Tere õhtust, austatud kuulajad. Olemegi jõudnud tiibetini. Selle maa ja selle rahvamuusikakultuurile olen esialgselt kavandanud kolmorientaal tundi. Tänane saade on sissejuhatuseks tiibeti kultuuri ja ühtlasi püüame tutvuda ka rahvamuusikaga. Budistlikku kultuse muusikat tahaks käsitleda veidi põhjalikumalt ja sellepärast olen sellele teemale planeerinud kaks järgmist aadet. Aga muidugi on tiibeti kultuur ja ka rahvakultuur ja üldse muusika sedavõrd seotud budismiga, et vaevalt meil õnnestub tänagi budismist täielikult mööda minna. Millest see tuleneb, et ühele Hiina provintsile või autonoomsele piirkonnale, nagu teda praegu nimetatakse, peaks pühendama tervelt kolm raadiosaadet. Aga sellepärast, et see on suur, võimas ja iseseisev kultuur Hiina piirkonnaks. Me võime Tiibeti pidada ainult ajutiselt ning sedagi vaid poliitilises, õigemini halduslikus mõttes. Meile peaks olema eriti hästi arusaadav. Me teame ju suurepäraselt, et maailmakaardil punaseks värvitud Eesti ei tähenda veel eestlaste muutumist venelasteks. Samuti ei tähenda see, et nii Tiibet kui Hiina on tänapäeva maakaardil mõlemad kollased veel tiibetlaste samastumist hiinlastega. Kui jutt on juba kiskunud nii poliitiliseks, siis võiksime kuulata ka ühe vastavasisulise loo ühe tiibeti patriootilisi rahvalaulu, mille pealkirja võiks tõlkida umbes nii. Me tuleme tagasi, kui hiinlased on Tiibetist läinud. Kohe selgitan, millest säärane Pealkiri See salvestus on tehtud väljaspool tiibetit Indias himotšelbradesse osariigi põhjaosas, kus elab praegu suurem osa hiinlaste ülemvõimu eest ärapagenud Tiibeti budistide. Võib arvata, et loo tekst on loodud pärast viiekümnendaid aastaid. See tähendab pärast Tiibeti annekteerimist hiinlaste poolt ja pärast umbes 100000 tiibetlase põgenemist Tiibetist. Laulu meloodia on folkloor see päritoluga ja pärineb Ida Tiibetist. Jah, ongi kõik nõnda lühike oligi see laul. Mul säärane tunne, et Tiibet on maa, mille kohta on ringi liikumas kõige enam väärinformatsiooni ja mis on ümbritsetud igasuguste müstiliste kujutelmadega. Tavaeurooplase teadmised tiibetlaste kohta on umbes sellised et mungad oskavad lennata. Et antristlikel joogidel on pea laes auk, mille kaudu nad suhtlevad teispoolse maailmaga. Teatakse veel astraalkehadest ja samas vaimus edasi. Seejuures leidub väga vähe neid inimesi, kes väidavad end ise sääraseid asju näinud olevat. Enamik on ikka kas kuskilt kuulnud või lugenud, aga miks just Tiibet on ümbritsetud sellise salapära, aga osalt võib-olla oma geograafilise asendi tõttu paikneb taju kõrgmägede vahel ning seetõttu on sinna pääsemine raskendatud. Lisaks sellele oli Tiibet pikka aega ka riigivõimude poolt välismaalaste jaoks suletud ala ja väga rangelt suletud. Ning ega praegugi pole sinna just kerge pääseda. Ning lõpuks paljud Tiibeti õpetused ning asjad on meie jaoks lihtsalt arusaamatud. Mitte ainult meie, vaid eurooplaste jaoks ning on üldse üle eurooplase mõistuse. Aga kuidas on lood ikkagi selle lendamisega? Olen ise Tiibeti laamasid näinud ning nendega ka vestelnud. Nemad muide küll ei hõljunud, õhus kõndisid maad mööda täiesti tavalise inimese kombel. Ma olin isegi veidi pettunud sest nad tundusid olevat liiga tavalised inimesed. Aga sellega ma muidugi ei püüa eitada üleloomulike võimete olemasolu, edasijõudnud joogidel ja tontristidel. Ma just äsja ütlesin, et Tiibet on olnud suletud maa ning tema tarkused ja kultuur pole sealt pika aja jooksul eriti välja imbunud. Seevastu Tiibet ise on mitmetel perioodidel olnud väga vastuvõtlik võõraste kultuurimõjude suhtes. Nagu me teame, paikneb jo Tiibet kahe väga vana kultuurmaa India ja Hiina vahel. Ja muide, arvestamata ei saa jätta ka mongoli mõju. On teada, et budism ja budistlik filosoofia on suures osas üle võetud Indiast. Kuid kas on ka midagi, mida me võime pidada puht tiibetlikuks? Kas on ka midagi, mida pole tiibetlased kelleltki üle võtnud? Kindlasti midagi on. Aga seda on tänapäeval küllaltki raske kindlaks teha. Sest tiibeti kirjasõnale on väga iseloomulik, et tegelikkus põimub selles legendidega. Ja reaalne ajalugu vaheldub metoloogiaga. Isegi Tiibeti religiooni, see tähendab Tõnni päritolu suhtes pole uurijad jõudnud ühisele seisukohale. Ühed arvavad, et õnn on välja arenenud Tiibeti kohalikest kultusest ja šamanismi-ist. Teised arvavad, et õnn on suguluses Iraani usundi mitraismiga. Kabenny ja India budismi suhted pole lõpuni selged. Mõlemad religioonid on teineteiselt palju üle võtnud. Filosoofiline mõju on olnud põhiliselt ühepoolne. Tiibetikeelsete tekstide taga võib üsna kergesti ära tunda sanskriti originaale. Vastupidine rituaali ja kultusega. Fööni mõjul on kogu tiibeti budism omandanud veidi šamanistliku varjundi. Londoni ülikooli professor Snelgrow on avaldanud paljudes teostes koguni arvamust, et erinevus budistliku ning Mopaagolkonna ning fänni religiooni vahel seisneb põhiliselt vaid selles, et ühed peavad oma õpetust budistlikuks, teised mitte. Ma arvan, et täielikult sellega muidugi nõustuda ei saa. Päriselt kokku kasvada ei luba nende kaheõpetuse printsipiaalne erinevus. Kui budism eitab kiindumust ja armastust maailma vastu, siis Ta on seevastu on põhiliselt elujaatav süsteem. Kuid ärgem otsigem Tiibetist India, Hiina, Mongoolia ja Iraani mõjusid. Võtkem Tiibeti sellisena, nagu ta on. Kuuldud laul pärines Laasast niisiis linnarahvalaul, kui nii võib öelda. Laulus jutustati, kuidas Tiibeti rahvas soovib dalai-laama-le pikka iga praegust 14 kümnendat dalai-laamat tema pühadus Nadvanglotang tentsingijat, sood tunneb kogu maailm. Ja seda eriti veel pärast hiljutist Nobeli rahupreemia määramist temale ja üldse ka eelmiseid dalai-laamasid tunti mujal maailmas eelkõige kui Tiibeti teokraatlikke valitsejaid. Aga nende religioossest tähendusest ja nende taassündimise eesmärkidest pole olnud arvatavasti paljud raadiokuulajad teadlikud. Lamaistlikus jumaluste panteon is on üks olulisemaid ja populaarsemaid bodhisattva valokides vara. Ülima kaastunde bodhisattva. Inimesi aidata soovides on Avalokides vara pidevalt ümber sündinud maa peale. Ja esimesed 37 elu saatis ta mööda Indias. Edasi on olnud tema elupaigaks Tiibet. Avalokid essora 51.-ks kehastuseks oli 14. ja 15. sajandivahetusel kedendrup kes hiljem postuumselt nimetati esimeseks dalai-laamaga. Praegu elav dalai-laama on kaastundliku Bodhisattva 64. kehastus. Kas tema pühadus peab vajalikuks veel edaspidi inimesena ümber sündida, seda pole meile antud teada. Ja nüüd varsti ma tahaksin teile ette mängida veel ühe loo, mis on samuti seotud dalai-laamaga. See on rahvalaul, mille tekstiks on kuuenda dalai-laama rotang Samgi hankijad, soo, hästi tuntud poeem. Seesama kuues erines väga paljus kõigist ülejäänud dalai-laamade eest. Millest siis tema eripära seisnes? See erilisus saab alguse juba eelmise see tähendab viienda dalai-laama surmast. Kogu lugu seisnes järgmises. Pärast viienda dalai-laama surma ei teatanud regent Sankt seegiat soo sellest sündmusest mitte kellelegi. Võimalik, et ta kartis viienda dalai-laama poolt alustatud hiiglaslikku botalalazz kloostri ehitustööde poolelijäämist. Aga muidugi plaanitses regent ka mitmeid suurejoonelisi poliitilisi ettevõtmisi mille elluviimist oleks võinud takistada teade dalai-laama surmast. Regent selgitas küll välja, kes on järgmine, see tähendab kuues dalai-laama kuid ei toonud Poissi pealinna Laasasse. Rahvale teatas regent, et dalai-laama viibib sügavas meditatsiooni seisundis, mis võib kesta aastaid ning kogu selle aja valitses ta riiki üsna edukalt, kasutades seejuures dalai-laama autoriteeti ja nime. Dalai-laama surmast sai üldsus teada alles 1696. aastal, siis kui järgmine dalai-laama oli juba 14 aastane. Alles nüüd toodi noor dalai-laama Laasasse ja erinevalt teistest selles ametis olnud, sest oli ta ju seetõttu ilma jäänud dalai lamale, kohasest kasvatusest. Aga 1696. aasta 11. kuu 25. päeval andis ta siiski bandžen laama ees mungatõotused ning ta pühitseti kõrgema astme mungaks nõndanimetatud celongiks. Ja seejärel seati noor munk pidulikult troonile. Kuid selles vanuses poissi oli juba nüüd väga raske ümber kasvatada. Tema vaim ei tahtnud kuidagi alluda rangele munga distsipliinile. Öösiti hiilis ta salaja kloostrist välja, käis Laasa kõrtsides, laulis seal omaloodud laule aga arvatavasti ei öelnud ära ka veinist ja kenadest tütarlastest. Ühel ööl mil noor dalai-laama oli sooritamas järjekordset öist linnaekskursiooni oli sadanud lund ning tema jäljed jäid värskele lumele. Noore ülemlaama käikudest said teada nii kloostri komandant kui ka regent. Kaheksakümneaastase legendi püüdlused ülemvaimuliku ümber kasvatada ei kandnud erilist vilja. Dalai-laama elas endiselt lõbusat elu ning laulis munga jaoks kõlvatuid laule. Lõpuks ta loobus mungavandest ning lahkus Laasast. Ei maksa siiski arvata, et kuuest dalai-laama oleks oma tegudega pälvinud tiibetlaste halvakspanu. Tema lihtsaid ja siiraid geniaalseid laule armastavad väga paljud tänapäevalgi. Nende lihtsus ei seisne ainuüksi sisus, vaid vormis. Enamasti koosnevad nad neljast või kaheksast võrdse pikkusega värsireast. Mõned Linnart Mälli poolt tiibeti keelest tõlgitud nelikvärsid, ma loeksin teile ette. Laama juurde läksin juhatusi saama. Mõtled, aga ikka armsa juures kaugel. Rahu mõtteis hoia Tarmo poole püüdle. Selles samas kehas Budaks saada võime. Ja nüüd pakuksin ma teile kuulamiseks ühe laulu, mille autoriks on niisiis lopsam. See ongi õnkijat soo. Kuues dalai-laama. Kahjuks on salvestus tehtud niiviisi, et saateinstrument mängib laulust üle ning laul on üsna raskesti jälgitav. Nii nagu paljud teisedki rahvad liiga tiibetlased armastavad laulda rahvalaule eriti tähtsate pühade ja pidustuste ajal. Pühasid ja tähtpäevi on muidugi palju. Ent kõige populaarsem on ilmselt traditsiooniline uue aasta vastuvõtmine. Nende uus aasta ei alga esimesel jaanuaril nagu meil. Ja nende aasta algus ei lange kokku ka hiinlaste omaga. Tiibeti astroloogid arvutavad oma aasta alguse kuukalendri järgi ning see langeb tavaliselt meie veebruarikuusse. Tänavune raua hobuse aasta algas näiteks tiibetlastel 26. veebruaril meie kalendri järgi. Samal ajal aga franke on kirjutanud ühes oma raamatus. Tiibeti põlluharijate usasta langeb talvisele pööripäevale ning see sümboliseerib võitlust heade soojade jõudude ning kurjade talviste deemonite vahel. Lamaism võttis hiljem need rahvalikud rituaalid üle kuid budismi raames omandasid need uue tähenduse. Aastaaegade vaheline võitlus asenduspüha õpetuse võitlusega budismi-eelsete usundite vastu. Suurim budismi vaenlane, üheksanda sajandi Tiibeti kuningas Slam Tarmo esines neis rituaalides talve ja kurjade jõudude kehastusena. Aga üldiselt on tiibetlaste luus aastaga seotud tseremooniaid rituaale sedavõrd palju, et ma ei suuda isegi otsustada, millest peaksin üldse rääkima. Uus aasta ettevalmistused algavad kuukalendri 12. kuu teisel poolel. Paljud inimesed tegelevad sel ajal kütusekogumisega, mis oli ette nähtud aastavahetuse tähistamiseks. 12. kuu 22. päeval valmistati igas peres linga umbes nelja naela raskune taignast figuur, mille külge kinnitati villaseid ja siidist riided, pakikesi, münte ja teisi kaunistusi. Seejärel sunnivad perekonnaliikmed muret õnnetusi ja kurje vaime sisenema lingasse. Ning 29. kuupäeval või aasta viimasel päeval kutsutakse munk, et see viiks linga majast või isegi külast välja ning viskaks minema raamatus treilst Noosteisse kirjeldab Juri Nikolajevitš Roerich uue aasta esimest päeva. Sel päeval toimus nõndanimetatud Torma põletamine. Algul toimus tseremoonia kohaliku ülemuse maja juures, mille poole liikus rongkäik. Protsessiooni eesotsas liikusid kaks laamat, kes kandsid tormata. Nende järel käis ülemlaama, kes oli riietatud punasesse rüüsse ning kõndis peas kollast mütsi. Lõpuks tulid muusikud mitmesuguste trummidega pasunatega ning oboe tüüpi pillidega. Üritusest oli osa saamas ka kohalik aristokraatia, kes oli riietatud iseäranis uhkelt ning aristokraadid kandsid punaseid ja rohelisi turbani sarnaseid peakatteid. Aga World ei puudunud ka mõõgad. Trummipõrinal saatel visati torma lõkkesse kohe seejärel tormasid lõkke poole kerjused ja restandid, et kättesaadav tükikest. Usuti, et see, kes saab kätte mõne torma tükki on uuel aastal kaitstud kuulide eest. Päeva teisel poolel toimus sarnane tseremoonia templi ees. Need olid muidugi ainult paar fragmenti tiibetlaste uus aasta kommetest. Neile, kes on asjast põhjalikumalt huvitatud, soovitaksin üht raamatut, mis ilmus viis aastat tagasi. See on Kaljendarne võitšai Abrjadena Roodotast, Otsniaasi alapealkirjaga Novi kood. Ja nüüd kuuleksime üht õnnesoovilaulu, mida esitletakse enamasti just uuel aastal. Me oleme jõudnud rääkida nii rahvamuusikast kui ka rituaalsest muusikast kuid Tiibeti kultuuris on tähtsal kohal mees, kes ei mahu ei ühe ega teise alla. Ta on täiesti omalaadne nähtus ja selle mehe nimi on Milareepa. Tema laulude salvestusi meil kahjuks pole, küll aga on olemas laulutekstid. Ja nii imelik kui see ka pole, on üks Eestimaa helilooja võtnud nõuks need tekstid uuesti elama panna ning kirjutanud muusika filmile, mis kannab pealkirja Milareepa laulud. Praegu ta istubki siin minu kõrval, Sven Grünberg. Koht meie jutuajamiseks on eriti sobiv. Me istume praegu jõe kaldal ühe lamaistide püha mäenõlval ning tšakra samba ära kaudu on see mägi isegi teatud määral seotud milla Repaga. Sven, võib-olla sa räägiksid ise mõne sõnaga, mida rebast ja tema tegevusest. No mina repa oli tõepoolest täiesti omaette nähtus, syndinud rikka talu peremehe pojana kulges tema elu väga kummalisi radu pidi nimelt noorusest, ta tegeles musta maagiaga ja saavutas selles väga kõrge taseme. Ja õnn oli see, et tema õpetaja ka must maag, sai aru sellest, et see ei ole siiski õige tegevus ja saatis Mila repa otsima õiget õpetust, mis viiks vabanemisele piinast labast, nagu ta ütleb oma ühes luuletuses. Ja sellel otsingu teel jõudiski Mila repa Marpa nimelise õpetaja juurde. Kes siis selleks, et mina, repa kuritegusid, mida ta oli sooritanud musta maagina kuidagi neutraliseerida andis talle väga raskeid füüsilisi ülesandeid, millega mina repa hakkama sai ja hiljem saatis ta mägedesse, ütles, et sa pead nüüd elama erakuna mägedes koobastes liida, laske tiibets liikus ringi, õpetas inimesi. Ja mis on tema puhul nüüd eriti imetlusväärne või teeb ta tõesti võib-olla erandlikuks pühakuks? On see, et et inimene, kes oli langenud väga alla oli sooritanud musta maagina kuritegusid, saavutas sellesama ühe elu jooksul ka valge maagina täiuslikkuse. Ja veel üks niisugune erandlik moment tema juures oli see, et õpetust, mida ta oli saanud, seda andis ta hiljem edasi poeesia vormis. Ja laulis siis neid õpetussõnu. Need tekstid, need Linnart Mälli poolt tõlgitud tekstid, mida sina oma lauludes kasutasid, need võib-olla ei olegi kõige tüüpilisemad milla Rebale, aga millest üldiselt tema tekstid räägivad. Tema tema tekstid on enamalt jaolt ülistus tema õpetaja poolt saadud budistliku nii-öelda anaroopa kuuele joogale. See on tema loomingu keskmes. Aga need, need tekstid, mida me nüüd filmis kasutame ka nendes on oma väga suur tõetera, mida on eriti meeldiv tõdeda, et tõepoolest on olemas sellist tarkust, sellist teadmist, mis kehtib nagu igal pool. Et arvamused, et idamaal on kuidagi mingi eksootiline, niisugune eluhoiak ja mine see ei pea mitte alati ja mitte päriselt paika. Nii et on olemas ka universaalset tarkust, mida annab Mila repa edasi väga kenasti, väga lihtsate sõnadega ja väga selge mõttega. Nagu ma juba ütlesin, mida reba enda laulude kuulamise võimalus meil puudub siis kuulame üht lugu filmist milla repa laulud. Minu arvates on see filmi parim laul ja ta kannab vist küll esialgset pealkirja puhta kalju eraklas. Ütle palun, Sven, mil määral sa oled teadlikult selles kasutanud Tiibeti muusikale omaseid? Ei. No nende laulude kirjutamisega tekkisid kohe väga-väga paljud keerulised probleemid, kõigepealt muidugi see, et need on pühaku tekstid. Teine oluline probleem oli, oli see, mida sa just praegu püsisid. Et kas kasutada ja kuivõrd kasutada nüüd tiibeti rahvamuusikavõtteid, kas stiliseerida või mitte? Ma arvan, et praeguse aja kunsti loojatel oleks mõttekas uurida teiste kultuuride olemust kuid sellest olenemata teha kunsti siiski oma noh, näo järgi, oma äranägemise järgi, ma arvan, et variant, et nüüd eesti mees hakkab püüdma täpselt järgi teha tiibeti muusikat, see ei ole, võib olla õige. Kuid nendes lauludes on kindlasti mingid mõjustused olemas. Nad ei ole võib-olla kõikehõlmavad. No näiteks üks väga tõsine probleem on siin see, et kui me kuulame nüüd tiibeti rahvamuusikat siis näiteks on seal väga palju noh, häälikutel häälega väga-väga palju mängimist niimoodi, et tal on raske juba tekstist endast arusaadav. Aga kuna filmi keskmes on siiski Mila repa mõtted ja see tekst peab olema väga selgelt loetav siis selleks on tulnud neid laule teha ka võib-olla lähedasemaks mõistetavaks ja teatud mõttes ka lihtsamaks tavalisemaks. Kuulajale. Kuulmiseni kahe nädala pärast siis räägime juba musitseerimisest Tiibeti kloostrites ja templites.