Igevana karatee CN mitsubishi harakiri Hiroshima ja Nagasaki. Need on märksõnad, mis esmalt assotsieeruvad ühele keskmisele eurooplasele seoses tõusva päikese maaga. Neile, kes kasvõi põgusaltki on kokku puutunud muusika salvestamisena on hästi tuttavad ka ja mahasoni Chivisii Casio tehniks Mäksel ja nii edasi ja nii edasi. Jah, tänapäeval on elektroonilist või popmuusikat tehes üpris raske läbi ajada nende firmade toodangut kasutamata. Mõõduka hinna ja suhteliselt hea kvaliteedi tõttu kasutatakse kogu maailmas nii süvakui levimuusikas kõikvõimalikke Jaapanis valmistatud pille klavereid, oreleid, elektrilisi akustilisi, kitarre, trompetit, flööti. Levikuulatuselt ei saa selle kaubatoodanguga muidugi võistelda traditsiooniline jaapani muusika. See on jäänud endiselt militaarseks kunstiks. Hakkasin alustada ühest puht subjektiivsest tähelepanekust. Kui India, Seiloni, Nepaali ja Tiibeti kultuuridega kokkupuutumisel ma tunnen end enamasti päris koduselt siis jaapani ees olen ma alati tundnud mingit seletamatut ala teadusliku hirmu. Ja tegelikult mitte üksnes jaapani ees. Teatud määral on selline subjektiivne tõrge tekkinud kõikide Kaug-Ida nii-öelda hieroglüüfkultuuride vastuvõtmisel. Võimalik, et osalt on see seotud hieroglüüfkirja mittetundmisega kuid veelgi enam mingi sõnulseletamatu fenomeniga, mis on omane nii Hiinale, Vietnami-le-Koreale kui Jaapanile. Raske on öelda, kas need maad on hieroglüüfkirja kasutamise tõttu kujunenud just sellisteks, nagu nad on või vastupidi, võib-olla on hieroglüüfkirja kasutuselevõtt just tulenenud nendesse rahvastesse kõrgemalt poolt kodeeritud geneetilistest printsiipidest? Ei tea. Nonii, see oli väike, küllaltki ebaoluline kõrvalepõige, aga täna ei tohiks jaapaniteema tekitada kelleski ebakindlusetunnet. Sest siin stuudios on jõudnud mikrofoni ette istet võtta. Meie üks kõige parimaid jaapani kultuuri tundjaid. Tervist Ma loodan, et teie abiga täiustub nii mõnegi raadiokuulaja senine ettekujutus jaapani kultuurist. Kuigi orientaal tund on põhiliselt muusikasaade, on ka üldise tausta tundmine väga oluline selleks, et osata mõista muusika ja selle erinevate aspektide osa ülejäänud kultuuripildis. Kui püüda otsida tänapäeva jaapani kultuuri algeid, siis selgub, et väga palju on üle võetud rahvastelt kes kunagi olid oma arengutasemelt jaapanlastest ees. Esmajoones tuleksin muidugi nimetada Korea ja Hiina mõjusid, aga vähemal määral tungis Jaapanisse sisse ka Indo-Hiina, India, Kesk-Aasia, Mandžuuria, tunguusi, hõimude ja need lõpuks ka euroameerika kultuur. Kui sedavõrd palju on üle võetud võõrast, kas siis on veel miskit säilinud, mille kohta me võiksime öelda, et see on puht jaapanlik? Need mõjusid on tõepoolest väga palju, aga on üks asi, mida võiks küll puht jaapanlikuks pidada, on oskus kõikvõimalike välismõjusid niivõrd ära muuta, ära teisendada, endale omaseks, muud kombineerida, et see, mis välja tuleb, on ikka pandlik, kas või noh, mõned niisugused näited, et kui praegu üldiselt ju moodne euroopalik ehitustehnika on jah, maailma vallutanud sisse. Jaapanis ehitatakse tõesti euroopalike võtetega ja väljaspoolt täiesti euroopalikke maju, aga sinna mõnda majja sisse astudes ei teki üldse küsimust, missuguses riigis see maja asub, sellepärast et ta on seestpoolt ikka täiesti täiesti jaapanlik või siis kasvõi näiteks hiina kirja kasutusele võtta. Jaapanis on käibel ka mitmeid niisugusi hiina kirjamärki, mida Hiinas ei tuntagi, sellepärast et jaapanlased on need ise teinud nendest samadest elementidest kokku pannud et tähistada mõnda niisugust mõistet, mida Hiinas ei ole ja mida nad ise kasutavad. Samuti ka näiteks praeguse euro Ameerika mõju kasvõi vaadata, kuidas keeles avaldub. Nii nagu kunagi kaheksandal sajandil hiina sõnu tungis tohutult palju jaapani keelde, nii on praegu inglise õhku mõningal määral saksa portugalikeelseid sõnu tulnud jaapani keelde, aga kui mõni inglane, sakslane või portugallane peaks neid sõnu juhuslikult kuulma, siis tõenäoliselt ta ise üldse ei tea, et tegemist on tema keelest laenatud sõnaga. Sest need on nii niivõrd muutunud, et algupärasest kujust pole midagi järele jäänud. Ja just eile oma tööd tehes põrkasin kokku näiteks ühesõnaga et vihmamantel, mis on kunagi laenatud portugali keelest, kappa, et selle jaoks on isegi hiina kirjamärgid leiutatud Jaapanis. Algupäraselt portugalikeelset sõna võiks Hiina kirjaga üles kirjutada ja siin ongi just see niisugune jaapani kombineerimine, Need kaks võõrast mõju on sattunud omavahel kokku, nii et näeb välja on tulnud midagi puht jaapanliku. Aga see on muidugi ainult üks asja aspekt, loomulikult Jaapani kultuuris on ka väga palju niisugust, mida kuskilt mujalt ei leidu. Noh, võib muidugi vaielda, äkki siin on ka mingites substraat mõjudega tegemist, kas ainuvõi Polüneesia kultuurist tulnud niisuguste hoiakutega, aga jaapani oma tänane maailmavaade, sind, too ehk jumalate tee on midagi niisugust, mis jaapani saab kõigest muust kõrgemale kogu loomislugu. Sellest, kuidas Jaapani saared tekkisid ja siis kogu ülejäänud maailm ja noh, see ongi ju ühele eneseteadlikule kultuurile, omaneta enesest maailma teket alustab. Ja muidugi ka kõik sellega seotud tseremooniaid, eluhoiakud ja nii edasi, mis on siiamaale väga tugevasti jõus, kuigi noh, muidugi praegu sünto püha mõttes enam niimoodi iga päev või iga nädal ei käida, vaid sinna minnakse pigem siis, kui on näiteks mingisugune probleem nõu küsima või või kasvõi lihtsalt loodusega vastakuti olema. See on, see on selge, aga ometigi tähendab traditsioonid on jõus ja kaasa jaapanlase maailmavaadet kujundavad ka suurel määral ja just nendest sünto pühamatest rääkides. Noh, Me oleme Euroopas harjunud sellega, et enamasti nihukesed, pühad ehitised, pühad tseremooniad, peavad olema midagi väga pidulikku, midagi väga niisugust luksuslikku, sinna paigutatakse suurel hulgal raha ja et oleks hästi ilus ja jääd, hakkaks veidi kõhe tunne, kui sinna majja sisse astuda. Jaapanis midagi taolist, ainult sünto pühanud on just väga lihtsad, lihtne puuarhitektuur, eriliste kaunistusteta. Mingeid erilisi kujusid, ilustusi, mitte midagi. Nii et teinekord, kui keegi aadressi järgi läheb ja vaatab, et see pükseks into püham olemas, tuleb käia seal mööda pühamat ringi küsida, et kus see siis on, tähendab seepärast, et see ei jäta mingit niisugust niisugust muljet, et seal oleks midagi niisugust väga pühalik kui või erilist. Sellepärast et Jaapani maailmavaate järgi jumalik alge on olemas kõiges ja ka kivides looduses, just eriti. Ja kui hakata nüüd ehitama midagi pühalikku pühalikku hoonet, see loodusest, eemaldada selle niisuguse pühadusetundega, siis, siis see käib põhimõtetele vastu, see ei ole enam õige. Ja seepärast niisugune see. Siit tulebki üks niisugune kultuurikonstant Jaapani maailmavaates üldse, et mida loomulikum, seda parem. Et eelnev jutt paika pidas, et Jaapanis on kõik võõras läbi teinud suure transformatsiooni selles aitab meid veenda ka järgmine laul, mis kõlab ühe budistliku tendai koolkonna munga esituses. Säärase laulmismaneeri lätted peituvad juba vanades india veedaretsitatiivides. Kuid aja jooksul toimunud muutuste tõttu on välist sarnasust nende vahel muidugi juba üsna raske tabada. Niisiis kõlab fragment kuulsast. Saad harma Bonda rikka suutrast, see tähendab Jaapani budistlikule ja sümpto kultuse muusikale saab olema pühendatud eraldi spetsiaalne raadiosaade milles me käsitleme ka budismi ja shinto suhteid. Kuid on teada, et Jaapanis levis ka konfitsionism. Kas konfitsianistlikud õpetused ja traditsioonid on mingit mõju avaldanud ka jaapani muusikale ning kultuurile? Omistab ju konfitsionism muusikale lausa imet tegevat jõudu ühiskonna arengu mõjustamisel. Nojah, tähendab see konfitsianismis Jaapanis, Lewis on tegelikult midagi muud kui see algupärane Konfutsiuse õpetus. Mingit teadmised Konfutsiuse õpetusest olid ju olemas juba Nara perioodile, isegi veidi enne jaapani riigi rehv vormi viidi üldiselt konfidsusele tuginedes läbi, mitu korda, aga päris läbis lõpuks ei viidudki. Aga siis tugevam mõju Konfutsiuse õpetusest on siiski Tokugawa perioodil, see on siis seitsmeteistkümnendast sajandist 19. sajandi keskpaigani. Ja tollal valitsev soonkond üritas siis sellele õpetusele tuginedes oma oma valitsemissüsteemi haridussüsteemi kõike korda ühiskonda niisugusse, rangesse hierarhiasse paigutada. Aga see ei olnud enam algupärane. Konfutsius oli jussi poolt Hiinas song dünastia ajal reformitud Konfutsius ja jaapanlased, noh nagu nad kõike kõike võõrast käsitlevad, muutsid selle ka veel ära. Nii et tegelikult see on õieti üsna huvitav, aga Konfutsiuse õpetus on ju alguses olnud sügavalt niisugune humanistlik ja inimeste inimese kohta ühiskonnas väga niimoodi sügavalt käsitlenud. Aga siis, kui ta oli juba oma mitmed modifikatsioonid läbi teinud ja veel Tokugawa ajastu alguses võis temast midagi algupärast ehk leidagi, aga kuidas siis oli lõpuks praktikasse rakendanud, rakendunud, tuli temast välja midagi niisugust, mida uuris omal ajal üks Saksa jaapanoloog Rudolf Hess, kes leidis sealt nii mõndagi Hitleri kolmandale riigile kasulikku. Nii et see modifikatsioon ei pruugi alati sugugi positiivne olla. Ja mis puutub nüüd Tokugawa ajastu niisugusse kultuurilise ellu või mida sa konfitsionism mõjustanud, siis see oli ka väga niisugune õieti variserlik, oli olemas mingi ametlik nägemus sellest, mismoodi kultuur peab välja nägema olid akadeemilised õpetlased, kellest osa tegelesid siis vanade Jaapani traditsioonide uurimise taas elustamisega olid inimesed, kes arvasid, et Nagasaki vaba sadamast Hollandi laevadelt tuleb teadmine on kõige õigem ja siis need, kes tuginesid konfitsionismile, samal ajal, aga kultuur arenes täiesti oma rada, hoolimata nendest ametlikest ettekirjutustest hiilides mööda mitmetest seadustest sel ajal siis kultuur põhiliselt arenes Kyoto ja, ja Edo nendes kahtlastes linnajagudes, lõbumajades, teatrites, mis oma funktsioonide poolest sageli lõbu majandust ei erinenud ja, ja mujal. Nii et ma arvan küll, et mingit erilist konfitsionismi mõju jaapani kultuurile ei maksa ehk isegi otsida. Sageli on öeldud, et itaalia keel on väga laulev. Seevastu näiteks läti keelt peetakse laulmiseks suhteliselt ebasobivaks. Kuidas te iseloomustaksite jaapani keelt lauldavuse seisukohas? No see sõltub muidugi muusikast, ma usun, et siin on keelel olnud oma roll ka jaapani niisuguse muusikalise keele kujunemisel sest jaapani keel on väga selgelt silpidesse otatav. Enamasti on tegemist avatud silbiga, mis koosnevad ühest kaashäälikust ühest täis häälikust. Ainukese erandina häälik võib sattuda ka mõne silbi lõppu. Täht niimodi silpide lõppudes kasutataksegi enamasti hiina laensõnades, vähemasti varasemal perioodil luules, millest siis laulusõnad said seda. Ma võin neid hiina laensõnu ei olnud nii et kogu kogu tekst või keel tuli siis järjest niisugustes lahtistes, silpides ja ka jaapani rõhk keeles kasutatav rõhk on õieti musikaalne intonatsioon. On see tähendab, ei ole ühel silbil niisugust kindlat rõhku, mis ta tõstaks teistest kõrgemale või selgelt nähtavale vaid kogu sõna peale on laiali laotatud niisugune väike toonide muutus, mõni silp täheldatakse kõrgemalt, mõni veidi madalamalt. Ja ma arvan küll, et niisuguste omadustega keel peaks olema võrdlemisi hõlpsasti lauldav. Aga iseasi muidugi on, kuidas seda on ära kasutatud, sellepärast et nende Stiina Korea mõjudel on küllalt sageli läinud, nii et ühte silpi lauldakse väga-väga pikalt ja just seda täishäälikut väga mitmes niukses modulatsioonid eta kaob nagu kuidagi ära ei kasuta kogu seda seda keele, oma struktuuri, neid võimalusi, mis keel pakub. Aga kas ka jaapani luule on muusikaline? Nüüd ma ei mõtle seda enam keele kõlavuse seisukohast, vaid kas jaapani luulele tüüpilised riimid on enamasti kvadraatsed ja kas värsimõõdud on viisistamiseks sobivad. Jaapani luule ei kasuta üldse riimi tegelikult ja värsimõõdud, tähendab algne värsimõõt oli, oli niisugune vaheldusid omavahel viie ja seitsmesilbilised read ja see oligi kogu piirang. Ja muidugi ma arvan, et need peaksid olema viisistamiseks sobivad. Kuigi pikemate kaotajate puhul võiks see muutuda veidi monotoonseks või noh, aga ka see on ju oma omaette elus nagu eesti rahvalaulust teame. Juba kuskil naerab perioodi lõpust või kaheksanda sajandi lõpust alates praktiliselt enam niisugusi pikki luuletusi kirjutatud, vaid kasutati stanca värsimõõtu, mis on 31 silpi skeemis viis, seitse, viis, seitse, seitse. On teada, et neid algselt kanti just nimelt lauldes ette, kuigi üsna vähe on selle kohta muusikalist materjali. Ja ma usun küll, et, et ka niisugust lühikest lühikest laulu on võimalik üsna kergesti kerges diviis istuda. Rääkides värsimõõtudest Te nimetasite praegu vaid ebasümmeetrilise arvusid viis, seitse ja 31. Samaaegselt sellega eksisteerib jaapani muusikas ka Kvatraatseid meetmeid, mis muusikaspetsialistide arvates on tulenenud Vana-Hiina luule arhitektoonikast. Teatavasti koosnesid vana hiina luuletused neljast värsireast. Igas värsireas oli neli sõna. Ja konfitsionistlikus, nõndanimetatud õiges muusikas vastas igale sõnale võrdse pikkusega ajaühik ja sellest tulenevalt oli siis üks troof võrdne 16 aktiga ning 16 taktiline periood jagunes kaheks või neljaks fraasiks või lauseks. Nii palju siis kvadraat, susest. Jah, seal see nõndanimetatud ima joo, ehmunud luule, mis tegelikult enam üldse moodne ei ole kuskil kamakura ajajärgul, 13.-st sajandi algusel ja seal oli küllalt küllalt suurt mänguruumi muusikat, sellepärast et need tekstid võisid olla ükskõik kui pikad või lühikesed. Sellest midagi ei muutunud ja umbes samal ajal või isegi juba veidi varem tekkis veel teine teine niisugune muusika luuleliik nagu Uta väikesed laulud. Need olid enamasti paari-kolmerealised ja meenutavad tõepoolest seda hiina reguleeritud šiid või reguleeritud värssi mis tang-ajastul oli Hiinas eriti domineeriv. Need on niisugused lühikesed pandikat tekstid, mis ka väga hästi muusikale sobisid ja nendest väga paljud on siiamaale üsna populaarsed, lauldakse nüüd, mõeldakse nagu rahvalaule, kuigi tegelikult on algselt ikka autori loominguga tegemist. Paljud luuletajad ja tõlkijad ei armasta ise luuletusi esitada, võimalik, et ka teie kuulute nende hulka, sellepärast võib-olla maa oma nahaalsusest Savin liiga palju võima. Palun teil lugeda ette mõne lühema luuletuse jaapani keeles kohe praegu. Mõtlema, missugune. Missugune neist kõige paremini? Paremini sobiks stamaks muidugi. Cucuronaki. Eesti keeles oleks isegi mõtteist vaba, saab vahel aru meele nukrusest, kui nepp lendab üle soo hämaral sügisõhtul. See on õpetaja, sai Q 12. sajandi luuletaja väga kuulus, üks kuulsamaid tanka luuletajaid üleüldse. Nii aga nüüd kuulakem siis värsse, mis jutustavad Matsumori surmast laulduna ajakko handa poolt. Lauljanna saadab oma laulu neljakeelsel lauto sarnasel instrument. Aga millest räägivad kõige sagedamini jaapani laulutekstid. Milline temaatika on tüüpiline? Mis tanka luulesse puutub, siis seal on temaatika võrdlemisi lai. See noh, võiks nagu suurelt jaotada kahte lehte, et ühed räägivad loodusest ja teised inimesest ja armastusest. Aga jah, tanka luules siis ei ole mingi niisugune süžeed. Tekst ei ole eriti tüüpiline, aga nüüd veidi hiljem, eriti pärast suuri sõdu, 12. sajandil, kus gaase mainitud Atsumoori oma lõpu leidis tekkis aga palju niisugusi ballaadi taolisi just seda moodsa luule või ima joo värsimõõtu kasutavaid tekste mis võisid kirjeldada komandör, nagu näiteks või mäletan ühes ühes allikas näiteks on üks niisugune pike väga, geograafiliselt täpne lugu sellest, kuidas pealinnast veeti ühte aadlikud ka maakonnas selleks, et teda seal hukata koos kõigi paikadega ja kultuurilistele minist seltsidega, mis need paigatud meelde tuletasid, kus mõni luuletaja oli peatunud ja ta peatus sealsamas koos oma konvoi ka ja ja nii edasi. Veelgi hiljem tähendab siis, kui see niisugune samurai kultuur või selline sõjaka kultuurimeelsus oli nagu jalad maha saanud hakkasid just tekkima niisugused kangelastest ja ka üldse möödunud aegade kuulsatest inimestest rääkivat pikemad luuletekstid. No teatris on neid muide ka üsna hästi ära kasutatud ja küllalt palju näidendite tekste annab isegi liigendada niimoodi, et sealt võtta välja mõni niisugune pikem katke, kus räägitakse kellelegi lugu ja kuna neid kantakse noos ka lauldes ette, siis nüüd kuuluvad ka õieti siia sellel. Olla need, võib-olla ma liialt suunasin teid oma küsimustega ehk on veel midagi jäänud, rääkimata, mida te peate oluliseks seoses antud teemaga? Ma isegi ei oska öelda. Seda võiks nüüd ehk ära märkida, mis on ka ju õieti üks Jaapani kultuuri niisugune eripära, et traditsiooniliselt kultuurile omistati Jaapanis kõrgemat tähendust kui poliitilisele võimule ja sellest isegi need 12. sajandi suured sõjad, et inimesed, kelle käes juba oli praktiliselt poliitiline võim, soovisid, et seda ka keisri kodanud ametlikult tunnustaks või nende autoriteeti ikka niimoodi tõsiselt hakataks võtma. Aga isegi kui mõni äärmiselt võidukas ja vapper sõjapealik sajatuhandelise sõjaväe eesotsas marssis pealinna sisse, astus täiesti sihukeseks lobudikuks muutunud tükk aega remontimata, mitu korda põlenud keisripaleesse sisse vaatasid, keiser istub seal maas ja kirjutab näiteks luuletus ei pööra talle üldse tähelepanu. Siis see oli ikka niisugune kultuuri, moraalne võit poliitika või jõu üle. Ja seda juhtus Jaapanis küllalt sageli ja see on minu arust üks Impaatsemaid joomise traditsioonis Jaapani kultuuri juures üldse. Nonii suurimad tänud härra Rain rauale. Enne saate lõppu jõuame kuulata veel veidi muusikat. See on muusikaline number ühest teatritükist, mille teksti autoriks on Sotši Massuja ning muusika autoriks Saibeigi omatava teine. Esmakordselt kõlas muusika 1839. aastal Edos. Nõnda nimetati tol ajal praegust dokiat. Tänaseks ongi võitu. Esialgsete plaanide kohaselt on jaapani muusika tutvustamiseks planeeritud veel neli või viis järgmist orientaal tonni saadet. Kahe nädala pärast saate teada, mis asi on ka kaku muusika. Edaspidi tutvume lähemalt jaapani teatriga kloostrites ja templites esitatava kultuse muusikaga ning lõpuks 20. sajandi muusikakultuuriga kuulmiseni.