Vahel tulevad meelde toredad ajad, kui mängisime kuuekesi Sakala tänavas töötava rahvakultuurihoones Erich Kõlar, Aarne Oit, Vallo Järvi, Uno Naissoo, Gennadi podinski. Ja siis veel mitte papa ega pajataja. Nimetasime oma sexteti rütmikuteks, meil oli ka laulja Georg Metssalu lühikest aega ka Regina Romulus. Kena tüdruk, kes miskipärast oskas poola keelt, ehkki Roomulusele sobinuks rohkem ladina keel. Sellest taas on palju pajatada, seekord piirdun ühe episoodiga. 1948. aastal, kui läks lahti järjekordne klaperjaht, džässiminemakihutamine Nõukogude õitsvat kultuurimaastikult. Mängisime puhtalt raadiost kuuldud Ameerika svingmuusikat. Bodelskil oli absoluutne kuulmine ja ta pani kirja enamiku lugude harjumust. On hea, Vallo Järvi, samuti oli ka mõni omaloominguline faks kõla Harrilt, naissoolt ja Bodelskilt. Olete meil polnud, igaühel oli märkmik, kus olid kirjas palade pealkirjade ja helistikud. Igal kolmapäeval oli tantsuõhtu, laupäeviti ja pühapäeviti andsime kontserdi, kus esinesid Georg Ots, Veera neelus ja teised Estonia lauljad. Rahvast oli saal alati täis aga siis tuli eraldusansambel, peab esitama oma repertuaari partei linnakomitee kontrollkomisjonile või kuidas seda nimetatigi kohe oli selge. Tavalise repertuaariga ei maksa torkima minna. Mõtlesime esitada mõne valisi ilusa meloodiaga neli neljandik laulu, et mitte öelda fokstrotti ja muud säärast. Oma kergenduseks nägime, komisjon koosnes kahest naisseltsimehest kes eriti kurjad ei paistnud olevat, tegelikult tundsid lenda oma rollis pisut ebamugavalt. Meeles on, et selleks puhuks kirjutas Bodelski kähku ühe tango, see käis ruttu tunni ajaga oli valmis. Aga ega see röövega polnud, panime sellesse Hankosse kogu oma hinge ja ehkki tango kui niisugune ka just nõukogude võimule eriti ei meeldinud, näis, et komisjoni silmis või kõrvus saime kõva plusspunkti. Aga järgmisel tantsuõhtul mängisime vanaviisi edasi. Noh siin näiteks Bodelski pala jooksval lindil.