Eelmine kord rääkisime me ihufotograafidest nii Stalini variandis, kui tuli meil ka Brežnev niiet kiirustasime ajas meile lähemale ja et see, mida näitas Stalini fotograaf, polnud üldsegi ohutu. Nii et yks väike eksitus ja sellele järgnes karistusena viis aastat väljasaatmist. Ja sellest oli meil ka juttu. Täpselt samuti nagu teiste kunstiliikide esindajad, olid ka fotograafid loomulikult rakendatud propagandavankri ette, nii et olid selle rindesõdurid. Ja isegi vast mingis mõttes nende roll oli olulisem kui võib-olla näitlejate tsirkuse testide, kirjanike poeetide roll, sellepärast et nad ju näitasid, demonstreerisid seda tegelikkust. Aga tegelikkus, mida me nägime plakatitel foto, Montaažidena fotoreportaaži tena, võiks ametlikult öelda. Muidugi erines sellest tegelikkusest, mida võis näha näiteks põldudel ja kui keegi nägi fotot seda Haanovlasest töötamas või naistraktoristid, siis midagi taolist ju tegelikkuses ei eksisteerinud. Aga just nimelt see dokument reaalsus näitas jõu ja pidi demonstreerima nõukogude inimestele seda tegelikkust ja kaugeltki mitte ainult nõukogude inimestele vaid ka inimestele välismaal. Milline see elu siis nõukogude maal on. Aga teame, et kasutati selleks Tosheerimist ja kleepimist ja kõiki neid vahendeid, mis tol ajal olid võimalikud. Ja me peame arvestama ka selle tekstiga. Ega vist tänapäeval enam foto iseenesest pole veel mingi tegelikkuse kinnitus, sellepärast teame, tehnika on ju nii arenenud ja kõike. Selliselt on võimalik kujutada natukene teisiti, kui see tegelikkuses välja paistab siis tol ajal ju neid võimalusi oli tunduvalt vähem. Ja me oleme seda näinud. Kui me oleme siin arutlenud ja vaadanud seda fotograafia arengut seitsmeteistkümnendast aastast kuidas on seal ka juhtivaid tegelasi kaotatud piltidel, siis need on ikka päris rapuzzad. Vahetevahel on ikka mõni käsi kellelegi õlale unustada tud? Neid fopaasid on ikka päris palju. Nii et need võimalused olid, nagu nad olid, aga Ta õnnestus ikkagi väga paljusid. Ja miks siis erinevad kunstnikud, fotograafid läksid nendele kompromissidele, miks nad tegid seda tööd, mida neilt oodati? Seda ju väga paljus seletab seesama olukord. Väga raske on seda kõike tagantjärele hinnata. Aga otseselt inimesed pidid kuidagi selle leiva lauale saama. Ja Me teame, tol ajal, kui sult võeti võimalus professionaalselt selles valdkonnas tegutseda siis jäitsa sellest leivast ka silma. Kuidas neid kompromisse? Tagantjärele hinnates on muidugi omaette küsimus, aga võib olla tänav, tooks ühe näite. Ja valisin selleks näiteks inimese, kes on kindlasti läinud fotograafia ajalukku. Ja kui avada mõni suurem käsitlus mitte ainult fotograafia rangus Nõukogude maal, vaid ka laiemalt üle terve maailma siis kindlasti kohtab seal Aleksander Rotšenka nime. Ja tegemist on ju tõesti väljapaistva kunstnikuga, selles pole üldse mitte mingisugust kahtlust. Teda võib ju vabalt pidada disaini isaks nõukogude maal tol ajal seda mõistet muidugi veel ei kasutatud. Ta on ka üks esimesi, kes nõukogude maal hakkas tegema reklaami või reklaamikunstnikuks võiks teda nimetada. Ja ta on väga palju töötanud koos oma naisega abikaasaga, kes oli ka tuntud kunstnik Varvara stipanova. Ja võib-olla nende koostöö vast kõige tuntum tulemus on pannoo niinimetatud mossel plommi majal. Kui kellelgi on võimalik Moskvas seda maja vaadata, siis soovitan seda kindlasti teha. Ja seda hoonet, taks konstruktivismi ja avangardi mälestusmärgiks, nii et tegemist on tõesti arhitektuuri ajaloo väljapaistva teosega. Ja kuulus oli ta veel ka sellepärast, sellesama maja seinal oli reklaam slogan mille autoriks on Majakovski ja see kõlas järgmiselt. Majakovski oli neid päris palju teinud ja see oli niigi die kroomia kak mosseltroome. Nii et mitte kuskil mujal. Massel prom, tõlgime ta siis enam-vähem ära. Nomos tähendab seal Moskvat, seal on põllumajandusühesõnaga, see oli hoone, kuhu olid koondatud tuut või mis oli ehitatud vaid tol ajal Nõukogude ajal. Seal paiknes just nimelt siis Moskva põllumajandussaadustega valustav valitsus, nimetame siis seda enam-vähem nii? Ei üldse, see on erakordselt huvitava saatusega maja. Alustati seal Tammist aastal 1912 ehitati väga kiirustades ja 1913. aasta 22. märtsil juhtub õnnetus. Siin ei ole küll tegemist inimohvritega, ka tol ajal ajalehed seda kajastasid. Oli valmis seitse korrust, nii et tegemist on päris suure hoonega. Ja üks säin varises kokku. Põhjus, lihtsalt ebakvaliteetne töö määrataks omanikule ehitajale või sellele, kes siis seda hoonet ehitas talle trahv. Ja päris huvitav on ka see, millise karistuse saab arhitekt strukov. Talle määratakse kuuenädalane vanglakaristus. Ja üks põhjendus ei tea, kas see vastab tõele või mitte. Vähemalt ühes teoses oli kirjas, et see oli juba kolmas tema poolt kavandatud maja, mis kokku varises. Kas see täpselt nii oli, veel kord, seda on raske öelda, polnud aega seda kontrollida. Igatahes sellise karistuse ta saab. Siis järgnevad kõik need meile teada sündmused, esimene maailmasõda, veebruar, oktoober majaga nakku keegi tegeleb ja lõpetatakse see ehitis aastatel 23 25. Ja kui seda hoonet vaadata, ta nisukene, nurgapealne hoone, niisugune kolmnurk ja keskel on tal Kuuekandiline torn. Torn on võib-olla natukene vale sõna, aga niisugune kõrgem osa. Ja tulenevalt sellest kõrgemast osast seda hoonet tol ajal nimetati Läti ka, aga ka on tehtud seda hiljem esimeseks Nõukogude pilvelõhkuja ks, nii teame. Hiljem tulid need suured Stalini-aegsed pilvelõhkujad, aga see oli siis tol ajal selline hoone. Ja vot seal sellel hoonel olidki need pan, nood, mis olid valmistatud Rodion koja tema abikaasa poolt. Ja need tekstid olid kirjutatud tellistele, maja jäeti Kloffimata väljas. Ta oli lihtsalt tellishoone, need olid sinna kirjutatud ja mis puudutab kõikvõimalikke pilte, siis need olid jällegi vineeritahvlitel, need olid hästi palju, need olid hästi suured. Ja need fotod, mis tollest ajast säilinud on hästi sümpaatsed. Seal reklaamitakse näit, eks komme on nad sinna joonistatud. Järsku keegi mäletab kunagisest Nõukogude ajast vanemad inimesed oli niisugune kom nagu Miška kassolaapil. Nii et need pildid olid seal. Ja siis on seal reklaam ühele õllele, millel on hästi tore nimi, võiks tänapäeval võtta kasutusele selle jälle nimi oli truck Shutka, nii et kõhu sõber, nisukene õllemark ja reklaamiti seal ka paberossegi, Hertsegoviina floor. Need on ju meile kõik tuntud, sellepärast et tegemist oli ju Stalini ühe lemmikmargid. Ja 30.-te esimesel poolel pesti need reklaamid sealt maha ja 37. aastal muudeti see maja jällegi elumajaks. Nii et kui enne oli sealses asutus, siis nüüd on ta elumaja ja kui vaadata selle maja elanike, siis valdavalt olid need tarid. Koht on ju suurepärane, olid eraldatud kõrgematele sõjaväelastele ja nende seas ka mitmed nimedel tuntud nimed näiteks ja kir. Aga kuna me teame nende meeste edasist käekäiku, siis ilmselt said nad seal majas elada ainult paar kuud sest korteriteks ja läks 37. aastal ja me teame, et samal aastal hoiab kiir arreteeritaks ja ka mitmed teised kõrgemad sõjaväelased kes seal majas elasid. Aleksandr Ševtšenko loomingul aga jäi mainimata, tema sünniaasta oli 1891. Ei jõua lihtsalt peatuda, seda kõike on nii palju. Aga kuna meid huvitab fotograafia peamiselt ja just nimelt tema hilisem Tegevus fotograafina ja tema ärakasutamine stalinliku võimu poolt, siis võib-olla nisu kõne verstapostile naasta võiks olla siin 1928. Siis moodustataks nisuke kunstnike rühmitus, ta on küll pikema pealkirjaga, aga kokkuvõtvalt võiks kõlada kui oktsiaaber. Aga me teame taolised rühmitused, neid oli ju kahekümnendatel aastatel hästi, palju, neile tehakse kõigile lõpp peale keskkomitee otsusega 1932.-st aastast, kui kõik need kirjanikud, kunstnikud, kõik nad koondatakse ühte liitu, meil oli palju näiteid selle kohta ka arhitektid. Ja siis lõpetatakse ka selle rühmituse tegevus, aga on väga huvitav ja seda läheb meil tuleviku jaoks vaja. Tema oli selle rühmituse fotosektsiooni juht, nimetame seda nii ja anda, kirjutanud ka nagu tüüpiline, kui moodustatakse mingisugune kunstirühmitus ees, vähemalt peamised figuurid avaldavad ka oma programmilised seisukohad. Et kuidas nad kujutavad seda tegevust, aitäh, mille nimel nad on koondunud. Ja tema programmiline tekst on järgmine. Selle võiks täiesti sõna-sõnalt ette lugeda, sellepärast veel kord, see on väga oluline, pidades seda järgnevat arengut silmis. Ta alustab oma mõttekäiku lausega. Ma leian, et valikut pole. Ja nüüd on küsimus, millist siis valikut pole ja need tuleb kaks lauset hüüumärkidega. Ärge valetage, pildistage ja pildistage, Tikseerige inimest, mitte ühe sünteetilise sõna, sünteetiline paneb ta jutumärkidesse portreega vaid arvukate momentide jäädvustamiseks, mis on tehtud eri ajal. Kirjutage tõtt, jätkab ka hinnake köik olevat ja kaasaegsed. Vot see on tema seisukoht, mis on välja öeldud 28. aastal. Ja mida me võiksime siis kokkuvõtvalt ühe lausega. Kui fotograafi jaoks panna siis kirja, kui, et pildistage siis ausalt seda, mida te näete, jäädvustage seda ausalt. No arusaadav, sellist programmiliste seisukohtadega juba alates 30.-te aastate algusest polnud ju midagi peale hakata, seda Jufotograafidelt ei oodatud seda ausat pildistamist muidugi vaadates loomulikult, aga tegelikkus on midagi muud. Ja kui vaadata, mis siis edasi saab, 31. aastal seal rühmitus veel tegutseb, pole keskkomitee otsus ilmunud. Ja 31. aasta mais toimub ajakirjandusmajas siis selle rühmituse näit tõus. Ja seal on väljas ka mitu Rotšenko hiljem väga tuntuks saanud fotot, need on väga huvitavad, väga põnevad. Ja veel kord pole mitte mingisugust kahtlust, et tegemist on väljapaistva meistriga. Järgneb hävitav kriitika, milles teda süüdistatakse selles, et ta just nimelt ei ole aru saanud nendest ülesannetest, mis fotograafia ees on ja vot tulebki jäädvustada seda Nõukogude elu oma mitmekesisuses, aga temal on seal igasugust veidrat pildid kuskil vale nurga all pildistatud sõja ei ole üldsegi aktuaalne ja oluline. Ja kui vaadata seda väljaannet, kus teda siis tee agaralt õpetatakse, kritiseeritakse, see on tol ajal spetsiaalselt fotograafidele või huvilistele mõeldud ajakiri, taoline ilmus. See oli prae Tarskaja. Nii et selline ajakiri, prolentaarne foto. Tegelikult oli Ratšenko fotograafina tuntud juba tunduvalt varasemast ajast. Ta kasutas vastu ühe esimesena näit näiteks foto siis selleks, et illustreerida raamatut, ütleme nii, et on ka selles valdkonnas väga paljus olnud tegev. 20.-te aastate keskpaigast on ilmunud väga paljud tema portreefoto ja mõned neist on üle ilma kuulsad. Vast tuleb meie kuulajatel võib-olla on kuskil jäänud silma Majakovski portree, kus ta istub nihukeses tühjas ruumis taburetilt sigarol käes või suuska, ei mäleta neid detaile videole praegu meeldealas on ju tuntud foto väga sageli publitseeritud foto. Ja 1925. aastal lähetatakse ta Pariisi sealkomanteering ja koos arhitekt Melnikovi ka, nii et inimene, kes on ka esimese kaliibri tahtja hiljem satub ja täielikult põlu alla ja seal peavad nad ülesse panema nõukogude välja paneb, kus on rahvusvaheline näitus jällegi tol ajal pika nimega ka meie võime seda nimetada disaini näituseks. Ja kui keegi meie kuulajatest peaks selle valdkonna vastu huvi tundma, siis leiab vast ülesse fotod sellest paviljonist on erakordselt huvitav, põnev. Tol ajal tekitas väga suurt tähelepanu ka Läänes väga nisukene avalgantristlik, uus sõna. Nii et see on veel 20.-te aastate keskpaik, seal on veel teised tuuled. Ja Rotšenko oligi selle paviljoni peakunstnik. Kahekümnendatel ja eriti lõpupoole väga palju näitusi. Väga paljud kirjutab nii et ta ei ole mitte ainult fotograaf, kes pildistab, vaid ta on ka väga suur teoreetik. Eriti tuntud on tema pildid just nimelt tulenevalt sellest uuest rakursist, kuidas ta siis läheneb sellele objektile, mida ta pildistab, väga palju eksperimente teerib. Ja kui vaadata, kus ta teenib leiba, siis nendeks on ajalehed, nii et ta on mitme ajalehe juures või peamiselt on ta muidugi Vetchernja Moskva õhtune Moskva selle ajalehe juures fotokorrespondendina ja samas mitme ajakirjade jõulasse, ajakirjade ilmuiuni, sagedasti seal annab teha tööd ka mitme juures. Tema ampluaa on erakordselt lai, väga võimekas mees, nii et tema nime veel kord ei jõua nendel kõikidel asjadel peatada ja antud juhul nad pole meile ka nii olulised. Aga on väga aktiivselt tegev nii kinos, teatris ja tema huvid ei piirdu mitte ainult ütleme, fotoga ja kujutava kunstiga, tal ka graafiktanga maalinud vaid ta on näiteks kujundanud mööblit. Ta on kujundanud kostüüme. Ta on teinud lavadekoratsioone, nii et see ampluaa on erakordselt lai. Ja muidugi, kui nüüd vaadata eriti neid trükiväljaandeid, siis on arusaadav, et kui inimene on 30.-te aastate alguses nende teenistuses siis need fotod seal ilmuvad need tööd, mida Ta pakub või mis seal avaldatakse. Näädio täidavad köik propagandistlikel ülesandeid. Ja vaat nüüd võib-olla see murranguline moment, et tema eluloo käigus kas otseselt nii on või mitte, aga vähemalt meil on võimalik sõda seostada ühe tema tööga või terve perioodiga tema loomingus. Ja saab see alguse sellest. Ta komandeeritakse. Ja see ei ole tavaline komandeeringus, selle kohta öeldakse son, salajane komandeeritud. Niiet eriti kellelegi sellest rääkida ei tohi isegi oma naisele alguses ta seda nagu ei räägi. Ja kuhu ta siis komanteeritaks, mis seal siis on nii salapärast, aga ta komandeeritakse Belamors Troy juurde ehk selle ehitusorganisatsiooni juurde, kes rajab seda kuulsat kanalit. Nüüd tekib see küsimus, mis siin siis salajast on? Kõik lehed sellest kirjutavad, kõik trummid nurisevad, kuidas nõukogude ajal rajatakse seda suurepärast ehitist. Aga, ja täna ei hakka sellel pikemalt peatuma või üldse ei peatu, seda tasuks kindlasti eraldi teemana käsitleda. Seal juttu võtavad kümned tuhanded vangid ebainimlikes tingimustes ja kümned tuhanded neist ka hukkuvad. Sellest ei ole ju juttu, aga komandeeritakse ta sinna hooge põu ülesandel ja loomulikult jäädvustama neid kannatusi, vaid näitama seda kanali ehitamist, selle käikulaskmist kui nisukest, roilist sündmust, nisukest, Nõukogude inimeste tohutu saavutusena ja sangarlikkust ja kõike, mis sinna juurde käib. Ja nüüd ta kirjutab oma naisele on säilinud need kirjad et ei tohi sellest kellelegi rääkida ja seal on veel iga suhteliselt lauset, kuidas Tanel praegu puhkab ja nüüd kohe alustab siis seda tööd. Aga meie jaoks on üks oluline lause, et minu tingimused on suurepärased. Vaat nüüd võrdleme siis neid suurepäraseid tingimusi, sest see on inimene, kes on lähetatud sinna teatud ülesannet täitma. Peaks olema isegi meeles need kirjeldused, mis meil olid seoses jällegi kirjanikega, kuidas komandeeriti sinna, kuidas sõideti sinna mingis, kuidas oli köik need lauad kaetud tud suitsuvorstide ja muu külluslikuga ja kui siis komandeeringu lõpes, kuidas sisse käit kaob ära, nii et täpselt samuti luuakse siis mingisugused erilised tingimused. Ja tema ülesanne polnud mitte ainult pildistada, vaid ta pidi käivitama tööle ka terve fotolaboratooriumi, nii et see käik oli ikkagi pandud tööstuslikele alustanud kogu see protsess, võltsimise protsess. Ja veel kord eaka praegusel kanali ehitamiskäigul peatuma, aga meie jaoks on ju oluline ja just nimelt seoses Ratšenkoga. Et oli ju sellele projektile vaja moodustada nisugune, ideoloogiline toetus. Ja vot selleks rakendati siis tööloni kunstnikud, kirjanikud, fotograafid, Jaaliga loodud seal objektil jo spetsiaalne kultuurilise kasvatuslik osakond, mis pidi kogu seda tööd koordineerima. Seal oli ju vangidest teadma, ther, seal olid vangide orkestrid. Seal anti välja ka eraldi ajalehte, sellel ajalehel on väga huvitav nimi, pealkiri või ajalehe nimi, see oli perekovka. Perekovkat võib ju tõlkida ümber sepitsemine ja miks siis ajaleht kannab sellist nime? Kusjuures on suhteliselt arusaamatu, milleks seda üldse vaja oli, tähendab, ega seda ajalehte ju kuskil Moskvas või Leningradis kioskis ei müüdud. Nii et ajaleht oli vajalik nagu laagri enda jaoks sealse propagandaülesannet täitmiseks, aga need, kes seal mulda labidatega kaevasid, no vaevalt neid lugedes seda ajalehte pidid siis uskuma, kuidas seal ümber kasvasid ja vaatama neid pilte, kuidas siis endisest kurjategijast Ta oli saanud siis töötaja, kes siis usinasti võib-olla mingite eeskujudega, sest nagu me teame, seal jagati igasuguseid, ka preemiaid, preemiaid, nii toidunormide kui ka isegi medalite variandis, nii et kõike seda seal oli. Jällegi, see ei ole meie jaoks nii väga oluline. Aga mis puudutab Rotšenkot siis natukene ja mis mulle sattus kätte, seda tema tegevus seal laagris on püüdnud analüüsida. Üks kaasaja tänapäeval tegutsev Vene fotokunstnik Alec kliimov. Ja ta on arutlenud ka selle üle, et mis ajast siis võis Rotšenko hakata tegema koostööd julgeolekuga või millisest ajast alates võiks temast rääkida kui julgeolekuUsaldusfotograafist, sest arusaadav, et sinna ei saadetud juhuslik inimene, lähtuti ikkagi sellest, keda võib ju usaldada, usaldada lähtuvalt nende arusaamadest. Ja ta pakub välja selle variandi, millest me oleme ju kaudselt juba rääkinud kunagi. Ja ta ütleb, et Rotšenkol võis tekkida niisugune isiklik suhe julgeolekuga kuskil 20.-te aastate alguses. Ja kunagi seoses majakovskiga. Me rääkisime ja niinimetatud Lily-briki salongist sellest kolmnurgast huvitavas Libriik, Majakovski iili, briki abikaasa ja nendes salongist, kus käisid väga paljud tolle aja vene nõukogud, intelligendid, aga ka juhtivad julgeolekut töötajad, seal on väga palju sinisilmsus, seal on väga palju naiivsust. Niisugune tunne on ju veel tõesti, 20.-te alguses ehitatakse seda uut riiki ja käid tõesti aus võitlus nendega, kes seda ei taha. Aga annab, Pasternak on seda kõike läbi näinud ja ju nimetada tanud seda salongi miilitsat salongiks, olgu see siis nii. Ja Aleksandr Lukašenko on ju selle salongi väga sagedane külaline. Ja võib-olla just nimelt sellest ajast alates on tekkinud need mingisugused isiklikud suhted ja kui me mõtleme ajale, kui hakati kombinaati ehitama ja Göratšenko sinna lähetati, siis olid ju veel tegevad ja kõrgetel kohtadel alles needsamad töötajad, kes siis selles salongis käisid, hiljem nad ju kõik ka likvideeritakse, aga antud hetkel on nad olemas. No teame ju, et selle objekti ligi mitte kedagi ju väljaspoolt ju ei lastud, sellepärast et see pilt, mida nõukogudemaale loodi objektist ja see, mis seal tegelikult valitsus olid ju nagu öö ja päev. Erinevad jaa, Rotšenko oligi ainus tsiviilfotograaf, kes oli sinna ligi lastud. Ja kuidas siis kõik välja nägi, veel kord üks asi on sõna, aga teine on ju pildid ja kui mõelda nendele fotodele, millega olid illustreeritud need lõpmatud artiklid, mis rääkisid kanali ehitamisest, siis need olid ju Ratšenko valdavalt tema fotod. Ja mis on veel huvitav, sama kliimov sellest kirjutab. Et kui vaadata ja jõuda on siis leidnud mõned näed fotode originaalid või ütleme, need varasemad variandid, ka töödeldud variandid siis arhiivis olevad ehk julgeoleku poolt sinna jõudnud kannavad allkirja tundmatu autor, kas on nüüd sellepärast, et võib-olla keegi tegi veel mingi pilt, see võis ju nii olla või oli nende jaoks või selle inimese jaoks, kes siis seda seal korrastas, oli Ratšenko nimi tundmatu, antud juhul see ei oma mitte mingisugust tähtsust. Tähtis on aga see, et kõikide nende fotode all, mis ilmuvad tol ajal ajalehtedes, seisab Rotšenko nimi, aga tuletame nüüd meelde jäävad, sellepärast oligi meil vaja seda manifesti 29.-st aastast. See on inimene, kes on väitnud, tuleb ausalt oma tööd teha, tuleb pildistada ausalt, see on väga kuulus nimi tolleks ajaks. Ja seega vot selle seose loomine võtab ja ära ka igasuguse mõttekahtlusele, et kas see, mis on pildil jäädvustatud, võib siis olla võltsid. No ei saa olla, ei saa selline nimekas fotograaf Esson postuleerinud, tema pildistab ainult seda, mida ta näeb olla siis kuidagi tegelikkuse moonutuseks. Vot selline võis olla võib-olla see mõttekäik, mis oli nende inimeste peas, kes just nimelt tema sinna saatsid, publitseerisid tema töid ajalehtede veergudel. No enam-vähem on välja pakutud kanali ehitamise ja käikulaskmise ajal tegi Rotšenko ligikaudu 2000 fotot. No teada on natuke rohkem kui 30. Nii et vähemalt nii jäi mul kirjanduses silma. Võib-olla tänasel päeval on leitud midagi ka juurde. Need fotod jõudsid ka ajakirja SS särnastroike, millest me eelmine kord päris pikalt rääkisime, kui olulise ajakirjaga oli tegemist, kuivõrd mahukaid raha investeeringuid see nõudis. Ja näiteks 1933. aasta detsembrinumber kooli täielikult kujundatud Rotšenko poolt ja see oligi pühendatud kanali ehitamisele. Ainuüksi juba selle numbri kaaseelmine kord jäi vist ütlemata, et lisaks vene keelele ilmus ajakiri kolmes võõrkeeles. Juba ainuüksi see gaas on meisterlikult valmistatud, seal on Stalini foto jaa, vete taustal, nii et taga on siis nisu, lainetab veteväli ja Stahlil. Ja selles numbris on vast üks Rotšenko selle objekti või selle töö suurim nisukene saavutus. See on puhkpilliorkester, mis mängib ehitajatele, saan nagu paigutatud kuskile sinna kõrgemale ja all toimuvad siis ehitustööd. No mis saab olla veel meeldivam kui teha tööd muusika saatel. Ja nüüd seal foto all on ka tekst mist loogiliselt paistab olevat rootšenko teksti ja tekst on järgmine. Kahekümne kuu jooksul on ette valmistatud, no me võiksime öelda, koolitatud ligikaudu 20000 kvalifitseeritud töötajat 40-l erialal, nii et see oleks peaaegu nagu niisugune koolitus seal. Ja need, kes siis need koolitatavad on. Ja siit loeme me edasi, need on kõik endised vargad akud, kahjurid ja mõrtsukad, nii et nendest on siis koolid, teatud kõik need töötajad. Ja nüüd siis tuleb niisugune lüürilise osa. Nad tajusid esmakordselt töö, poeesiat, ehitamise romantikat, nad töötavad oma orkestrimuusika saatel. Nisukene, idülliline pilt, nii et vähe sellest, et on ehitatud suur ja vajalik objekt, nõukogudemaale on toimunud veel üks tähtis tegu, on inimesed ümber kasvatatud, aga näed, on ikka väga mõjuvad arvud 20000 endist kulakut, need on nüüd kasvatatud siis ehitajad, eks. Ja teistel fotodel me ju näeme nisukesi, naeratavaid inimesi, kelle näod meile demonstreerivad koguduse töökanali ehitamisel on üks lust ja rõõmu pidu. Ja pole ju muidugi mingisugust kahtlust, et tegemist on fotomaal staažiga. Ja need üksikud pildid, mis on säilinud nii algvariandis kui ka siis hiljem selles ajakirjas ilmununa. No need erinevad üksteisest, Nov peaaegu, ma ei oska öelda, 75 protsendi ulatuses. Nii et näiteks on jäetud fotol alles ainult esiplaanil töötav, tõeline ja koguse tagumine plaan koos kõige selle viletsuse kontsert täielikult ära kaotatud ja neid näiteid võib tuua veel nii, atratšenko on ju otseselt osaline selle müüdi loomisel, mida talt ju telliti taania sisuliselt pundis juhtkonnaga ja on säilinud ka mõned fotod, mis ei ole siis tema poolt tehtud, kus ta on koos kõikide nende timukatega, kes seal laagri eesotsas olid. Ja ta on ka koos juhtidega, siis kui võetakse pidulikult vastu aurik Karl Marx mis saabub kanali siis ehituse lõppu tähistama ja saabub seal Aurikuga kirjanike grupp eesotsas, maksin korkiga. Ja selle reisi tulemusel ju antakse välja 1934. aastal kirjanik kollektiivne monograafia, sellest võtab osa 36 kirjaniku ja see ongi Belamorkanaali ehituskäik või sellest käigust on sisseraamat. Ja kui vaadata, kes on selle raamatu kujundaja ja kelle fotod seda raamatut kaunistavad, siis selleks on Aleksander Rotšenko. Ja nagu me teame, kui sa oled saatanale puu andnud, siis oled sa täielikult kadunud. Ja kui vaadata tema edasist loomingut, siis selle hulgas see ei ole muidugi mitte ainus, seal on ka fotosi, mis puudutavad niisugust argielu ja 38. 40. aastal päris palju pildistanud sirkust tsirkuseartistid, need on ju kõik süütud pildid. Aga tema on kujundanud ka foto albumiini propagandistlik väljaanded, nagu 15 aastast Kasastani aga ka need, mis olid ette nähtud levitamiseks välismaal. Suhteliselt ainulaadsed neist on nagu vähe olnud juttu ja vähesed inimesed on neid ka näinud, tiraažid polnud eriti suured ja nad läksidki väljapoole. Need eks, ingliskeelsed, niisugused paksud, hästi kujundatud albumit. Punaarmee ja nõukogude lennuvägi leidsin nad üles internetis, nii et pildid on muidugi erakordselt head, tähendab puht tehniliselt puhtkoguse kompositsioon ja kõik. Nii et kui keegi tunneb huvi, võib-olla leiab ka ülesse ja sorry, Ratšenko 1956. aastal. Aga meil, kuna me just rääkisime Stalinist fotost selles seoses, siis oli teda vaja kui näide vaieldamatult andekas inimesest. Meil olid ju ka neid kirjanikke küllaltki palju, kelle puhul polnud mitte mingisugust kahtlust nende andes ainult siin on võib-olla vahet. Nende tellimust, tööd olid niivõrd mahukad, et ega midagi muud nad ju eriti kirjutada ei jõudnud. Vähemalt hilisemal ajal. Siis Rotšenko onju pildistanud tohutult palju, aga tema anne leidis ka ärakasutamist selle süsteemi puhul. See aga teda hinnatakse fotograafina tänase päevani. Sellele viitab kasvõi fakt, et nii palju, kui mul on silma jäänud, et näitusi tema töödest korraldatakse Lääne-Euroopas tänase päevani. Nii et veel kord vaielda Anne ja meile üks näide, kuidas Ann sai stalinliku süsteemi poolt ära kasutatud ja sellega võikski täna lõpetada, et järgmine kord vaadata, kuidas kanali ehitamine toimus ja võib-olla ka kuidas ilmus raamat ja kes selle taga olid.