Kõigepealt ma tahaksin tänada neid raadiokuulajaid, kes võtsid vaevaks meile kirjutada ning tegid mitmesuguseid kasulikke ettepanekuid selle kohta, kuidas muuta huvitavamaks orientaal tunni saateid uuel hooajal. Iseäranis tänulik olen neile, kes pakkusid lahkelt abi järgnevate saadete tegemisel mõne haruldase heliplaadi näol. Teiega ma võtan juba individuaalselt kontakti siis, kui tekib vajadus mõne konkreetse pakutud plaadi järele. Orientaal tund nulli. Kõige üldisemas plaanis võiks jaotada kogu kultuse muusika kaheks vokaalseks ja instrumentaalseks. Kuid säärane jaotamine on muidugi tinglik, kuna tegelikus muusika praktikas esinevad ju tekstide tsiteerimine ja pillimäng sageli koos või on üksteisega vähemalt seotud. Budismi seisukohast vaadatuna on primaarse tähtsusega loomulikult laul sest erinevalt pillidest on vokaali abil võimalik väljenduda kahel moel. Esiteks, hääleaparaati võib käsitada kui ülimalt tundliku ja nüansirikkast muusikainstrumenti ja teiseks lisandub veel verbaalne külg, mis pole sugugi vähem tähtis. Aga olgu pealegi selline kaheks jaotamine lihtsustatud. Igatahes on meil asi nõnda välja kujunenud, et Tiibeti pühade tekstide laulmisest retsiteerimisest. Me oleme juba rääkinud pillidest, aga veel mitte. Seda on kavas teha täna järgneva tunni jooksul. Aga enne kui asume asja juurde, kuulame Sissejuhatuseks üht salvestust, mis on tehtud umbes aasta tagasi ühes tram salakloostris. Ja selles rituaalis osaleb muide ka tema pühadus 14. dalai-laama. Tiibeti instrumentaalse kultuse muusikat kuulates hakkab eelkõige kõrva selle sõjakas iseloom. Sõjakusest annab tunnistust juba ainuüksi pillide valik. Puuduvad ju lamaistide kultuse muusikast kõik lüürilised instrumendid flöödid, harfi ja lautotüüpi, pillid ning kõik poognaga mängitavad keelpillid. Tiibeti militaarmuusika mõju Brituaalsele muusikale on täiesti selgelt märgatav. Aga kuidas on ikkagi võimalik, et nii inimsõbralik religioon nagu budism on kultiveerinud säärdust, muusikat? Asi saab veidi selgemaks siis, kui me heidame korraks pilgu tantristliku panteoni jumaluste nägudele. Suur osa neist on ju lausa õudust tekitavad isegi eemale peletavad. Tarmo pala Mahakala, Schvidevi ja teised kaitsejumalused ning nende rohkearvulised ilmutuse vormid on enamasti teravate küünte ning kihvadega leekidest ümbritsetud ning pealuudest nimbusega. Sageli tallavad nad kellelegi peal. Kuid nende kurjus pole suunatud inimeste vastu. Pigem on see suunatud budaõpetuse ja ausate inimeste kaitseks. Need hirmuäratavad olevused peavad eemale hirmutama kurje vaime ning budismi vaenlasi. Ja võib oletada, et sarnast funktsiooni täidab ka sõjakas puhk ja löökpillide muusika. Järgmine muusika näide ongi seotud ühe sellise hirmuäratava jumalanna ka šideviga temale pühendatud rituaal, millest me kohe kuuleme. Fragment. Millistel puhkudel Sis kloostrites üldse pilli mängitakse? Ega selleks polegi tarvis mingit iseäralikku põhjust. Pillimäng on igapäevaste templi teenistuste koostisosa. Alates hommikust kuni lõunasöögini leiab enamikes kloostrites aset nõndanimetatud puutša mille kestel avaldatakse austust Budadele, podisaatvadele, pühakutele või kuulsatele. Laamadele. Palveid ja tekstide retsiteerimisi katkestavad templi orkestri võimsad helid. Mõnikord saadab ka tekstide lugemist trummi ning vasktaldrikute poolt tekitatud monotoonne vaikne foon. Peale argipäevaste teenistuste on templiorkestrile väga oluline osa ka mitmesugustel erilist tähtpäevadega seotud pidustustel, protsessioonidel ja tantsuetendustel, mida viiakse läbi iseäranis suurejooneliselt. Ühe sellise üritusena võiks näiteks tuua kaitsejumalanna šidevia auks peetavaid pidustusi mille keskseks sündmuseks on samuti suursugune rongkäik. See toimub igal aastal 10. kuu 14. 15. päeval tiibeti kuukalendri järgi. Selleks ajaks valmistatakse hiiglasuur seest õõnes šidevid. Figuur. Selle sisemuses on munk, kes kannab kogu seda konstruktsiooni. Ja et valmistuda ette selleks tseremooniaks. Kontsentreerib välja valitud munk umbes kuu või isegi kahe kuu jooksul oma mõtted. Kaitse jumalannale. Protsessioonil liiguvad riigi eesotsas trummi mängides umbes paarkümmend poissi. Üks poiss aktsepteerib muusikat taldrikulöökidega. Kõik nad kannavad peas musti mütse. Seejärel tuleb hiiglaslik šidevi figuur, hoides käes sümboolset sirpi koti haigustega ning võlatabelit. Kaitsejumalannad saadavad mustad linnud, mustad koerad ning mustad lambad ja sõjakas muusika on täielikus kooskõlas selle hirmuäratava protsessiooniga. Muusika seisukohast on arvatavasti üheks huvitavamaks ürituseks rituaalne tantsuministeerium samm mida on oma kirjapanekutes värvikalt kirjeldanud mitmed Budoloogid, etnograafid, muusikateadlased ja lihtsalt rännumehed. Tantsuetenduse süžee võib olla seotud kas vana aasta ärasaatmisega või uue aasta vastuvõtmisega kuid võib-olla pühendatud ka mõnele jumalusele auväärsele, Laamale või tuntud kangelasele. Tantsupidustuste alustamiseks peetakse kõige sobivamaks 20 üheksandat kuupäeva. Eelistatud on loomulikult head ilmad, seepärast määravad Sami läbiviimise täpse aja eelnevalt kindlaks Oraaklid ning ilmaennustajad. On välja kujunenud pidustuste suhteliselt range vormiline ülesehitus ja see pole aegade jooksul oluliselt muutunud. Tantsuetendused kestavad tavaliselt kaks või kolm päeva päikesetõusust kuni loojanguni. Ainult keskpäeval tehakse vaid lõunasöögipaus. Tantsitakse enamasti kloostri peatempliesisel platsil. Templi fassaad kaunistatakse selleks puhuks pühapiltidega, kiriku lippudega ja muu traditsioonilise atribuutikat. Kelluckpaa koolkonna kloostrites pannakse seks puhuks aukohale sekti rajaja songaapabilt ning Mabajagatšitaal kloostrites pannakse välja kuulsa guru Padmasambhava pilt. Aga templiesist võivad ehtida ka tankad, millel on kujutatud kas selle konkreetse templiga või siis antud ministeeriumiga seotud Budasid podisaat vaid või teisi pühakuid. Mungad, kes mängivad peasi püüavad juba mitme päeva jooksul enne etendust mediteerides sisse elada vastava jumaluse rolli. Ja selle ettevalmistusperioodiga kaasneb muidugi ka loobumine teatud toitudest ning vastav eluviis. Sõdalaste narride rolle mungad ei esita. Selleks kutsutakse ilmalikud isikus väljastpoolt kloostrit. Kui igapäevastel templiteenistustel osaleb olenevalt kohalikest tavadest kas väiksem või suurem instrumentaalansambel siis trammi puhul on templiorkester alati väljas nii-öelda täies koosseisus. Paljudes kloostrites on keelatud viibida kõrvalistel isikutel Sammy proovides. Sakkija paakoolkonna kloostrites esitati samm koguni öösiti täiesti salaja. Ükski asjasse mitte pühendatu ei tohtinud näha seda etendust. Ja kui Nygma paa kloostrites hakati trammi etendama laiale vaatajaskonnale siis kutsus sage paa vaimulikkonna hulgas esile suure rahulolematuse. Nüüd on ajad muidugi muutunud, tänapäeval ei püüa selliseid asju enam keegi varjata. Sammist ja teistest rituaalidest on tehtud hulganisti heli- ja videosalvestusi. Ja järgnevalt te kuuletegi üht heliülesvõtet Sami pidustuste teisest päevast nõndanimetatud tantsude päevast, mis on tehtud ühes kellupaagolkonna kloostris. Tiibeti Nepaali. Piiri lähedal pillidest mängivad siin kolm suurt trummi. Kaks teo kojast valmistatud puhkpilli, kaks pikka pasunat, kaks tiibeti oboed, kong ja neli paari taldrikuid. Kuulame praegusele muusika ära. Pärast ma räägin neist pillidest igaühest eraldi lähemalt. Olen juba mitmel korral nimetanud pasunaid trumme, taldrikuid ja muid muusikainstrumente. Ent vaatame pisut lähemalt, missuguseid pille üldse kasutatakse. Tiibeti kultuse praktikas? Need raadiokuulajad, kes on jälginud orientaal tunni saateid pidevalt, märkavad kindlasti, et Tiibeti rituaalsed muusikainstrumendid langevad suures osas kokku teiste Slamaismi maades kasutatavate pillidega. Mõnikord seisnevad erinevused vaid nimetuses ja mõnes vähetähtsas detailis. Alustame kõige suuremast instrumendist tom Tšennist. See on pasun, mille pikkus on enamasti kusagil kahe ning kolme ja poole meetri piires. Kuid harva võib see küündida kuni viie meetrini. Selle pilli kõlatoru on valmistatud vasest või messingist ning kalli hinnalisematel eksemplarid. Veel on see sageli kaunistatud kunstipäraste graveeringutega. Mängimisel toetub toru spetsiaalsele puust või bambusest valmistatud statiivile. Pasunagi kontsete mõõtmetega täielikus vastavuses on tema sügav ning ülimalt madal bassiheli. Ja see võimendub eriti siis, kui mängitakse mägedes ning pööratakse kõla lehter Kaljuste või jäiste mäemassiivide suunas. Niiviisi tekkiva efektiga näikse olevat justkui teadlikult arvestatud, kuna eriti laialt levinud on see pill Himaalajas ning mujal kõrgmägede piirkondades. Etum Cheney ülimadalad helid avaldavad inimesele mõju nii füsioloogilisel kui ka vaimsel tasandil. Selles pole mingit kahtlust. Kuid on isegi alust oletamiseks, et see mõju ulatub kosmiliste mastaapideni. Piltlikult on öeldud. Tungtseni infrasagedused on võimelised ühendama maa ja taevapimeduse ja valguse. Seda saundi on sõnadega võimatu edasi anda, seda peab ise kuulma. Sellist võimalust kahjuks paljudel pole, sest mitte professionaalne laiatarbeheliaparatuur ning piiratud dünaamika ja sagedusdiapasooniga analoogsalvestused pole võimelised seda tõepäraselt edastama. Meloodiat nendel masinatel reeglina ei mängita. Põhiliselt puhutakse bordoonina põhitooni vahel harva Ober toonidena Grinti või oktaavi. Mõnikord häälestatakse pasunate tuunika noot ligi pooltooni teistest pillidest kõrgemale. See on eriti iseloomulik ning mad paakoolkonna musitseerimine traditsioonile. Seetõttu tekitab pasunat sisseastumine orkestris päris võika dissonantsi. Tõutšennid on alati kasutusel paarikaupa. Neid mängitakse nii, et mõlemad mängijad ei tee hingamispausi üheaegselt. Nõnda saadakse pidev katkematu toon mis on eriti oluline siis, kui mängitakse väljaspool orkestri koosseisu. Millistel juhtudel siis pasunaid üldse puhutakse? Ma toon võib olla väga kohatu võrdluse. Aga üldiselt võiks öelda, et need instrumendid on kloostris kasutusele umbes samas funktsioonis kui fanfaari pioneerilaagrites puhutakse tähtsate külaliste või tähtsate laamade saabumise ja lahkumise puhul. Päikesetõusul. Loojangul enne teenistuse algust ja veel mõnedel muudel puhkudel, mille tähtsust peetakse vajalikuks rõhutada. Ja juba nad kostavad Tom tungi võiks ehk tinglikult trompeteks nimetada kuid seda mitte välimuse, vaid ainult hääle tekitamise põhimõtte tõttu. Algselt valmistati neid instrumente surnud tütarlaste reieluudest. Kuna tungi heli omab sümboolset tähendust siis on ülimalt oluline tema puhtus ehk täpsemalt öeldes puhtus eetilises mõttes. Ja absoluutselt puhas saab olla heli vaid siis, kui tüdruk, kelle reieluust pill on valmistatud, suri süütuna. Tänapäeval valmistatakse neid, tõsi küll, ka metallist. Reieluu trompetit on kasutusel templiorkestrite koosseisus ja enamasti paarikaupa. Tõnkar on merede kojast valmistatud India päritoluga rituaalne puhkpill. Seda instrumenti tunti Indias juba riigveda ajastul, see tähendab umbes 1500. aasta paiku enne Kristust. Ja ta on kuni tänapäevani olnud pidevalt kasutusel Satraalses folkloor selles ja ka militaarseks muusikas. Teo koda on peetud aegade jooksul läbinisti pühaks esemeks. India mütoloogias tuntakse teda põhiliselt kui Višnu atribuuti või Višnu relva. Aga merikarpi on puhunud ka mitmed teised jumalad ja jumalate informatsioonid. Instrumendi heli sümboliseerib puhtust ja andumust. Nagu näha, on niinimetatud valge sarve pühadus universaalne. Teda kasutatakse kultuse instrumendina veda religioonis, jahin tuismis hina jana, budismis kellemaismis, aga samuti ka džainistlikes templites. Egas asjata pole leidnud see pill nii laialdast rakendamist. Tema tämber on iseäranis müstiline toona õõnsalt sügav ja kummaliselt vibreeriv. Esineb kahesugust, mänguviisi puhutakse otse merikarbi sisse puuritud auku või kinnitatakse sinna veel spetsiaalne messingist huulik. Loomulikult ei saa igast teokarbist korraliku pilli sobivat teo koda tuleb hoolikalt valida. Kuid ka juba väljavalitute hulgas leidub väga erineva kvaliteediga instrumente. Ühed on sügava tämbriga, teised mitte. Kvaliteedierinevust peegeldab hästi ka hindade tohutu erinevus, mis näiteks möödunud aastal India turgudel kõikus umbes 10-st ruupiast ligi 1000 ruupiani. Seal hing on üsna lähedases suguluses meile tuntud oboega. Instrumendi põhiosa moodustav kooniline puutoru, mille ühte otsa kinnitub metallist lehter ja teise otsa metall toruke koos kahekordse trosti huulikuga. Pilli esiküljel on kuus või seitse auku. Tagaküljel üks. Juba ainuüksi aukude arvust võib järeldada, et sellisel muusikainstrumendid on võimalik mängida päris keerulisi meloodiaid. Vilitoosneva poemäng on eriti omane ning Motaagolkonnale. Aga see pole lihtne. Chalingi puhumine nõuab füüsilist vastupidavust ja vilumust. Seetõttu ei usaldata selle pilli mängimist algajaile. Lugesin ühelt plaadi ümbriselt, et mõnes kloostris peavad noored laamad oboemänguni jõudmiseks läbima mitmeid munga hierarhia madalamaid astmeid. Esmalt tuleb töötada tee serveerijana või kokana. Seejärel tuleb aasta või kaks lüüa suurt trummi. Siis tuleb paar-kolm aastat puhuda pikka pasunat ning alles seejärel ollakse Chalingi vääriline. Kui ilmalikus muusikas kasutatakse saalingiga sooloinstrumendina siis kultuse muusikas mängivad need pillid ainult paarikaupa. Eriti kaunid on oboepaaride poolt mängitud hommiku ja õhtumuusikad. Kuid neid kasutatakse ka ansamblis koos suurte pasunatega ning templi teenistuste ajal koos kogu orkestriga. Oma läbitungiva Nasaalse tämbri tõttu kostab Chaling välja ka valjukülaliste löökpillide hulgast. Löökpillid olla mõistlikus kultuse muusikas esindatud veelgi rikkalikumalt kui puhkpillid. India päritoluga Dilbu kohta on isegi raske öelda kas ta on rohkem muusikainstrument või kultuseese. Igal juhul on ta koos nõndanimetatud tor seega budistlike riituste juures väga oluline. Tibu on pronksist, vasest või hõbedast kelluke mis on valatud käepidemega ühes tükis ning on kokku umbes 25 sentimeetri pikkune. Mängimisel hoitakse kellukest alati vasakus käes ning raputamisel tekitab ta kõrge ja läbilõikava heli, mis muide sümboliseerib kõrgeimat tarkust. TransDentaalset tarkust. Liivakellakujulist väikest käsitrummi tuntakse paljudes paikades stama aru, nime all. Legendi järgi on ta maru ehitatud kahest inimese koljuluust ning surnud, kelle kolpadest on trumm valmistatud, justkui räägiksid meiega trummihelide keeles. Hindude kujutelmade kohaselt on kogu maailm loodutama aru abil Shiva nimelise jumala poolt. Seetõttu on seda trummi erandina lubatud mängida Šivaistlikes templites religioossete rituaalide raames. Kuigi reeglina oli trummide kasutamine hindu templites keelatud. Rahva pillina on ta maru levinud Tiibetis, Nepaalis ja India põhjaosas. Kuid mõistlikus kultuse praktikas kasutatavad instrumendid on mõõtmetelt väiksemad ning erinevad veidi ka konstruktsiooni poolest. Oma rahvapärastest esivanematest. Nende külge on nööride abil kinnitatud kaks väikest nahk pallikest. Trummi vibutamisel hakkavad need pallid pendeldama ning puutudes vastu nahast membraane tekitavat Reemo taolise tiheda põrina. Oluline on seejuures, et ühe pallikese sisse on õmmeldud karvad, mis on lõigatud mehe suguelundite piirkonnast teise pallikese sisemuses, naisel Traseeritud karvad. See sümboliseerib kahe alge, kahe printsiibi, meheliku ja naiseliku ühtsust. Kuna on suur kahenahaga rituaalne trumm. Templi teenistuste ajal ripub see tavaliselt nööride abil laes. Vabas õhus toimuvate tantsude saateks kasutatakse aga ümara varre otsas kantavaid trumme. Naaboxus pole kuigi suur, vaid mõnikümmend sentimeetrit. Kuid tänu membraanide suurele läbimõõdule annab ta väga madala ja kumiseva heli. Nii korpus kui ka mõlemad nahad on üldjuhul kaetud rikkalike maalingutega kus on kujutatud stiliseeritud pilvi, lootoslilli või muid budistlikke sümboleid. Trummi lüüakse küsimärgikujulise kõvera pulgaga. Muusikainstrumentidest on jäänud nüüd veel nimetada Tiibeti kong Karna kindlale helikõrgusele häälestatud ding, ding, plaadid ning mitut tüüpi vasktaldrikuid. Viimaseid kasutatakse sakraalse muusikas kahel erineval viisil. Antakse orkestri koosseisus üksikuid tugevaid aktsente või tekitatakse vaikne monotoonne ühtlastest löökidest foon tekstide retsiteerimise saateks. Ja erinevalt meil Euroopas levinud tavast lüüakse neid kokku horisontaalasendis. Ja need kuulete te kõigepealt suure kumerusega Rolmo taldrikuid, seejärel aga hoopis teise tämbriga. Silnien taldrikuid. Kõike seda, millest oli täna juttu on mitmekümne aasta jooksul püütud Tiibetis Puna-Hiina terrori poolt välja juurida. Palju laamasid on represseeritud ja tapetud rohkesti kloostreid, suletud templeid, põletatud raamatuid, pühapilte ja muusikainstrumente mandaalselt hävitatud. Kuid hävitada ei suudetud siiski kõige olulisemat vaimse traditsiooni järjepidevust sest jõu ja vägivalla abil on võimalik purustada ainult materiaalset. Lõhkuda saab pille, aga mitte muusikat. Põletada saab raamatuid. Tiibeti kultuslik instrumentaalmuusika ei oma tähendust ainuüksi laamade hulgas. Ta pole ükskõikseks jätnud ka tavalisi inimesi teistes maades. Selle jutu kinnituseks ma tahaksin teile demonstreerida üht lugu nimega Tiibet mille on komponeerinud ja helilindile salvestanud grupp Tallinna konservatooriumi tudeng jäid. Üks nendest, Rauno Remme ongi juba praegu ootamas stuudio ukse taga. Ja enne saate lõppu Me jõuame temaga veel paar minutit vestelda. Rauno, palun astu sisse. Võta istet. Sul on praegu võimalus eesti rahvale öelda. Mis inspireeris sind ja sinu kaaslasi looma säärast muusikat. Miks püüdsid emiteerida just tiibeti muusikat? Palun, me lihtsalt kuulsime, juhtusime kuulma Tiibeti muusikat, me ei olnud siis veel tol ajal keegi meist ei olnud nii suures orientaal vaimustuses kui võib-olla praegu. Aga lihtsalt selle muusika kõlapilt oli nii mõju avaldav. Ja näiteks erinevalt Hiina muusikast mõjus just selle muusika tämbriline suur rikkus just madalat sügavat heli ja siis sinna juurde kõrged löökpillid. Nii et võib-olla oli. Just seda muusika kõlapilt ajendiks. Pigem kuiv tiibetlik vaimsus. Kas te püüdsite seda muusikat imiteerida, järele aimata või püüdsite edasi anda oma nägemust sellest? Õieti nojah, me ei mõelnud kumbagi, me lihtsalt nii-öelda tegime selle loo linti, aga pigem ta on kõlapildi imitatsioon kui mingi nägemus või selline. Tänan, ammendava vastuse eest ja nüüd siis kompositsioon, mis kannab pealkirja Tiibet.