Orientaal tundlik. Tere täna õhtul on eetris juba üheksas saade, mis on pühendatud india muusikale. Ja üldse võiks India keskseks pidada orientaal tunni, tervet esimest hooaega. Sest rohkem kui pooltes saadetes oleme rääkinud ainult india muusikast. Ja ka ülejäänud saated on käsitlenud budistlike maade muusikat, see tähendab, et ka need on religiooni kaudu olnud mingil määral seotud Indiaga. Ja sedasi oligi algselt mõeldud, et igal aastal, täpsemalt igal hooajal peaks olema oma nägu. Järgmine hooaeg peaks tulema Hiina keskne, hakkame tutvuma Hiina muusikaga ning nende maade muusikakultuuridega kuhu on ulatunud Hiina mõju. Nendeks on siis Korea, Jaapan ja mõned Kagu-Aasia maad. Üle jäävad siis veel islami kultuuripiirkonnad, eelkõige araabia maad ja Kesk-Aasia. Juhul kui raadiokuulajaid ja Ringhäälingu juhtkonda pole orientaal tund selleks ajaks veel lõplikult ära tüüdanud siis kolmandal hooajal tuleks käsitleda põhiliselt moslemite muusikat. Aga tuleme nüüd tänase saate juurde tagasi. Sellega lõpeb ju meie india muusikakäsitlus. Järgneva tunni jooksul Me kuulamegi muusikat, millest on seni juttu olnud vaid vihjamisi. See on India erinevate rahvaste folkloormuusika valdkond, millest meie muusikasõbrad teavad arvatavasti üsnagi vähe. Eestis müügil olnud India heliplaadid tutvustavad enamasti ju klassikalist india muusikat ja mis veel rääkida Eestist isegi Indiast oli peaaegu võimatu osta plaadipoest etnilist muusikat. Aga enne kui me üldse saame hakata rääkima india erinevate rahvaste ja rahvusgruppide muusikakultuuridest peaksime me looma endi jaoks mingi ettekujutuse hindustani subkontinendi rahvastiku etnilist koosseisust. Muidugi on suur osa järgnevast jutust vaid hüpoteesi tasemel, see tähendab, pole veel teaduslikku kinnitust leidnud. Aga kindel on vaid üks india elanikkonna rahvuslik koosseis on äärmiselt kirju ning äärmiselt segane. Ja segadust lahti harutama palusin ma tänaseks stuudiosse härra Linnart Mälli milleks temaga lahkelt oma nõusoleku andis. Kuid ilmselt tuleb akadeemilise orientaal seltsi presidendi ametit pidades ette igasuguseid ootamatusi, näiteks ootamatute külaliste vastuvõtmist või veel midagi väga tähtsat, mis ei võimalda alati raadiosse esinema tulla. Ja nii ma nüüd olengi praegu siin stuudios üksi. Kindlasti oleks härra möll meile rääkinud neist asjust palju põhjalikumalt ja palju huvitavamalt. Aga mis parata, praegu ma püüan anda väga lühikese ülevaate India rahvuste põhigruppidest. Tänapäeval levinud ettekujutuse kohaselt rändasid umbes viiendal või neljandal aastatuhandel enne Kristust Indiasse sisse Traviidid. See nimi on meile küll päris tuttav, aga nende päritolu pole täpselt teada, on vaid oletatud, et nad on tulnud Vahemerealadelt. Ja selle hüpoteesi kasuks räägib muide ka tõsiasi, et veel tänapäeval elavad Afganistani territooriumil mõned Traviidi keeli kõnelevad hõimud. Vaatamata paljudele ajaloo vapustustele ning aarialaste sissetungile elab veel praegugi Indias mitmeid hõime, keda peetakse Traviidide järeltulija iks. Neid elab Mathiabradessi ja Radchastani osariikides, aga eriti muidugi Lõuna-Indias, karnataka keraalaja, Tamil Nadu osariikides. Teiseks suuremaks etniliseks rühmaks Indias on mundad. Antropoloogide arvates tulid nemad koos mitmete teiste Austraalia hõimudega umbes kolmandal aastatuhandel enne meie aega Kagu-Aasiast. Esmajärjekorras asustasid nad kangelase jõe oru ja muutusid seal paikseteks. Hiljem, kui aarialased hakkasid tungima kangelase madalikule omandasid nad ühiskondlikus hierarhias küllaltki madala positsiooni. Enamik mundasid, muudeti suudrateks. Aaria lastest me praegu rääkima ei hakka, sest nendega on ju asi niigi selge. Praktiliselt on juba kaheksa oriendaal tunni saadet olnud pühendatud just aarialaste muusikale, tantsule ja religioonile. Küll aga tahaksin ma nimetada Naagasid, kes kuuluvad Tiibeti-Birma rahvaste hulka. Nende poolt on asustatud India kõige idapoolsemad alad, manipur, magaland, meisaram ja ida asson. Mulle tundub, no aga te kultuur ja muusika eriti põnev olevat. Sest jah, kuigi ühelt poolt nende mineviku kohta teatakse väga vähe. Aga teiselt poolt nende minevik on kõige paremini säilinud tänapäevani. Ma vist ei väljendunud kõige selgemini, ma tahtsin öelda seda, et nagad on pikka aega elanud suhtelises kultuurilises isoleerituses. Esimesed kokkupuuted tsiviliseeritud Indiaga leidsid aset alles kuppdade ajastul ning islamimõjud pole sinna ulatunud vist üldse. Seetõttu on see rahvas nii kaua suutnud säilida. Teda oma kultuuriautonoomia ja juba kõlabki üsna kade tantsu, meloodia. Etnomusikolooge id on sageli öelnud, et primitiivsete rahvaste juures eksisteerinud laul, tants, pillimäng kui omaette kunstid vaid kui kultusliku rituaali osa. Ja see väide kehtib üldjoontes ka Indias elavate hõimude ja suguharude kohta. Paljudel inimestel võib praegu muidugi täiesti õigustatult tekkida küsimus, et millistest suguharudest ma siin üldse räägin? Paljud raadiokuulajad on kindlasti ju ise käinud Indias ega pole kohanud mingeid suguharusid? Jah, nii see on. Ega luksushotellide naabrusse ega suurlinna südamesse pole aborigeenid oma laagreid tõesti üles löönud. Ja tavaline turist ei satu peaaegu kunagi nendele raskesti ligipääsetavate le metsa või mägialadele mis on eluasemeks kõne all olevatele tsiviliseerimata hõimudele. 1961. aastal oli registreeritud aborigeenide järeltulijaid ligi 30 miljonit ning Elvine raamatu aboritsin alles andmetel elab neist umbes viis miljonit sugukondliku ühiskonnakorra tasemel. Kuigi see ei moodusta kogu India rahvaarvuga võrreldes eriti märkimisväärset osa on see siiski väga oluline just kultuuri ja muusikaajaloo tundmaõppimise seisukohalt sest arvatavasti on primitiivsete hõimude tavad, rituaalid, tantsud ja muusika Aja jooksul läbi teinud küllaltki väikesed muutused. Mille puhul siis lauldakse ja tantsitakse üldiselt ja öelda, et neid puhkusid on väga-väga palju. Mõnede sõimudes leitakse peaaegu iga päev põhjust laulmiseks tantsimiseks. Kuna enamik hõimudest elatub peamiselt primitiivset põllumajandusest ja jahindusest siis on mitmed rituaalid seotud just nende asjadega. Tantsitakse vilja külvi ja saagi koristamise puhul. Mõned tantsud ja laulud taotlevad jahiõnne muusika abil pöördutakse ka jumalate poole, et need aitaksid suurendada nii inimeste kui ka loomade järelkasvu. Aga nüüd kuulame ühte laulu, milles ei palluta jumalatelt ei vihma ega suuremat viljasaaki. Juttu on kõige tavalisemast inimlikust armastusest. See laul on salvestatud ühes Põhja-India mägikülas, täpsemalt himotšal protsessi osariigis Himaalaja nõlvadel. Raske on öelda, mis keeles lauldakse. Tegemist on ilmselt mingi Põhja-India dialektiga või isegi seguga kahest dialektis. Laulu sisu on aga umbes järgmine. Ma ei tule kunagi sinu kodu juurde. Sest sinule ligipääsmatus põletab mu südant. Aga ma siiski mäletan neid imelisi päevi, mil me olime sinuga koos. Kui mulle meenuvad sinu silmad ja sinu pärli sarnased hambad, siis sellele ei suuda maa vastu panna. Lumised mäetipud on kui helge mälestus sinust ja õitsvad lilled meenutavad mulle sinu silmi. Kõik see kokku purustab mu südame. Euroopa kultuuris on rahvapillide ja klassikalise muusikainstrumentide vahel selge vahe. Näiteks Kihnu pulmalaulude saateks ei kasutata kunagi harfi ega contra fagoti. Ja teiselt poolt ei kuulu näiteks ERSO koosseisu parmupill jauram, plokku laud või mõni muu rahvapill. Peaaegu samal määral on toimunud pillide diferentseerumine ka Indias. Neeri instrumendid, millest me oleme tekkinud ja mida me oleme kuulanud oma eelmistes india saadetes on olnud põhiliselt seotud professionaalse kontsert muusikaga ehk klassikalise muusikaga. Täna tahaks teile põgusalt tutvustada rahvamuusikas kasutatavaid pille. Mõtlesin põgusalt tutvustada veel liigagi palju öeldud sest erinevaid rahvapille on Indiast tohutult palju ja ülevaadet anda neist on päris raske. Kui professionaalse muusikapillide puhul on välja kujunenud aja jooksul mingid üle Indialised standardid. Pillide mõõtmed, keelte arv, nimetused ja mängutehnika on india erinevais paigus, kui just mitte kokku langevad, siis vähemalt mõnevõrra sarnased. Rahvapillide osas valitseb, võiks öelda täielik kaos. Teatavasti on hindustani poolsaarel kasutusel mitusada keelt ja dialekti. Mõnikord on üks ja sama pill tuntud mitmekümne erineva nimetuse all. Näiteks puhkpill, mida kasutavad maotaltsutajad, omab ainuüksi hindi keeles neli nimetust. Ja vastupidi teinekord tähistab üks ja sama sõna eri paigus täiesti erinevaid instrumente. Kui ma varem olin siiski püüdnud raamatut põhjal enda jaoks mingit süsteemi luua siis pärast tutvumist teeli muusika ja tantsuakadeemia pillifondidega valitseb minu peas selles osas košmaarne segadus. Ei, ärge kartke, ma ei püüagi teile seda segadust edasi anda. Me kuulame tänavaid üksikuid olulisemaid rahvapille. Eelkõige neid, mida tuntakse mitmete India rahvaste juures. Neid, mida kasutatakse paljudes erinevates India regioonides Nagu ma juba enne ütlesin on väga suur osa folkloor, sest muusikast seotud tantsuga sellest tulenevalt ka rütmi ja rütmipillide suur osatähtsus. Nii näiteks kasutatakse rütmipilli funktsioonis jalgade ümber kinnitatavaid võrusid või koljusid, mis aitavad markeerida tantsurütmi. Mõnikord kasutatakse primitiivsete löökpilli täna ka esemeid, mis algselt olid mõeldud muuks otstarbeks, näiteks bambus, piitsa ning mitmesuguseid tühje anumaid. Ja järgmises muusika näites kuuletegi löökpille mida muidugi vaid tinglikult võib muusikainstrumentidega nimetada. Need on kuni meetri pikkused puupulgad, mida tantsijad löövad kokku takti rõhulistel, osadel aktsenteerides sellega rütmi. Põhja-Indias on need rütmipulgad tuntud. Ta on ta nime all. Kahjuks jäävad käesolevas salvestuses standaal pulgad trummi ja puhkpillimeloodia varju kuid hea tahtmise juures on võimalik neid siiski muust helipildist eraldada. Vaevalt, et keegi on säärast arvestust pidanud. Aga arvatavasti on Indias kõige enam mängitav Pill pungi. Seda instrumenti on näinud ja kuulnud igaüks, kes kasvõi kordki on viibinud Indias. Templi esistel platsidel, laatadel petituristide poolt külastatavates paikades võib ikka ja jälle näha ussi taltsutajaid kes on alati valmis viie või 10 ruupia eest igale soovijale puhuma pilli ning eemaldama korvi kaane. Et Uudishimulik vaatajaskond saaks imetleda, tead püsti ajavat kobrat. Kui mõne pealtvaataja heldus lubab loobuda veel paari stroopiast siis saab talle osaks õigus lasta end pildistada koos pillimehest ussi taltsutajaga ning loomulikult ka Cobraga. Aga milline siis pill ise välja näeb? See koosneb kolmest põhiosast. Kõigepealt õhu reservuaarist mis on valmistatud ühe kõrvitsataolise taime kuivatatud kestast, nõndanimetatud Galebassist. Selle reservuaari ühte otsa on kinnitatud sisse puhumistoru, mille otsas omakorda on tross. Hoolik. Galebassi teisest otsast väljuvad kaks toru. Milledesse on puuritud tavaliselt kolm kuni neli auku. Ja auke näppudega, sulgedes või avades mängitakse ühel torul meloodiat. Teisel torul võivad küll ka augud olla, aga sellel viisi ei mängita. Seondub niisama kaasa, annab nõndanimetatud burdoone tooni. Ja järgnevalt kuuletegi soleerimas pongit väikese ansambli saatel. Flöte esineb India rahvaste muusikas, mitmesuguseid on põik, lööte ja otsese lööte. Professionaalsetest, kontsertpillidest erinevad nad põhiliselt aukude arvu poolest. Kui profipillidel on tavaliselt esiküljel seitse ja tagaküljel üks auk siis primitiivsemate flöötideni on viis või kuus auku. Ja täna ma tahaksin nimetada veel üht just ainuüksi Indiale tüüpilist instrumenti algoosad, mis sisuliselt moodustub kahest flöödist. Ühesõnaga kaks flööti seotakse omavahel kokku. Mõnikord on mõlemad pillid võrdse pikkusega, see tähendab, et mõlema toonika noot on sama. Mõnikord on viisiflööt teisest lühem. Parempoolsel ehk meloodia pillil on tavaliselt viis auku, millede abil saab näiteks faa häälestusega pillil mängida säärase helirea faa laabe Mall Hiiemäe, Mall toore Miibemall. Muidugi praegu asja lihtsustamise huvides nimetasin helikõrgusi Euroopa noodinimedega. Tegelikult ei tea enamik algoza mängijaid mingitest mullidest ega Euroopa noodinimedest üldse midagi. Aga kuhu ma nüüd oma jutuga jäingi? Noh ja vasakpoolsel söödil ei pruugiks olla üldse auke, sest sellel viisi ei mängita, see annab lihtsalt bordoon heli. Siiski on ka selles flöödi sageli augud, neid auke suletakse vajaduse järgi vahaga ja nii saadakse ühest pillist erinevate lugude tarvis erineva kõrgusega burdoone. Topeltflööt on Indias väga armastatud just rändurite ja karjuste poolt. Ja nüüd kõlabki algoza ning väikese ansambli esituses üks ratsiastani rahvaviis. Saateaja lõpp läheneb ja me peame juba hakkame otsi koomale tõmbama. Nagu ma juba kord eespool ütlesin, jõuame me täna kuulata vaid mõnda üksikut rahvapilli. Aga me jõuame veel tutvuda paljude pillidega, millest täna juttu ei olnud oma järgmistes saadetes. Kas see tähendab siis seda, et me hakkame rääkima näiteks Hiina või pärsi ja muusikasaadetes veel kord India rahvaste pillidest? Ei, seda küll mitte. Asi on hoopis selles, et kui India klassikalise muusika välja arendatud pillid on enamasti omased ainult Indiale siis rahvapillide analooge esineb väga paljudel teistel Aasia rahvastel. Seetõttu pole ka erilist vajadust vaadelda näiteks parmupilli kui india rahvapilli. Kuigi, tõsi küll jah, Indias kasutatakse nii bambusest kui ka metallist valmistatud parmupille. Aga selles, et kasvõi sedasama parmupilli tunnevad ka teised rahvad, te võite veenduda juba järgmises saates see tähendab kahe nädala pärast, mil tuleb juttu tuva muusikast. Tuvas kuuldud muusikast lubas oma muljeid tulla jagama ka vürst Peeter Volkonski. Kuulmiseni.