Orientaal tund nulli. Taas tere õhtust. Mäletan veel keskkooli päevilt. Geograafia tunnis on aeg-ajalt ikka räägitud, et Nõukogude Liidu koosseisus on üle 100 rahvuse ja rahvusrühma. Arvukam osa neist rahvastest elab just selle hiigelimpeeriumi Aasia osas. Ja seetõttu just nagu peaks kuuluma orientaal toni huvisfääri. Enesestmõistetavalt on peaaegu välistatud see, et teha iga väikerahvamuusikast eraldi raadiosaade. Sel juhul me ei jõuaks ju mitme aasta jooksul liidu rahvastest kaugemale. Ja konjunk turistina peaksin ma võib-olla üldse sellest alast vaikides mööda minema. Sest arvestades praegusel ajahetkel valitsevaid poliitilisi meeleolusid, võib oletada, et kõik see, mis on seotud soveetlusega kõik see, mis jääb Peipsi järve Jaapani mere vahele, ei paku eestlastest raadiokuulajatele antud momendil just kõige suuremat huvi. Ja lõpuks pidigi ju inimestes tekkima kas teadlik või alateadlik protest selle vastu, mida me oleme kogenud juba mitukümmend aastat. Ma pean siinkohal silmas igasuguseid kõrgemalt poolt pähe määritud kultuuripäevi, kunstide kaade, kohustuslike sõpruslinnade festivale. Ja arvatavasti mäletavad veel paljud kõrgkoolide humanitaarerialade õppeprogramme, milles kõige suurem osa õppetund oli ikka ettenähtud Nõukogude rahvaste kirjandusele ja nõukogude rahvaste muusikale. Pakutu hulgas oli muidugi sageli ka pseudokultuuri. Ja tulemuseks ongi see, et paljusid inimesi jätab täiesti ükskõikseks ka tõeline kultuur ja ka kõrgetasemeline kunst. Kuisevaid seostub sõnaga nõukogude. Aga orientaal tunnisaadete planeerimisel oleks muidugi täielik nonsenss lähtuda, ainuüksi poliitilistest sümpaatiatest oleks patt mitte rääkida Taga-Kaukaasia muusikast, Kesk-Aasia islamimaade muusikast aga samuti Siberi šamaanide müstilisest muusikast. Ent sellest kõigest edaspidi. Täna räägime tuvalastest ja nende muusikakultuurist. Püüdkem endale praegu ette kujutada aasia maakaarti. Siberi lõunaosas Baikali järvest lääne pool asub väike maalapike mida ümbritsevad Mongoolia, Burjaatia, hakkassija mägi, Altai. Täpsemini öeldes alates 44.-st aastast tuva ANSV. Jah, väikeseks maa lapikeseks võime seda nimetada vaid Siberi mastaape arvestades. Tegelikult on tuva territoorium umbes võrdne alaga, millele mahuvad kolm riiki. Eesti, Läti ja Leedu. Missis tuva muusikas meile eelkõige huvi pakub aga loomulikult kahehäälne kurgulaul. See laulmismaneer on tuntud ka teiste mongoli ja türgi rahvaste juures. Seda kunsti valdavad tänapäeval veel Paškiirid, mongolid, Altailased, kalmõkid ja ilmselt veel mitmed selle piirkonna rahvad. Kuid tuva muusikast tuleb see välja kõige eredamalt. Samuti on kurgulaulu seal palju lindistatud üles kirjutatud ja uuritud. Mis asi see mitmehäälne kurgulaul siis õieti on? Just äsja ma ütlesin, et seda on tuvas palju uuritud kuid need uuringud pole haaranud võrdselt selle huvitava nähtuse kõiki külgi. Kurgulaulu tekkimise küsimustega näiteks hakatud tegelema alles viimastel aastakümnetel. 1980. aastal ilmus ajakirjas Savitskaja etnograafia ühe arheoloogia etnograafi Weinsteini kirjutis kus ta vaatleb tuva erinevate laulustiilide teket. Tema paigutab kahehäälse kurgulaulu tekke esimesse aastatuhandesse pärast Kristust. Teine osa uurijaid paigutavad selle nähtuse tekke palju palju varasemasse aega. Ja selle juures toetutakse põhiliselt ühele tõsiasjale. Nimelt võtab kurgulaulu puhul kõri umbes samasuguse asendi nagu see arvatavasti võis olla kõnet veel mittevaldaval ürginimesele. Nonii olgu selle tekkeajaga, kuidas on kõige rohkem imekspandav asja juures on ikkagi fakt iseenesest. Kuidas on üldse võimalik, et üks inimene laulab korraga kahel häälel? Kogu saladus seisneb järgmises, füsioloogilise ühest küljest on seletus väga lihtne. Madalama see tähendab alumise heli tekitavad tavalised häälepaelad, mis on olemas igal inimesel ja mida me kasutame iga päev rääkimiseks või laulmiseks. Kuid peale nende oskavad tuva laulikud tekitada oma hääleaparaadis veel teised kurrud ehk nõndanimetatud valed häälepaelad. Õigemini on see umbes 1,5 millimeetrise läbimõõduga pilu mille läbimisel tekitab õhuvool viletaolise kõrge heli. Ahmis Me teoritiseerime siin minu vastasstuudiolaua taga istub praegu mees, kes võib seda kõike meile kohe praegu demonstreerida. Ja ma loodan, et hiljem ka kommenteerida. Niisiis vürst Peeter Volkonski, palun? Võiksid sa meile nüüd öelda, kas see oli siis tuva keel ja kui see oli, siis mida need sõnad eesti keeles tähendavad? See oli tuva keel küll. Ja sõnad tähendavad, must kurg lendab, lendab, kas ta kunagi kodu leiab, must poiss, rändab, rändab, kas ta kunagi tüdruku leiab ja siis vaid Pilden, Pilden, Pilden Wilde'i. See on tuva kõige kunagise suurema lauliku nimi, tembildei. Seda kasutatakse lihtsalt väga paljudes lauludes, kui ma ei tea miks, aga igatahes just nimelt selle salmiosa ja siis selle noh, ühesõnaga üleminekuks salmiosast. Selle kõrilaulupeole. Kuidas sul on õnnestunud see kunst omandada, ega see vist polnud kuigi kerge. Ega küll ja ausalt öeldes ma pean ütlema, et selleks ma pidin sõitma tuvasse kohale ja käisingi seal just selle eesmärgiga, et teada saada, et kuidas see värk siis nüüd õieti tekib ja kuidas seda tehakse. Külma harjutasin ja proovisin, kuulasin tuvalased lõid kohe alguses käega ja ütlesid, et sa ei saa seda iialgi selgeks. Mina muidugi küsisin, et miks nemad vastasid mulle sellepärast sa ei oska hobusega kiiresti ratsutada. Mina mõtlesin, et huvitav, et mis seos nendel asjadel siis ometigi on. Hobusega ratsutamine ja laulmine ja proovin ja proovin ja ei saa kätte. Ja tead, kus ma esimest korda sain tunde kätte. See oli bussis tagaistmel, aga tuva teed tuva mägiteed on ju teada. Ja ilmselt tekkis seesamasugune tunne nagu hobusega ratsutades tagaistmele eriti hüppas kogu aeg, noh, iga võimalust kasutades niimoodi ikka ümisesin omaette, proovisin, äkki sain selle tunde kätte. Ja tuli välja, et nad ongi seoses omavahel. Ma sain kätte. Aga vaheküsimusena, küsin, kas sa tegelikult oskad hobusega ratsutada? Ei oska. Bussisõit ühesõnaga, meenutas ratsutama. No ja mulle tundus vähemalt niiviisi, et see on see keeleasend, mille ma kätte sain ja sain kätte selle mingisuguse tunde, mingisuguse õhusamba tunde, kuidas teda juhtida. Tunne on niimoodi kirjeldada, et ühesõnaga ta hakkab kõhust peale ja tuleb nagu jalutuskepp. Tähendab kõhust hakkab niimoodi vars ja siis siis käepide läheb kõveraks, niimoodi siin koljus. Niisugune tunne. Aga kui sa nüüd juba selle kolju juurde tulid siis mul tuleb meelde kunagi üsna ammu, sa rääkisid mulle tuvalaste kurgulaulu seosest augu ehk nõndanimetatud puhtuse värava tekitamisega pähe millest on muide jutuga Tiibeti surnuteraamatus. Kas sa tead sellest võib-olla midagi enamat? Pakub kindlasti huvi. Ei tea, aga on mitmesuguseid jutte ja arvamusi. Kõige niisugune huvitavam või, või müstilise, on see, et selle laulmise lõppeesmärk on saavutada selline täius, et hääle abil Lüüa koljusse auk mille kaudu siis suhelda teispoolse maailmaga. Ja selle teooria esindajad viitavad ka sellele, et on ju leitud üle maailma neandertallasi ja kellel on tehtud koljut, repanatsioon, ühesõnaga kellel on koljus auke, just nagu oleks operatsioon tehtud mingi ajukasvaja eemaldamiseks, et et vaat kui tublid neandertallased ja et juba oskasite ajuoperatsioone teha. Aga need, selle teooria inimesed ütlevad, et ei, et, et see on väga vana komme, et neandertallased lihtsalt häälega lõid endale selle augu sinna sisse, et suhelda teispoolsusega. See tähendab ei olegi see Augsis vaimses mõttes, vaid see on puht materiaalses lausa päris tegelik auk kohe kaljult koljus. Jajah, nii nad väidavad. Huvitav, aga teine on muidugi see Tähendab see vaimne vaimne auk, aga samuti just nimelt läbisele hääle. Tubalaste Obertonaalse kurgulaulu raamides on välja kujunenud mitmeid erinevaid stiile mis sarnanevad teineteisele üsna vähe. Mõnda tähtsamat neist ma püüan kasvõi mõne lausega iseloomustada. Kõigepealt see tõtt. See stiil on olnud seotud matuserituaaliga algselt tähendaski sõnas vanatürgi keeles itku või kui veelgi edasi minna, siis tuleneb isegi kahest sõnast sud tähendab vilistama või välja pressima ning õt tähendab häält või heli. Niisiis kokku tähendaks tõtt, häält välja pressima. Aga võib-olla on see juhuslik kokkusattumus. Tuvalaste laulustiili ning vana turgi surnuitku tähistatakse sama sõnaga. Ei usu, sest palju ühist võib täheldada ka kompositsiooni struktuuri elementides. Mõlemad koosnevad kahest lõigust esiteks vokaalsest retsitatiivist tavalises kurgulaulu maneeris ning teiseks kahe häälsest Obertonaalsest improvisatsioonilist. Ning pikemal ollu kestel vahelduvad need kaks lõiku palju-palju kordi. Scotti meloodia ulatus pole tavaliselt kuigi suur. Kõige primitiivsemad meloodiad ei ületa ulatuselt Tertsi. Tavaliselt liiguvad viisi taga kvindi või sekti piirides. Tänapäeval esineb lauludes väga erinevat temaatikat, ei piirduda üksnes surma itkudega. Esineb lüürilisi, meditatiivseid, laule, hällilaule, naljalaule. Kahe häälsetest laulustiilidest väärib kindlasti tähelepanu veel kargra. See on säärane madalas registris ja pingestatud häälega laulumaneer. Üldiselt arvatakse, et see stiil on geneetiliselt seotud maagiliste loitsimiste ja lausumistega samuti samanistlike rituaalidega või siis looduse ning tootemloomade hingede väljakutsumisega. Seega siis ei eksisteerinud säärane laul omaette, vaid oli tavaliselt ulatusliku rituaali osa. Ja selle rituaali eesmärgiks oli sageli jahiõnne taotlemine. Seda viidi enamasti läbi mõne sugukonna pühapaiga läheduses, näiteks mõne mäe kaljujärve jõe või püha puu juures. Kõige varasemad kirjalikud teated sellistest rituaalidest ja loitsimistest muusika kaasabil pärinevad kuuendast sajandist kuid see muidugi veel ei tähenda, et need loitsud ei võiks olla. Veelgi palju vanemad. Termini kargera etümoloogia kinnitab eelöeldut. Kar kõõm tähendab manamist või lausumist ja sõna teine poolraam tähendab laulu. Niisiis võiks kargeraa tõlkida eesti keelde Monamise laul. Kuulates seda muusikat tundub siin olevat üpris palju sarnaseid jooni ja gootide analoogiliste lauludega aga võib-olla isegi tiibeti laamade mõnede retsitatiivi stiilidega. Väga tähtis roll tuvalaste rahvuskultuuris on eetilistel lugu lauludel või kangelase epostel mis tuvason tuntud laptari nime all. Samuti nagu eespool kirjeldatud surnuitku stiili, nii ka eepose esitust võeti mitte kui lihtsalt laulu või jutustust vaid kui maagilist rituaali. Muusikalisest küljest on Need eepilised lugulaulud seotud kardera või meis stiiliga aga üldiselt võib öelda, et eepose esitajad kasutavad väga-väga erinevaid laulustiile. Osalt on see põhjendatav sellega, et tulenevalt eepose sisust peab laulik edastama erinevate tegelaste teksti, see tähendab, laulik peab kehastama erinevaid tegelasi. Ja samuti püüavad laulikud vahel laulus imiteerida erinevate lindude ja loomade hääli näiteks karu, põtra, varest, kägu, kotkast ja nii edasi. Ja see kõik muidugi aitab muuta küllaltki pikki ja muidu võib-olla monotoonset lugulaule palju värvikamaks ja vaheldusrikkamaks. Volk, nüüd ma tahaksin sinult midagi küsida. Paar nädalat tagasi Eesti akadeemilise orientaal seltsi poolt korraldatud teaduslikul konverentsil ütlesid sa seoses tuva epostega välja ühe huvitava ja küllaltki originaalse mõtte. Paraku pole see muidugi teaduslikult tõestatud ja ma isegi ei tea, kas seda saabki tõestada. Kuid igal juhul oli see idee huvitav. Juhul kui ma sinus sõnadest õigesti aru sain, siis pidasid sa eepos, juht kui rahvuse eetikakoodeksi, eks ja rahvas, kellel enam ei ela edasi. Eepose jutustajate traditsioon nagu näiteks tuvalased on kaotanud oma moraalikoodeksi ja sellega koos oma eksisteerimise mõte ning elujõu. Palun räägi sellest veidi lähemalt. See on minu meelest tõesti nii ja tähendab, mis puutub väite tõestamise, siis see oleks umbes sama, kui püüda tõestada, et piibel on Euroopa kultuurile tähtis või et koraan on islami koorile tähtis. Minu meelest nad on täiesti võrreldavad. Omavahel piibel, koraan ja Need epased. Näiteks võtame kirgiisid, nendel on Manassi esitamise traditsioon. Elab, manas džiid. Need epase esitajad on rahva seast tohutu au sees. Ja Me võime näha, et kirgiisi rahvas elab, elab, võitleb oma olemasolu eest. Tan tugev rahvas, kui seal käia ja vaadata ringi. Samuti jagudid, väga elujõuline rahvas väga oma asja eest väljas. Tahavad muuseas ju iseseisvaks saada, oma jakuudi riiki luua. Ja ma arvan, et suur osa on ja väga tähtis osa on Orafoodel. Need on need jakuudi eepos mille esitamise traditsioon samuti on väga elujõus. Seda esitavad isegi kutselised näitlejad. Aga nüüd võtame vaese, väikese tuva ja selle kõrval asetseva Mägi-Altai kus eepose esitamine on säilinud ja samuti elujõus Altailased, kellest me peaaegu üldse mitte midagi ei tea. Ma arvan, et enamus, isegi mitte seda, et nad olemas on. Kuigi nad on eesti sugulusrahvussoomeugrilased teatavasti on sealtsamast kandist pärit Altaist. Nemad näiteks eestlastest teavad väga palju ja on väga huvitatud kultuurikontaktidest Eestiga. Seal on samuti eepose esitamine säilinud kaid, šiid nagu neid nimetatakse. Eepose esitajad on muuseas isegi Mägi-Altai Kirjanike Liidu liikmed, kuigi näiteks üks see, kellega mina kohtusin, on ise kirjaoskamatu. Tähendab kirjaoskamatult, sellepärast on pime ja elab mägedes ja loomulikult noh, Wray kiri sinna sinna pole, pole jõudnud ja nakkas ongi vajadust. Ja see näitab Altailaste austust. Ja tähendab, nad saavad aru, mida see tähendab. Aga sealsamas kõrval, tuvalastel on eepose esitamise traditsioon kadunud ja ausalt öeldes on kohutavalt kurb vaadata kuidas üks rahvas alla käib. Ja just nimelt sellepärast, et neilt on vägivaldselt ära võetud nende elu, nende eksistentsi lõng. Tähendab, see epas oleks nagu mingisugune lõng, mida rahvas hoiab peos ja mida mööda ta liigub. Ja noh, mis aitab tal kuhugi välja jõuda ja liikuda. Ma arvan, et tuvas on selle kadumise põhjuseks, ma arvan, ma ei tea seda. Aga ilmselt võib-olla kui tuva annekteeriti Nõukogude liidu poolt siis hävitati, paljudel on ka tapeti ära laamad, seal oli budism, seal oli väga palju kloostreid, praegu ei ole mitte ühtegi, ega mitte ühtegi laamat ei ole. Ja tapeti ära kõik šamaanid. Aga ma arvan, et väga paljud šamaanid võisidki olla just nimelt selle eepose edasikandja ja koos nendega see siis ka kustus. Sa ütlesid, et moraal on hävinud, aga on sul selle kohta mõni konkreetne näide. Külade kaupa läbisegi meedia, naised, tanumal poris vedelevad inimesed. Ühesõnaga sõitsime ühte külase sisse ja terve küla vedeles porises purjus laiali. Kas teil oli mingit pidu seal olnud või? No igatahes, noh mehed, naised, lapsed kõik. Kuigi neid rahvalaulikuid, vot see on muidugi veel säilinud. Kes seda tuva laulu laulavad? Laulud on veel säilinud, aga see on ka ainus, püüavad küll mõned üksikud ärksamad intelligendid midagi ilustada, aga mida pole, seda pole, see on seal väga, väga jube vaatepilt. Nii nagu praegu Peeter Volkonski ütles, epos pole enam säilinud ja seetõttu ei saa ka meie praegu ei lindilt ega plaadilt teile seda demonstreerida. Ja kuulame praegu üht turbangnador stiilis laulu. Täname vürst Volkonski kuuldud originaalsete mõtete eest, aga ennem kui sa siit stuudiost lahkud, tahaksin ma sinult küsida veel ühe küsimuse, millele sa võiksid vastata ühe ainsa sõnaga. Tean, et sa oled huvi tundnud ka Birma ja Kambodža muusika vastu. Järgmisel hooajal on orientaal tunnikavas saated ka nende maade muusikakultuurist. Aga meil on jäänud veel pisut aega. Kui korraks tagasi vaadata tänase saatemuusikavaliku peale siis ühes mõttes on see olnud ühekülgne, pole kõlanud ühtegi instrumentaalpala. Ka tuva instrumentaalmuusika on teatud sugulusvahekorras kahehäälse kurgulauluga. Nii nagu kurgulaulus on tüüpiline väheliikuv alumine hääl ja selle kohal liikuv Virtoosne improvisatsiooniline viletaoline heli. Nii ka paljudel kahekeelsetel keelpillidel toimub dünaamiline liikumine just ülemisel keelel. Alumisel keelel mängitav meloodia on staatilisem või püsib hoopis orelipunktina paigal. Tänan südamest kõiki, kel jätkus kannatust ja huvisaade lõpuni kuulata. Kahe nädala pärast alustame väga põneva ja paljude jaoks ka väga müstilise maa tiibeti muusikaga. Kuulmiseni.