Rullis oli tukatid, viimne kui üks, uued tulena hiilgavad peaaegu aru kaotanud distuste kullakuhja ees endalt ikka veel küsides, kas kõik pole uni? Rullis olinit täpselt 1000 tükki. Rulli välimus olid täpselt niisugune, nagu ta neid unes oli näinud. Mõne minuti sõrmitsestameid uuris ikka ja jälle suutnud ennast koguda. Tema kujutluses kerkisid kõik lood rahaaukudest ja seal aegastega kastidest, mida esivanemad oma laostunud järglastele jätavad kindlas veendumuses nende tulevasest viletsast olukorrast. Ta mõtles nõnda. Kas ka praegusel juhul pole mõni vanaisa kavatsenud seda kingitust pojapojale jätta? Peitestavana perekonnaporteri raami sisse? Romantilisele mõttelennule voli andes hakkas ta koguni arutlema, kas ei peitu siin mingi salapärane side tema enda saatusega. Kas ei ole portree olemasolusse jutud tema enda olemasoluga ja kas pole selle portree omandamine mingi saatuse näpunäide? Ta hakkas uudishimulikult silmitsema portreeraami ühte külge oli õnnistatud rennike, mis oli kaetud lauakesega, nii osavasti silma torkamatult, et kui poleks olnud kvartaliülevaataja rasket kätt, oleksid tukatit võinud sinna igaveseks rahulikult puhkama jääda. Portreed lähemalt vaadates imetles ta uuesti kõrgettaselemist, tööd erakordselt silmade töötlust niidi paistnud del enam kohutavatena. Kuid hinge oli siiski tahtmatult jäänud üsna ebameeldiv tunne. Ütles ta endamisi, kelle vanaisaga oleks, kuid mina panen su klaasi alla ja teen sulle selle eest kuldraami. Ta asetas käe kullahunnikule, mis tema ees laiali oli ja sellest puudutusest hakkas ta süda peksma. Mis nendega teha, mõtles ta, vaade kullal. Nüüd olen ma vähemalt kolmeks aastaks kindlustatud, võin sulguda oma tuppa töötada ja olles töötanud kolm aastat iseendale rutamata, mitte müügiks, löön ma nad kõik üle. Kuid tema sisemuses kõlas teine hääl kuuldavamalt ja kõvemini. Ja kui ta veel kord oli pilgu kullale heitnud, siis hakkasid tema 22 aastat ja keevavereline noorus hoopis teist juttu rääkima. Nüüd oli tema võimuses kõik, mille poole ta seni oli heitnud kadestavaid pilt kõike, mida oli vaadanud kaugelt sülge neelates. Oi, kuidas ta noor süda peksma hakkas, kuid ainult mõtles sellele riietuda, moodsasse rakki, lõpetada ometi kord pikk paast, võtta endale mõnus korter, minna kohe teatrisse, kondiitri ERR-i ja nõnda edasi. Kõigepealt läks ta rätsepa juurde, riietus pealaest jalatallani Uude ja vahtis oma välimust vahetpidamata, nagu laps ostis parfüüme. Pumateid võttis Nevski prospekti limad tingimata esimese ettejuhtuva toreda korteri, peeglite ja täisklaasist akendega. Ostis kogemata ühest kauplusest kallilornieti niisama kogemata lõpmatu hulga igasuguseid kaelasidemeid rohkem kui vaja. Laskis juukseid oma pealuu kida, sõitis kaks korda tõllas ühegi vajaduseta läbi linna, sõi mingit mõõtu pidamata kondiiter, leidis kompvekke ja läks prantslase restorani, millest ta seni oli kuulnud ainult ebamääraseid jutte nagu hiina riigist. Seal ta seisis seljakil tugitoolis, eetis küllalt uhkeid pilke teistele ja kohendas vahetpidamata oma lokke peeglite ees seal tai ära pudeli šampanjat, mis talle seni oli tuttav samuti rohkem kuulu järgi. Vein lõi peas veidi kihama ja ta astus tänavale elava naerbaipana. Nagu vene kõnekäänd ütleb, äikartnudki Räku kuraditki. Kõndis mööda Trutuaari uhkelt, nagu part, silmitses iga vastutulijat läbi Lornieti sillal, märkas oma endist professorit ja lipsas temast uljalt mööda, nagu poleks ta üldse näinudki. Kõik asjad ja kõik, mis serkovil iganes oli maalimisraam, lõuend pildid viidi juba samal õhtul tema uude toredasse korterisse. Ta asetas paremad asjad nähtavale kohale, halvemat pildus nurka ja kõndis toredatest tubades ringi kamatult peeglisse vahtides. Tema hinges ärkas võitmatu tung haarata kuulsusele otsekohe sabast kinni ja end maailmale näidata. Jubada kujutles hüüdeid Chart Ghow Chart Ko. Kas olete leidnud särkovi pilti, kui nobepintsel on Chart, Koovil, kudugevdalenton, Chart Kovil ülevas meeleolus kõndistama tubades kandadest taevas teab kuhu. Juba järgmisel päeval võttis ta 10 tukatit kaasa ja läks ühe loetav ajalehe väljaandja poole, paludes tema suuremeelselt abi. Ta võeti lahkesti vastu ajakirjaniku poolt, kes teda otsekohe nimetas väga lugupeetavaks surustava mõlemaid käsi küsis üksikasjaliselt nime isa nime, elukohta. Ja juba järgmisel päeval ilmus ajalehes kohe uute rasvaküünalde leiuta tamise kohta käiva teate järel sõnu järgmise pealkirjaga Chart kovi erakordsest andlikkusest. Ruttame pealinna Halitud elanikel rõõmustama võib öelda igas suhtes väärtuslikku rikastusega. Kõik on nõus sellega, et meil on palju kauneid nägusid ja kauneid ilmeid kuid tänini pole olnud võimalust kanda neid üle imettegevale lõuendile, et jäädvustada järeltulevale sugupõlvedele. Nüüd aga on see puudus kõrvaldatud, leidub kunstnik, kes ühendab endas kõike vajalikku. Nüüd võib kaunitar kindel olla, et ta leiab kujutamist koguma. Hakkan raatsilises ilus, õhulises kerges võluvas imelises nagu liblikas, mis lendlevad kevadiste õite kohal. Auväärne perekonna isa võib näha oma perekonnaringis kaupmees, sõdalane, kodanik, riigimees, igaüks jätkab uue jõuga oma tööd. Ruttake rutaka. Astuge sisse peolt jalutuskäigult, mille võtsite tuttava sõbra või nõbu poole või kaupluse ruttacki igalt poolt. Kunstniku suurepärane ateljee Nevski prospekt. Niisugune number on üleni täis tema töid, mis seisavad väärikalt van tikijat itsiani omade kõrval. Neid nähes ei tea, mida imetleda rohkem kas sarnasust originaaliga või balleti ebatavalist Erredust ja värskust. Dusteile kunstnik olete võtnud õnneloosi viivat Andrei Petrovitš. Nagu nähe armastas ajakirjanik kodust tooni. Tehke kuulsaks ennast, meid, meie oskame teid hinnata üldine rahva kokkuvool ja ühes sellega ka raha, kuigi mõned meie endi ajakirjanike hulgast võitlevad raha vastu, on teie taskus. Salajase hea meelega luges kunstnik seda sõnumit tema nägu lõi särama, temast kõneldi trükisõnas. See oli talle uudiseks. Mitu korda lugesta need read üle. Võrdlus van tikija Tiitseniga meelitas teda väga. Lause viivad Andrei Petrovitš meeldis samuti väga. Trükisena nimetatakse teda ees- ja isanime järgi. See oli au, mida ta seni polnud. Ta hakkas kärmesti mööda tuba käima, sasi oma juukseid, laskus tugitooli, siis kargas sealt püsti, istus diivanile, vahetpidamata kujutledes, mismoodi ta hakkab vastu võtma külastajaid, kuidas Taijannasid. Ta läks lõuendi juurde. Ta tegi selle kohal ulja pintslilöögi, püüdes käeliigutuse anda erilist graatsiat. Ja kunstnik kuhjati järsku töödega üle. Paistis, nagu oleks kogu linn tahtnud end temal maalida lasta. Uksekell helises järjest. Ühelt poolt oleks võinud olla hea, kuna see võimaldas talle lõpmata praktikat paljude mitmesuguste nägude juures. Kuid õnnetuseks oli see eranditult rahvas, kellega oli raske läbi saada kiirustav, ülesannetega koormatud. Või siis oli tegemist seltskonna inimestega, tähendab need olid veelgi rohkem koormatud kui teised ja seepärast äärmise võimaluseni kannatamatud. Igast küljest muud ei nõutudki, kui, et saaks aga hästi ruttu. Kunstnik nägijat polnud vähimatki võimalust midagi lõplikult valmis teha. Ta nägi, et kõike peab asendama osavus ja pintsli kärmus. Oli vaja haarata ainult tervikut, ainult üldist ilmet. Polnud võimalik süveneda pintsliga peentesse üksikasjadesse. Ühesõnaga polnud mingit võimalust jälgida loodust tema täiuses. Veel tuleb lisada, et peaaegu kõigil Kessen maalidel lasksid oli palju mitmesuguseid muid nõudmisi. Daamid nõudsid, et porter reedel kujutataks peamiselt hinge ja iseloomu. Et muust ei tohi sageli üldse kinni pidada, tuleb ümardada kõik nurgad, vähendada kõik iluvead ja võimaluse korral need sootuks vältida. Ühesõnaga, et nägu oleks võidud imetleda, kui mitte just temasse koguni armuda. Ja sellepärast võtsid nad istudes ette maalida, lasta endile mõnikord säärase ilme, mis kunstniku lihtsalt jahmatama pani. Üks püüdis oma näol kujutada melanhooliat, teine unistuslikust, kolmas tahtis suud, maksku mis maksab pisemaks teha ja pigistas selle nii kõvasti kokku, et see muutus viimaks üheks punktiks mitte põrmugi suuremaks kui nööpnõelapea. Ja kõigest hoolimata nõuti temalt sarnasust ning sundimatult loomulikkust. Ka mehed ei jäänud daamidest milleski maha. Üks nõudis ja teda kujutatakse tugeva, energilise peapöördega. Teine taeva poole tõstetud ja inspiratsioonist täidetud silmadega kaardiväe Borutšikk nõudis tingimata tema silmis peegelduks Marss. Tsiviilaukandja püüdis seada nii, et oleks näha rohkem otsekohesust. Auväärsust näos jääb käsi toetuks. Raamat tule, millel selgesti loetavalt oleks kirjutatud, on alati seisnud ta eest. Algul panid säärased nõudmised kunstnikku higistama. Kõike seda oli vaja kavandada, läbi mõtelda, kuid aega anti selleks väga vähe. Lõpuks taipas ta, milles asi seisab ja siis ei valmistanud see talle enam mingeid raskusi. Kahest kolmest sõnast taipas ta juba ette, kellena keegi kujutada tahtis. Kes tahtis olla mars, sellele toppis ta näkku Marsi, kes sihtis Vaironics, sellele andis vaeroni asend ja peapöörde. Kas tahtsid daamid olla Corennundine või aspaasia, nõustus ta heal meelel kõigega ja lisanud omalt poolt igaühele piisavalt kenadust, mis, nagu teada kunagi asja ei riku ja mille tasuks kunstnikule antakse andeks, kas sarnasuse täielik puudumine. Varsti hakkas ta ka ise imetlema oma pintsli, imeväärset kiirust ja osavust. Needagakesendid maalide lasksid olid endastmõistetavalt vaimustatud ja kuulutasid ta geeniuseks. Chart Covist sai igas suhtes moemaalija. Ta hakkas sõitma lõunaile, saatmandaame galeriides, isegi lõbustustele. Ta hakkas toredasti riietuma ja avalikult väitma, et kunstnik peab kuuluma seltskonda. Et on tarvis kunstnikus seisvuse au ülal hoida, et kunstnikud riietuvad nagu kingsepad, ei oska viisakalt käituda. Ta ei pea kinni peenemast, toonistan üldse harimatud. Oma kodus ateljees valitses tal ülim kord ja puhtus. Ta muretses kaks suurepärast teenrit. Hankis endale toredaid õpilasi, riietus mitu korda päevas ümber igasugustesse, hommikuülikondades lokk kisenud, tegeles külastajate vastuvõtu maneeride väljaarendamisega, hakkas kõigi võimalike vahendita oma välimuse eest hoolt kandma, et sellega avaldada meeldivat muljet daamidele. Ühesõnaga, peagi polnud temas üldse võimalik ära tunda seda tagasihoidlikku kunstnikku, kes kunagi olid tähelepandamatult töötanud kosmikus Vassili saarel. Kunstnikest ja kunstist, kõneles ta nüüd teravate sõnadega, kinnitas, et endise aja kunstnikke on liialt ülehinnatud, et nad kõik kuni rahvalini välja ei maalinud mitte inimesi, vaid heeringaid. Et see on ainult vaatajate kujutlus, nagu leiduks neis mingit pühadust. Edgar rahval ise pole kõik sugugi hästi maalinud, et paljude tema tõuste kuulsus on ainult traditsioon. Michelangelot kiitleja, sest tal oma anatoomia tundmisega tahtnud ainult edvistada, et graatsiat pole temast sugugi ja tõelist sära, pintslijõudu ning koloriidi tuleb otsida alles nüüd, meie sajandist. Siin jõudis loomulikult tahtmatult järka tema endani. Ei, mina ei saa aru teiste pingutustest istuda ja higistada töö kallale tõsta. Inimene, kes mitu kuud järjest ühe pildi juures istub, on minu arust tööline ja mittekunstnik. Ma ei usu, et temal on, et oleks geenius, lobi julgelt ruut. Vaadake mind lisast külastajate poole pöördudes harilikult selle poolt teema, ma olin siin kahe päevaga selle pea ühe päevaga selle mõne tunniga selle natuke rohkem kui tunni ajaga. Mina pean ütlema ei loe seda kunstnik, mis vorbitakse vaevaga rida rea järel käsitöö mittekunst. Nõnda kõneles ta oma külastajaile ning külastajad imetlesid tema pintsli, õhundu ja uljust tõid kuuldavale isegi imestushüüdeid, kolib teada saanud kujur töö oli tehtud ja pärast jutustasid üksteisele sona anne, tõeline anne. Vaadake, kuidas ta kõneleb, kuidas tema silmad hiilgavad. Kunstnik oli meelitatud, kuuldes endast sääraseid jutte, kui ajakirjades ilmus trükitud ülistusid. Temast rõõmustas ta otse. Kuigi need unistused olid tema enda raha eest ostetud. Ta kandis säärast trükitud lehte igal pool kaasas ning nagu kogemata näitas seda tuttavatele ja sõpradele ja see tegi talle rõõmu kuni kõige lihtsameelsema naiivsuseni. Ta kuulsus kasvas, töödia, tellimused suurenesid. Teda hakkasid juba tüütama ühed ja samad portreed ning näod, mille positsioonid ja pöörded talle juba pähe kulusid. Juba maalist neid suurema huvita püüdes kuidagimoodi visandada, ainult peaülejäänud, aga õpilastel lõpetada, andes varem täika otsis mingit uut asendit, püüdis rabada jõu või efektiga. Nüüd läks talle siidi, igavaks. Ta mõistus väsis välja mõtlemast ümber mõtlemast täis suutnud seda ega puudutanud selleks aegagi. Vaheldusrikas elu ja ringkond, kus ta tahtis etendada seltskonnainimese osa. Kõik see viis ta kaugele töö ja mõtete juurest. Tema pintsel, jahtus ja nürines ja tuimalt Suigusta monotoonselt, võttes ette määratud ammu kulunud vormidesse. Ühetaolised, külmad, igavesti üles löödud ja nõnda kinni nööbitud ametniku näod, nii hästi sõjaväelaste kui ka tsiviilrahvamad ei andnud pindsele kuigi palju vabadust. Ta unustas niiviisi toredat trapeeringut ning tugevad meeleliigutused ja kired gruppidest kunsti, kõrgetest dramaatilisusest sügavamast sisust polnud juttugi. Tema ees seisid ainult munder, korsett rakk, millest iga kunstnik tunneb külma õhku võt ja milles kaob iga fantaasia. Isegi kõige tavalisemaid voorusi polnud enam näha tema teoses. Sellest hoolimata neid ka veel hinnati, kuigi tõelised asjatundjad, kunstnikud ta viimaseid töid vaadates õlgu eitasid. Mõned aga, kes olid Chart Covid tundnud juba varem, ei suutnud mõista, kuhu võis kaduda tema anne mille tundemärgid olid nii ilmsed juba algusest peale. Asjatult katsusid nad mõistatada, kuidas inimeses võis kustuda andekus just siis, kui ta vaevalt tuli saavutanud oma jõudude täis õitsengu. Kuid neid jutte joovastatud kunstnik ei kuulanud. Ta hakkas jõudma juba soliidses, ikka hakkas paksuks minema, ilmselt laiusesse kasvama. Talle hakati pakkuma auameteid, teda kutsuti eksamile komiteedesse. Juba hakkas ta, nagu see väärikamaid aastais, loomulik, hoiduma tõsiselt Rafaeli ja vanade kunstnike poole, kuid mitte sellepärast, et ta oleks täiesti veendunud olnud nende kõrges väärtuses vaid selleks, et neid noortele kunstnikele nina alla hõõruda. Juba hakkas ta nagu kombeks kõigil neil, kes säärasesse ikka on jõudnud kõigile noortele ilma erandite ette heitma ebamoraalsust ja halba vaimusuunda. Juba hakkas ta uskuma, et kõik maailmas sünnib lihtsalt, et inspiratsiooni pole olemas ja et kõik peab tingimata alistatud lema rangele Akur raatsusele, Jamonotoonsusele. Ühesõnaga tema elu riivas juba neid aastaid, millal kõik, milles on veel nooruslikku hoogu, tõmbub inimeses kokku, millal võimas viiulipoogen meil ainult nõrgalt kandub hinge ega keerdu läbitungivate helide nad südame ümber, millel ilu puudub, ei pane enam mõtlema ja leegitseva neitsi like hingejõude. Vaid kõik tuhastunud tundmused muutuvad kergemini kättesaadavaks, kullake, linnale kuulatavad tähelepanelikum olnud selle veetlevat muusikat ja lasevad end vähehaaval sellest täiesti uinutada. Pole ära teeninud tähendab pidevat õnnevärinat ainult sellele, kes teda väärt on. Ja seepärast pöördusid kõik Charkovi tundmused ja taotlused kulla poole. Kuld, muutusta, kireks, ideaaliks, käskiaks, naudinguks, eesmärgiks rahapakid, tema kastides kasvasid ja nagu igaüks, kellele osaks langeb säärane kohutav anud, muutus temagi igavaks, mitte millelegi kättesaadavaks peale kulla põhjusetuks, ihnuriks, sihituks, korjajaks ja oli juba saamas üheks neist kummalistest olenditest, keda leidub nii palju meie tundmusteta maailmas ning keda hirmuga vaatab elav ja südamega inimene. Keelenud paistavad liikuvate kivi sarkadena milles südame asemel laip.