Möödunud nädala helikaja saade vaatab tagasi muusikasündmustele 28.-st märtsist kuuenda aprillini. Helga ja tere head kuulajad. Algamas on heligaja saade MINA, OLEN, Annebrummik. Immikuigil kõlas palju muusikat, aga ka palju visioone klassikalise muusika tulevikust. Festivali raames toimus loomingulises konverents, mille avakõnes tõi president Toomas Hendrik Ilves välja seoseid päevapoliitika ja muusika vahel. Veidi muusikat agentuuri Chamburgs juht Nick hops juhtis tähelepanu klassikalise muusika klišeedele. Dirigent Kristjan Järvi jaga jagas ideid uuenduste kohta. Kuulsa helilooja lapselaps ka ise, helilooja Gabriel Prokofjevi sai aga seal Music võikilt loomingulist inspiratsiooni. Eesti riiklik sümfooniaorkester käis külas, lähinaabritel, esines Riias ja Vilniuses. Kuuleme läti helilooja Juris Karzansi muljeid Riia kontserdilt. Laupäeval, teisel aprillil käis Eesti kultuuriatašee Berliinis Harry Liivrand Tartu Vanemuise teatris vaatamas tonitseti ooperi ilutšiadi lammer, Moore uuslavastust. Kolmapäeval, kuuendal aprillil juhatas Andres Mustonen Mustpeade majas vanamuusika kontsert ja armastus ja surm, mida kommenteerib laulja Aule Urb. Saate lõpuks heidame pilgu ka Eestist välja poole. Veebruaris muusika ja teatriakadeemias toimunud Saario festival äratas suurt huvi ka Soome helilooja, no teatril põhineva uudis ooperiõun nendes Saunrymeins vastu, mida muusikateadlane Sandra Kalmann käis vaatamas Amsterdamis. Kõigepealt aga nädala lühiülevaade. Neljapäeval algasid Eesti muusika päevad, mille kunstilised juhid on Helena Tulve ja Timo Steiner. Rohelise heliteemaline festival toob kuulajateni 10 päeva jooksul üle 30 eesti helilooja uudisteose. Festivali avakontserdil inglijalajälg Tallinna kunstihoones esines ansambel õunakorda. Teiste heliloojate kõrval kuulsime Eesti muusika päevade noor helilooja 2015 konkursi võitja helilooja Kristel kolkaneni uudisteost. Võlumets. Idee, kellele üldse kirjutada, tekkis umbes pool aastat tagasi. Otsustasime, et kirjutame õuna kordele, aga klavessiin kuidagi ei, ei sobitanud minu mõtetega kokku ja siis ma asendasin klavessiini heliobjektidega. Nüüd peab siis Ene Nael mängima klavessiini asemel saekettaid. Reede. Tul toimus Solarise keskuses muusikaajakirjanduse-teemaline vestlusring, mille klassikaraadioga salvestas. See läheb eetrisse teisipäeva, 19. aprilli õhtul kell üheksa. Reede õhtul esinesid Estonia kontserdisaalis Tobiase keelpillikvartett ja Harry Liivrand. Kavas pealkirjaga Eesti heliloojat Berliinis kõlas Rudolf Tobiase, Arvo Pärdi ja Jüri Reinvere looming. Nädalavahetusel tuleb Viimsi Black Box siis ettekandele Ardo Ran Varrese lavaline serenaad. Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma. Jah, see oli umbes kaks aastat tagasi, ma mäletan, ma ladusin õues puid ja ma olen avastanud puude ladumine on väga meditatiivne tegemiseks, kuidagi selline sisemonoloog katkeb ja mingis mõttes nagu avatud intuitiivset tale ideedele. Ja siis mulle järsku tekkis selline väga selge visioon, et ma tahaksin teha sellist suurema mahuga heliteost, mille sisuks oleks öö või ööga seonduv, ehk siis varjud ja varjumängud ja sealt edasi arenes ka siis see mõte, et heli ja valgus, et kuidas need omavahel võiksid olla seoses, et partituuris ma olen lõpuks kirjutanud ühe osa, kus mul on väga selged juhised, mida valgusrežii peab tegelema, kui neid noote mängitakse. Et ideaalis oleks võib-olla terve teose niimoodi kirjutanud. Aga ma ei oska veel muidugi tunniajane teos, mida mängivad pillimehed, aga me ei kuule ühtegi Helivad, me näeme ainult valdaksid. Muljeid Eesti muusikapäevadelt kuulete juba järgmises helikaja saates nüüd aga uudiseid mujalt maailmast. Nelevasteinfeld. Muusikauudised maailmast muusikauudised Läti akordionist, Ksenja siid ärava sõlmis lepingud Deutsche grammofoniplaadifirmaga ja tema debüütalbum ilmub tänavu kolmandal juunil. Plaadi temaatikaks on värske pilk Carmenile ja plaadil on George Bizee muusikale lähenetud, kasutades nii Ladina-Aasia-Euroopa kui Põhja-Ameerikas stiile. Sama sisuga kontserttuuri alustab Ksenja siidrova Euroopas ja Ameerikas juba aprillikuus. Siider. Ava sõnul on Carmenit tegelaskuju võlunud teda juba varasest noorusest ja nüüd tahaks ta omalt poolt lisada Bizee muusikale uue vaatenurga. Akordioni ei pea hingama sel moel, nagu teevad seda lauljad ja seepärast pole siider oma sõnul akordionistid ka erinevalt lauljatest mingisuguseid füüsilisi piiranguid, et seda muusikat väga mitmekesiselt ja virtuaalselt esitada. Brüsselis 22. märtsil toimunud terroriakte ei jätnud puudutamata ka muusikuid. Viimati uuendatud hukkunute nimekirjas on teiste seas ka 29 aastane belglanna melanidefiis, kes hukkus metroojaamas toimunud plahvatuses. Defiisi tegutses barokkviiuldaja ja produktsioonifirma juhina iseseisva plaadikompanii Saipress Records juures. Samuti töötas ta Internetiportaali foorumoopera heaks, mis on tuntud eelkõige arvustuste poolest. Belgia muusikamaastikul oli tegemist kõigile tuntud muusiku ja muusikakriitikuga. Leipzigis anti välja Bachi medal ja selle pälvis tunnustatud 61 aastane Hollandi bass Peterkopis, kes on salvestanud pea kõik Johann Sebastian Bachi bassipartiiga. Vokaalteosed. Koojan teinud tihedalt koostööd ka selliste artistidega nagu Phillip herwege ja Mazakis Suzuki. Sel kevadel lõpetab Peeter kui juures oma õpingud ka eesti tenor Endrik Üksvärav. Dmitri haarastovski on ajukasvaja ravile vaatamata heas lavalises vormis ja aprilli algul võtab ta Neljast kontserdist koosneva turnee. Harrastovski esineb Budapestis Lapportoki rahvuslikus kontserdisaalis kraatsi music, Feraini saalis Viini kontserdimajas ja lind Sis asuvas piruckner Houssis. Möödunud nädalal anti dirigeerimise vallas välja mainekas George Zolti nimeline preemia, mille pälvis noor dirigent Karina Kannel lakkis, kes tegutseb hetkel teist hooaega Dallase sümfooniaorkestri abidirigendina. Karina kallellakis dirigeerimist. Kunsti tunnustati ka ooperimuusika valdkonnas. Kannel laki seal maailmas viimasel ajal üks enim tähelepanu pälvinud noor naisdirigent. Ta on lõpetanud Göttise muusika Instituudi viiuli erialal ja saanud dirigeerimisest magistrid raadi Juljardi muusikakõrgkoolist. 2016. aasta suvel on kannel lakese Lees debüüt Detroidi sümfooniaorkestriga. Samuti osaleb ta festivalil. Mustla. Mozart juhatab oopereid Itaalias. Lõpetuseks üks Eestiga seotud uudis. Kolmandal aprillil juhatas dirigent Erki Pehk eesti muusikat Kiievi filharmoonias ja Taali kammerorkestrile Kiievi solistid. Eeskavas olid Heino Elleri viis pala keelpilliorkestrile Arvo Pärdi tri saagion, Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile. Kontserdil muusikalised dialoogid Ukraina, Eesti kõlaskadordake Mitsu ja bee labortaki muusikat. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri uudised on seekord rahvusvahelise mastaabiga. Nimelt naases rahvusorkester õnnestunult kontserdireisilt Lätist ja Leedust. Neljapäeval, 31. märtsil esines ERSO koos pianist Kalle Randaluga Riia suurgildi hoones. Lõunanaabrid kuulsid Arvo Pärdi kantud Benjamin Britteni mälestuseks Beethoveni neljandat klaverikontserti Rahmaninovi esimest sümfooniat. Orkestrit juhatas peadirigent Neeme Järvi, läti helilooja juulis Karlson. Siia jaoks oli kontsert kui naasmine noorsoo. Minu hea sõber oli Lepo Sumera. Tutvusime esimesel ülikooli aastal ja oleme koos veetnud palju aega nii Lätis kui Eestis. On väga kahju, et ta ei ole enam meiega. Mäletan hästi ka noort Kalle Randalu. Ta oli nii väljendusrikas andekas ja artistlik pianist. Teda kanti juba siis kätel ka noorest Neeme Järvi avaldus, laiahaardeline ja energiline, tulevane suurmeister ja nüüd ma kuulan neide, tunnen, et mul jääb nende esitas kirjeldamiseks sõnadest puudu näiteks Beethoveni klaverikontserdi teine osa, kus ei ole sugugi nii palju noote. See oli niivõrd tähendustest täidetud, et see kõlas nagu mõne moodsa klaverikontserdi aeglane osa. See muusika viis meid läbi erinevate ajastute. On raske uskuda, et helilooja kirjutas selle peaaegu kurdina. Kõik see viis mind omamoodi ajarännakule. Armsad mälupildid ja tänapäevane, värvikas ning tundlik musitseerimine. See oli minu jaoks hindamatu õhtu. Juuris Karlson jäi Eesti, Läti ja Leedu orkestrivahetuse projektiga väga rahule. Läti muusikatudeng Taavis Engelis kuulis sel õhtul Neeme Järvi esimest korda. Engel imetles väga Arvo Pärdi teost Benjamin Britteni mälestuseks samuti Rahmaninovi esimest sümfooniat. Kogu kava oli tema hinnangul väga hästi kombineeritud. Eesti riiklik sümfooniaorkester on kontserdireisilt tagasi kodus. Täna üheksandal aprillil aga esineb Estonia kontserdisaalis Läti rahvusorkester Andris Boga juhatusel. Beethoveni viiulikontsert D-duur Petris värsksi lauda ning Šostakovitši esimene sümfoonia soleerib viiuldaja Eva pindere ristel publiga Šaet. Maestro Neeme Järvi. Viiuldaja käis ka Riias ERSO kontserdil ning oli sellest vaimustuses. Liiga ja eelmise nädala suursündmuseks oli Tallinn Music Week, kus tegeleti paljude erinevate teemadega. Muuhulgas püüti heita pilk klassikalise muusika tulevikku. Ülevaate teeb toimetaja Johanna Mängel. Eelmisel nädalavahetusel pes tervelt nädala jagu väldanud linnafestival Tallinn Music Week, mis tõi üle kogu linna 52-le lavale esinema üle 250 artisti 30-st riigist. Aga lisaks muusikale pakkus festival mitmekülgset avastamist ka linnaruumi, arhitektuuri, filmikunsti, toidu ja avalike vestluste näol. Tallimees kõigi raames toimusid kahel päeval konverentsid Kreitzeviti tšauhh. Foorumil käsitleti laiemalt ülemaailmseid aktuaalseid arutluspunkte ja räägiti sellest, kuidas maailma paremaks muuta. President Toomas Hendrik Ilves meenutas konverentsi avakõnes nii novembris Pariisis Igosofte metal kontserti tabanud terrorirünnakut, kui hiljutisi Brüsseli sündmusi. President Toomas Hendrik Ilves kõneles Credit Hewitti for change foorumi avakõnes Pariisi terrorirünnakust Iigosoftest metal'i kontserdil. 89 inimest, kes kuulasid seda esoteerilised bändi Igosoftest metalit tapeti terroristide poolt. Need olid inimesed nagu teie ja mina inimesed, kes kuulasid teistsugust muusikat kui tavaline raadiojaam edastaks. Mina oleks olnud sellel kontserdil, kui ma oleks olnud sel ajal Pariisis. Usun, et ka paljud Tallinn Music Weeki külastajad. Ent Tallinn Music Weeki Gravity Friends foorumil arutleti ka näiteks, kuidas loov mõtteviis saaks muuta ühiskonda neljanda tööstusrevolutsiooni eel. Välja kostusid ka mõtted, et kultuuri saab kasutada maailma paremaks muutmiseks või et loovus on see, mis aitab mõelda raamidest väljapoole. Festivali kahepäevasel rahvusvahelise muusikatööstuse konverentsi diskussiooni paneelidest olid keskseteks teemadeks muuhulgas muusikanõustajate roll, hittloo, anatoomia, intelligentsed brändid ning sõltumatut plaadifirmade ja plaadiarvustuste tulevik digiajastul või arutelu Lähis-Ida nüüdisskulptuuri tuleviku üle. Klassikalise muusikapaneel arutles selle üle, kuidas kaasata rohkem publikut. Üks kõnelejatest muusikaagentuuri Chambureks omanik Nick hoob tõi välja mõned klassikalise muusika lihtsustatud klišeed, mis võivad takistada publiku kasvu. Mõnede klišeede na Tõnnikhob välja, et muusikud riietuvad nagu kõrgklassi teeniaskond. Dirigent, kes ei ütle publikule ühtegi sõna, on just kookonis ja viib läbi imeliku rituaali. Sealjuures ei kohta me peaaegu üldse naisdirigente noodilugemine, katkestab suhtluse publikuga ja takistab esinemisinterpretatsiooni ja väljendusviisi. Klassikalise muusika kontserdipaigad on lämmatav keskklass. Ja tavaliselt on surnud helilooja vastu palju suurem autoriteet. Nick hoob jätkab klassikalise muusika Kišeedega öeldes, et harjumuspärase juurde jäämine tähendab tihtipeale turvalisust. Teistsugune olla tähendab aga võtta riske ei olla, individuaalne. Repertuaar on tihtipeale etteaimatav või siis põnev ja fantaasiarikas. Visuaalsed projektsioonid klassikalise muusika kontsertidele ei sobi. Loomulikult on seal ka maitse asi, aga pigem tundub see olevat üks lihtsamaid viise, kuidas muuta klassikaline muusika ka uuenduslikuks. Sellised olid muusikaagentuurid John poeks omaniku nik hoobi mõtted Tallinn Music Weeki kahepäevasel rahvusvahelisel muusikatööstuse konverentsil. Aga diskussiooni paneerides osales ka dirigent Kristjan Järvi kellega rääkisime dirigendi rollist innovaatori visionäärina. Innovatsioon on lõpmatu asi, innovatsiooni töö iseenesest ei ole tööd, see on üks niisugune mõttelaad, mis tegelikult peab ja ulatub inimestele, mitte ainult sõdadesse ja mõtetesse, aga see tekitab niisuguse voolu, mis tegelikult annab, mitte ainult inspiratsiooni. Aga nakkab inimesi ise võtta niisugust samasugust positsiooni, pluss nende osavus, leidlikkus ja tahe midagi luua ja paremat teha maailmas tekitab nendest eesvedajad ja ma arvan, et see iseenesest dirigendile, kui seda ei ole, siis ei olegi mitte kellelegi seda. Kõikidel peaks olema ja peamiselt dirigendina. Mina naudin igat momenti oma elust, sellepärast me üksgisid maailmast eluga, ei pääse sõna. Ja kui meil see perspektiiv on neil olemas, siis me peame tema terve elu tegelikult sellele, et mitte ainult olla aga absoluutselt teadlikult olla siin ja teha nii palju, kui saab kõikide meie jaoks tegelikult see on just see geniaalsus, selles rohkem sa annad rohkem, sa saad. Inspireeriv oli see paneel Ahamdi ja presidendiga, eks ole, see oli väga, mitte ainult huvitav, aga see pani mõtlema ja tegelikult nagu meil kõikidel on erinevad vaatevinklit interpretatsiooni taga tegelikult sama soov samu asju läbi viia ja tegelikult, et need on mõlemad õiged. Kui me saaksime kollektiivsu niisuguse arusaamisele Ühe pinnale, eks ole. Et me tegelikult kõik tahame täpselt sedasama asja ühiskonnana, siis tegelikult kõik muutub kergeks, täpselt nagu orkestris. Kui kollektiivselt kõik tulema kokku ühele pinnale, ühele arusaamisele, siis muusika tegemine on jumala kergena. Tänavuse Tallinn Music viigi üks kõrghetki oligi festivali avaõhtu kultuurikatla black boksis kus dirigent Kristjan Järvi juhatas klaaspärlimäng sümfonietta, ET soleerisid norra keelpilliduo Marie Hook on sammalsen ja maailmameistrist briti plaadikeerutaja Dioi mister Svitš. Eriliselt pälvis tähelepanu Briti crossover, helilooja ja Sergei Prokofjevi lapselapse Keybril Prokofjevi kontsertorkestrile ja plaadimängijatele mille järel ka dirigent Kristjan Järvi publiku tantsima ning orkestri improviseerima pani. Londonis resideeruv helilooja kuraator, produtsente tiitšei Keybril Prokoffem meenutab, et neljapäevasel festivali avaõhtul kultuurikatlas valitses tõeliselt imeline atmosfäär. Tallinn Music Week on helilooja Keib reprecoffevile jätnud väga hea mulje. Tema sõnul on siin väga erinevaid esinejaid ja suurepäraseid kontserdipaiku. Talle läheb väga korda see, kus muusikat esitletakse ja kas sellel kohal on ka iseloomu. See annab omakorda kuulaja kogemusele kõvasti juurde. Väga hea mulje jättis talle kultuurikatel, kus, et festivali avaõhtu ta leiab, et see on uus koht uue muusika jaoks, midagi sellist, kus ei tunne, nagu oleks jäänud kinni traditsioonilisse kontserdipaika. Prokofjevi lisab, et ka tema enda muusika esitamiseks on see kontserdipaik ideaalne. Samuti tundis ta ka, et muusikutele endile meeldis ja üleüldse oli siinne publik väga avatud ja otsis pidevalt uusi kogemusi, uusi helisid. Ent mida inspireerivat on helilooja Keybril Prokohvem Tallinnasse kõigilt leidnud? Kohver meenutas inspireerivaid festivali kontserte Mustpeade majas, kus ta avastas tõeliselt põnevat esinejat, klassikalist elektroonikat ja folkloori ühendavat Rio eeter mille kontserdi ajal oli tunda, kuidas publik sellesse sulandus. Ja see on helilooja sõnul üks tõeliseid muusikarõõme. Samal õhtul esines Mustpeade majas ka Maarja nuut, kelle kontsert oli väga paeluv. Kohvem märkased paljudel kontsertidel. Festivalil olid erilisel kohal valgustus ja videoprojektsioon ning seesugune kvaliteet võllustada. Väga. Üleüldse tunneb ta, et siin käib väga innovatiivne ja kaasaegne lähenemine muusikale. Talle meeldiks mõned eesti esinejatest ka Londonisse kutsuda. Ta on kindel, et sealsele publikule see meeldiks. Kokkuvõttes on ta väga õnnelik, et festivali külastas sest muusikaarmastaja ja heliloojana tunnistasin tõelist inspiratsiooni. Ja samas oli tore näha, kuidas kogu linn ühtäkki kokku saab. Abiparkija GPL Prokofjevi loodab tagasi tulla juba järgmisel aastal Tallinn Music riigile. Siis aga testitud see kavaga. Üheksas Tallinn Music Week toimub 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel, 27.-st märtsist teise aprillini. Tallinn Music Weeki külastas Johanna Mängel. Liiga ja laupäeval, teisel aprillil esietendus Tartu Vanemuise teatri väikeses majas tänadonitseti ooperis Chadi lammer Moore. Operali lavastanud Roman Hoven pitser. Kunstnik oli Loispaan ja valguskunstnikul Schneider. Laulsid Henrietta banne Hanssen, Janis Apeinis, Federico Lepre Hermann kolaami, Märt Jakobson, Karmen Puis ja Rasmus Kull. Vaimu kehastas Marika haidla. Vanemuise teatri koori ja orkestrit juhatas Paul Mägi. Etendusel käis ooperikriitik Eesti kultuuriatašee Berliinis, Harry Liivrand. Saksa lavastaja Roman pitsar on teinud ju omamoodi stiilis lavastuse, tal on oma selge kontseptsioon, on läbiv idee, see kõik on läbi lavastuse loetav, see on ju väga suur pluss. Hoven pitser on ohjanud seda kontseptsiooni väga kenasti ja ta jõuab lõpus välja isegi Quentini, mis on ju väga tore ning lavastuse kaalukamad rollilahendused on külalislauljatelt. Kuid samas on loomulikult selles lavastuses ka mõningaid küsitavusi minu jaoks ja võib-olla kõige suurem asi on, on selle tüki eklektilisus ning ka lauljat, psühholoogia avamine. Et miks just sellised rollilahendused, kastandroi lahendused nüüd vastavad sellele kontseptsioonile, mida lavastaja on tahtnud läbi viia? Kui me mõtleme kõigepealt nendele tavalistele võimalustele, mõtleme selle vana Tartu saksa teatri või siis väikese Vanemuise lavale, see on tegelikult ju väike kammersaal. Et kas lavastaja on suutnud seda lava kasutada 100 protsenti, et me võime öelda, et see oli super tulemus? Mul on tunne, et ei suutnud väga sest tal ilmselt jooksid kokku erinevaid ideed koostöös siis kunstniku roispaaniga, eks ole. Ja valguskunstnikul Ulrich Schneider ka, et kuidas seda kõike installeerida, kuidas seda kõike lavastada dünaamilise tegevusena lava peal. Kuid see, see lavapilt ei hakanud tegelikult tööle, seda põhjusel, et erinevad elemendid ei olnud omavahel õiges kooskõlas, et ühelt poolt taheti luua seal atmosfäär mingisugusest gooti lossist Šotimaal, teiselt poolt aga toodi tegevus ju läbi kostüümide tegelikult ju kaasaega. Me nägime seal just nagu moede fileed sõjaväevormist inspireeritud kostüümi demonstratsiooni kuid samas tekkisid küsitavused, et miks üks või teine kangelane on niimoodi riietatud ning miks laval samas on niivõrd väikese butafooria kujul üles ehitada mingeid keskaegseid gooti lossi mis tegelikult ei hakka lauljat tegevuse käigus eriti tööle ja mis mõjub võib-olla liiga lapsikuna. Ja sellised elektrilised kooslused mind pigem häirisid, kui aitasid mõtet, nagu täpsemalt esile tuua. Ja sealsamas ka kostüümides oli ju eklektika, et need renessansiaegsed, kraed ja samas siis kooril küll vaheldumisi jalas rohelised tennised ja siis vahepeal oli neil sellist inglirüüd meenutavad valged hõlstid ja seljas tumerohelised plastmassist tiivad. Ja võib muidugi öelda, et näiteks õpetaja rollis esinenud Märt Jakobson, kes nii-öelda pildist pilti järjest tugevamaks läks, ma korraks tulen siin juba osatäitjate tööde juurde oli riietatud šoti seelikus, aga siin tekib küsimus, et, et miks vaimulik on riietatud šoti seelikus ja küll šoti seelik võib iseloomustada šotlaste aga selles kontekstis ta ei mõjunud just väga veenvalt ütleme nii. Ja samamoodi näiteks siis ütleme õuedaami miniseelik, et miks peaks olema just siis selline, eks ole, kui chia on riietatud eriti pikka kleiti, eks ole, oli tunda seda, kuidas kunstnik on püüdnud anda lavastusele visuaalselt efektset plaani aga see visuaal ja ei hakanud omavahel tööle. Ja noh, seal oli päris olulised elemendid olid siis nagu need nii-öelda see võib olla ka seostub minu jaoks kohe sellise õudusfilmi esteetikaga, ühesõnaga tegelastest olid olemas nukud, et väike Luczia siis mängis endakujulise kokku ja üks Arvikuga. Ja sinna oli lavastaja toonud siis juurde ka sellise plaani, etenduse algaski nii-öelda väikeste tegelastega väikele chia väike, et Kardo ja väike Enrico mängisid ja mille käigus siis Lucia enda vend Enrico üritas siis teda kas seksuaalselt ära kasutada või igatahes Vägivaldne tema vastu olla ja Kardo siis seda pealt nähes kaitses Luczjateks sellega oli antud siis mõnes mõttes see võti etendusele. Täpselt need nuku kosjasümbolid jäid sinna nagu terve etenduse vältel. Just nagu lapsepõlvesümboolika, eks ole, ja, ja võib-olla mis sümboliseeris siis Luczia selliseks ütleme, laps naiseks jäämist teatud määral. Aga see intsesti sissetoomine kohe alguses, mis teatud nüanssides tegelikult läbis tervet etendust, eks ole, venna ja õevahelistes dialoogides see oli täiesti kandev teema ja see põhjendas kaera, miks Luczia tegelikult nii allaheitlik oli ja miks ta venna käsule ikkagi alla andis, lõpuks, eks ole. Ja kõik need kehalised kontaktid nende vahel, need olid kõik väga hästi välja mängitud ja töötasid kuni lõpuni välja. Ja need, ilmselt lavastaja oli üritanud tegeleda selliste alateaduslike asjadega, et see minu jaoks sümboliseeris seda ka see nii-öelda purskkaev, mis oli lava keskel, mille avamiseks chia siis alati pidi lahti kangutama sellised rasked krägisevad arhailised luugid. Et see on kuidagi väga Jungilik sümbol, millest siis alati ilmus välja ka vaim. Marika Maidla poolt mängitud vaimud oli teose sisulises plaanis täiesti kandev roll. Tihtipeale on ju nii, et kaasaegsetes lavastustes tuuakse mängu mingisugune uus tegelane füüsilisel kujul ja see justkui illustreerib siis pantomiimi kaudu, eks ole, mõne laulja või on see lausa mõne ansambli mingit tegevust, eks ole, mingisuguse muu füüsilise tegevuse kaudu ta mõjub justkui kunstnikuna. Aga seekord oli see väga õigustatud ja väga hea, sest vaim näinud mingis väga loomulikult ja ta ei mõjunud kunstlikult. Marika haigla miimika, tema poosid Temasestikulatsioon sest vastas väga hästi nii-öelda meie ettekujutusele ühest vaimust, kas ta tuli siis kardina tagant või kusagilt mujalt, eks ole sinna lavale, aga see, kuidas ta Lucia tegevuse ja laulu ajal siis see oli väga mõjuv ja tõesti täiendas lauljatari ennast. Aga kui me lähme nende tegelaste juurde nüüd peaosaliste juurde, siis võib öelda ju seda, et ühelt poolt, et vaat kui kahju, et jälle välismaised jõud tulid ooperit tegema. Aga teiselt poolt oli ju solistide valik tugev ja ka põhjendatud ja, ja väga huvitav, kui me võtame nüüd chia, keda mängis sistanid sopran, eks ole, Henrietta Bonda Hansen siis vokaalselt suutis ta oma osa kenasti ära laulda ja võib öelda ka tema poole. Ta on tark laulja, et ta arvestab väga hästi oma oma häälevarusid oma hääle võimalusi. Kahjuks aga oli ilmselt lavastaja soovil ikkagi talle jäetud võrdlemisi passiivse ja vähe dünaamilise tegelase roll. Ja see mõjus natuke üheplaaniliselt, et kohati oli mul seda vaadata nii-öelda igav, aga ma loodan, et võib-olla ka lavastuse käigus siiski temasse tuleb ka rohkem sellist elujõudu ja liikuvust sisse. Ütleks, et minu jaoks oli küll Federico Lepre vokaalset võimekust, et Kardo jaoks otsekui loodud Ja temas oli ikka teatud karismaatilisust, mis väga hästi tõi teda kui esimest armastajat tegelikult, et ju välja. Aga võib-olla ta jäi siiski lauljana ka natukene ühepäevane viisakas, et ma oleks soovinud rohkem mingit kirge, rohkem mingeid varjundeid, tema hääles. Aga Kardo mängis põhimõtteliselt hästi ja tema puhul oli tunda ka, et ta proovib avada selle rolli psühholoogilist poolt, et see ei ole mitte lihtsalt üks lavakuju, kuid nii-öelda täispanga minu jaoks võitis ikkagi Enriko osatäitja jaanis Abdeenis Lätist, sest ta laulis ja mängis võrdselt ja oli ka väga karismaatiline laval oli väga huvitav vaadata, kuidas ta pani tegelikult ka teised endaga koos ansamblis mängima või kuidas teised ka elavnesid, tema lavale tuleb. Ja terve tema rollisooritus oli minu meelest viis pluss. Aga väikese lühikese rolli, mis on nüüd ainult seti poolt ka sellisena ju loodud, eks ole. Lord Arturona pani ennast vaatama German Holaami Vanemuise koorist välja kasvanud sorist nüüd ja ei ütleks nii, et veel need mõned väiksed puudused kompenseeris seda suurepäraselt oma välise rolli joonisega. Aga temas on palju võimeid, nii et ootame huviga, mis tast edasi saab. Kuigi Eesti lauljatel ei olnud need kõige suuremad rollid, aga võib-olla natukene räägime ka neist Karmen Puis oli oma nendes vähestes vokaalsetes partiides väga veenev, väga hea. Aga kahjuks oli ta lavastaja poolt 1000. Vabandust, et ma niimoodi ütlen, peamiselt laval seisja roll ja see ei olnud nüüd küll hea lahendus. Tra saanud leida rohkem mingit tegevust või siis pigem ta nii-öelda lavalt ära viia, et ta mitte lihtsalt ei seisaks seal ruumi täitena. Ja kui me võrdleme näiteks nüüd nor mannat laulnud Rasmus kulliga, siis kull ei ole vastupidi, oli mõeldud väga liikuvaks tari, selline kiire, igal pool justkui olev intrigant ja isegi tema puhul võiks öelda nii, et tema oleks võinud olla mõnes kohas võib-olla rohkem varjatum. Ma isegi julgeks arvata, et natukene vokaalne pool kannatas. Täpselt, ma arvan täpselt sedasama, aga tegemist on ju väga perspektiivse lauljaga ja ma arvan, et härra kullil on tulevik Vanemuises veel ees, nii et siin ei ole selles mõttes kahtlusi. Märt Jakobsoni puhul ma juba ütlesin, et minu jaoks alguses ta jäi natukene liiga tuimaks, aga pildist pilti toimustama sain areng ja teises vaatas, olid väga hea väga kanda, mängis oma oma rolli välja. Kusjuures siin oli lavastaja minu meelest teinud väga huvitava lahenduse sellega, et ta oli andnud Raimondole. Ühelt poolt intricandi ja teiselt poolt siiski oma õpilast armastava rolli, et ta olnud lahendanud selle üheplaaniliselt, nagu tihtipeale me näeme, vaid ta tõi ta sellisesse psühholoogilisse karakterisse ja näitas teda selliste inimlike tunnete vangina. Ja mulle see meeldis. Orkester oli väga tubli, ei ole mingit kompliment, vaid ma arvangi, et Vanemuise orkester andis ennast seal õhtul, mida seal parima ja oli väga kauneid kohti, mille puhul võib öelda, et Paul Mägi näitas ennast suurepärase romantilise muusika tõlgendaja edasiandjana ja, ja suts orkestrist, nagu, nagu välja võluda. Tõesti need parimad osad helitaks teises vaatuses väga hea. Ja mulle meeldis ka avamängu suhe selle sissejuhatava stseeniga, mille lavastaja oli sinna loonud, eks ole, kus on see lastemäng, et see mõjus väga hästi tervikuna, et see ei kukkunud ära avamängu seest, et sa nägidki, et laval toimuv tegevus ja see kõik kuidagi sellest muusikadünaamikast just nagu kantud, et see oli väga huvitav. Väga sageli Eestis on paraku nii, et kui on esietendus, siis ei ole olnud piisavalt aega, et suuremaid ansambleid vajalikul hulgal harjutada. Kuidas need ansamblid koos püsisid? Ja, ja ütleks nii, et mõni ansambel oli vähendanud suhteliselt igavalt suhteliselt tuimalt, aga mis puudutas muutuste lõpp, sest need olid väga hästi välja toodud ja, ja muidugi finaal oli efektne Taripvandiga ja mis mõnede ansamblite puhul jäi silma, et tegelased ei suhestu mitte teineteise või üksteisega, et nad ei kõneta teineteist, vaid nad pigem laulavad just nagu saali. Et puudust, tegelaste omavaheline suhtlemine laval. Samas jälle mõned stseenid olid väga loomulikud ja just omavaheline suhtlemine laval ma mõtlen silmside Kehakeel, kõik see näitab seda, et tegelased tõesti mängivad teineteisega, laulavad teineteisele. Jah, Lucia Kardo, esimene duett oli minu arvates küll selles mõttes ääretult tugev, et see kuidagi ma tundsin seda nendevahelist sidet. Täpselt samad sõnad ja ütleme, väga hea oli ka suurem ansamblisse koos kooriga, kus siis Arturo tuleb alles ennast tutvustama. See oli väga-väga hea. Ma ütleks kokkuvõtteks, et Vanemuise kohta tugev saavutus ja minu meelest peab Eesti ooperiteater kasutama välislavastajaid tuua värsket verd meie edendustesse ja, ja ka meie publikule ja kindlasti ka selles Vanemuise lammermoonis on ka meie publikule palju uut ja õpetliku. Ja on huvitav vaadata, kuidas kas sedamoodi saab seda kuulsat romantika teostaks lavastada, sest ta ei ole ju mitte nii traditsiooniline. Vanemuisel lammer Moore etendub ka sügishooajal ja siis saavad võimaluse end näidata eesti solistid peos ilutšieti Kardot laulavad Pirjo Jonas ja Reigo Tamm. Esietenduse järgseid mõtteid jagas Harry Liivrand. Liiga ja kolmapäeva õhtul esines Mustpeade majas ansambel Hortus Musicus Andres Mustoneni juhatusel. Kavas olid kirglikud laulud ja tantsud. Seitsmeteistkümnendast sajandist. Kuulsime fresko Paldi, Adriano, bankeeri, Claudio Monte Verdi ja teiste heliloojate muusikat. Palusin kontserti muljeid jagada laulja Aule Urbil, kes läks kontserdile teadmisega, et kõlavat muusikaajaloo ühe suurima kire mõrvari suvaldada fenossa Madrikkalid. Aga kontserdi kava oli vahepeal muutunud. Tšehhi soldat jah, ei olnud, ta võib-olla oli vaimselt, oli kohal, töödema aja ajastukaaslased said esindatud kontserdil ja et sellest kontserdi pealkirjast veel, et armastus ja surm. Et kui esialgu tundub, võib-olla sünge võitluse surm seal pealkirjas, siis aastaid tagasi kooris lauldes ja meil oli just Madrigali kava. Kui Toomas Siitan tuli meid aitama, et aru saada selle aja muusikast ja, ja võib-olla selle muusika sõnumist. Et siis temal tõi sisse sellise mõtte, et tol ajal see surm võib-olla ei tähendanudki päris surma, et tol ajal see võis tähendada hoopis kehalist ekstaasi ja sellisel juhul armastus ja surm sobivad omavahel veelgi paremini kokku. Hortus musicus oli kutsunud soleerima Rahvusooper Estonia solistid Helen Lokuta, just et see oligi nagu selline Mustonen, muusa kontsert. Kui tavaliselt Andres Mustonen ikka ise värvika kujuna on justkui solist ja siis tema kaasmuusikud, siis seekord oli ta sellise sellises tagasihoidlikus ansamblist sti rollis küll jälgis vahepeal sellise õpetaja pilguga lauljaid, aga oli siiski selliseid tagasihoidlikke kutsunud särama sinna kontserdile hoopis Helen Lokuta. Ja Helen sai selle särava rulliga seal kontserdil ka hakkama. Väga hästi. Ta tõi sellist helgust sinna sinna ruumi, kuigi tema igapäevatöö on ikkagi seotud ooperimajaga, aga on ta ju solistina esinenud ka mitmetes Hendeli ooperite seasestiinseti, talle võõras ei ole. Kuna tõesti tegu ei ole igapäevaselt vanamuusika või barokkmuusikaga tegeleva inimesega, siis kiidusõnad kindlasti Helenile. Ja ausalt öeldes olen ise kuulnud teda endale ooperis ja Julius tseesar ise mitte just suuremas rollis, vaid ühe korra tegi Sesto rolli, mis on siis püks roll ja, ja minu meelest oli ta selles väga veenev, aga kas see eeskätt laulistasis soolosid koos instrumentidega või siis tekkisid ka sellised ansamblid koos Hortuse lauljatega jääteta esineski solistina, aga olid ka siis laulud, et mis olid kirjutatud neljale Häälele. Olid ka duett, kus laulsid Hortuse enda solistid, aga nii solisti kui asemel ansamblist Stina kõla, seal on väga hästi ja teised lauljad ka, teistel muidugi vanamuusikaga kokkupuude on ju tihedam ja, ja see oli oodatav, et nii hästi kõlavad. Sa maisitsi sõnad kõla ja sellega ei saa ma kohe mitte kuidagi jätta küsimata, et kuidas seal Mustpeade maja saalis kõik see kokkukõla, sest me teame, et see on akustika võib-olla teatavate koosluste puhul sarnaneb natuke liiga palju vannitoaga. Kaja on seal muidugi olemas, aga selle muusika puhul nagu see ei hakanud häirima, sest ma arvan, et tol ajal seda muusikat esitati ka suhteliselt kivistes hoonetes või kus need pallid võisid toimuda. Et see pigem tekitas sellise kujutluspildi, et et kui nad sisenesid sinna, siis Heleni olekski nagu tulnud palli kuningannana ja, ja kosuma. Õukonnamuusikutega ja kohe algabki tantsupidu, sest esimene esimeseks looks oligi hoopis instrumentaalpala ja pillimehed said ennast kohe hästi soojaks mängida ja natuke rohkem kõla anda. Et kui lauljaid, saadet, et siis oli selline rahulikum ja vaiksem saada, et et see mõjus selles ruumis väga hästi. Nii et siis pigem oli see kontsert siiski sellises ülevas meeleolus, et seda armastust ja võib-olla sellele järgnevates surma võib-olla nii palju ei olnudki. No vot jah, et 16-st sajand seal oli palju sõdu ja ka inimsuhetes, ma arvan, et oli see päris sünge aegadel, kuidas kuidas inimesi koheldi ja kuidas suhteid suhtedraamasid lahendati, aga muusika isegi kui need on kurva sõnumiga laulud, nüüd ikkagi kuidagi ei mõju nii kurvalt, et üldine meele meeleolu oli siiski rõõmus, et Hortus Musicus ja Helen Lokuta ja need on nagu kaks sellist garantiid, et ilma, et see oleks seal seal kontserdil käinud, siis sa tead, et nad pakuvad kvaliteeti. Et ja Hortus kindlasti alati loob sellise meeleolu, see nende kontserdid. Sa ei lahku ilma positiivse tundeta. Hortus musicus on ise ka öelnud, et Andres Mustonen siis eelkõige, et et nemad ei teegi autentset, vana muusikat, et nemad teevad seda praegu elavatele inimestele ja nad teevad seda veenvalt niimoodi, et mina usun neid muusikutena. Hortus musicus el lasi end veenda metsosopran Aule Urb Kaja. Tänavu veebruaris toimus Eestis maailmakuulsale heliloojale Kaie Saar Jehoovale pühendatud festival. 15. märtsil tuli aga Amsterdamis esiettekandele Saario uudisteos õmblile saun. Mainz, mida eesti keelde tõlgitud ei ole, aga võiks tõlkida, et jääb vaid kõla. Esa Baundi tõlgitud jaapaniinoo. Teatri lühivormid seadis ooperipäraseks ja lavastas Petschest sellers. Etenduses tegi kaasa saari ahaa, nii-öelda ju interpreet Camiila hoittenga erinevatelt lötidel niikleinian, mängides mitmeid löökpille ja kangan randa, mängis kandleid Duda kvartetti ja neljast Hollandi kammerkoorilauljast moodustatud koori juhatas Andrei Ryder peaosa vokaalpartii kirjutas Saaria haa Philips aruski kontradenorile. Bassbaritoni laulis demon Tins. Amsterdamis käis etendust vaatamas muusikateadlane Sandra Kalmann. Saarjahu, kes ju väga armastab igasuguseid põnevaid elektro, akustilisi sound, ehk nii et tegelikult oli ta selle väga põnevalt ära sünteesinud mitte seda küll kasutanud selliselt, et see oleks kogu aeg nagu kuidagi väga elektrooniline ei teatavad sellised, kas siis lauselõpud või siis mingisugused muusikalised lõigu lõpud olid siis kuidagi võimendatud selle elektroonikaga ajasel akustikaga, mis siis tõesti pani selle heli nii lauljate kui ka sest nende instrumentide heli justkui seal saalis ringi käima, et see tekitas väga müstilise kõla kokku. Niiet selles suhtes ma arvan, et võib-olla ka midagi uut Saari Aho muusikast tegelikult, et just, et kasutada ära sellist suurt saali. Ta on valinud siis välja kaks sellist 13. sajandi sen meistri lugu, sellised mõistoloodia. Kas ma saan õigesti aru, et seal laval võib-olla isegi päris sellist narratiivi ei tekkinudki või kuidas kuulaja-vaataja seal kohapeal seda tajus? Tegelikult üldse peab? Vaat ma seda tausta, et mis teater on vist teatrist, on nii-öelda see vana jaapani, no teater, eks ole, millest ta siis võttis aluse? Ma ütleksin niimoodi, et kui lugeda läbi see narr tiiv, mis siis tõesti on selline väga lühike. Aga seal on selline oma idee kummaski selles lühiooperis täiesti olemas, eks ole, siis kuidas saalis mõjus. Ühtepidi väga püüdsin kogu aeg olla selles kinni, et mis see nii-öelda see libreto on, aga teistpidi see Saaria muusika viis kogu aeg justkui sealt sellest põhiloost väga palju kaugemale ja ja ta pani tegelikult, et väga mõtlema üleüldse käisite väga sügavatele, elub kaasideedele headus, andestus, mitte omakasu püüdlikkus ja võib-olla tagantjärgi veel korra nii-öelda seda Libretut mõlema oopri puhul läbi lugedes, et siis võib-olla see hakkab justkui kinnistuma, aga saalis olles seda niimoodi otsa vaadates see nagu niimoodi väljatesti ei tulnud, pigem võib öelda, seal oli justkui kaks maailma. Ta oli väga põnevalt valinud need hääleliigid, eks ole. Et üks on justkui bassbariton siis ingellik kõrge kontratenor, eks ole? Just sellise kahe maailma kahe erineva dimensiooni vastandamine, see oli võib-olla see, mis jäi kohe meelde. Noh, võtame näiteks kas või selle esimese loo inglise keelde on see tõlgitud Ulve Strong siis jaapani keelest, kuna ma seda jaapanikeelset sisu ei tea, siis ma ei oska nüüd öelda, et kuidas täpselt seda peaks eesti keeles nimetama. Aga mis seal laval toimus või kuidas see visuaalne pool muusikat toetas? Kui nüüd rääkida sellest visuaalsest poolest, siis see lavakujundus oli äärmiselt minimaalne, olulisel kohal olid just nimelt need kaks lauljat, isegi see nii-öelda see väike vokaalkvartetiga või väike koorikene oli asetatud orkestrisse. Jah, neid oli mingil määral ka nii-öelda ära lavastatud, et kui oli nende kord laulda, siis nad seal kätega said mingeid žeste või kehaga kuidagi liigutada. Aga pigem ma ütleksin, et võib-olla seda ei oleks isegi vaja olnud, sellepärast et see, mis seal laval toimus, et kaks lauljat pluss, siis seal oli üks selline suur-suur, abstraktne lõuend siis justkui poolitas seda lava visuaalselt, kui sa otsevaates nägid, et ühel pool siis tavaliselt oligi toodud, tal on Times, eks ole, kes siis seal eespool oli ja siis teiselt poolt justkui see müstiline hääl oligi siis sääraski, kes väga tihti oli just nimelt selle suure pannoo taga, aga teda oli alati näha sellepärast et temal oli see valgus sinna peale lastud, et nii, et kui ta selle prožektori poole kogu aeg liikus, siis ta, kas ta kasvas, nii, oli poole vaadates sellel lõuendil või siis väga põnevalt, kui ta justkui pidi jääma tahaplaanile ja kas või esimeses või tegelikult ka selles teises ooperis, kui oli vaja lasta laulda just nimelt nii-öelda selliseid pihtimuslike pooli välja tuua bassilauljat, siis ta nii-öelda kas siis hääbus või läks kuhugile tahapoole, nii et tema, see kuju seal prožektorivalguses läks väga pisikeseks väikseks seda oli mõlema ooperi puhul tegelikult ära kasutatud, isegi olite erinevad abstraktsed maalid seal ja lõuendit erineva suurusega, nii et kogu see visuaal allpool ja see lavastuslik pool, mis on ju nii minimaalsete vahenditega tehtud, et see kõik väga toetas mõlemat ooperit ka ma lugesin ka, et seal oli ka veidi kasutatud, no teatri esteetikat, kas ei olnud ka mitte üks tantsija laval vahest täpselt. Kui nüüd minna selle teise ooperi juurde, siis tegelikult oli seal ju selline naisingel, kes siis tuli oma seda uhket sulerüüd tagasi nõudma, sest et ta ei saanud minna ennem taevasse ja siis palub see lihtne Kalamees, kes mõtleb, et see võiks olla justkui tema perekonnareliikvia nii-öelda võib olla kas mingisugune jõukuse sümbol siis sellele väikesele, kui me kujutame ette seda ühiskonda ja siis ta palub, et ingel tale tantsiks. Loomulikult ei ole ju šarlovski see, kes peaks seal tantsima, võid seal väga põnevalt ja, ja väga loogiliselt lahendatud, et sinna on võetud just nimelt üks naistantsija, et samal ajal kui sars kius, kui laulab partiid tal on sinna kirjutatud selline väga kaunis lament, kus ta siis testi nutab taga oma sulerüüd nii-öelda ja samal ajal siis visuaalselt sinna lava kõrvale ja ka lava taha ja lava ette on siis toodud tantsijanna, kes siis kogu seda poolt, et tähendab kui me räägime Saaria ooperist, siis ma usun, et enamik inimesi ongi just tuttavad eeskätt tema selle maailma kuulsaks teinud Periga ehk siis kauge armastusega, mis nüüd peagi kammetis lavale jõuab. Kui sa nüüd peaksid sellega võrdlema, et kuidas sulle tundub, et kas sarja aha on jäänud just selle esteetika juurde? No ma arvan, et igav loovisik mingil määral hoidjakis astub kuhugile poole selle sammu, eks, aga minu meelest selline peategelaste selline sisekaemus või selline sissepoole vaatamine enda tunnete väljatoomine, sellised monoloogi vormis, see on tegelikult ikkagi jäänud, kuigi nüüdse praegune ooper võib-olla oleks isegi soovinud, et kummaski nii-öelda vaatuses kummaski selles lühiooperis oleksite võib-olla veel rohkem võinud tegelikult olla. Kuna see tema, selline Jaapani teema ja siin on toodud ka selline budistlik teema, siis see, kuna see minu jaoks on tegelikult võõras, ma ei ole väga selle maailmaga kokku puutunud. Et võib-olla ma oleks tahtnud natuke rohkem isegi, et oleks avanud läbi selle kahe peategelase sellist sisemaailma, et võib-olla oleks seda võinud natuke rohkem olla, seda, mida me näeme seal kauge armastus. No kohe peale seda esiettekannet kirjutas kriitik David Pineedo paht Räki portaalis, et tema jaoks oli see nagu selline tulevikuooper selline sisekaemuslikus, mis selles oli, mida sa siin mainisid, just tõi ka seda välja, et see on kuidagi hästi kujutlusvõimet virgutada. Mina olen ka selle poolt, et, et tegelikult kui me läheme ikkagi ooperisaali, siis meil ei pea olema kõik nii hästi produtseeritud sinna lavale, et me saame kõike visuaalselt ära näha ja siis justkui ära tunnetada, eks seeläbi kõik need sellised väga lihtsad süzeeliinid, et kui me nüüd ikkagi läheme vaatama ooperit, siis ikkagi sooviks, et pärast ooperivaatamist saaksime hakata mõtlema, et mida see mulle andis. See ei pea olema ju üldse kõigile üheselt mõistetav, absoluutselt mitte. Aga mina olen ikkagi väga õnnelik, et selles suunas liigutakse. Maria hoiu ka hakkas ooperit kirjutama, siis ta on ju ka ise maininud, et tema jaoks tundus ooper selline väga iganenud žanr, et seal on vaja midagi uut tuua. No muidugi see ooperi kui žanri selline iganemine, see on väga lai teema, sellest on väga palju polemiseeritud, eks ole, väga palju arutletud. Aga ma arvan, et sinnapoole võiksid tõesti kõik liikuda. Meie maailm, kus meil on nii palju seda sellist visuaalset poolt igalt poolt tulemas tänavalt, televiisorist ja igalt poolt mujalt, eks. Nii et võib-olla siis võikski ooperisaal olla see, kus me saaksime istuda ja muusika võtab meisse ennast ja me saame justkui enda sisse vaadata. Võib-olla meie ooperi publik veel ei ole selleks valmis, aga samas tuleb astuda julgeid samme, nagu nägime, kasvõi ja idalavastus, eks ole, mis tekitas väga põneva diskussiooni. Kes teine teemas? Saari aha uudis, ooperid žanremeins käis Amsterdamis vaatamas Sandra Kalmann. Tänases saates vaatasime tagasi Charly Music võigile. Kuulsime muljeid Chadi lammer Moore'i uuslavastusest Tartus. Samuti Saari Aho no-teatrist välja kasvanud uudisooperist Amsterdamis. Järgmine helikaja saade on pühendatud eesti muusika päevadele. Tänasele saatele tegid kaastööd Johanna Mängel ja nelevasteinfeld. Muljeid kontsertidelt jagasid Gaabriel Prokofjevi Aule Urb, Harry Liivrand ja Sandra Kalmann. Vaata, mängis kokku Katrin maadik, mina olen toimetaja Annebrummik. Olge tänatud kuulamast.