Noor Charkov oli paljutõotav andega kunstnik. Ajuti hetketi tundus tapinskist tähelepanelikkust mõtiskluste ja nobedate püüdu läheneda ikka enam loomulikkusele. Tom külased selle raisku minna. Aga sa oled kärsitu, sind hakkab mingi asi veetlema, sa oled millestki võlutud. Hakkad tegelema ainult sellega ja kõik muu sulle, rämps muust ei huulis enam põrmugi. Ei taha muu pool enam pilkugi heita. Vaata et sinust ei saaks mu Emaalijat. Juba praegugi hakkavad sulle värvid millegipärast liiga uljalt kisendama. Joonistus pole sul kindel, on tihtilugu koguni nõrk joonud, pole näha. Aga juba jadaga moodsat valgustust, seda, mis torkab otsekohe, silm, vaated, satud inglise maneeri. Hoian sind, hakkab juba seltskond tõmbama. Juba, ma näen sul mõnikord edevad rätik kaelas, läikivad kübaraga. See meelitab, võib laskuda maalima, moodsaid pildikesi portegreekkisimis, raha sisse toovad, aga juhukub sellest, mitte ei löö õitsele. Kannata, mõtle iga töö põhjalikult läbi jätta edevus. Las need teised ahnitsevad raha sina omast ilma ei jää. Professoril oli osalt õigus. Mõnikord kunstnik tahtis testi Pummeldada edvistada, ühesõnaga kuskil oma noorust näidata. Kuid kõige selle juures suutis ta end valitseda. Ajuti võis seda pintslit haarates unustada kõik ja pintslit ära pannes tundis nagu ärkaks kaunist unenäost. Tema maitse arenes märgatavalt. Ta ei mõistnud veel Rafaeli täit sügavust, kuid teda veetlus juba Guido kiire lai pintslilöök. Ta seisatas Tiitseni portreetees ja vaimustus flaamlastest. Tuhmunud jume, mis vanu pilte katab, ei olnud tema silme eest veel päriselt kadunud. Kuid juba nägi ta nendest siiski midagi, kuigi polnud oma sisimas professoriga päri selles, nagu oleksid vanad meistrid meist nii kättesaamatuse kaugusesse ette jõudnud. Mõnikord pahandas teda kui sisse sõitnud maalija, prantslane või sakslane, kes sageli kutsumuselt polnudki maalija lihtsalt harjunud võtetega pintsel nobeduse ja värvide eredusega tekitas üldist kära ja lõi silmapilk kokku terve kapitali. See meenunud talle siis, kui ta täielikult hõivatud oma tööst oli unustanud söögi, joogi ja kogu maailma vaid siis, kui ta lõpuks oli sattunud suurde puudusesse. Kui ei olnud millegi eest, ostab pintsleid värve. Kui pealetükkiv peremees, kes 10 korda päevas korteri üüri nõudmas siis joonistus veetlevat tema näljases kujutluses rikka maalikunstniku elu. Siis läbis tema pead isegi mõtlemist, tihti mõlgub venelase peas, kui jätaks kõik sinnapaika ja hakkaks murrega jooma. Ja praegu ta peaaegu oli säärases seisukorras ja kannata, kannata sõnasta pahaselt. Kannatused on ju ka ükskord ometi lõpp. Kannata, aga kust ma võtan raha homme lõunaks võlgu ju keegi ei anna. Aga kui läheksin müütavama pilte ja joonistusi, nende kest antakse mulle ühtekokku 20 kopikat. Nad on muidugi kasulikud, ma tunnen seda, ükski neist pole alustatud asjata. Igaühe juures olema midagi õppinud. Aga kasu sellest, etüüdid, katsetused ning edasi tulevad samuti tüüdid, katsetused ja lõppu pole näha. Ja kes ostaks mass, kui ta nimegi ei tea? Miks ma vaevlen tuhninud nagu koolipoiss aabitsat, kuigi võiksin hiilata, mitte halvemini teistest ja olla samasugune, kui nemad. Rahadega. Hakkas kunstnik järsku värisema kahvatas tema peale vaatas lõuendi tagant välja ulatades kellelegi kramplikult moonutatud nägu. Kaks kohutavat silma, puurisidendid temasse, nagu valmistuksid teda ära neelama. Huultel oli kirjutatud ähvardav keskvaikida. Kuhkuna tahtis ta karjatada ja kutsuda kiita, kes oli juba jõudnud esikus oma Mägilasliku norskamise käima panna. Kuid järsku jäi ta seisma ja hakkas naerma. Hirmutunne kadus silmapilkselt, see oli portree, mille ta oli ostnud ja sootuks unustanud. Kuupaiste, mis valgustas tuba, oli langenud porterile ja andnud sellele eriskummalise elamuse. Chart kuphasus, portreed silmitsema ja puhastama. Riputas portree enda ette seinale ja imetles haruldast tööd, veel rohkem. Nägu oli muutunud peaaegu elavaks ja silmad vaatasid talle otsa, nii et ta lõpuks võpatas ja kohkunud taganedes imestusega lausus. Vaatab, vaatab inimese silmadega. See polnud enam kunst, see purustas isegi portreena harmoonia. Need olid, elavad, olid inimese silmad, paistis, nagu oleksid nad elusalt inimeselt välja lõigatud ja siia paigutatud. Siin polnud enam seda ülevat naudingut, mis valdab hinge. Kunstiteose vaatlemisel olgu kunstniku poolt valitud ese kuitahes kogutav. Siin oli mingi haiglane piinav tundmus. Mis on, küsis kunstnik endalt tahtmatult. Soniumiti looduselusloodus. Millest siis kummaliselt ebameeldiv tunne. Või on looduse orjalik, täpipealne jäljendamine juba ise eksimus ja paistab ereda ebaharmoonilise karjana või kui võtad objekti osavõtmatult, ilma et sa temaga kaasa tunneksid, kas ta siis ei kerki esile ainult oma kohutavast tõelisuses olles valgustamata mingist saavutamatust kõiges varjatud mõttest, kas ta ei kerki esimeses tõeluses, mis avaneb siis, kui sa, soovides mõista kauni inimese olemust, skalpelliga relvastatud avad tema sisemuse ja näed ainult vastikut inimest? Miks siis on lihtne madal tõelus ühel kunstnikul mingis erilises valguses ja sule ja mingit madalat muljet, vastupidi, tundub, et sulle on osaks saanud nauding ja pärast liigub ja voolab ümber kõik rahulikumalt. Ja miks seesama tõelust teisel kunstnikul paistab madalana, kuigi ta on seda kujutanud niisama loomutruult. Ent temas puudub, puudub midagi ülendavat, kuldavat kiiritavat samuti nagu maastik looduses, kui tore ta ka ei oleks. Ometi puudub temas midagi siis, kui taevas pole päikest. Ta läks jälle portree juurde, et lähemalt uurida neid imelisi silmi. Ja märkas õudusega, et need tõesti talle otsa vaatavad. See polnud enam looduse koopia. See oli kummaline elutruudus, mis oleks nagu valgustanud hauast tõusnud surnu nägu. Kas oli see kuuvalgus, mis kannab endas unistuslike sonimisi ja annab kõigele kuju, mis on risti vastupidine kainele päevavalgusele või oli miski muu selle põhjuseks. Kuid kunstnikul hakkas järsku ei tea millest õudne üksinda toas istuda. Ta eemaldus vaikselt portreest, pöördus ära ja katsus sinnapoole, mitte vaadata. Kuid tahtmatult iseendast piilus silm sinna. Lõpuks hakkas tal õudne isegi ringi liikudes talle paistes, et kohe hakkab keegi tal kannul käima ja ta vaatas iga kord arglikult selja taha. Ta polnud iialgi argpüks olnud, kuid tema kujutlusvõime ja närvid olid tundlikud ja sel õhtul ei suutnud endale seletada oma alateadlikku hirmu. Ta istus nurka. Kuid kas siin tundus, et keegi on iga silmapilk talle üle õla näkku vaatamas? Nikita Nurskaminegi, mis esikust kostis, jäänud härrade hirmu. Aralt silmi tõstmata tõusis ta viimaks omalt kohalt. Astus sirmi taha, heitis sängi sirmi pragude vahelt paistis talle kätte tema kuu algust täis tuba. Ja ta nägi seinal otse enda vastas rippuvat portreed. Silmad puurisid teda veel kohutavamalt, veel tähendus raskemalt ja paistis, et nad ei taha vaadata midagi muud kui ainult teda. Täis painavat tunnet, võttis ta nõuks tõusta sängist. Haaras voodilina läks portree juurde ja kattis selle üleni kinni. See tehtud, heitis ta veidi rahunenult sängi ning hakkas mõtlema kunstniku vahelisest viletsast saatusest okkalisest, teist, mis tal ses maailmas ees seisab. Samal ajal aga piilusid tema silmad tahtmatult läbi silmi pilulinaga kaetud portreed. Kuupaiste aina suurendas lina, Valevust ja kunstnikule näisid kohutavad silmad isegi linast läbi paistma hakkavad. Hirmuga tervitas ta pilk, otsekui püüdes veenduda, et see pole tõsi. Kuid lõpuks Ja näeb selgesti, lina pole enam olemas. Portree on ilma mingi katteta ja vahib mööda kõigest, mis asetseb ümberringi. Vahibutset, teda lihtsalt vaatab temasse sisse. Tal jäi süda hetkeks seisma. Nägi vanamees, liigutas end, haaras järsku mõlema käega raamist kinni, ajas enda käte najal püsti, sirutas mõlemad jalad ette ja hüppas raamist välja. Sirmipilust paistis ainult vilt tühi, raamtoast kostis samme, mis ikka enam ja enam silmile lähenesid. Vaheliselt kunstnikul hakkas süda taguma hirmust hingetu nautostajad nüüd kohe vaatab vanamees filmida. Ning ta tõepoolest vaataski sellesama pronksikarva näoga ema suuri silmi pööritades. Chart kov tahtis karjatada, kuid tundis, et tal pole häält. Suu avatud ja hing rinnus kinni, vaatas ta seda pikakasvulised fantoomi, kes kandis seljas mingit asiaadi rüüd ja ootas, mida see ette võtab. Vanamees istus peaaegu tema jalutsis ja tõmbas oma avara rüüvoltide vahelt midagi välja. Sulikot. Vana mees avas selle ja raputas kahest sopist kinni, haarates tumedam mütsuka kukkus põrandale, raskeid pulgakujulisi pakikesi. Igaüks neist oli keeratud sinisesse paberisse ja igaühel seisis 1000 tukatit. Pikki kõndisid käsi oma laiadest käistest välja sirutades hakkas vanamees pakikesi lahti tegema. Välgatas kuld. Kui suur kunstniku rõhuv raskus ja meeletu hirm ka polnud. Puuristama pilgu kullasse, vaatas liikumatult, kuidas kondised, käed seda paberist välja keerasid. Kuidas kuld hiilgas Kumedalt kõlises uuesti pakendisse kadus. Ta silmas üht rullimissoliveerinud teistest pisut eemale, otse tema voodijala juurde, peatsi ligidale, kramplikult haarastasele pihku ja vaatas hirmuga, kas vanamees ei märka. Kuid vanamees paistis oma tegevusse süvenenud olevat. Ta kogus kõik pakikese, panime uuesti koti ja kadus. Kunstniku pole vaatamata silmida Chart kuhugi, süda tagus, kui ta kuulis kaugemate sammude kahinat toas. Ta pigistas raha rulli kõvemini pihku, sellepärast kogu kehast värisedes. Ja järsku kuulis, et sammud lähenevad uuesti sõlmile. Nähtavasti oli vanamees märganud, et üks pakike puudus jäme, ta vaataski uuesti sõlmida. Meeleheitel, pigistas kunstnik kõigest jõust raha rulli, oma peos, pingutas jõudu, etend liigutada. Karjatas ja ärkas. Ta oli üleni külmas higis, tema süda peksis nii kõvasti, nagu süda üldse peksta suudab. Rind oli säärases pitsituses, nagu oleks hing sealt iga hetk valmis ära lendama. Kas tõesti oli see uni, ütles ta, haarates endale mõlema käega peast kinni. Kuid nähtu kohutav elamus ei salanud põrmugi uhe näoga. Alles pärast ärkamist nägi ta ju veel, kuidas vanameest tagasi pildiraami asus. Tema laiarüü hõlmgi lehvis Tigherkovi käsi tundis selgelt, et hetke eest oli ta hoidnud mingit raskust. Kuuvalgus täitis tuba tõstest, toa pimedatest nurkadest esile mõne lõuendi kips, käe tuulile jäetud rapperi püksid ja puhastamata saapad. Nüüd alles märkas ta, et ei lama voodis vaid seisab jalul otse portrees. Kuidas ta siia oli sattunud, seda ei suutnud ta kuidagi mõista. Veel enam Padinade imestama, et portriiuli, ülinäha ja voodilinad tal katteks tõesti enam ei olnud. Hirmus tardununa vaatas kunstnik portreed ja nägi, kuidas just otse temasse olid endid puurinud, selle elavad inimese silmad. Külm higi tõusis ta näkku. Ta tahtis eemalduda, kuid tundis, et jalad on nagu maasse juurdunud. Ja ta nägi ning see polnud enam uni. Vanamehe näojooned liikusid ja huuled hakkasid venima tema poole, otsekui mõtleksite ta tühjaks imeda. Meeleheitliku karjatusega põrkas ta tagasi. Ta kobas kätega enda ümber ja ta lebas sängis täpselt samas asendis, nagu oli uinunud. Tuba oli kuuvalgusest tulvil läbi sirmi pilu oli näha portree voodilinaga nagu kord ja kohus kaetud, nii nagu ta selle ise oli kinni katnud. Tähendab, kas see oli sisuni. Kuid rusikas käsi tunneb praegugi, nagu oleks ta midagi hoidnud. Südame pekslemine on hirmuäratavalt tugev, raskus rinnus talumatu. Ta suunas pilgu pilusse ja vaatas üksisilmi lina jätamegi selgesti, et lina hakkab liikuma otsekui rabeleksid selle all käed ja katsuksid seda eemale lükata. Issand jumal, mis ometi on. Karjatas ta, lüües meeleheitlikult risti ette. Ja ärkas. Seegi oli uni. Ta kargas sängist ühes meeletuna lausa poolearulised ega suutnud enam seletada, mis temaga sünnib. Kas on tal luupainaja kallal, on see palavikusonimine või tõeline vaimunägemine? Püüdes natukegi rahustada hinge, erutust ja veresurvet, mis pekstes kõigis soontes astus ta akna juurde jäävas õhuruudu. Sisse paiskub külm tuuleõhk, elustas teda. Kuupaiste valgustas endiselt majade katuseid ja valgeid müüre. Kuid väikesi pilvi oli taevas nüüd tihedamalt. Kõik oli vaikne. Kauga vaatas kunstnik läbi õhuakna välja. Taevasse hakkas juba tekkima läheneva koiduendeid. Viimaks tundis ta unisust juhuakna kinni, eemaldus, heitis sängi ja vajus varsti raskesse unne, nagu tapetu. Ta ärkas väga hilja ja selle ebameeldiva tundega, mis valdab inimest pärast vingu. Pea valutas vastikult. Toas oli hämar, vastik niiskus hõljus õhus, tungis sisse aknapragudest, mille ette oli tõstetud pilte või krunditud lõuendit. Sünge ja tusane nagu märjaks kastetud kukk istustama narrusele diivanile, teadmata, mis teha või ette võtta. Ja siis miinustele koguune nägu. Sedamööda kuidas unenägu talle ikka enam ja enam miinus tõusis tema kujutlus koormavalt elavana. Et ta hakkas juba kahtlema, kas ikka oligi olnud uni ja lihtne sonimine. Kas siin ei olnud midagi muud, kas ta polnud nägemust näinud? Ta tõmbas lina ära ja vaatas seda kohutavat portreed, päevavalgel. Silmad panid tõepoolest jahmatama oma erakordse elamusega kuid midagi eriti kohutavat. Ta portree, see leidnud ainult nagu mingi seletamatu ebameeldiv tunne jäi hinge. Kõige selle juures ei suutnud ta ennast siiski lõplikult uskuma panna, et see uni oli olnud. Talle tundus, et unenõu vahel oli olnud mingit kohutav, katkenud tõelust. Paistis, nagu oleks isegi vanamehevaatelise ilmes miski kõnelnud, et ta oli olnud tema juures tänasel ööl. Kunstniku käsid tundis ikka veel raskust, mida oli hoidnud, nagu oleks keegi alles nüüdsama selle temalt ära võtnud. Talle näis, et kui ta oleks rulli vilt kõvemini pihus hoidnud, siis oleks see kindlasti jäänudki talle ka pärast ärkamist kätte. Jumal küll, kui osakigi sellest rahast oleks mulle saanud, ütles ta. Raskesti juhatas ja tema kujutluses hakkasid kotist pudenema rullid veetleva pealkirjaga. 1000 tukatit. Rullid keerdusid lahti, kuld hiilgas, Nad keerdusid tagasi kinni. Temaga istus vaade mõttetult ja liikumatult tühjusesse suunanud, suutmata sellest kujutlusest vabaneda. Nagu laps, kes istub magusroa taldriku ees ja neelab sülge, nähes, kuidas teised seda rooga söövad. Viimaks kostis koputus uksele, mis ta ebameeldivalt ärkvele raputas. Tuppa astus peremees koos kvartaliülevaatajaga, kelle ilmumine on väikestele inimestele teadagi veel ebameeldivam kui rikastele mõne paluja. Selle maja ümbrikuperemees, kui sellest seal kohv oli üks sääraseid olendid, nagu on harilikult majaomanikud kuskil Vassili saare, 15 10. liinil Peterburi poolel või Kolomna kaugesse piss olend. Kelletaolisi on Venemaal palju ja kelle iseloom on niisama raske kirjeldada nagu kulunud satter kuue värvust. Noorpõlves olid olnud kapten ja kisakõri, teda rakendati ka tsiviilametis talimeister hästi naha peale andma olid kärme edev ja rumal. Kuid vanast peast need teravad omadused sulasid kõik ühte mingiks tuhmiks ebamäärasuseks. Ta oli juba lesk, oli juba erus, Jedvistanud enam ei ajanud enam uhkust taga, ei kiidelnud, ei norinud, armastas ainult teed juua ja teed juues igasugu lollusi lobiseda. Käis rasva küünlajuppi nuusutades mööda tuba, külastas hoolikalt oma üürnike iga kuu möödumisel üüriraha pärast astus tänavale, võti käes, selleks, et vaadata oma maja katust. Ääs korduvalt välja kojamehe, selle kuudist kuudu armastas magama pugeda. Ühesõnaga eruinimene, kellele pärast ohjeldamatut elu ja rappumist viletsaid vankris on jäänud ainult labased harjumused. Olge hea, vaadake ise varuhkusimidž, ütles peremees kvartaliülevaataja poole pöördudes ja käsilautades ei maksa korteri eest ei maksa. Kuidas ma maksan, kui raha ei ole, oodake, maksan ära. No sel juhul rahuldagi Ivan Ivanovitš oma elukutsetoodetega ütles ülevaataja. Piltide eest suur tänu, oleksid need veel sündsa sisuga pildid, et võiks seinale riputada mõni kindral autähega või vürst Kutuusov portree, aga tema, näete küll, on maalinud talumatsisärk seljas oma teenri kestal värve, hõõrub sellest seast veel pilti maalida. Mad talle tõmbal meil mööda pead, tema on mul kõik naelad riivide seest välja kiskunud, niisugune kaabakas. Vaadake ise, missugused asjad joonistab tuua, kui võtaks veel puhta korraliku toa, aga tema näete unistanud kõigel rämpsu ja risuga, mis siin ka iganes ei vedeleks. Vaadake, kuidas ta ara on teotanud laadal. Kisa muudavad seitse aastat inimest. Pulkovnikud, Vurmisterova, Anna Petrovna. Ei, ma ütlen teile, halvemat üürnikku ei ole, kui maalija elab nagu siga, lihtsalt jumal hoidku. Ja kõik selle pidi vaene kunstnik kannatlikult ära kuulama. Kvartaliülevaate tegeles vahepealt piltide etüüdi silmitsemisega ja näitas siinsamas, et ta hing on avaram perre mehe omast ja pole isegi kunsti mulje. Eile vastu võtmata. Ütles ta torgates sõrmega üht lõuendit, millel oli kujutatud alasti naine. Sedasama üsna võlu. Aga miks selle nina alt nii must on, kas ta nendele tubakat peale ajanud või vari ütles tšakov karmilt tema poole vaatamata? No selle oleks võinud kuhugi teise kohta paigutada, nina all on liiga nähtav koht, ütles kvartalile vaataja. Aga kelle portree see on? Jätkas ta vana mehe portree juurde astudes. Küll on aga kohutav, nagu oleks tõepoolest tulnud nii hirmus, mis sa ütled? Taju lihtsalt vaatab nagu elus on aga Kromambohi kelle järgi te selle olete maalinud? Kvartaliülevaate nähtavasti pigistanud liiga kõvasti pildiraami tänu oma politseiniku käte kirvetööpärasele ehitusele külje liistukesed vajusid sissepoole, üks neist kukkus maha ja koos sellega kukkus raskelt kõlksetades maha. Kas sinisesse paberisse keeratud rullike Chart Covid torkas silma, et sellele on kirjutatud 1000 tukatit titt? Nagu meeletu, haaras ta selle maast ja pigistas kramplikult pihku.