Täiesti võimalik, et ka see aaria Rossini Sevilla habeme aiast kõlas teinekord Oxfordi politseiinspektor morssi säravpunases vanas Jaaguaris, kui ta sõitis järjekordset kuritegu lahendama. Morss oli ju läbi ja lõhki ooperimees. Ta kuulas ta just seda ühel sügisõhtul kõbidi sõitma Oxfordist 13 kilomeetrit põhja poole väikesesse Stokialeviku. Seda teekonda kirjeldab moosima maailma looja kirjanik Colin Dexter oma krimiloos viimane buss Woodstocki järgmiselt. Teekonda Oxfordist Woods Tacian kütkestab oma rahulikkuses kolm iili, vahetult enne Vudstocki jääb vasakule poole teed hall kivimüür idapiiri suurele ja ilusale maa valdusele, kus asub Lenini palee. Võimas mõis, mille kuninganna Enn kinkis oma hiilgavale kindralile Churchillile, kes oli esimene Marlborough hertsog kõrge ja imposantne sepistatud raudvärav, tähistab palee juurdesõiduteed ja seal tõmblevad suvehooajal turistid, kes tahavad jalutada suurte ruumide väärikas toreduses seiste tohututega läänide ees ja näha tuba, kus sundis Churchill ide soo kuulus võsu tuur, sörk Winston Churchill ise, kes puhkab nüüd igaveses rahus lähikonnas asuva leida nii külakirikuaias. Lenini palee üks kõige suuremaid hooneid tervel Inglismaal, kus pealegi sündiseks briti impeeriumi tuntumaid peaministreid, eks ole see piisavalt väärikas paik meie aja tunni jaoks siis ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja järjekordne Aja jälg kivis. Niisiis pleenumi palee Hows takis stockis. Aga ei segaduse vältimiseks seerud stack, kus 1969. aasta vihmases augustis toimunud suurel rokifestivalil Jimi Hendrix esines Just seal asub kindel teispool ookeani New Yorgi osariigis. Meie seekordne Vutstaks seisab aga koos ilmatu suure pleenumi paleega Oxford sfääris rahulik, Inglismaal vanas inglise keeles tähendanud sõnawoodstock metsade puhastamist, moodstock, kohanimena aga kuningliku metsa olev tekkinud siia kuningas Henry teise ajal Kaheteistkümnenda sajandi lõpul päevi lähedal seisis Stacy loss residents, mis oli keskajal inglise kuningate seas soositud paik kuninga ja parlamendi vägede vahelise kodusõja ajal 1600 neljakümnendatel põõstoki palee hävis oma kuus aastakümmet hiljem. Lossivaremed koristati ning samasse paika asutigi ehitama. Pleenumi paleed. Mis siis veel, 16.-st sajandist alates sai Väike-vustaki alev tuntuks paiga noh kus valmistati väga kvaliteetseid kindaid. 18. sajandi lõpul aga oskasid siinsed meistrid terasest üllatavalt kauneid ehteid luua. Võimsaid hallid jäädvustoki peatänava ääres on näinud iidseid aegu ja võiksid ammuseid lugusid jutustada, kui tooniandjaks on selles vanas linnas mleynimi palee. Veemanist sündinud Joann, sööd selle perekond ei kuulunud otse kõrgaristokraatia diahulka, pigem keskaadliseisusse. Kuid kuningas Charles teine andissioonile keerulisi ülesandeid, mille täitmine mitte iga kord ei õnnestunud. Koos joogihertsogi Stewart'i kaviibitsioon, Churchill mandril, haagis Brüsselis 1682 sai talle ordi tiitli. Järgmisel aastal määrati kuninglikud ragunite rügemendiga koloneliks. Kuningas Charles teine suri 1685 tema vennast jooki. Hertsogit sai kuningas Charles, teine ja Churchilli riigimehe karjäär tegi suure hüppe ülespoole. Meile anti nii peenike amet, nagu on seda džentelmen Ovetškin ämber, mis tähendas, et ta aitas kuningal rõivastuda, vastutas selle eest, et kuninglik magamistuba ja tualett alati korras oleksid ning valvas valitseja privaatseid eineid mitte just väga kadestamis väärt, aga selle eest kuningale väga lähedane amet. Õige varsti said söötsil paruni tiitli. Temast sai ka kindralmajor, kes suutis Hispaania pärilussõja ajal märgatavaid väejuhioskusi üles näidata. Ja 1702. aastal andis kuningas William hõlmastalle Marlboro hertsogi tiitli. Suitsu juhtimisel võideti mitu suurt lahingut, nende hulgas ka pleenumi lahing. 1704. aastal. Selle võidu eest anti Marlboro hertsogile luba voostagi seisnud iidse kuningalossi kohale uus uhke palee rajada. Parlament eraldas selle jaoks ka märkimisväärse summa. Lahinguväljal ikka raudrüüd kandev Marlboro hertsog John Churchill. Oma esindusportree Ell just sõjamehe välimusega ei ole. Siin on palju pitse ja sätise siidi ja sametit. Sõõrlockis parukas, pikk sinisesse ametist valge siidvoodriga keep, valge pits, hiliste käitistega särk seisust rõhutavad ehted ja aumärgid. Uhke džentelmen ja vapper väejuht, kes vajas seisusekohast ning teenetele vastavat lossi elamiseks ja külaliste vastuvõtmiseks. Aga endale ainuüksimängus oliga leedi. Oli 1678, kuid John Churchill abiellus Saaratšenninksiga. Portree Meil on üpris otsustava ilmega kena noor plaanleedi, kellest kui tolleaegseid allikaid uskuda sai pärast abiellumist õige varsti pahuravõitu järjekas naine, kes küll vajaduse korral ka väga võluv suutis alla laagregi õukonnas karjääri sõbrunes noore Prince Sänniga. Ja kui viimasest sai kuninganna Antiga Marlboro hertsoginna-le väga peen amet. Mälestis nistress Ove Rõuks. Nii sisu hoolitses ta kuningannat garderoobi ees ning suutnud ka päris tugevasti mõjutada valitsejanna isiklikke ja poliitilisi otsuseid. Hiljem lõi ilmselt välja hertsoginna Saara riiakas iseloom. Tema suhted kuningannaga halvenesid ja pärast kahe võimuka leedi viimast, see oli aastal 1711 ei eraldatud pleenumi palee ehitamiseks enam pennigi. Maal Polo hertsog ja hertsoginna lahkusid poliitiliste pagulastena Inglismaalt mandrile ja tulid tagasi järgmisel päeval pärast kuninganna surma, mis oli esimene august 1714. Järgi elanud paigas, kus seisev iidsevustaki lossi varemed, väga palju hirvi. Kuningas Henry, teine rajanud sinna oma armastatule kaunile roosamondile lehtla ja labürindi. Ja praegugi on alles allikas, kus leederoosamond kümblemas käis. Aga annab cademanime. Arhitekt vaenbrog, kes asus ehitama pleenumi paleed, tahtis vana lossi varemed säilitada ja maastikku sulandada. Kuid isepäine maa, albero hertsoginna Saara nõudis, et varemed tuleb maha lõhkuda. Tema sõna jäi peale. Pleenumi palee arhitekti valimisega olidki keerulised lood. Marlboro hertsoginna oleks meelsasti pakkunud selle töö kuulsale söör Christopher Reenile, kes oli loonud Sampoli katedraali Londonis ja palju teisi tähtsaid ehitusi. Hertsog, aga juhuslikult teatris kohtunud söör John van pruuga ja viimase kohe ka tööle palganud rämbru oli tegelikult väga tuntud näitekirjanik. Ehituskunsti polnud ta otseselt õppinudki, kuid oli innukas huviline, töötas põhiliselt koos väga hinnatud ja praktilise professionaalse arhitekti Nicolás hoogsmooriga. Nad olid just valmis saanud Howardi barokklossi jookseris mis oli üks esimesi uhkes ja värvikas barokkstiilis ehitusi kogu Inglismaal. Hertsog John Churchill oli ilmselt sellest külluslikust ja teatraalsest stiilist võlutud ning tahtis midagi sama vägevat kahud Stocki oma pleenumi paleesse. Barokkajastu helilooja Hendele ülev musitseerimis rõõm kuid arhitekt John van ru ei saanud leenimis kahjuks omal alal päriselt niisugust rõõmu tunda. Tema plaanid olid tõeliselt grandioossed ja ekstravagantset, kuid nende elluviimiseks vajalikke summasid oli keeruline leida. Pealegi olime Alvaro hertsoginna massis, tema soovis hoopis Christopher renni oma palee arhitektiks ning kritiseeris pidevalt plaane ja maitset. Küsimus oli suuresti ka selles arhitektilt õieti nõuti, palee pidi olema ju tänuavaldus maal pro hertsogile tema suurte võitude eest sõjatandril, eriti pleenumi lahingus ja mitmetes tulevastes lahingutes. Kõik ikka briti kuningriigi auks ja uhkuseks. Ehituse tasus riik ja uus palee pidi kujutama enesest omamoodi monumenti lugupidamisavaldust väejuhile. Maal pro hertsoginna soovis aga ühtlasi ka mugavat kodu. Need kaks asja ei sobinud 18. sajandi arhitektuurist sugugi kokku ja veel ehitust alustati 1705 ja algusaastatel oli maal pro hertsog ise järjest uusi lahinguid võitmas ning hertsoginna pidi arhitekt lämbruga läbirääkimisi pidama ja kärpis oma kõrgel ja ülbel moel pidevalt arhitekti fantaasia grandioossed ideid püüdmatagi seletada, et tema lihtsust ja kokkuhoidu nõudvate soovide põhjus oli vägagi proosaline rahapuudus ja niipidi, olen aeg-ajalt oma baroklikult põlvitsevaid ideid pisut taltsutama. Maal, poro hertsoginna ja arhitekti viimane tüli lõppes sellega, et vähem lahkus maruvihaselt ehitusplatsilt. Kuid hertsoginna raali sõitnud, jätkas ta oma tööd, nii, et tema lennukad, baroklikud ideed ei kadunud õieti kusagile. Ja paleeehituse lõpetas 1722. aastal tema sõber ja mõttekaaslane Nicolas hooksmaar. Tsiteerigem arhitektuuriajalugu pleenumi tohutul laiutav hoonete kompleks, näitab söör John väämruud tema kõige hull julgemast küljest. Tunne on sama enesekindel nagu trompetiheli. Ja nii ta seisab siis seal inglise laeval, keset aedade avarust ja parkide rohelust, kus laiub peegelsileda veega tiike ja voolab Väike-Klaini jõgi. Arhitekt, fan, Bru, plaanides arvestatud, et kauneimad vaated määratuleb Lenini paleele avanevad kaugusest. See oli ka täiesti võimalik, sest kogu krundi suurus on oma 28000 ruutmeetrit. Lähedalt vaadates võivad palee fassaadid oma raskete kivi ornamentidega lausa heidutavalt suured tunduda. Lenini palee on põhiplaanilt päratu kahe siseõuega nelinurk, mille pidulikumat ruumid jäävad lõunapoolsesse külge. Aeda avaneva fassaadi taha ida pool on hertsogi ja hertsoginna eluruumid. Läänesega pikaleri, kus asub raamatukogu põhja poole fassaad ja selle eelduvat tiivad ümbritsevad vägevat paraadõue, mis pidi tõlgades lossi saabuvaid külalisi oma mõõtmetega päriseltumaks lööma. Külalised ja küllap olid nad üllatunud seal paraad õues nähes katusteni tõusvaid seina, piilereid ja pikki ümarate hammastega käike katustelt alla vaatavaid hiigelkujusid, millest mõned meenutavad Vatikani Püha Peetri kirikuväljakut piirava kolonne taadi kohal seisvaid pühakuid. Teised kangelasi ja Eisviljudel võib näha sümboolset uhket britanniat ja madalamal see nihkus briti lõvi paneb nahka prantsuse kukke. 18. sajandi suurte ehitiste loomisel jäi nende elanike mugavuse alati alla hoone suursugusele nii oligableenimis. Arhitekti eesmärgiks oli luua mitte lihtsalt kodu vaid ka mälestusmärk austusavaldust, milles peegelduks Briti kuningriigijõudja rahvuslik uhkus. Väänbru valis selle väljendamiseks barokkstiili. Müüvaldi samati barokkajastu helilooja tohutu meevärviline lossi peasissekäik paraadõue poolel meenutab oma sammaste ja kahejärgulise katuseviiluga sissekäiku pigem panteoni kui perekonnaelamusse. Arhitekt mann pruule meeldis ka lossi õhku, tema eneseväljend kaastal igati ära kasutada. Ta paigutas palee keskosa igasse nurka vägevaid võimsaid nelinurkseid torne. Joonis need tugevate nelinurksete sammastikega. Nende nurkadesse paigutas veel Egiptuse templite büloone meenutavat tipud, mis maskeerisid oskuslikult palee korstnaid. Sellesse ilmatu juurde tiibhoonete pikkade sammaskäikudega piiratud paraadõue on õieti kaks sissepääsu. Mööda pidulikku alleed ja läbisepisrauast väravate otse treppi sõita, kuid oli olemas ka idavärav arhitekt Fanbru tõeline visioon saabumisest, milleeniumi paleesse. Kui kindlusse või tsitadelli suure sõjamehe maal pro hertsogi auks püstitatud mälestusehitusse. Häädeõue idapoolses akendeta müüris seisab see värav otsekui uhke ja väga kõrge triumfikaar mida ehivad kõrgele orvade seisvad skulptuurid, kivised, lillepärjad ja pidulikud ornamendid. Läbi selle väravaga Kaare paistab üle siseõue teine sama massiivne värav, mille kohal on kellatorn ja läbi selle on näha juba paratõu ja lossi fassaad otsekui pühamu või tempel. Lenini palee lõunapoolne fassaad on pööratud suurte aedade ja dekoratiivse pargi poole. Ka sellel fassaadil on vägev sammas eeskoda nagu parem laada õuepoolsel fassaadil, kuid selle kohal seisev ehisviil on päris eriline. Lamedat katust kaunistab siin maal pro hertsogi sõjasaak. 1709. aastal peetud tunne lahingust 30 tonni paeluv lõi Neljateistkümnenda marmorbüst. Mitte keegi polnud seni oma paleed sel kombel kaunistanud. Arhitekt vahenru arvas aga tõenäoliselt, et ühe suure sõjasangari palee peabki oma sangarit kõikjal ja kõiges ülistama. 14. kelle Baieri liitlased Hertsog puruks oli löönud. Võidetud kuningas pidi häbistatult ja alandlikult oma võitja kauneid aedu vaatlema. Samal ajal kui Marlboro hertsog istus tema poole seljaga oma palee kaunemas maalingutega ehitud salongis. Aukohal. Lenini palee kesksete ruumide asetus oli tingitud parasjagu valitsevast õukonna tegedist. Peasissekäik juhtis esmalt tohutusse 20 meetri kõrgusse halli kunstnik James sarnile. Laemaalingud põlvitab siin Maal parahertsog John Churchill sümboolse britannia ees ja ulatab viimasele pleenumi lahingu. Kaardihallist viib päratuks palee tähtsaimasse ruumi kesksalongi, kus peeti vastuvõtte ja pidulike bankette kunstnik Luila Kerr ilustes Suomi tol ajal eriti moodsa kolmemõõtmeliselt maaliga, mille teemaks on rahu, sest parasjagu oli päevakorral Utrechti rahulepingu allakirjutamine. Salongi kuppellael kihutab Käärikul antiikkangelasena maalitud John Churchill käes sõja piksenool. Rahu sümbolina kujutatud naine hoiab väejuhi kätt tagasi uksest paremale poole onlagerraga paigutanud mõned prantsuse spioonid. Neil on ilmatu suured silmad. Teevad nii, et tuleb ettevaatlik olla. Nad võivad ikka veel luurata. Mach barokkhelilooja, temagi Lenini palee, kolmas väga tähelepanu väärne ruum on kogu läänetiiba hõlmav 55 meetri pikkune maaligalerii praegune raamatukogu, mille plaanitegi ilmselt Marlboro hertsoginna vara suureks rõõmuks kuulus Christopher Wren iseruumile koosneb järjestikku paigutatud kuplitest. Kunstnik sor hell oleks need tõenäoliselt eriti uhketeks maalinud, kui hertsoginna poleks tema teenetest loobunud, kahtlustades, et kunstnik küsib rohkem raha kui tema töö väärton. Kogu palee, eriti aga just meri on täis hertsogile kingitud väärtuslikke kunstiteoseid, mis moodustasid palee uhke kunstikogu. Aluse hertsoginna Saara soovil paigutati siia kuninganna Anni ilmatu suur marmorkuju. See pidi tähistama hertsoginna ja kuninganna sõprust, mis küll mäletatavasti just väga kaua ei kestnud. Raamatukogu otsas seisab ka orel, mis paigutati siia küll tublisti pärast esimese malbe rohertzage aegu. Lenini pidulike ruumide pikas ja see on veel roheline vastuvõturuum, punane võõrastetuba, roheline võõrastetuba ja suur kabinet. Muidugi on siin ka hertsogi ja hertsoginna eluruumid. Päris läänetiiva otsas on suur võlvitud köök üpris kaugel idatiivas asuvast pererahva söögitoast. Aga ju siis polnud väetoit nii tähtis kui hoidumine köögilõhnadest ja teenijate edasi-tagasi sõelumisest ja raamatukogust viib kõrgegolonaadle diiva lõpus seisvasse lossi kabelisse. Polegi täpselt teada, oli see arhitekt või hertsoginna enese huumorisähvatus asetada kõrvuti paigad, mis toidavad hinge ja kehakabel ja köök aga nii Sebleenimi palees on. Hinnatud väejuht John Churchill esimene maal pro hertsog lahkus siit ilmast 1722, kas tema auks ja uhkuseks ehitatud läänimi palee oli siis veel pooleli ja hertsogi kirst paigutati ajutiselt Westminsteri häbisse. Hertsoginna ära oli see, kelle juhendamisel 1930. aastal lossikabeli ehitamist alustati. Siia paigutati suur hauamonument, millel hertsog ja hertsoginna olid kujutatud seeseri seeseri naisena. Kui siis hertsoginna Saara 1744. aastal suri toodiga hertsogi kirst Westminster abist pleenumi abikaasa kõrvale. Nüüd sai paleest just see, mida selle looja arhitekt vajan. Pruu oma ehitusega taotlenud oli mälestusmärk, panteon ja mausoleum. Kuid elu läks teadagi edasi. Esimene maal pro hertsog polnud just väga rikas mees ja kogu tema Rahandus kuluski peaasjalikult Lenini palee viimistlemiseks. Kuid perekond elas siiski lahedalt kuni viienda hertsogi ajani, kes osutus muretuks pillajaks ning müüs maha mitu perekonna lossi väärtuslikum Maali. Pleenim jäi siiski alles. Seitsmes hertsog oli 1800 seitsmekümnendatel sunnitud müüma nii põlvest põlve pärandatud perekonna juveele, maal, prode raamatukogus säilitatud arvukaid väärtuslikke käsikirju kui ka IRL-le perekonna kunstikogust. Rafaeli Wanda äike Ruuben maale. Kui üheksas maal prohel sotsiaaltuhande 892. aastal. Pleenumi palee päris olid selle omanikud Spencer-Churchill sama hästi kui pankrotis. Tuleks ehk seletada, kuidas sattus maal pro hertsogi perre äkki Spenceri nimi. Kui esimene Maal pro hertsog John Churchill suri, olid tema pojad juba siit ilmast lahkunud. Tütar trenn oli aga abiellunud sänderlendi krahvi Speeenncheriga ning hertsogi tiitel kandused Anni pojale Charles spincherile. Ei ole lihtne orienteeruda Britiaadelkonna tiitlite ja seisuste labürindis. Vahepeal oli aga pleenumi palees aset leidnud sündmus, mille tähtsust selle toimumise ajal küll keegi ette ei osanud aimata. Ühes palee arvukates perekonna magamistubadest tuli 30. novembril 1874 omale Spenceri harru kuuluva Seitsmenda Marlboro hertsogi lord rändav Churchilli kolmas poeg Winston Leonard Spencer-Churchill Suurbritannia tulevane kahekordne peaminister, kelle varane lapsepõlv möödus siinsamas Lenini palees. Kui aga Winston oli kuue taastane, määrati tema vanaisa asevalitsejaks staablinisse ja Winstoni isast sai viimase peasekretär, nii et see perekond lahkus pleenimist. Asuma pleenumi paleed ja kogu suguvõsa tohutust võlakoormast päästma. Lahendus pidi olema kiire ja mõjuv. 19. sajandi briti kõrgaadlireegleid ei lubanud oma liikmetelt tööga raha teenida, see lihtsalt ei sobinud. Nii, siis jäi üle vaid üks võimalus, rahaga tuli abielluda. Kaugel teispoole ookeani elasel rääk taimeajastul kaunis ja rikas noor daam New Yorgi raudteemiljonäri William, kes on ka Anderbildi tütar, con sõelavanderbilt ja vanderpiltide rikkus on teadagi tuntud asi. Hispaaniapärase nime oli piiga saanud oma vanaemalt con sõela Ignaagalt kes oli poolenisti jumalanna ja abiellus samuti rahajahil oleva vikont mände Williga. Vana maailma aristokraat. Jah, ja uue maailma raha sõlmitud liidud said noil aegadel hädavalisemateks. Konsuelo vandervilti ema Alva suurimaks sooviks oli, et tema tütar teeks sama hea partii nagu vanaema konsuela. Ema kasvatas haardcon sõelad äärmiselt rangelt. Viimane on oma eluloos meenutanud, et iga väiksemagi üleastumise eest peksis maadelda ratsapiitsaga. Konsolol käis mitmeidki kõrgessost kosilasi, kes olid nõus talle suure kaasavara eest aadlitiitli andma. Aga ema halvale, kes oli ise Alabama mõisavalitseja tütar, ei kõlvanud õieti ükski aristokraat. See oli muidugi ka väga kaunis sale piiga, kes lisaks kõigele salaja kihlunud ameeriklase Winfrop Arafatiga. Kui nüüd üheksas Marlboro hertsog Charles Spencer-Churchill silmapiirile ilmus, oli viimase kõrgest tiitlist pimestatud ema halva lõpuks ometi oma tütrele õige kosilase leidnud. Kõik on sõela, ei tundnud hertsogi vastu mitte vähematki huvi. Mageelites veenis, palus ja lõpuks käskis. 18 aastane Con sõele otsustas põgeneda. Ema lukustas ta tuppa ja ähvardas isegi vints ropp Ratheri tappa. Kui seegi ei aidanud, teatas halva. Tema tervis on tütre põikpäisuse tõttu täiesti läbi ja ta seisab surma lävel. Sisendis konsele järele. Halva tervis Läänes üllatavalt kiiresti ja algasid ettevalmistused pulmadeks. Kuuendal novembril 1895 laulatati siis New York City Püha Toomase piiskopi kirikus rikas pärijanna Con sõela vandervilt ja üheksas maal parahertsog Charles Spencer-Churchill. Kaasaegsete jutu järgi valanud suurte altari ees loori taga pisaraid ja kohe pärast abieluvannet andmist kirjutatud sealsamas kiriku. Ärge ämbris alla lepingule, mille kohaselt hertsogi omaks sai kaks ja pool miljonit dollarit. Tänapäeval oleks ligi 70 miljonit lisaks veel 100000 dollarit igal aastal jaganud sõela. Isa laskis paarile Londonisse ka uhke häärberi ehitada. Ruthi ema halva oli tõenäoliselt ainus õnnelike asja osaline selles pulmas. Tema tütar oli nüüd hertsoginna. Välteti isa vandervilt sellistest rahasummadest just heal meelel lahti, ütles hertsoginna Con sõela oli sügavalt õnnetu Cesay veelgi õnnetumaks, kui tema värske abiga kirikust lahkumas tõllas. Talle tunnistas, et armastab hoopis teist naist ega kavatse enam iial oma jalga Ameerikasse tõsta sest põlgab kõike, mis pole britilik. Aga pleenumi palee oli päästetud ja selle sisustuse uuendamine algas juba mesinädalate ajal kui midagi sellist tänases armastuseta abielus üldse aset leidis. Paarile sündis kaks poega. John Albert William, kellest sai 10. Marlboro hertsog. Nord Aivor Spencer-Churchill uue hertsoginna Konsu elu kohta oli tema abikaasa alamatele ainult häid sõnu öelda. Ta aitas alati neid, kes abi vajasid ja tegeles igat liiki heategevusega. Briti aristokraatia võttis ta samuti avasüli vastu. Tegemist oli ju ka erakordselt kauni naisega, kelle kohta näitekirjanik söör, mis värvi öelnud võiksin seista terve päeva tänaval, et näha, kuidas sõelomaal pro omadel tähistub. Millenniumi palee tegi 20. sajandi algul läbi tõelise uuestisünni rasketel aegadel maha müüdud ja asemele toodi Mandri-Euroopast uued gobele Need, maalid, mööbel, tähtsamad ruumid, kaunistati kullaga, versaieteiste uhkete paleed eeskujul, hiljem üheksas hertsog siiski tunnistanud, et võib-olla sai suursuguse imiteerimisega pisut liiale mindud. Aga rahapuudust ju ei olnud ja nii rajas prantsuse maastikukujundaja ahheldushan René terrassile uhke veega skaadidega. Aia. Sellest allpool paiknevale terrassile aga tekkis kaks suurt Berliini stiilis purskkaev, oh mis meenutasid peatsena voona purskkaeve Roomas. Palee teeniaskonnas oli nüüd lausa 90 inimest, nende hulgas elektrikud, Puusepad, lille seadjad, väravavahid mustades hõbenööpidega, kuubedes, metsavahid vasknööpidega rohelises ametist mundrites. Taas austatud, imetletud ja lugupeetud hertsogipalee, kus korraldati aristokraatlik ja vastuvõtte ja jahte. Kuid hertsoginna Veelo oli õnnetu ja otsustas seda mitte olla. Ta šokeeris Briti kõrgseltskonda sellega, et lahkus oma abikaasa juurest 1906. aastal. Kõigi abielu lahutati alles 1921. Muide, on olemas 1902. aasta foto Winston Churchill'ist jaganud sõelast, kes istuvad pleenumi lossi trepil. Tulevane Briti peaminister oli siis 28 aastat vana aga hea con sõela lahkus, abiellus 1921. aastal prantsuse õhusõidu pioneeri kolonelleitnant jääke Balzaniga, Jaan teadetcon sõela ja Winston Churchill olid head sõbrad ning kohtusid aeg-ajalt ka hiljem. Reedia Times raadioajad olid ka juba käes. Pärast lahutust Vello ka üheksas maailm rohertsa uuesti. Tema väljavalitu oli con sõela endine sõbratar, ameeriklanna kääris liik on kunstnikuhing, kelle maal kaunista pleenumi põhjapoolse sammas eeskoja lage ja alumisele terrassile modelleerisk läädis, mõned svinksid. Kahjuks polnud ka hertsogi teine abielu tema jaoks eriti õnnelik. Pleenumi palee on siiani Marlboro Heltsakide koduks jäänud. Praegu elab seal 12 10. hertsog Charles Spencer-Churchill. Samas on palee, seda ümbritsevad aiad ja Barca kõigile soovijatele vaatamiseks avatud kaunis mälestusmärk ammu elanud vaprale sõjamehele, mis on Churchillile. Aja jälg kivis.