Kui võtta raamaturiiulist mõni kaasaegne muusikaleksikon ja otsida üles märksõna jaapani muusika siis võime sealt lugeda umbes järgmist. Vanimad jaapani muusikaga seotud säilinud mälestised on pronkskellukesed, mis pärinevad esimesest või teisest sajandist enne Kristust. Veidi hilisemast ajast. Uutši ajastust on säilinud hauamonument millel on kujutatud kolme muusikut tsentrimängijat, trummimängijad ja arvatavasti lauljat. Esimesed kirjalikud teated jaapanlaste modifitseerimise kohta sisalduvad Hiina kroonikates. Aga muusika kohta on mitmeid ülestähendusi ka esimestes jaapani kroonikates Kotšigiseni Hongis mis mõlemad pärinevad kaheksandast sajandist. Nagu eelöeldust järeldada võib pole tõusva päikese maa, muusika kõrgkultuuri vanus kaugeltki mitte võrreldav mõnede teiste aasia vanade kultuuride omaga. Me ju teame, et Indias olid veeda ajastuks välja kujunenud kümned erinevad muusikainstrumendid ja mitmed laulustiilid. Kong futsi ajaks eksisteeris Hiinas juba keeruline muusikateooria. Samuti Assüüria Babüloonia ei jäänud neist oluliselt maha. Samal ajal pole jaapani kohta mõist aegadest mingeid andmeid. Muidugi võib ju oletada, et Jaapani saartel siiski laul, tants ja pillimäng eksisteerisid kuid igal juhul polnud seal sedavõrd kõrgelt arenenud muusikakultuuri nagu Mandri-Aasias. Ma mõtlen siin eelkõige Indiat ja Hiinat. Jah, kahjuks on jaapanlaste vanima muusika uurimise allikad väga kasinad ja seda ennekõike just tugeva Korea ja Hiina mõju tõttu. Kui lisada siia veel hilisem Euroopa ja Ameerika kultuuriekspansiooni siis tulemuseks ongi ehtsa jaapani muusika hävimine või vähemalt lahustumine muudes kultuurides. Hästi on vanad traditsioonid ja rituaalid säilinud küll ainudel rahval, kes varem asustas Jaapanit, Kuriili saari, Sahhalini ja Kamtšatka lõunaosa. Nüüd aga elab põhiliselt Põhja-Jaapanis Hokkaido saarel. Kuid ainult pole ikkagi jaapanlased. Sellepärast me ei saa ainude säilinud tavade põhjal teha kindlaid oletusi jaapanlaste mineviku kohta. Tänapäeval võib jaapanlaste vanimat muusikani, õigemini selle jälgedeni jõuda mõnede kultusliku rituaalide kaudu mis sageli seostuvad päikesekultusega. Enamikel juhtudel on selliste rituaalide koostisosaks ka muusika. Üheks niisuguseks säilinud rituaaliks on nõndanimetatud Hannamat suuri ehk lillede püha mida tänada päeval. Veel viiakse läbi õieti prefektuuris iga aasta viimasel kuul. Juba pühade nimetus viitab sellele, et pidustustel on kesksel kohal riitused õitsvate või igihaljaste okstega. Pühade eel kaunistatakse majad paberehetest valmistatud vanikutega. Mehed puhastavad või uuendavad kuradite ning deemonite maske. Ja järgmisel päeval tehakse küla servale suur lõke, millel hiiglasuures malmkatlas aetakse keema vesi. Sind istlikus templist tuuakse välja altar ning algabki pidulik rongkäik. Protsessioon liigub üle põldude. Selle eesotsas on tavaliselt preester või ülempreester. Veekatla juurde jõudes kastab preester haljad oksad keevasse vette. Selleks ajaks on muidugi ümber lõkke kogunenud väga palju rahvast. Mehed ja noorukid tantsivad puumõõkadega tantsu. Kõlavad trummid, flöödid. Hämaruse saabudes ilmuvad tantsijate keskele kaks meest kes hoiavad käes kirveid. Neist üks on riietatud punasesse ja samuti tema nägu on kaetud sama värvi maskiga. Teine on üleni roheline. Nad joovad saket. Nende meeste ilmumisega kaasneb muusika ja tantsutempo märgatav kiirenemine. Noormehed ümber katla satuvad üha kiirenevas tantsust ekstaasi. Katla kohal hõljub hiiglaslik aurupilv ja lähenedes katlale, pistavad nad tantsides keevasse vette, oksi ning riisikõrsi ning pritsivad tuliseid veetilku ümbritsevatele inimestele. Endiselt jätkub muusikat. Kuigi ma alustasin, hoopis muuda saab tänases saates olema kesksel kohal ka paku muusika. Ma usun, et pole väga suur liialdamine, kui ma ütlen, et ka kakut võib pidada maailma muusikakultuuri kõige huvitavamate nähtuste hulka. Selle sõnaga tähistatakse varast jaapani traditsioonilist muusikat. Ajavahemikus umbes kaheksandast kuni 12. sajandini. Mõned muusikaajaloolased peavad kaku muusika alguseks 600 kaheteistkümnendat aastat. Mil prints Shotoko tassi ajal tõi üks korealane selle muusikaalged Jaapanisse. Tõepoolest šotakud, äsja ajal kasutati sarnast muusikat budistlikes rituaalides, eriti aga rituaalsete tantsude saateks, mida esitasid maskides vaimulikud. Neid tantse ja seda muusikat esitati ainult templi ja õukonnatseremooniatel rahvamasside hulgas folkloori Ena pole see kunagi eksisteerinud. Kui ajas veidi edasi minna siis pärast Korea poolsaarel eksisteerinud paktse väikeriigi langust 663. aastal katkesid kultuurisidemed-Koreaga peaaegu täielikult. Uueks eeskujuks jaapanlastele sai Hiina täpsemalt Hiina tang dünastia. Rikkad aristokraadid hüüdsid igal võimalusel kanda Hiinas nite järgi valmistatud rõivaid. Ametikeeleks sai hiina keel. Üle võeti ka mitmed Hiinast pärit budistlikud õpetused. Samal ajal laienesid ka templite ja kloostrite funktsioonid. Kui varem piirdusid need põhiliselt usu ning õpetamisega siis nüüd muutusid kloostrid ja templid kultuurielu ning üldse avaliku elu keskusteks. Nende juurde rajati Lasteaia, vanadekodusid, raviasutusi, supelmaju Neis toimusid ka tantsu ja muusikaetendused. Ja nagu juba öeldud, esitati seal muuhulgas ka kakumuusikat. Termin ka kokku on Hiina päritoluga ning seda on tõlgitud üsnagi erinevalt kõrge õige või elegantne muusika. Ja tõepoolest nimetus vastab päris hästi sellele, mida ta tähistab. Kakumuusika on mitte kiirustav tseremoniaalses karakteriga. Ta on ühe võrra kaugel tundlikust, emotsionaalsest ja kuivast Hormaalsusest. Nagu juba eespool öeldud, oli see muusika algul väljaspoolt üle võetud põhiliselt Hiinast ja Koreast vähemal määral Indo-Hiinast. Kuid aegamööda hakkas tekkima analoogiline oma muusika ja seda eriti alates 10.-st sajandist. Suurosaga kaku repertuaarist on kirjalikul kujul säilinud Jaapani õukonna arhiivides ning budistlikke templites. Tänaseni on säilinud arvatavasti umbes 100 muusikapala ja. 56 tantsu. Ühte neist paljudest kuuleme kohe. Traditsiooni kohaselt klassifitseeritakse kakut kahest printsiibist lähtudes. Esiteks jaguneb ka kaku niinimetatud vasaku poole ja parema poole muusikaks. Vasaku poole muusika põhineb hiina traditsioonidel, täpsemini tang dünastia traditsioonidel. Parema poole muusika toetub Korea eeskujudele. Tegelikult on muidugi ka kaku geneetiliste allikate pilt palju palju segasem sest peale juba nimetatud mõjudele tuli Jaapanisse ka India, Kesk-Aasia, Indo-Hiina, Mandžuuria ja tunguusi hõimude ning teiste läänepoolsete maade muusikat. Teise printsiibi järgi jaotub ka kaku muusika kangemiks, mis tähendab puhk ja keelpillide muusikat ja Pugaguks, mis on tantsumuusika. Neist esimene eksisteerib kui puhas muusika, see tähendab, et seda esitletakse ilma tantsuta. Seejuures on orkestris esindatud kõik pillirühmad, keel, puhk ja löökpillid. Puukogu seevastu on tantsuetendus orkestri saatel. Tavakohaselt tantsisid ainult mehed, kes vajaduse korral kehastasid ka naisi. Keelpillid tantsuorkestrisse kunagi ei kuulunud. Tõsi küll, võisid sellesse kuuluda laulusolistid ja väike koor. Järgnevalt kuulamegi üht vokaalset kakulugu. See põhineb hiina tekstile. Esitajaks on Jaapani keisri õukonnaorkester. Jah, just õukonnaorkester. Kuigi Jaapani keisrilt pole enam reaalset võimu, on siiski säilinud veel keisserlikud, trendid, katsioonid ja õukonnaorkester. Tahaks ära nimetada ka need muusikainstrumendid mis on leidnud rakendamist kakuorkestrites. Hiina ning Lääne-Aasia muusikatraditsioonide kokkusulamise resultaadina kerkib nii ka kakkus kui üldse jaapani muusikas esile Hitši rikki. Seal säärane teravakõlaline küllaltki väikeste mõõtmetega oboe sarnane puhkpill. Oboe sarnane, ütlen ma sellepärast, et nad on opoega sarnased heli tekitamise printsiibilt. Mõlemad on Kahekordse trost huulikuga pillid kitsi riigil pole üldse võimalik vaikselt mängida. Nii et pidev forte selle instrumendi tämbrit pole isegi vanaaegsed jaapani kirjamehed pidanud kuigi kauniks. Ent paradoksina on ta omandanud ka kakuorkestrites nii-öelda esimese viiuli rolli. Põhjus on muidugi selge, ta on ainus pill, mis on võimeline mängima pikkades nootides meloodiat kogu teose vältel. Sageli on tempod üsna aeglaselt ja näppepillide kustub, heli ei kannaks lihtsalt meloodiat välja. Aga flöödid üksi ei saaks samuti seda funktsiooni täita, sest nende heli pole nii vali, et see kostaks välja valjukülaliste arvukate löökpillide hulgast. Aga flöödid on siiski teiseks tähtsamaks viisi pilliks. Need valmistatakse Jaapanis tavaliselt bambustorust ja neid on väga-väga palju liike. Erinevused seisnevad toru pikkuses, läbimõõdus kujus, samuti aukude arvus esineb põiki otse flööti. Vastavalt sellele kannavad nad erinevaid nimetusi. Kõiki flööditöötajaga kokku muusikas siiski ei kasutata enam kasutamist, on leidnud põikflööt Rioteqi vasaku poole tantsumuusikas ka oma poe. Kuna kakuorkestri mitmehäälse põhimõte on ehk kõige lähemal Terofooniale siis pillide poolt esitatud meloodialiinid on kõik teineteisega seotud. Niiga flöödid mängivad sageli higher Rickiga unisoonis, kohati väikeste erinevustega. Ainult vahel harva esineb nende pillide partiide ska suuremaid lahkuminekuid. Ja nüüd siis keelpillid. Nagu ma juba kord ütlesin, ei kasutata kakuorkestrist poognaga mängitavaid keel ville. Seal on endale koha leidnud vaid näppepillid, kolmeteistkeelne Twitter, mida Jaapanis tuntakse soo nime all ja Piiva. See on nelja keelega lauto sarnane instrument. Viimast kasutatakse meloodia saatmiseks akordidega. Üsna kummaline muusikainstrument on Shoo. Ei teagi kohe, kuidas seda pilli võiks eesti keeles nimetada. Kõige paslikum nimetus oleks ehk suuorel. Sest pilli põhiosa moodustab hulk orelivilede sarnaseid torusid. Milledes juhitakse õhk spetsiaalse huuliku kaudu. Ansamblis mängib suurel fooniks pikki pedaali korde, mis tavaliselt on terve taktipikkused. Nüüd on nimetamata jäänud veel ainult löökpillid. Üks enamkasutatavaid trumme Jaapanis üldse on taiko. See on endale koha leidnud peale kakuorkestri veel teatrimuusikas ja samuti templirituaalides. Kui me siin Euroopas oleme harjunud, et orkestrijuhi ainsaks tööriistaks on dirigendikepp siis ka kakuorkestrit juhatatakse enamasti trummi mängides. Täpsemalt kahe nahaga silindrikujulist Kakko trummi või siis liivakellakujulist Sannatud ruumi trummi mängides. Ja muidugi annab orkestrile värvi ka väike pronksist statiivi rippuv kong, nõndanimetatud šoko. Ja nüüd kuulame, kuidas kogu see eespool nimetatud pillide komplekt kokku võiks kõlada. Järgnevas instrumentaalpalas mängivad just need pillid. Viisi mängivad Hitherikija flööt, keelpillidest kõlavat sitter ja neljakeelne viiva pikiakorde hoiab pooniks suurel rütmipartiid esitavad kong ning kaks erinevat trummi. Euroopa klassikalisele muusikale on aluseks mitmesugused seitsme astmelised Diatoonilised laadid, Minoorid, jama, soorid. Kaug-Idamaade muusika põhineb enamasti Pentatoonilistele, see tähendab viieastmelisele heliridadele. Aga jaapani muusikat ei saa kindlalt paigutada ei ühe ega teise süsteemi juurde, ta oleks justkui kusagil vahepeal. Enamik muusikateoreetikuid lähenevad siiski asjale nõnda, et üldiselt on jaapani muusikale aluseks viieastmelised heliread. Näiteks kakumuusikas on põhilised heliread, kas myyifaadi Soldi S-i toodi ees või siis Mihhaadides, laasi toodi ees. Kui aga muusikas esinevad kõik seitse nooti, siis neid kaht nooti vaadeldakse kui lisa või abiastmeid. Aga muide on ka sääraseid kakulugusid, kus meloodiapillid liiguvad hoopis teistsugust helirida mööda kui harmoonia pillid. Nii võivad tekkida päris teravat dissonantsi. Kakumuusika on üldiselt päris lihtsa ja selge ülesehitusega nii nagu meie lihtsates laste lauludeski koosnevad perioodid tavaliselt neljast või kaheksast taktist. Iga takti algust rõhutab kas gongilöök või mõnel keelpillil võetud akord. Taktimõõdud on samuti alati paarisarvulised neli neljandiku või kaheksa neljandikku. Harvem esineb ka kaks neljandikku 10 neljandikku või 12 neljandikku taktimõõtu. Nagu juba eelmises saates sai öeldud tuleneb selline quadraatsus ja sümmeetrilisuse arvatavasti vana hiina luule arhitektoonikast. Ah, jälle on jutt kiskunud liialt teoreetiliseks, kuulame nüüd ühe loo lihtsalt niisama, ilma et ma ütleksin, mis pillid seda mängivad või mis taktimõõdus see on. Küll aga ma ei tahaks mainimata jätta järgneva loo rohkem kui tuhandeaastast vanust. Pala, mis kannab pealkirja sussi raku on kirjutatud 834. aastal spetsiaalselt imperaatori troonile astumise tseremoonia. Need raadiokuulajad, kes jälgivad praegu meie saadet ultralühilained stereo foonilisena pidid praegu leppima Monosalvestusega sest jah. Tegemist oli praegu firma meloodia poolt 1981. aastal välja lastud monoplaadiga. Aga see pole kõige olulisem, kas mono või stereo. Igal juhul oli tegemist hea plaadiga. Kellele vähegi jaapani muusika hingelähedane on, soovitan tingimata osta kakuplaadi seeriast muusika Narodov Myra, juhul kui see plaat veel mõnele poeriiulile seisma jäänud. Kuid nüüd hakkab meile antud aeg otsa saama. Järgmisel korral on jututeemaks jaapani muusikateater. Või kui veelgi täpsem olla, siis räägime muusikast, mis kuulub jaapani teatri juurde. Ma loodan, et Jaapani ajaloospetsialist härra Mart Helme oma lubadust täidab ning sellesse saatesse ega esinema tuleb. Viimased järelejäänud minutid täidab jaapani traditsioonilise muusika ansambel Minormiki juhatusel.