ama tissile kuid ainult lekkiva mõõga rüütliks nimetas. See oli üks kõige paremaid mõõku, mis iial ühelgi Rüütlil maailmas olnud. Sest peale selle, et tal oli eespool nimetatud hea omadus, lõikas ta nagu habemenuga ja üks Girloudrii, olgu ta nii tugev ja nõiutud kui tahes, ei pannud tema löögile vastu. Mina olen niisugune õnnesin, ütles Sanš, et isegi kui nii läheks eeldus säärase mõõga leiaks, oleks see abiks ja kasuks ainult rändrüütlitele nagu palsam. Ki kannupoiste osaks jääks kõik ainult rist ja viletsus. Ära karda, seda ütles trump Kihote. Sest taevas on sulle kindlasti armulisem. Kuid Kihotega ta kannupoiss niiviisi juttu vestes edasi rändasid, märkas Kihoted eemalt mööda teed, liikus nende poole suur tihe tolmupilv. Seda nähes pöördus ta Saltsu poole, ütles on kätte jõudnud päev ohus Sancho, millal näha saab, missuguse õnne saatus mulle on varunud? See on päev, ütlen ma, millal enam kui kunagi peab ilmsiks tulema mu käsivarre lamm ja millal ma sadam korda vägitegusid, mis kõigiks tulevasteks aastasadadeks kuulsuse raamatusse kirjutatuks jäävad. Kas näed Sancho seda tolmupilve, mis sealt tõuseb? Seda keerutab üles määratu suur sõjavägi, mis äraarvamatult paljudest mitmesugustest rahvustest koos seisab. Siiapoole liigub, on neid, peab siis küll kaks olema, ütles Sancho, sest sealt teiselt poolt tõuseb samasugune tolmupilv. Don Kihote vaatas tagasi ja nägi, et see oli tõsi. Määratu rõõm valdas teda, sest tal ei olnud kõige vähematki kahtlust selles, et need on kaks sõjaväge, kes tahavad teineteisele kallale tungida ja keset seda suurt lagendikku võitlusse astuda. Ta kujutlus kubises alatasa ja vahetpidamata neist lahingute nõidumiste seikluste, meeletuste, armu, juhtumuste ja kahevõitluste kirjeldustest, mis rüütliromaanides ette tulevad. Ja kõik, mis ta rääkis, mõtles ja tegi, oli kuidagiviisi ühenduses sääraste asjadega. Tõeliselt kihutasid tolmupilve, mida Doncychotte oli märganud üles kaks suurt lambakarja mis tulid sedasama teed mööda kahest eri suunast ja said tolmu tõttu alles siis nähtavaks, kui nad lähemale jõudsid. Kuid tonki hote kinnitas niisuguse õhinaga Need olevat sõjaväed, et Sandžugi uskuma hakkas ja temalt küsis. Aga härra, mis siis meil nüüd teha tuleks, mis meil teha tuleks toetada ja aidata hädalisi, abitud. Ja sa pead teadma, Sancho, et seda sõjaväge, mis meile vastu tuleb, juhib ja juhatab suur keiser, alifan Faroom vägevat rapobana, saare valitseja. See teine, mis meie selja taga marsib, kuulub tema vaenlasele ecaromantide kuningale Pentapoliin paljas käele kes kannab seda nimelt sellepärast, et tal on lahingusse minnes alati parema käe varrukas üles kääritud. Aga miks need kaks isandat siis teineteise peale nii vihased on? Küsis Sanš. Sellepärast vastast vunki juurde, et ala Falpharon keskemise metsik paganud on hakanud armastama penta polini tütart väga ilusate, väga meeldivat neitsit, kes pealegi ristiusku. Isa ei taha teda pagana usulisele kuningale naiseks anda, enne kui see oma valeprohveti Muhamedi käskudest ei tagane ja tema usku ei pööra. Vannun oma habeme juures ütles Santši, et Pentapolindalid tähendab ta ka hästi ja minagi tahan talle abiks olla, nii palju kui suudan. Aga kuhu meisli paneme, et me pärast, kui löömine läbi saab, ta jälle kindlasti üles leiame, sest ma ei usu, et see nii oleks viisiksunud säärase ratsu seljas lahingusse minna. See on tõsi, ütles tulgjote, kõige parem, las läheb oma pead kadugu siis või ärgu kadugusest pärast võitu on meil ju nii palju koguseid, et isegi rosin, antel tuleb karta vahetuse hädaohtu. Aga pane nüüd hoolega tähele ja vaata teraselt, sest ma tahan sulle näidata tähtsamaid rüütleid, kes on neis mõlemas sõjaväes ja saab paremini näha ja tähele panna, saaksid läheme sinna kingule, kus mõlemad sõjaväe paistma peavad. Nad asusid künkale, kust mõlemat lambakarjad, mida Tom kihute pidas sõjavägedeks oleksid hästi näha olnud, kui mitte tolmupilved, mida loomad üles kirjutasid, oleks väljavaadet seganud ja varjanud. Aga sellest hoolimata kerkis don Kihote kujutlus asju, mida ta ei näinud olemas ei olnud ja ta hakkas kõrgendatud häälel rääkima. Vaata see erekollasest sõjaristus, rüütel, seal, kelle kilbil kroonitud lõukoer lamab neitsi jalgade ees on vahva Laurcalco hõbesilla isand. Poliitschest kolme Araabia valitseja, kelle soomusriieteks ussina, kellele kilbiks üks kuulu järgi üks selle templi juustest, milles Simpson purustas kuid oma surmaga oma vaenlastele kätte tasus. Aga pöörasid silmad sinna teisele poole, seal teise sõjaväe eesotsas näedsa, alati võidukat, mitte iialgi võidetud Timon, eelik karka hoonast, uus Biskaia vürsti. Ta raudriided on jagatud sinisteks rohelisteks valgetakse kollasteks ruutudeks. Kilbid tume kollasel põhjal on kuld kas ühest viisiga mäe au. See on nimelt esimene silp ta daami nimest, kelleks kuulu järgi olevat võrratu. Niiviisi nimetas Tomgi hote mõlemast sõjaväest terve hulga rüütleid, keda ta endale ette kujutasid, jagas kõigile eri sõjariistad värvid, Fappide diviisid selle järgi, kuidas ta seninägemata hullusest haaratud kujutlustada juhatas ilma hinge tõmbamata rääkist. Edasi see meile vastu tuleb. Sõjavägi sõidab koos mitmesugustest rahvustest. Siin on neid, kes joovad kuulsaks, antuse, magusat vett, et need, kelle jalad tallavad massilja, mägisid maid, neid, kes sõeluvad peenikest kullaliiva, õnnelikus Araabias, neid, kelle päralt on selge thermodon, kuulsad varjurikkad, kaldad sena murdjaid, Miinlasi, Barrslasi, kuulsaid vibu ja noolega ümberkäimises tartlasi, Miidlasi, kes võitlevad taganedes rändavaid araablasi oma tõlkidega. Küüte, kes on niisama julmad kui valged etiooplased läbi puuritud huultega ja lõpp, mata palju teisi rahvusi, kelle nägusid ma näen ja tunnen. Nimed mul meelde ei tule. Sa heldeke küll neid maid ja rahvaid, mis ta üles lugenud, nimetades igaühe kohta imekiiresti, tema tähtsamad tundemärgid ise täiesti haaratud ja süvenenud sellesse, mis tema petlikudest raamatutest tuli lugenud. Sancho Pance kuulas tähelepanelikult kõnet, ilma et ise oleks sõnagi lausunud ja pööras ainult aeg-ajalt pead, et näha neid rüütleid ja hiiglasi, keda ta isand nimetas. Kuna ta ühtki näinud, ütles ta võtaks, pagan, härra, siin ei ole ju ühtegi neist inimestest, rüütlitest, tega, hiiglastest, kellest teie heldus räägib? Mina ei näe küll kedagi. Võib-olla on kõikjal lõpp puha nõidus, nagu tondid täna öösel. Kuidas võid sa nii rääkida, vastas Tom kihutaja, kas sa ei kuule hobuste hirmumist, pasunat, puhumistrummide põrinat? Mina ei kuule muud vastast Sancho kui lammaste ja oinaste mängimist. Ja see oli tõsi, sest mõlemad karjad olid juba kaunis lähedale jõudnud. Ütles Tom Kihote ja sellest tuleb, et sa enam õieti ei näe ega kuule, sest üks hirmumõjudest on see, et ta miilits segi ajab ja laseb asju paista neile teistsugustena, kui nad tõepoolest on. Aga kui sa nii väga kardad, siis mine eemale, jäta mind üksi, sest suudan üksigi võidule viia selle poole, kellele abi kingin. Seda öeldes andis ta rosin antele, kannuseid, seadis piigitor, olge valmis ja kihutas mäest alla nagu välk. Sanšsüüdistele järele. Pööraketta gaasi, armun, härrad ongi kotusest jumala eest. Oinad ja lambad, kellele te kallaletungid. Pöörake tagasi. Oh häda, mis Kullussioon, vaadake järele, sinioli, ühtigi, hiiglastega, rüütlit, ei mingit kassiga Raul riided ei ruutudeks jagatud või jagamata kilpi ei siis ega kurat teab mis Oravikusid jumala halasta mu vaese patuse peale, mis ta ometi teeb. Aga ongi Otteid teinud sellest väljagi, vaid ratsutas edasi, hüüdes valju häälega. Ei rüütlid, kes te teenite ja sõite vapra kuninga spelta poliini paljaske lipu all, kõik minu järele. Te saate näha, kui hõlpsasti mattasunud kätte tema vaenlasele Tarbabona alifarronile. Nende sõnadega tormas ta otse lambakarja keskele ja hakkas nüüd säherduste viha ja südidusega piigiga sähvima nagu oleks ta tõepoolest kallale tunginud oma veri vaenlastele. Karjased, kes loomadega kaasas olid, hüüdsid talle ta järele jätaks. Aga nähes, et see ei aita, võtsid nad lingud vöölti, hakkasite kõrvu titama rusikasuuruste kividega tundki hoteidinud kividest väljagi, vaid kihutas ringi, ise hüüdes, kus sa oled, ülbealifarron pole välja, siin tahab üksainus rüütel sinuga mees mehe vastu jõudu katsuda ja sinult elu võtta karistuseks kurja eest, mida sa teed vaprale, kramantide kuningale, penta poliinile. Sel ajal tuli ränikivi präkkas ja tabada teda vastu külge lühidalt kaks ribikonti sisse. Leides end nii viletsas seisukorras arvastunudki hote kindlasti, et ta on surnud või vähemalt raskesti haavatud. Nüüd tulitale palsam meelde. Ta otsis oma õlinõu välja, panin selle suule ja hakkas endale vedelikku sisse valama. Aga enne veel, kui ta enda arvates paraja hulga oli alla neelanud, tuli uus laeng vastu ja kruusi lõi viimase kildudeks viis rüütel mööda minnes kolm, neli esi ja purihammas suust ning tegi talle paar sõrme pea aegulemaks. Need kaks huupi olid nii rängad, et vaene rüütel ei suutnud enam hobuse seljas püsida ja maha kukkus karjased juukseid juurde. Ja kuna nad arvasid, et olite tapnud, ajasid nad karja suure kiirusega kokku, kahmasin surnud loomad selga, keda oli enam kui seitse ja panid minema ilma muud lähemalt uurimata. Sanktsiooni kogu selle aja künkal seisnud ja oma isanda hulle tempe pealt vaadates endale habet katkunud ja seda päevanik tundi neednud, millal saatus olitamatun kihutega kokku viinud nähes nüüdeta isand lamas maas ja karjased olid juba läinud, tulite künkalt alla don kihute juurde ja leidis olevat väga viletsas seisukorras, kuigi täie mõistuse juures ja ütles talle, kas mais Nii hästi oskab neid võllaroog minu vaenlane kõik nägematuks teha ja kõik ära moonutada, sest tehasansso neil meestel on kerge asi, mille kõike nii paista lasta, nagu nemad tahavad. Ja nüüd seminu, kuri kiusaja muutiski, vaenlase sõjaväed lamba karjadeks, kadedusest kuulsuse vastu, mida mulle see võidukas võitlus pidi tooma. Selleks, et saama eksitusest aru saaksid ja näeksid, et mul on õigus, istu oma eesti selga ja sõida neile tasahiljukese järele, siis sa näed, kuidas veidi maatsid eemale jõudes kõik oma endise kuju tagasi saavad ja oinastest jälle päris tõelisteks inimesteks muutuvad. Karvapealt niisugusteks, nagu ma sulle ennist kirjeldasin. Aga ei, ära veel mine, sest mul on sinu toetust ja abi vaja. Tule siia ja vaata, mitu purihammast mul puudub. Ma ise tunnen, nagu poleks mul suus enam ühtegi. Sanš tuli nii lähedale, ta silmad talle peaaegu suhu pistis. Selleks ajaks oli palsam tunudki hote kõhus oma töö teinud. Ja parajasti, kui Sancho talle suhu vaatas, paiskas ta ägedamini kui püssist, kõik, mis tal sees oli välja ning kaastundlikule kannupoisile otse näkku. Püü Maar ja hüüdis Sanšokk, mis mulle nüüd juhtus? See vaene patune on küll surmavalt haavatud, kui ta juba suust verd välja ajab. Lähemalt järele vaadates mõistis ta värvi-maitse- ja lõhna järgi siiski, et see ei olnud mitte veri, vaid palsam, mida ta rüütlit oli näinud. Ülinõust joovad. Tal tuli niisugune iiveldus peale kõhus kõik nagu ringi keeras ja ta tühjendas kogu oma sisikonna otse oma isanda peale, nii et nad nüüd mõlemad toredad välja nägid. Sanš jooksis oma eesli juurde, et võtta reisi paunast, midagi, millega end puhastada ja oma isandat ostelda kuidagi pauna ei leidnud, pidi ta päris hulluks minema. Vasakut kätt suu ees hoides, et viimased hambad välja ei kukuks, haarastad teise käega rosinate Ratasimetest kinni. Nii truu ja healoomuline oli see loomumetas silmapilguga kippunud oma peremehe kõrvalt lahkunud ja läks oma kannupoisi juurde. Sanš seisis röötsakil eesli najal käsi põsakil nagu sügavasse mõttesse vajunud inimene. Kui tunudki teda nii kurvana nägi, ütles ta tehast Sandža, et ükski inimene ei ole rohkem väärt kui teine, kui ta mitte rohkem ei tee kui teine. Kõik need tormid, mis meist üle käivad, on märgiks, et ilm varsti selgineb ja meie asjad hakkavad hästi minema. Sest ei ole võimalik, et õnn või õnnetus väga kaua püsiks. Ja sellest järgneb, et kui õnnetus on juba kaua kestnud, siis on õnn lähedal. Nii et ära sina kurvasta õnnetuste üle, mis minule juhtuvad, sest sina ei saa nendest osa. Kuidas ei saa osa, vastas Sancho, kes oli see, keda eile õhtul pilluti, kui mitte minu isa poeg ja reisipaun, mis mul täna ühes kõige hea ja varaga on kadunud, kas pole see sellesama mehe oma, mis sinu reisipaun on kadunud, püsistunud kihkute kadunud jah. Siis ei ole meil täna midagi süüa, ütles don kihvate. Ise oleks külvastas Sancho, kui nendel aasadele kasvaks rohtusid, mida teie heldus ütles tundvat ja millega teiesugused õnnetud rändrüütlid, säärdusi puudusi täidavad ometi vastast tund kihute vahetaksin ma praegu kõik need rohud Misty Osgoriides kirjeldab isegi kui neil doktor Laguna seletused ja pildid oleksid juurde lisatud tüki leiva isegi sõklasema leiva ja paaris niipea vastu. Kuid roni aga nüüd eesli selga, mutublissanšoya, tule mulle järele. Jumal. Sest ta hoolitseb ju sääskede eest õhus, ussikest eest mullas ja konnapoegade eest vetes. Ta on nii halastaja, et laseb oma päikest paista heade ja kurjade üle. Laseb sadada õigete ja üle kohtuste peale. Heldus kõlvaks paremini jutlustajaks kui rändrüütliks, ütles santsu. Rändrüütlid on kõike osanud ja peavad kõike oskama. Assange ütles don kihute. Endisel ajal oli rändrüütlid, kes keset lahinguvälja seisma jäid ja niisuguse vägeva jutluse või kõne pidasid. Nagu oleksid nad Pariisi ülikoolist doktorikraadi omandanud. Sellest võid näha, piik ei ole iial sulgen üritanud. Annaks jumal, et see oleks niisugune koht, kus ei ole õhku pildumist tontega, nõiutud Maure sest muidu saadad kogu selle värgi kuradile. Palus seda jumalalt mu poeg, ütles don kihuti ja juhis, sina, kuhu tahad, sest seekord jätan ma öömaja valikus sinu hoolde. Aga anna oma käsi siia ja katsu sõrmega ning vaata hoolega järele, mitu esiõppuri hammast mul siin paremal pool ülemises lõualuus puudub. Sind tundub valu. Neli vastast on kihute ja peale tarkusehambad kõik terved ning tugevad. Ma ütlen, et neli kui mitte viis vastast Duncyhote sest kogu mu eluajal pole mul ühtki esi ega purihammast välja kukkunud, samuti pole mädanik mingi põletik ühtki hävitanud. Ütles siinpool all ei ole tee heldused rohkem kui kaks ja pool hammast üleval, aga pole nii hästi mitte kui midagi. Oh, ma õnnetu, ütles tonki Hottomaa kannu poisilt kurba uudist kuuldes. Ma oleksin ennemini lasknud endale käe maha raiuda, muidugi selle, mis mõõka ei kanna, sest ma ütlen sulle, sansso, hambutu suu on sama hea kui Vesk ilma kivideta. Ja hammas tuleb teemandist kallimaks pidada. Aga kõige sellega peame leppima meie, kes mendel rüütlielu karmide seaduste alla painutamine roninud eesli selga sõber ja sõida ees, mina tulen sulle järele niisuguse sammuga, nagu sa tahad.