Nalja saab maailmas. Ja naeru sõiv nägusidki näeb peaaegu iga päev. Nali ja naer on üldra kvalikud nähtused. Mõlemal sõnal on naeruväärselt lai sisu ja naljakalt palju tähendusi. Iga mees naerab isemoodi asju ja peab naljaks, just nimelt seda, mida tema naerab. Veel enam aga seda, millega ta teisi naerma tahab. Siin on naljade valik väga piiratud ja ainult väga osalt selle iga mehe printsiibi alusel. Meie eeskavas on nali, mille hingeks on lühidus. Pikk ja lai huumor, jääb täna programmist välja. Meie sihiks on levitada teadusalaseid, teadmisi, nalja, nii mõiste loogiliselt keelekriitiliselt kui ajaloolisest aspektist appi võttes näiteid ehk nalju iseeneses ainult sel määral, mil määral muidu teoreetilisest raskustest naljade üle ei taha saada. Ja nii kaugel olemegi. Autor ühe entsüklopeedia toimetamisel juhtusin materjali jagunema, nii et esimese köite viimaseks artikliks jäi eesel. Raamat tehti ümber, et mainitud kodulooma ei peetakse autoriks. Kuigi neid oli palju. Diaatris etendus algas juba poole tunni eest. Kui sisse tahate minna, siis palun hästi tasamüks. Kas nad kõik juba magavad? Kohtunik küsis pärast kaebaja seletust kaasistujal, mis asjast arvab. Mehel on tuline õigus. Pärast kaebealuse seletust järgnes sama küsimus. Kaebealusele kah tuline leidus. Mõlemil ei saa ju õigus olla, kui nad vastupidist seletavad. Ja teil on ka tuline õigus. Peet hoolas noor naine mängib klaverit ja küsib oma austajalt üle õla. Kas armastate Beethovenit ja väga, aga mängige rahulikult teda. Aeg aeg põgeneb. Tal on hirm, et ta muidu surnuks lüüakse. Loeme tõestatuks, et niisugused naljad on meie uurimisobjektiks. Me ei väida, et need oleksid head naljad ja me ei tea, kas nad ajasid teid naerma. Selle asemel küsime, kas hea nali ajab naerma? Kah kirjutas sädemetes 1906. aastal number viis. Meil puudub sõna humar. Kas peame ootama, kuni niisuguse Aime mõiste idee kohta tarvidust hakatakse tundma? Võtame lihtsalt sõna huumor ja sunnime sellega inimestele sõna Aime ja tarviduse kaela. Turistid, mõtelge. Kirjutame seda nüüd huumorikujul, Picauur. Teame, et see tähendab nii õigekeelsuse sõnaraamatu kui võõrsõnade leksikoni järgi heatahtlikku nalja, aga mitte head nalja. Hea nali on see, et võõrsõnade humoorikus vastab laensõna. Humoorikas. Pole võimatu ka. Huumoririkas kah ei pannud 60 aasta eest tähele, et meil oli rahvakeeles sõna nali, mis midagi muud ei tähendanud, kui seesama Kumar. Kahju sellest pole, huumor meie keelde vastu võeti. Nüüd on meie ajalehtedel huumori ja satiirirubriik kuna eestikeelne nali ja Pilie näeb välja täpselt nagu kodanlik igand. Turistid ei mõtelnud ja põlesidki läbi. Näiteks. Tänu eks ole humoreski kirjutamine tänamatu töö? Ei ole, mina saan omad humoreski toimetuselt alati tänu. Hea poeg. Isa, sa lubasid mulle 10 rubla, kui klassi lõpetanud. Ei poe. Selle raha ma sulle säästsin. Parmud mõne aja eest, kui üks välismaa marki auto Tallinnas veel vähe nähtud oli, möödus sellest Pärnu maanteel vanema ja mees, kes vaatas uudis himutsejate parve auto ümber ja ütles. Säh sulle neil ka oma parmu. Oli pärast oma väitekirja kaitsmist ühelt rassistilt professorilt, kes imetlesid must mees teaduslikku kraadi, suutis omandada saanud küsimuse. Kas teie soontes ei voolanud mitte tilgake valge verd. Võib-olla oledoktor vastanud minu vanaisa isa sõi veel valgeid. Autoriteet ta oli väga heal arvamusel iseenesest, aga see oli ka tema ainuke oma arvamus. Keegi teine seletas trammivagunis ja mul on suur autoriteet, sest peale enesest Mille abil mõõta, kas nali on hea või ei ole? Lihtsameelne, aga õige vastus on naeruga. Kõige vägevamad naerud on tormilised. Niisamuti kui kõige tugevam aplaus on maruline. Kui maruline naeruhoog järgneb mingile naljale siis tähistab see naljaväärtust samal viisil, kui tormilised käte plaksutused, kõneväärtust. Koolikirjandis Homerose teoseid ei kirjutanud mitte Homeros vaid keegi teine. Sellenimeline mees. Kaks professorit, Tartu tänavad. Iga kord, kui teid näen, tuleb mulle meelde üks maailmakuulus õpetlane. Väga meeldiv kuulda kolleeg, aga kes? Tarvi? Kõneleja küsis pärast kõne lõppu ühelt kuulajalt, kuidas oli meeldinud tema kõne eriti lõpp. Lõpp oli hea, aga jäi kõvasti hiljaks. Aadu piirikivi on teinud 90 aastat tagasi niisuguse tähelepaneku. Põrsas sõni põrsaks jääb, kuni ta kord seaksa jõuab kätte, seaiga on ka täieline siga. Hoia ronk nägi 60 aasta eest asja teises valguses. Ultra-ide ealistidele on see väga piinlik. Hetkel kõige hinnalisemad maalid on maalitud sea harjastest pintsliga. Jälle oled sa liialt võt, nüüd pahandab naine koju tulnud mehega isegi sigad ja kui palju ta peab jooma, et liiga ei saaks, aga lõhki ei läheks. Sinaga uima vöök joon, siis tean ka. Siinkohal on sünnis meelde tuletada ka kummalist fraasi. Kaldume pisut teemast kõrvale ja uurime vahepalaks loomi. Leonardo da Vinci on joonistanud nägusid, mis poolest saadik inimestele poolest saadik loomadele sarnanesid. Need grotesksed nõustajad on nii naljakad aga ka nii brutaalselt tõepärased, et naera või puruks. Just nimelt inimeste kohta EL-i suur on jumal, sul loomaaed. Lausa rahvusvahelisteks sümbol väärtusteks on kujunenud šimpansi abitu kulmukordsetes, orangutangi, tõsi, vihane lõust, apaatia, tiigriilmes, haiglane uudishimu kassi näos ja koeral Lemitav nii andeks palub, pilk, aga kasulik ning oma koonu ja kärsa poolest võrdlemisi kuulus koduloom. Siga omab naljadest erilise koha mis isegi eesliga kõrguse poolest võistleb. Neil tarvitseb ainult korraks nalja tekstis vilgutada, juba on teatud lõbusus garanteeritud. Sellest selgub, et naeru üheks stiimuliks nalja puhul on vihje inimese looma sarnasusele. Loomal kui niisugusel on asjaga vähe pistmist. Eesel kehtib naljadest samaväärse sõnana kui loll ja enam-vähem nagu tola. Kas sokk, oinas, lammas, kaamel, hani ja kana on rumaluse viit? Kõiki neid loomanimesid tarvitatakse ka sõimusõnadena. Üks tühipäine aristokraat tahtis peolauas prolentaarse päritoluga naabrit, siis juba kuulsat kunstnikku pilgata järgmisel viisil. Olen kuulnud, et teil oli õnnetu lapsepõlv, nii et käisite isegi lambakarjas. See oli harmuslaselt õnnelik kaes. Ma ei mõista teid. Seal õppisin iga lambapead ära tundma. Esimesest hetkest. Idamaadel tuntakse vanasõna. Kui turul tarkust müüdaks, ei läheks loll hindagi küsima. Tänu taevale jälle ürgmetsas, hüüdis šimpans, kuid Chess pen palmide saalis mängima. Tallinna loomaaias oli kord kunagi seebu härja nimesilt kõrvaldatud asemele pandud harilik toakärbes. Samas linnas oli ühe liigutusega seon ainult initsiaali vahetamisega müürilehel tõukoertenäitusest tehtud lõukoertenäitus. Siin läheb juba raskeks selle Millistele inimlikele sarnasust ja need loom suhted viitavad? Tõu ja lõukoera kontrast on tühine. Arusaadavam oli pisihuligaan lik sildi võltsing Snelli tiigiäärses pargis, kus Toompea müüri lagunemise aja seisis hoiatusvarisemise oht. Koht oli põõsaste vaheliselt romantiline ja sild ümber tehtud vähese vaevaga parandatud, seisis seal värisemise kohta. Mis on võrdlev mõõtmine? Ei midagi muud kui mõõduga võrdlemine. Seejuures võib mõõt olla täppisvõi kaunis umbkaudne täis kui sakk. On arvuliselt väljendamatu. Aga et tegemist on ülemmäära mõõduga, siis on hinded täpsus küllaldane. Sellepärast tohiksid ka naeruintensiivsuse ülemmäära mõõdud meteoroloogiliste tuule tugevuse mõõtudega keeleliselt seostatud tena umbes täpselt mõõdud olla. Aga nad käivad naeru, mitte nalja kohta. Tuulekiiruste ja tormisuuruste naerupuhangute kõrval puudub aga sõna nagu naeru hiil. Miks? Kes hiilib? Ei naera. Kas ma võiksin kukku saada vahialusega, kes hiljem minu korterisse sisse murdis? Aga miks ma tahaksin tema käest küsida, kuidas ta sisse sai, nii et mu naine ei kuulnud? Üks tuttav mees jutustas, et kui hilja koju jõuab, siis võtab ta ukse taga, kingad jalas ja hiilib selg ees voodi poole. Naine ärkab ja küsib. Kuhu sa lähed? Kui sa ei taha, et lähen, siis tulen tagasi pöörata ümber ja kobin voodisse. Järgnevad elukondlikud pisiasjad ei kutsu enam esile naeruiile, kuna siin hiilimismoment puudub. Te nõuate lahutust, kuna te mees olevat järeleandmatu ja jonnakas, milles see avaldub? Mina nõuan lahutust, aga tema ei taha anda. Ah, millised lambad küll oleme. Mees, palun ütle ainsuses, naine Tessi, sina oled ju aines? Kuulsin, et araablased olevat naise vahest hea hobuse vastu vahetanud. Egas sina seda küll ei tee. Ei oleks vähemasti auto. Mitte-Klooga suvituskohas vaid Enn kuurordilinna sööklas number kaks. Administraator küsib külastajalt viisakaski. Kuidas maitse on söödu varemat, kir ribi, seltsimees direktor? Noh igatahes mitte meie juures. Peale marulise ja tormilise naerro on nii hästi objektiivsest tegelikkusest kui ka seda peegeldavast kirjandusest teada rida naeruliike, millega tavaliselt head nalja kliteeritakse. Naeru Räkatus, naerupurse naerupahvatus, naerud, purtsatus, naerukahin, naeru, kihin, naerulagin ja õigekeelsuse sõnaraamatus on ka naeru kylge. Viimase kohta on tõenäone, et see ei kuulu naljareaktsioonide hulka, vaid järgneb kõditusele. Kusjuures ei tule unustada, et on olemas ka naljakõdi. On see oma teha kas hea nalja peale naerma panna, võtada, pursata, rätatada või naeruturtsatada, kihistada, lagistada seis sõltu naljast ega naljategijast sugugi rohkem kui naeriast. Mängus on kõigi kolme keerukas dialektiline suhe. Et hea nali ja sellele järgnev vabastav naer paljudes keerukates rumalatest olukordades hõlpsaid lepitavaid lahendusi võib tuua, on üldtuntud tõsiasi. Aga vähem tuntud pole tõsiasi, et on olemas aegu kohti ja situatsioone, kus nalja teha ei saa ega sünni ja naerda ei tohi. Üks niisugune kohta meie maal kirik usuisa Martin Luther olevat kord ütelnud, et kui vanajumal nalja ei mõistaks, ei tasuks taevasse minnagi. Aga ei tema poolt puhastatud ega enne ja pärast teda puhastamata ristiusukirikus pole iial head nalja tehtud. Ka ei ole evangelistid registreerinud ühtki nalja ega teravmeelsust. Kristuse kõnedest. Situatsioonikoomika imetegudes on muidugi see asi, mida vähem kristlikus kirikus on naljatatud. Seda enam on nalja tehtud selle kiriku, tema ametikandjate, aga õpetuse enese ja koguni armsa kolmainuenda kohta. On õpetlik seda meenutada nalja objekti, naljas subjekti naljategija ja nalja endas suhetes selgitamisel. Ühe Yostratsioonina. Usu ehk ebausu ja kiriku ning palvemaja naljadega jõuame hiljem järgnevast tutvuda. Siinkohal ainult väike nali. Naisi loomisest. Vana Esa Aadam heidas, paradisin magama. Temal küll elluist hakkas jumal evast tegema. Vaene Esa Adams Messa heitsid magama. Huvitavam kui laulukene ise on tema kohta ilmunud. Arvustus see kõlab nõnda. Milleks peab eestlastele serveerima niisugust magedat, nalja ja selliseid? Mõtteid Aadamale pannakse patuks, et ta magama jäi. Aga kas ta ei pidanud siis magama, kui jumal seda tahtis? Kas ta mitte kunagi poleks pidanud magama? Jaga, saadame seda üldse, oleks takistada suutnud jumal naist luua siis. Või oleks olnud parem, kui jumala Eevat poleks loonud. Võiks siis inimese sugu temate õitsekesta. Ja on siis naised aina õnnetuseks meestele. Sellel laulukese vähestest ridadest kerkivad esile kõik niisugused meeletused. Mis kasu võiksid nad eestlastele tuua? Meile teeb see loomist, lugu ise, vähem nalja, kuid tõsiselt mõeldud, vihane. Jätkame võimaluste uurimist, nalja väärtust naeruga mõõta kui keeles välja kujunenud fraasid ja sõnaühendid midagi tõsist tähendavad. Aga miks ei peaks nad tähendama, sest nad peegeldavad objektiivset tegelikkust nagu psühholoogid ja eriti akadeemik Ivan Pavlov katsete abil koertega vastuvaidlematult on tõestanud siis tuleb arvata, et niisugused super naeruliigid nagu naera või pikali, naeratas või katki, naera ennast kasvõi puruks. Võib endale lõhki naerda või isegi surnuks naerda. Niisugused naeruliigid võetakse kasutusele ainud ülinaljade puhul. Me hoidume vastavaid näited Toomas ohu tõttu kuulajaid kahjustada, raskete kehavigastuste tekitamisega, puruks lõhki katki või mis veel hirmsam ohu tõttu tapmiskatsetes kahtluse alla langeda. Sellega ei riskinud isegi Paul Pinna poole sajandi eest tema kuplede refrääniks ühes etteastes oli. Ainult naeratas või pikali. Seda soovitamata märgime, et muusikalises keeles võiks kõnesolevaid tugevaid naer nimetada eff naeruks või naeruks forte bossiibile. Kas niisugune mõõtühiks saaks midagi öelda naljaväärtuse kohta? Kas kõvahäälne tenorisoolo on väärtuslikum kui kooripiano? Muidugi mitte. Ühe ooperikoori liikmed klatsid oma teatribassilauljat järgmiselt. Ta on samasugune lambapea nagu meie tenorgi. Ainult oktav madalamalt. Kuule, see naine mängib ju hoopis teisiti, kui noodis seisab. Ei ole tema jaoks veel keegi midagi nii valmis teha osanud, et see tema meelest õige oleks. Kas pole kohutav, kui hea laulja äkki märkab, et kaotab hääle. Kohutav, kuid äkki ei märka. Tee teati oma koera äraliin. Mu tütar hakkas eile laulma ja teie koer ulus kogu aeg väljakannatamatu. Ja aga teie tütar. Näed, isa kuulus muusikamees, aga pojad läksid kõik põhja, üks varastab, teine mängib. Aga kolmas on ju kuulus helilooja? Jah, näed, see varastab ja mängib. Muusikaga paistab naerul muidugi suhteid olevat sest. Tormi marru kattusi, plahvatusi ja turtsatusi tunneme akustika alale kuuluvate sõnadena. Paneme aga kõrva taha, et kõige vägevamaid naeruliike iseloomustatakse optikaalale kuuluva sõnavaraga lõhki katki, puruks veel märkimisväärsem, võib-olla isegi naeruväärsem. Et ka kõige kõrgemaid ja õrnemaid naerusorte märgitakse visuaalsete terminitega. Peebeeennaerru peanissimu Guanto passiivile. Või kui peenemaid kirjanduslikke väljendusi tarvitada nagu neid loeme ajalehtede niinimetatud järgnevaid juttudest, mida muiste joonealusteks kutsuti, siis veendume kuidas vaevumärgatav naeruvine libises üle diversandi näo, mis inspektorile muidugi tähele panemata ei jää. Sest edasi loeme, et selle suunurkadesse ilmus kerge muige vari, sagedamini varjatud muie. Nii. Niipaljukest ajakirjandusest habe, viine ja vari. Mitte kõrvaga tajutavad asjad. Tasane naer ja vaikne naeratus kuuluvad jälle kõrvamõistete hulka ja samuti üks kergema naeruliik naerupidamine, millele muusikaterminoloogias vastaksid paus. Vaikus ei ole selle loeteluga veel kaugeltki kõiki naeruliike ammendavalt esitlenud. August Alle on omal ajal ühestama kolleegist nimekaimust teinud epigrammi. Kõlab nõnda. Enne rõkkas läti naer suur ja lai. Nüüd kui hobu saanud kaeru ei ta enam hirmu naerukee niisama pikk kui pai. Näeme eesti kirjanduses ja keeles on olemas nii suur naer, lai naer kui ka läti naer. Et naeraid tarvitse ainult rõkata vaid võib ka Hernuda Kindlalt kohta viimastele otsimata. Teeme nüüd katse monteerida väikest skaalat nalja mõõtmiseks. Nalja headuse, alanevas suunas. Enesest mõistan heast naljast juba veidi halvem, mitte just hea nali. Selle peale ehk naeratame, kui mitte muidu, siis viisakusest kui mitte just hea. On veel halvast kaugel. Vahepealseid naljaliike on palju. Tühjendavali ülevaatele püüdlemata, võtame näiteks vana või kulunud nalja. Maksim Gorki oli haige. Raviarst raputas pead ja ütles. Siin ei jää muud üle. Te peate elukutset vahetama. Mitte mina, vaid täie, oli korki vastus. Nalja vanust tõendab see, et ta on tsaariaegne. Midagi niisugust poleks küll vajagi lisada, sest meil ju rumalavõitu arst ei ole. Aga vana nali see üks näide veel kulunud naljast. Gottfried Kelder läks õhtul heas tujus mööda tänavat, peatas ühe oma tudengi ja küsis. Öelge mulle, kus elab keller. Aga see olete ju teie ise, härra riigikirjutaja sedamade eaneeslikene. Aga ma küsin, kus ta elab? Nali on vana või kulunud siis kui me seda juba mitmendat korda kuulma või lugema peame. Sellest nähtub, et vana nalja mõiste on suhte mõiste. Sama nali on esmakordselt kuulajale uus, värske ja hea. Üldse ei vähenda vanus nalja, väärtust. Kuid katsume lõpuni jõuda lootusetu üritusega mõõta nalja, väärtust naeru abil. Kulunud Nalikviteeritakse enamasti muigega ja nimelt kahjurõõmsa muigega. See pole hinnanguks naljale, vaid naljategijale. Järelikult selgub siit veel kord naeru kui nalja mõõdupuudulikkus. See selgub eredast eredamalt, kui loendame veel rea naljaliike, mida me seni pole puudutanud. Halb ja kõlbmatu nali võib pahandada. Rokk või nilbe nali tekitab nördimust. Toores nali ajab sageli marru. Mis ei tähenda, et selle peale Marvuliselt naerda tuleks. Visakski. Mis on üldse meelepahal, vihal, nõrnymusel või raevu naljaga tegemist? Viha on aiasurm ja vastupidi, hea nali on viha ja vaenusurm. Keegi küsis metsakalmistul oma kaasjalutajalt kui palju surnud siin alatasa küsivad, milleks ma üldse elasin. Arusaadavatel põhjustel jääb näitematerjal nilbelt rappudekkasimatute ebaviisakate naljade anekdootide näol siin esitamata. Arusaamatuste vältimiseks tuleks siiski lisada, et nendeks aru saada saadavateks põhjusteks pole mitte teie poolt ehk mõttes ebaviisaka peanoogudusega heaks kiidetud. Heino, kus sa siis saad vaid lihtsalt ajapuudus. Ja mis veelgi tähtsam materjali puudus. Äss-tähete puusärki, metallist või tammest. Aga millised paremad on heade mõlemalt metallist, peavad kauem vastu. Aga tammest on tervisele kasulik. Tõsi küll, on olemas niisugusegi naerunägu Tiige jälku naer, sardooniline naer, mida Wiedemanni eesti keeles esitab koera naerule. Köönischest lahen pilke naer ja iitsitus ning irvitus. Kõigil neil naeruriikidel pole midagi tegemist naljaga või kui, siis väga paha naljaga ja mõnesuguse võllanaljaga. Ka kellelegi väljanaermine pole naljaasi, rääkimata ära naeramisest, mis on kriminaalkuritegu või pehmemais vormides. Mitte just palju alla selle ja lõpeb alimentide maksmisega pikkade aastate jooksul. Kõigele lisaks kriipsutab naeru kui nalja mõõdupuu kõldmatust alla. Kummaline liidsena naeruvääristamine. Vääristamine on teatavasti väärtuslikuks või väärtuslikumaks tegemine aianduses näiteks viljapuude pookimine. Mida arvate aednikust, kes viljapuid vääristamise asemel naeruvääristaks? Kindel on, et ta kui aednika ennast täiesti naeruvääristaks naljameheks võis teda kutsuda ainult sõna kõige iroonilisemas tähenduses. Muide, on küll kirjanduse ja eriti luule ideelisele vääristamisel mõnigi kord olnud aiendusliku vääristamisega vähem ühist kui kõnealuse erilise vääristamis viisil. Pessimist on inimene, kes ainult siis on õnnelik, kui ta tuju on halb. Isegi siis ei ole ta heas meeleolus. Ema vabanduskiri Maire saanu teine kooli tulla, kuna ta halvasti näeb. Käisin temaga optimisti juures uusi prille proovimas. Kes oli saanud karistada sõimamise eest? Küsis kohtunikult. Kas siis tõesti ühelegi härral ei või öelda. Tõbras ei. Milgel tingimusi. Midagi tegema, et käed ilusad seisaksid mitte midagi. Isa noomistitajat, kes armastas klaverit mängida ja luuletusi võtad, sukavardad kätte, klaveri klimberdamisest ja paberimäärimisest pole keegi kõhtu täis saanud. Loogiline oleks küsida nüüd pärast seda kui naeru, nalja mõõduna naeruvääristatud, mis siis hea nalja mõõdupuuks võiks olla. Aga naljas valitseb pisut omapärane loogika ja sellele toetudes küsime hoopis. Kui naer pole naljamõõt, mis ta siis on? Loeme raamatust. Naeruks nimetatakse avatud suuga tehtud lühikesi ja tugevaid hingamisliigutusi millega iseloomulikud katkendilised häälitsused kaasnevad ja mis tekivad inimesel, kes on haaratud teatud tundest. Raamatu nimi oli seletav sõnaraamat. See nali pole väga vana ja tahaksin loota, et suuremale osale kuulaja eest ka koguni mitte kulunud. Niiviisi käsitletakse naeruteaduslikult. On muidugi veel ägedamaid definitsioone. Naer on inimesed, tõukeline väljahingamine samaaegse suunurkade tõstmisega näolihaste abil kusjuures põiki kummassegi suunurka jooksev naerulihassuu laiemaks kisub. Proovige see tegevusi isiklikult realiseerida ja tulemuseks on te naerate. Aga mida? Antud juhul võiks veel tulla kõne alla, et siiski nalja. Aga samasuguse reaktsiooni kutsume inimesi juures esile n kaks o. Kahelist lämmastikoksiid kutsutud naerugaasiks. Naljaga pole sellel gaasil rohkem ühist, kui et naerma ajab ta ainult väikestes annustes sisse võetud. Ohtralt doseerimine uinutab. Naerugaasi kasutatakse meditsiinilises praksises unerohuna tõsise haiguse naerukrambiravimina. Naerugaasi. Kasutata. Üks vana arst märkis moetantsude demonstratsioonil. Minu nooruses niisuguseid tantse tantsitud. Miks tol ajal? Üks tuntud ratsutaja, kes pideval treeninguid alati värskes õhus viibis, tarvitas toiduks kitsepiima ja oli veel kõrges vanuses väga terve ning noor. Temalt küsis üks põdur, noorem tuttav, kes alati polikliinikus viibis ja kõiki võimalikke vitamiine, antibiootikumi ja muid pille ning pulbreid meeles. Kes on teie arst, et nii heas tervises püsi. Minu arst on hobune, jama, apteeker, kits. Mulje on haigestunud. Tema teadmata kutsuti aas. Kui teener selle tulekust teatas, käsutas mul ja ütle, et ma ei saa teda vastu võtta. Olen haige. Samadel aegadel oli keegi käsitöömeister ühenem vaesele arstile hulga raha laenanud ja tuli võlga sisse nõudma. Mul pole punast krossigi, ütles arst. Ma ei saa midagi maksta, siis kuradi, pane mulle kogu selle summa eest verre. Kaunid. Kui ma midagi tõsiselt mõtlen, siis suitsetan kanget sigarit. Siis saate küll ühe sigari ka rahulikult aasta ringi. Keegi kohtas oma tuttavat arsti kalmistul haudade vahel ja küsis. Tere, doktor kässe inventuur. Arstide abikeeleks on veel tänapäevani ladina keel, selle abil pääseme praegugi tagasi tema juurde. Vanad roomlased arvukuse poolest heas kuulsuse siia oma nõudmise tõttu leiva ning tsirkuse järele tuntud ka Nalja armastava rahvana on meile päranduseks jätnud ka vanasõna. Barrisum Moltum kognastimus, Stoltum suurest naerust tuntakse Lalli. Hoolimata sellest, et Sanderson oli pime, töötas ta edukalt Cambridge'i ülikooli matemaatikaprofessorina ühes seltsis. Kunas ütles tati ühe daami kohta? Tal on väga ilusad hambad. Kuna konstateering enam kui tõele vastas, küsiti Sandersonil, kuidas ta seda teab? Mul pole põhjust oletada, et seda oleks rumal. Kuna taga vahetpidamata ja palju naerab siis võivad ainsaks põhjuseks olla ilusad hambad. Niisiis, suurest naerust ei tunta üksnes lolli vaid käi ilusate hammastega naisküllap. Vanad roomlased, kes seda märganud oli? Meie päevil kehtib teatud nagu vastandite suhe iluduse ja filosoofi tüüpilise lauba. Ja tüüpiliste hammaste vahel oli kolmekümnendail aastail Tartus üliõpilaslaul mis ühton Joani kirjeldas, järgmistes ridades olid temal ilusad ja pikad ripsmekarvad filosoofi hambad ja iluduse laup. Praegusel Filosoft, need on nüüd palju, ei paista silma, kõrge lauba ega puseriti hammastega. Muistsed filosoofid küll neid oli vähe. Iludustega loodennised, hambad mängivad ikka veel peaosa, nende füsiagnoomias, lauk ja eriti laubatagune, väga väikest roomlaste vanasõna, mõeldud siiski rohkem lolli või rumala kui naeru ja naermise iseloomustamiseks. Meil on aga asjad naeruga veel pisut lõpetamata. Lavrovi on pessimistlikud, märkinud, et naerda tuleb juba enne, kui õnnelikuks saad. Et mitte naermata surra. Olgu lisatud, et meie päevil see oht puudub. Naer on puhtinimlik, humaanne nähtus, isegi naerukramp, kaasa arvatud. Sellest hoolimata kannavad kaks lindu naeruga seotud nimesid. Naerukajakas Larus, reidi pundus ja naerutuvi kolumba risooria. Mõlemad häälitsevad inimnaerumeenutavalt, kuid mitte naljade peale, mida nende omasugused ei tee ja inimesed teevad neile arusaamatul viisil. Tuletagu meelde, et ka hobused hirmuvad naeru meenutava häälega. Eesti ei saa sellega hakkama. Ja ustavat koerasõbrad usuvad koeral vahest naeruilmet näinud olevat. Kuigi koera naer mäletavasti Wiedemanni järgi tähendas sardoonilist naerufraasis koera naeru pärast. Tähendab sama hästi kui ei millegipärast mis näitab, et meie esivanemad ammud tähel olid pannud, et koerad ei naera. Seda huvitavam, et inimene palju nalja saab just omasuguste võrdlemisest loomadega nagu juba varem kuulsime. Või vastupidi. Oma koera aias hilisõhtul kõndis üks heatujuline mees üht nõmme tänavat mööda Vabaduse puiestee poole. Esimese, teise, kolmanda, neljanda ja viienda maja aedades saatsid teda koerad oma piirist piirini hirmsa haukumise Yalerinaga. Kui ta kuuenda aiani oli jõudnud, oli ta sedavõrd tüdinenud koera lärmist ja kaotas närvid ja haukus koerale vastu. Sedamaid ruttu tas kuues koer seitsmenda aia piirile ja haukus seal juba ootavale Benile. Kas kuulsid, mis ta ütles? Ma pole veel iial säärast rappustele koera suust kuulnud. Kui seda tõestisündinud lugu ühes daamide seltskonnas olin jutustanud. Ilma ühegi paha tagamõtteta küsis keegi pärast lühikest pausi. Huvitav, mis ta küll ütles? Seesugusel sabaga anekdoodi puhul on täis Buanti raske habemesse naerda. Kui juhuslik seletused, nõud ja pole keegi, kelles sõltute siis on õigeksreaktsiooniks koera naer. Wiedemanni mõttes. Veel hetk tähelepanudaamidele. Kuigi risk saba küsimuste otsas võiks püsida. See sündis tol ajal. Neid laevu tuleb taas. Millal veel lehvikuid peeneks peeti? Sooviksin osta midagi erilist. Niisuguse, mis mu näovärvi kass sobi. Kohe ma toon teile käsitsi maalituid. Lasksin endale teha poisi pea. Nüüd sa ei tohi enam öelda, et näen välja nagu vanaeit. Õige. Nüüd näed välja nagu vana saat. Teie vanus, naistunnistaja, aga kas see naine, kes enne mind üle kuulati, oma vanus, ütles kohtunik ja muidugi tunnistaja, mina olen aasta noorem. Tee vanus, nei vaikus. Advokaat. Ma pean seda kahjus teadma, ärge tehke sellest saladust. Kui vana te olite kümneaastane? Kliente rõõmsalt, 22. Kas tohiks pärast kolme viimast naljakast küsida? Ehk on siin tegemist sama nalja kolme variandiga. Küsimus väärib seda, et see välja naerda. Välja naermisest tehti eesti kirjandusloolaste ja kriitikute kaasabil tosina aasta eest ja rohkem kui tosina aasta jooksul niisugune kulunud nali et ei leidnud enam ühtki aut. Tore, et kes oleks progressiivne suutnud alla ilma et ta oma teostes oleks piitsutanud, paljastanud ja välja naernud. Üksainus näide. Erinevalt satiirilist, kust teravad naerdakse välja, paljastatakse ühiskonna ja isikliku elu-olu pahelisi nähtusi millel on oluline tähendus ühiskonnaelus, võetakse humoristliku teoseid naerualuseks harilikult küll olulised kuid eraelulised elunähtuste puudused, mõnikord ka üksikud naeruväärsed jooned. See tekst ei anna kuulates nii peene nalja, muljet kui lugedes. Süütust naljast tol ajal ei hoolitud. Praegu ei tehta nalja mitte ainult raadio estraadi saatis, vaid isegi väga tõsiste ajalehtede satiirinurkades. Ja milliseid. Kui kaugel oleme klinnist? Kaks tundi sõita. Suurepärane, magan veidi. Pärast uinakut pöördub sõita uuesti v naabri poole. Et kui kaugel olemegi Linnist? Kaks tundi sõita? Aga täpselt nii, ütlesite ta mulle ka enne? Jah, kuid nüüd tuleb kaks tundi tuldud teed tagasi sõitma. Keegi ei tunne Well ealiini naise hinge õrnust. Kõik kõiki ei tunne veel ealiini, naise hinge armusi. Keegi. Vist ei piitsuta? Ei roogi välja ei paljasta. Ei naera välja. Vanal ajal aga kirjutati samas juba tsiteeritud raamatus vene nõu. Kogude kirjanduses saavutas suure paljastava jõu Majakovski hirmuäratav naela. Lühidalt on läinud moest naeruga hirmu nahka ajada isegi veel enam naljasse suhtumise dialekti. Linna areng on tolleaegset huumori, nalja ja satiiri definitsioonid tänapäeval naljadeks muutnud. Tahtmatuix naljadeks küll aga peaaegu sama süütuix kui kaasaegsed. Moes olevat naljad, nagu kuulsime. Meie ei lugenud neid siin. Kuulsite esimest osa Helmut Tarandi huumoriteoreetilisest estraadiprogrammist. Hea nali ajab naerma. Esitasid näitlejad Endel Pärn, Helmut Vaag, Tõnu Aav, Hanno Kalmet, Aksel Küngas ja Leo Martin. Teine osa on kavas nädala pärast kuulmiseni.