Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime sellest, et väga paljud inimesed, kes kolmekümnendatel aastatel ja ka hiljem imetlesid Leninit maalida, ei teadnudki, et prototüübiks on hoopis lahti. Nii et kuivõrd Lenin ja kuivõrd tantslav kino muidugi omaette küsimus, aga Slovskin annab selle malli modellina. Ja kui isegi võrdlevalt sinna kõrvale pannakse üks originaal Maal revolutsioonieelsest ajast, siis leitakse, et see lenin ei vasta kanoonilisele. Niiet Slovskinantse õige modell. Aga ju ta siis ikkagi Lenini ka ka väga sarnane oli, muidu poleks kunstnikud teda asutanud. Aga tulles tagasi Stalini juurde, siis ju teame, et kõik need, siin on see erinevus maalikunstist. Kõik need fotod vajasid kas sekretariaadi kinnitust ja uuemate puhul nende puhul, mis varem polnud kuskil ilmunud ka isiklikult Stalini jaks sõna. Ja küllaltki paljudel juhtumitel Stalin nende piltidega ei nõustunud ja sellepärast nad ka ei ilmunud. Jääga piltide tegemine Stalinist polnud mitte tänapäeva selfie tegemine, nii et see nõudis muidugi luba, sa pidid suhteliselt ligidale pääsema ja see võis mõnikord lõppeda ka küllaltki kurvalt. Ja olgu siis täna üks näide ja see näide puudub, kab nimekad fotograafi ja tema nimi on Vadim kav riigin. Kuskil 30.-te aastate alguses aka tööle fotokorrespondendina, nii et fotograafia on tema eriala ja tema karjäär algab ajalehes Vetcherina Moskva, see on siis midagi analoogilist õhtulehele ja seal tema fotod ilmuvad pööratakse talle tähelepanu ja kutsutakse tööle väga tähtsa objekti juurde. Sellest tahaks eraldi rääkida, kuigi ta on meil ju siin-seal vilksatanud. Igatahes ta saadet takse. Agu, meil olid näitena, kui kunstnikut lähetati kuskile ehitusobjekte jäädvustama, meil oli leht, kellest hiljem sai Eesti kunstiakadeemia ütlemises nii rektor ja teise ja täpselt samuti loomulikult ka fotograafid. Ja aastatel Kolganud kolm 36 töötab ta Moskva Volga kanali ehitusel ja peabki jäädvustama siis kogu sõda roilist ehitus, etapi ja need pildid ilmuvad siin ja seal. Ja seal saadetakse ta tööle ajakirja juurtesse särnastroike. Esmapilgul paistab, et tegemist oleks nagu mingi ehitusalase ajakirjaga, aga oleme natukene sellest ajakirjast rääkinud, see oli üks Nõukogude Liidu olulisemaid propagandistlikel väljaandeid ja oli ta mõeldud just nimelt levitamiseks. Välismaal. Ilmus ta selle pealkirja all aastatel 30 41, siis sõja reaalsed katkeb, on muidki probleeme. Ja uuesti hakkab Ta ilmuma 49. aastal, siis üks aasta on keeesse Sõrnastroike ja alates 50.-st aastast on ta aja kilis Sovetski Sojuz ilmus päris pikalt ja neid numbreid on muidugi päris huvitav lehitseda. Ja millist tähelepanu sellele ajakirjale omistada, seda kinnitab, kas või asjaolu, et esimese numbri juures on tegev, palutakse, ta oleks nagu niisugune toimetaja, kes siis hoiab sellel kõigel pilku peal, son koorile, kui inimene on seotud välismaaga enam-vähem teab, millised materjalid sinna sobiksid. Ja teame, kui meil oli natukene juttu ja šovi naisest Jevgenia hajutinast ja seoses kirjanikuga siis hajutina töötas seal toimetuses, töötas seal siis, kui Jeff oli nendel kõrgetel ametipostidel ja arusaadav, et kuigi toimetajad või peatoimetajad olid teised inimesed tegelikult kogu seda asja juhtis siis tema või vähemalt temaga arvestab, kui nii olulise mehe abikaasaga. Ja mis on muidugi huvitav on see, et see ajakiri oligi vastiks nisukene, peamine kanal, mille kaudu mõjutati lääne vasakpoolset intelligentsi võime, võime öelda, et väga paljud need inimesed ilmselt kujundasid oma ettekujutuse Nõukogude Liidust just tulenevalt sellest ajakirjast. Ja kui vaadata ta seda loetelu, aga see on olemas nendest lääne vasakpoolsetest intellegentidest, kes olid selle ajakirja tellijad siis nimekiri on muidugi väga muljet jättev ja need nimed meil ka paljus olid, muidugi mitte kõik ja tellijaid on tunduvalt rohkem, aga praktiliselt kõik need inimesed, kes olid külastanud nõukogude liitu hiljem, kes siis kirjutasid neid kiitvaid kokkuvõtteid, raamatuid, need olid kõik selle ajakirja tellijad ja arusaadav, taoline ajakiri pööras erilist tähelepanu fotole selle pärast, nagu me teame, et parem on üks kord näha, kui korduvalt midagi kuulda. Nii et neid pilte oli seal tohutu palju. Ja veel üks aspekt selle ajakirja puhul, mis võib-olla isegi meie kujundajatele võib-olla kuidagi kasulik, kui keegi meie kuulajate seas selle valdkonnaga tegeleb, siis seal olid väga huvitav tavat turundusnipid. Ma isegi ei oska öelda, kuivõrd annad jäljendavad, aga neid tasuks kindlasti mainida. Ja mainida juba ainuüksi sellepärast, et need näitavad, kui suurt tähele pannud tol ajal sellele mõjutamisele propagandale pöörati. Aga tõmbame siit mingisugused paralleeliga tänasesse päeva, et ei hoitud kokku mitte mingisuguseid vahendeid. Ja näitena olgu siis paar numbrit üks, mis oli pühendatud partei seitsmeteistkümnendale kongressile ja niisugune teemana, mis iseenesest võib-olla ei peaks nii väga köitma lääne inimesi ikkagi parteid, Angres, nisukene tinglikult punane värk. Aga seda numbrit mitte osta. No kuivõrd ta oli kuskil müügivõrgus, on omaette küsimus, aga mitte keegi vist, kes ei tea, ei arva ära, millist materjale kasutada, võttis selle numbri köitmiseks, tähendab, millisest materjalist oli tehtud selle konkreetse numbri siis esilehekülg või kaasnimetame siis seda nii. Ja selleks kasutati tee ära materjali, millest oli valmistatud stratostaat SSSR üks ja sest ratastaat oli alles, me rääkisime, kui oluline on kosmose vallutamine, kuivõrd see on erutav teema nagu tänapäeval, millal me jälle kuulama maandume, millal tuleb Marss liiga tol ajal. See oli üks nendest valdkondadest, mis pani lääne inimesi mõtlema. Tõesti, see nõukogude liit on nii võimas, nii progressiivne, tema huvid ei ole mitte võib-olla seal sõjanduse vallas aga tahavad rahumeelselt kosmost vallutada. Ja veel kord selle aja kirja siis kaanepaberiks oli sellest rattast staadi kangas. Nii et selles oli siis ajakiri köidetud. Veel üks number, see on 34.-st aastast, sellega tänapäeval kedagi ei üllata, aga tol ajal oli see ikkagi väga üllatuslik. Sinna oli lisatud tuut grammofoniplaat. Nii et tol ajal muidugi midagi erakordset, nii et koos ajakirjaga inimesed said ka grammofoniplaadi. Veel üks number, mis oli jällegi pühendatud lennundusele. See oli number, mis väga suure osa oma mahust oli andnud tol ajal sensatsiooni silisele jällegi sündmusele. See oli lennuk, ant 20, Maksim Gorki kunagi natukene sellest lennukist rääkisime. Ja siis oli see ajakirja number jällegi köidet. Tol ajal nimetati seda alumiinium paberiks, ma arvan, et see võiks olla enam-vähem midagi sellest, kui me paneme grilli mõne kanasson, foolium tol ajal jällegi midagi enneolematut ja võib arvata, millist nisukest mõjurnumite otseselt natuke Alesõnaga jällegi seos Nõukogude Liiduga progressi arenguga, nii edasi. See lennuk oli veel kord omaaegne sensatsioon. On teada, et idee midagi taolist teha sündis 1932. aastal, oktoobris oli üks kirjand väike seltskond, ajakirjanikud, Koltsov oli seal nagu see põi figuur. Ja ju siis jutu sees tekkis neil idee. Taoliselt võiks tähistada Maksim Gorki kirjandusliku tegevuse neljakümnendat juubelit. No kuidas siis seda võiks tähistada, võiks ehitada lennuki? No muidugi on arusaadav, et need, kelle peas idee sündis, ise lennukit ehitama ei hakanud ja seda me ju teame ka suurepäraselt. Nõukogude maal võisid inimeste peades sündida igasugused toredad mõtted, aga et neid hakatakse realiseerima veerima. Selleks ja antud variandis oli muidugi vaja kõrgemalseisvate instantside ja antud juhul kindlasti Stalini luba. Aga kui me vaatame jällegi neid aastaid, kõik asjad on omavahel seotud. 32. Tuletame meelde, millal hakati looma või valmistuma kirjanike liidu moodustamiseks, kuidas Stalinil oli vaja korkit. Nakas saab olla inimesele parem kingitus kui taevast temanimeline lennuk. Ja muidugi mitte ainult agitatsiooni lennukina, kuigi autorid nägid peamiselt seda rolli lennukil, aga kui neid projekte juba arutati, nende kallal tööd tehti siis olid seal ka muud funktsioonid, mis puudutasid nii kaupade vedu, inimeste vedu, pommide vedu mainitakse, seal. Aga nähti ka võimalust, et tulevikus seda lennukit saaks kasutada niisukese Sõjaväe staabina et sealt ülevalt vägesid juhtida või vähemalt kuidagi autonoomselt tegutseda. Siseruumid olid 100 ruutmeetrit, mahud tasu, umbes 70 inimest. Tiivad olid niivõrd suured, et seal sees olid kahekohalised voodid, kus võis puhata. Ning igasugused muidugi võimalused agitatsiooniks ka valjuhääldit, nii et võis kuulata häält päevast, mis on iseenesest ju väga tore, kui sealt keegi sinuga räägib. Ja ei hakka praegusele lennukil pikemalt peatuma. Kunagi ta meil oli. Igatahes esimene len toimub 34. aasta juunis, jäädakse väga rahule, teine on juba üle Punase väljaku või punase väljaku kohal, kui oli pidulik vastu mis korraldati Chel, Juškin lastele. Ja fotod, vot sellest yle lennust on olemas. Need fotod on tõesti erakordselt muljetavaldavad, sellepärast et selle lennuki kõrval on kaks hävitajat lendavad i5. Need on veel need hävitajad püüdafist kutsutakse lennunduses moosi riiulitaks niisuguse kahe tiivaga. Aga need oleksid tõesti, kui nüüd suurust võrrelda, Nad oleksid nagu kaks väikest kärbest ka kõrval, nii et see lennuk on sedavõrd suur. Kuid seal eluiga ei ole ju väga pikk. Jaa, demonstratsiooni lennul, mis leiab aset 1935. aastal, 18. mail jällegi sõda lennuki saadavad, siis hävitajad ja publikule oma oskuste demonstreerimiseks olid nähtudest ülelennud ja kõrvallennud on nagu ikka, mida need lennukid seal õhus teevad. Aga üks hävitajates siis lennukit rammib, nii et manööver ei õnnestu veel kord kunagi sellest rääkisin pikemalt muidugi Temasterakse sisse patuoinas, peamine süüdlane. Aga sellega see kõik lõpeb ja antud juhul meid ei huvitanud mitte niivõrd see lennuk, vaid ajakirjanik number, mis oli sellele lennukile põhjendatud. Siis oli ta muidugi täiesti olemas täies hiilguses. Ja kuidas oli see number köidetud? Ja kuivõrd olulises ajakirjas, mis meie jaoks on tähtis praegu sissejuhatus annab, töötas Vadim kav riigil. Üks huvitav number on, mis illustreerib seda lõputut rahakoti selle ajakirja väljalaskmiseks. See oli aasta 36. Number oli pühendatud gruusia NSV-le ja selle numbri kujundamisel on kasutatud lehtkulda. Number pole kullast, aga mingid illustratsioonid, mingid pildid on siis trükitud, kasutades kulda, pole neid numbreid näinud? Ei tea, palju seal seda kulda veel alles on, aga vähemalt kirjanduses seda mainitakse, nii et veel kord raha kokku ei Aita. Ja raha ei aita kokku ka autorite arvel, sellepärast et kirjutajad on seal alates Karkis pabelist, jaga Taevist, teised ja täpselt samuti need illustratsioonid ja kõik muu kujundus on tol ajal välja paistvatelt meistritelt, nii et seal siis ka riigil töötab. Nüüd vahetult enne sõda On ta lühikest aega ametis taas siis see on Nõukogude Liidu telegraafiagentuur väga oluline tol ajal kui puhkeb sõda, siis ta mobiliseeritakse, kuid kuna tal on tervisega probleeme, siis üsna pea ta nagu tegevteenistusest vabastatakse ja sõja lõpuni on ta fotokorrespondent, põhjalaevastikus. Ning 40.-te aastate lõpupoole pärast sõda hakataksegi teda kui fotograafi kasutama ametlike ürituste jäädvustamiseks, jällegi need ei ole nisukesed üritused, kuhu tänapäeval võib sisuliselt iga fotograaf sisse astuda ja pildistada. Need olid ju kõik seitsmepitsati taga, sinna lasti ainult kindlaid inimesi ligi ja tema on neid yks nendest. Ja arusaadavalt pildistab ka Stalini ja kõik nagu toimib suurepäraselt kuni ühe hetkeni, kui saab siis ülesande ja peab pildistama seltsimees Stalinit väga tähtsa sündmuse puhul toimuva valimised ülemnõukogusse, teame, et see on üldrahvalik pidupäev ja niisugune fotogus siis seltsimees Stalin laseb urnigaa oma hääletussedeli, temal metsaga pildistanud, viibis selle juures. Et kui ta hakkab seda pilti või neid pilte seal siis oli ikka neid klõps natuke rohkem. Igatahes, kui ta ilmutab need pildid, siis selgub, et ei õnnestunud pilt ja miks see pilt ei õnnestunud. Sellepärast vari Stalini mütsilt varjab tema nagu arusaadavalt sellist pilti avaldada ei saa. Kuigi esmapilgul paistab, meile paistab, et foto nagu rikutud ja kõik on läbi. Aga me ju teame ja meil oli ka eraldi plokk. Kõik need fotod on ju retušeeritud ümber lõigatud, kokku kleebitud ja ka põhimõtteliselt antud situatsioonis on väljapääs täiesti olemas, küllaltki traditsiooniline. Ja fotomontaaž kleebitakse, retušeeritakse jäädakse tulemusega väga rahule, kõik on suurepärane ja lõppvariant, siis annabki fotograaf oma abilistele laborantidele käsu saata sinna, kuhu vaja. Aga kuna tegemist oli niivõrd propagandistlik üritusega ja see foto läks ka väljapoole Nõukogude Liidu piire siis saadetigi sinna kooli ette nähtud see kõik saata ja ilmselt oli taga läbinud tsensuuri, sellepärast et kõik on kinnitatud ja läks. Aga nüüd juhtuseks tohutu apsakas apsakas, mille ilmselt tegid needsamad laborandid või keegi, kes pidi selle pildi ära saatma. Ümbrikusse võtame tinglikus, sõpricus ei läinud mitte see lõpp variant oleks mingisugune vahepeal vahepealne variant, kus siis jälle oli Stalini nina Glehtistus kuidagi ebalev, imestunult ja siis töövariandina vahepeal sõna jälle oli vaja midagi nihutada. Igatahes läks välja skandaalne lugu, see pilt läänes ilmus koos kõikide kommentaaridega. Näete, milline võltsjuss valitseb nõukogude maal ja millega see kõik lõpeb, fotograaf 1950. aastal, neljandal aprillil arreteeritakse? No tegemist on ju diversiooniga, mida tähendab tol ajal Harriteeritud inimese jaoks ülekuulamine, seon, peksja piinamine, muidugi süüdistatakse teda vandenõus ja nõutakse siis ka ülestunnistusi kaasosalistest ja mis teda võib-olla surmanuhtlusest päästab, see on seesama amet, mis teda oleks peaagu hukatunud. Sellepärast et selle uurija kabinetis rippus Stalini pilt. Ei antud juhul selleks pildiks oli fotoStalini foto ja selle foto autor oligi igav riigil. Ja nüüd ta ütleb, et see on ju tema foto seal. Ülekuulajad seda ei usu. Ja helistatakse tassi ja seal ülemused kinnitavad jah, selle foto autor, onko riigin. No igatahes, kas nüüd just see fakt? Aga kõik see lõppeb viieaastase väljasaatmisotsusega. Ja neist kaks aastat istuta ära Kasahstanis. Ning sisuliselt pärast seda sündmust muidugi tema karjäär kui õukonnafotograafi karjäär on lõppenud. Hiljem on ta siin ja seal pildistanud ja peamine ametipost, see on ikkagi otseselt fotografeerimisega seotud ametipost oli tal rahvamajandusnäituste juures, nii et seal oli ta siis ametlik fotograaf, jäädvustas neid sündmusi ja huvi pärast otsisin ka tema loomingu näiteid ja võin soovitada. Need fotod on tõesti erakordselt huvitavad niisukese saatusega mees kes siis pildistades Stalinit oleks peaaegu oma elu kaotanud, tänu peale, mida siis tema abilis tegid, ise ta selles süüdi ei olnud. Selliseid nõukogude juhtide ihufotograaf oli ka hiljem ja nende seast muidugi, kuigi see läheb praegu meie teema raamidest välja, aga võib-olla ei tule nende juhtide fotograafide juurde enam tagasi ja sellepärast tahaks seda meest mainida. See on Vladimir Muzzaeljan nisukesi natuke keerulise armeeniapärase perekonnanimega. Ja ta peaks olema, pole olnud mahti kontrollida, peaks olema täna see päevani elus. Igatahes viimane fakt, mis silma jäi, mis seondub temaga 2015. aastal omistas talle Medvedjev mingisuguse preemia ja see foto on silmade ees, oli täiesti olemas. Ja 1969.-st kuni lõpuni Brežnevi elu lõpuni oli ta Brežnevi isiklik fotograaf. Ja hiljem ka teiste oma. Nii et ta on olnud väga tihedalt seotud võimalusi juba puhttehniliselt tunduvalt rohkem. Ja seda piltide arvu kasvõi preeznevist, mida ta on siis teinud, näidanud tuhandeid, neid on tuhandeid. Nende vastu on tuntud väga suurt huviga Läänes ta on andnud päris palju huvitavaid intervjuusid ja rääkinud ka sellest, et alla pakutud ikka väga suuri honorar nende pilt ide eest, aga no vastused on enam-vähem niisuguses stiilis, et kodumate oma raha eest muidugi ei müünud ja nii edasi. Nii et kuivõrd kõik need pildid on kättesaadavad, on omaette küsimus, aga väga paljud tänasel päeval On. Ja ühes intervjuus räägib ta aga sellest, kuidas temast sai Brežnevi ihufotograaf ja see oli täiesti juhuslikult nagu sageli. Ja ta oli 1960.-st aastast jällegi ametis tassi juures telegraafi agentuuri juures, seal oli palju fotograaf. Ja ta saadeti 1969. aastal Kasahstani Nissi seal Kasahstanis, nii tähtsat toimus Kasahstani liiduvabariik tähistas oma neljakümnendat aastapäeva ja 40 aastat tagasi Kasahstani NSV moodustati ja need olid seal igasugused pidulikud sündmused ja tarneid jäädvustas ja saatis siis need fotod Moskvasse. Ja töö oli juba lõppenud, kohvrid olid peaaegu pakitud, nii et ootas juba peaaegu lennukid tellis, kui talle helistatakse Moskvast ja helistas talle isiklikult tassi peadirektor Leon Insamjaatin ka väga oluline nimi tol ajal väga tähtsal positsioonil mees. Ja olevat tema poole pöördunud Vladimir võta ühendust Brežnevi Ilukaitseülemaga ja sidus siis kohustus on kokku lepitud seal nõukogude ajal keegi ei vaidle, mingeid vastuargumente ei saa olla parajasti seltsimees Brežnev alustab turneed Kesk-Aasia vabariikides ja tähtsad jälle sündmused, fotod. No ilmselt võib-olla nende juubelitega seoses ta sinna siis saabus, ühel liiduvabariigil on ju siis olid ka teistel ja et ta peaks neid kõiki jäädvustama. Ja nüüd ta kirjutab, ütleb, et kuigi ta valmistus niisuguseks paaripäevaseks ürituseks aga venis köik kuu pikkuseks ja miks sellepärast et seltsimees Sprieslerile olevat väga meeldinud, kuidas teda vastu väeti Usbekistanis Turkmeenias ja ta olevat otsustanud külastada veel ka Kirgiisia ja Tadžikistani. No kes nõukogude aega mäletavad ja vargad vaid ette kujutada, et kui mingisuguseid väikseid Sõprus delegatsioone võeti vastu seal idamaise lahkusega, siis kuidas seal seltsimees Brežnevit vastu võeti, noh inimestele väga meeldib, tahab külastada ka teisi liiduvabariik. Igatahes seal ta sõidab siis kuu aega koos selle delegatsiooniga, pildistab ja hiljem kutsutakse või saadetakse tassi poolt teda ka teistele Brežnevi ringsõitudel on inimene, sai tööga hästi hakkama, Nicsmit, saata teda, mis mõtet on otsida kedagi teist? Jõhe taolise reisi käigus olevat järsku Brežnev öelnud, tema olevat seda häält kuulnud, et kus on mussall andnud. Ja ta veel lisab, et imekombel Brežnev äärdlastema nime täiesti korrektselt, sest väga sageli tehti seal mingisuguseid eksitusi. Ja vot see oli nüüd märk, et ta on meelde jäetud ja etaan võetud meeskonda. No täpselt samuti nagu mitte nüüd ei ole enam need ajad, nagu Stalini ajal Haagoika Staling kedagi mainis. Meil oli siin mõne poe tassi variandis, et kus nunnu on, siis kohe tuli välja anda kogutud teosed peaaegu jätma nüüd täpselt samuti inimene tahab teada, kus 100 Leon ja seega mu Sally Ann võetakse kohe meeskonda ja see on nüüd jälle üks väga hea vahelause, mis illustreerib seda nõukogude aegset süsteemi. Ta kirjutab, et kõik minu olmeprobleemid lahenesid ja sellega, et ta võetakse siis fotograafiks. Brežnevi juurde on kõik olmeprobleemid lahenenud, aga teame, et nõukogude inimestele oli päris palju olmeprobleeme. Ja ta ütleb ka, et nõid sellest hetkest alates polnud ta enam palgal mitte telegraafiagentuuris, vaid sai palka keskkomiteest. Kui suur see palk oli, seda ta küll ei täpsusta. Aga ega see töö lihtne ei olnud, sest ta ütleb, Tal ei olnud ei, puhkepäevi tal ei olnud, ei laupäevi. Tal ei olnud pühapäevi ja talle jonka määrata oma elurütmi. See köik oli määratud Brežnevi poolt, tähendab, ta praktiliselt viibib kogu aeg kõrval, kogu aeg jäädvustab iga hetke. Need fotod on väga huvitavad ja väga põnevad ja enamus neist, no tol ajal võib-olla nendest fotodest, mida ta tegi, no 99,99 protsenti ei näinud ju mingit trükivalgust. Neid ju kuskile näidatud ja neid kirjeldada muidugi ei jõua ja üldse kirjeldada. Fotot on nagu kuidagi keeruline, aga üks tema piltidest mida tahaks kindlasti kuidagi paari lausega üritada vähemalt kirjeldada, on. Kui Brežnev ja Lääne-Saksa kantsler Willy Brandt ujuvad või suplevad ujumiseks, on seda palju nimetada basseinis Krimmis, nad on siis seal vees mõlemat poolt, Orsot paistab välja ja selle sündmuse juurde, et on siis tavaliselt lisatud, sest ettepanek tuleb Juljaniti Litšilt, et kas ma ei läheks, sest nüüd basseini ujuma ja Willibrandil vastavat varustust kaasas ei olnud ja siis on kirjas. Leonid Iljitš laenas talle oma tagavaraujumist püksi. No ma ei tea olla, aga igatahes nisukene fotod. Ja nende intervjuude käigus, mis on musel Janniga tehtud, on tema käest ka küsitud, et kes siis otsustas nende pilt avaldamise. Et kuivõrd suur oli julgeoleku kontroll ja ta vastab, et ei. Et see on juba nii kõrge, siis tasand ta ei ütle nii, aga meie võime järeldada, et need olid absoluutselt Brežnevi isiklikud otsused, mida avardada, kuidas ja kus ja nii edasi. Ja siis küsitakse ka tema käest, et ta tooks või palutakse jätta, tooks mõne näite, kui Brežnev oli keeldunud nende avaldamisest ju neid oli siis rohkem. Aga ta räägib ühe loo ja lugu on järgmine. Üks Ameerika ajakiri day mainid küll, milline ajakirjaga ilmselt pidi olema mingi juhtiv ajakiri. Oli otsustanud avaldada kas siis mitmes numbris niisukese sarja, kus riigijuhid, erinevad riigijuhid, tolle aja riigijuhid on jäädvustatud omade kabinettides, niisugune väga huvitav sari, miks kammid, et ja pöörduti ka Brežnevi, Poola, et oluline tähtis riik, et ka selle juht oleks siis kabinetis jäädvustatud. Brežnev olevat andnud nõusoleku, aga niisugusel tingimusel, et ilma temata nii kabineti pildistage avad, teda pole vaja. Ja nüüd fotograaf siis räägib etta, õhtuti kui Brežnev oli oma töö lõpetanud, käis seal kabinetis, pildistas seda kabinet ilmselt siis erineva valgusega erineval ajal, erineva nurga alt. Ja need olid need fotod valmis ja ta toob nad Brežnev naa, Brežnev eksis selle valiku, sest ta ju lubas avaldada selle foto. Ja näitab pikalt, kirjeldab, kuidas Brežnev siis neid vaatab ja uurib ja ei kõlba üks ja ei kõlba teine jaamu, Sally Ann annab ikka järgmisse ja ikka ei kõlba. Ja siis ta ütleb jõed, Leonid Lights on ju väga hea pilt. No kuidas siis, kuidas siis nii? Ja Brežnev raiub, et ma ju ütlesin, mitte anda ja nii ei lähegi pilt siis sinna Ameerika ajakirja. Ja kus oli Anna, ütleb, et ta on täiesti jahmunud. Ta ei saa aru, milles on põhjus, et kui oleks veel inimene peale, et võib-olla poos ei meeldi, näoilme ei meeldi, aga siin on tühi ruum ja eelnev nõusolek sai nagu antud. Ja siis ta ütleb, et korta sellest rääkis just nimelt sellesama tassi pea direktoriga ja see olevat talle öelnud, et ma aiman Nix siis Brežnev seda luba ei andnud. Seal on ju tema tühi tool ja ta ei taha, et ajakirjanikud hakkaksid arutama või spekuleerima, kes istub sinna pärast teda, nii et kas see nii oli, aga ega mingit muud põhjust ka eile ja miks siis Brežnev esialgu kui ta võib-olla ei näinud visuaalselt seda tühja tooli, oli nõus oma kabineti Photo saatma ja nüüd, kui seda talle näidati, demonstreeriti ta, nägi seda tooli ja seal võisid tal tekkida mingisugused seosed. No rääkisime, et Stalin suhtes ju väga tõsiselt nendesse fotodesse, mis temast ilmusid ja sama on ka Brežnevi puhul saab väga hästi aru, kuivõrd suurt propagandistlik tähtsus on taolistel fotodel. Ja ka väga hästi aru sellest, millised sobivad avaldamiseks Nõukogude liidus ja millised välismaa näed niinimetatud ametlikud Nõukogude Liidu fotod. Vot, kus ta seal seisab, kõik need oma ordenid lõputult rinnas, et nende avaldamine läänes ei tule talle mitte kuidagi kasuks. Ja Tal oligi kaks valikut, kaks valikut, räägib fotograaf, üks oli siis nad ametlikud fotod, kus siis tehti valik ja kus Brežnev tegi valik, mida avaldada Nõukogude liidus, ja teine oli siis kujutame ettekast, mida nimetati mitteametlikud fotod. Ja vot sealt tehti valik välismaa jaoks ja need ta räägib ühest juhtumist, Museljan mis leidis aset enne 1971. aastal planeeritud Brežnevi töövisiiti Prantsusmaal, nii et valmistutakse suureks visiidiks. Ja need Brežnev palub siis just need mitteametlikud fotod ja oli neid lehitsenud ja valis sealt välja ühe pildi, tegelikult neid oli kaheksa, kaheksa saadetakse põhimõtteliselt, nad olid kõik väga sarnased ja see talle kõige rohkem meeldis ja seal oli Brežnev jäädvustatud ühe jahi pardal. Ees on tal tumedad prillid, seljas nisukene spordiülikond. Pigem meenutab mingisugust Lääne miljonäri vabal hetkel sportlik tugev mees. Ja oli seda pilti pikalt vaadanud ja öelnud seismussalliannile. Ma olen siin nagu läände loonud. Tahaks äkki Prantsusmaal veel kord kaheksa nisukest väikese erinevusega varianti. Ja nüüd ta ütleb, et kui me saabusime Prantsusmaale töövisiidile, tema oli muidugi kaasas ka seal tuli fotosid ja siis need pildid olid juba ilmunud erinevad ajakirjades ja lehtedes pildid, fotod, mis tol ajal mitte mingil juhtumil ei saanud ilmuda Nõukogude liidus võisid ilmuda Prantsusmaal, Prantsusmaa ajalehtedes ja ajakirjades. Mis aga puudutab Stalinit tema juurde enne lõppu tagasi tulles, et see järjepidevus meil ilusti ikka säiliks, siis väga paljud unikaalsed fotod, kus ta on jäädvustatud, pärinevad tema ihukaitseülemalt Nikolai plassikult. Ja mõned neist saavad ka ametlikeks. Ja see, kuidas Flassikus saab peaaegu et ihufotograaf on ka küllaltki niisugune juhuslik sündmus. Ja seondub 1941. aasta novembripühade tähistamisega, mis toimusid, nagu me seda teame, jumet Hoojaamas. Sakslased on linnale väga lähedal. Metroojaamas, maja, koskaja ja Lassico Staliniga laskuvad eskalaatoril. Klassikale on peas papach, sellel on viisnurk ja Stalin olevat tema poole pöördunud. Nii klassik, mäletab ta üldse, mäletab Stalinist ainult head. Ja et sul on hüppab H viisnurgaga ka mul ei ole. Ja kuidagi piinlik ja ikkagi ülemjuhataja taia. Aga riides pole vormi kohaselt isegi viisnurka ei ole. Ja pöördubki plastiku poole, et Kassai muretseks mulle see viisnurk. Ja hiljem Flassic teebki selle foto ja see on see kuulus foto, kus siis Stalin seisab seal tribüünil ja peasoltals vormimüts koos viisnurgaga ja seda tiražeeritakse miljonit eksemplaride ja kuulub siis tema ihukaitsjale plaasikule. Ja teine tuntud foto, mis on ka tõenäoliselt tema oma sõjaongi Teherani konverentsilt, kus seal istuvad riigijuhid ja kolmas tuntud foto kus Stalin hoiab oma tütardes Laanat süles ja see on ka tõenäoliselt tehtud laasiku poolt. Ning muidugi fotograafid polnud Stalinile vajalikud mitte ainult sellepärast, et nad jäädvustasid teda, vaid nad pidid jäädvustama aga kõike, neid edusamme, mis olid saavutatud tänu Stalinile ja sellest, me võime rääkida juba järgmine kord koos mõnede huvitavate nimedega ja objektidega, mis pidid demonstreerima Nõukogude inimestele just nimelt fotodena, näid tohutuid saavutusi ja sellega võikski täna lõpetada.