Aastal 522 kasus eks Leangist pärit hiinlane nimega Schibadata elama Jaapanisse. Ning sai loa alustada oma kodus hiinamaalt kaasa toodud budistlikke jumalusi. Oli üks neist, kellest sai alguse hiina kultuuri. Budismi ja kunstisissetung Jaapanisse. Juba mõnekümne aasta möödudes tuli Korea poolsaarel asuvast pektse väikeriigist buda munkasid ja budistlikke õpetajaid hulganisti. Nad õpetasid hiina klassikalist literatuuri kalendritundmist, meditsiini, budismi, muusikat ja muid kasulikke tarkusi. Algselt levis budism Jaapanis vaid õukonna valitseva ladviku hulgas ning kaugeltki mitte kõik mõjukad hõimud ei tervitanud uue religiooni omaksvõtmist. Budismi keelduti vastu võtmast põhjendusega et see hävitavat usu kohalikesse jumalatesse. Ka tolleaegsete valitsejate suhtumine budaõpetusse oli väga erinev. Kui näiteks keiser pidatsu vahepeal isegi keelustas budismi levitamise riigis siis Shotoko tassi vastupidi igati edendas selle religiooni levikut. Tema valitsusajal tihenesid kontaktid-Koreaga ning hakati saadikuid saatma ka Hiina õukonda. Kõige sellega kaasnes konfitsianismi ja budismi sissevool. Muidugi suurenes ka Koreast ja Hiinast sisserändajate arv. Alates 594.-st aastast, mil budism sai ametlikuks religiooniks Jaapanis hakati ehitama rohkesti templeid. Enamasti toimusid nende ehitused korea arhitektide juhendamisel skulptuuride looja, eks olid korealased Šodoku. Surma ajaks oli Jaapanis juba 46 templit ja umbes 1300 buda munka ja nunna. Ma usun, et kellelegi ei jäänud märkamatuks see, et ma juba mitmel korral oma lühikese jutu jooksul olen viidanud korea mõjudele. Nii see algul ka tõepoolest oli. Aga see kultuuri sissevool Jaapanisse ei kestnud kaua. Pärast Koreas asuva väikese pektse kuningriigi kiiret allakäiku umbes 660. aastal katkestasid jaapanlased sidemed selle maaga peaaegu täielikult. Uueks suhtlemispartneriks sai Hiina. Kogu jaapani juriidiline poliitiline, majanduslik ja kultuuriline elukorraldus seati ümber Hiina tang dünastia eeskujul. Ka ametikeeleks sai hiina keel isegi pühasid budistlikke tekste hakati tsiteerima hiina keeles. Järgnev ajastu, mida ajaloolased nimetavad tollase pealinna järgi määra ajastuks oli budismi jaoks kuldne aeg. Buda õpetus muutus rangelt tsentraliseeritud riiklikuks religiooniks. Eks Budade ja Padisattvate austamine muutus iga inimese kodanikukohuseks. Sel ajal rajati keisri korraldusel igasse provintsi üks keskne munga ja nunnaklooster ehitati palju palju templeid. Aastal 749 astus koguni keiser soomu ise vaimulikuseisusse. Ent vaatamata ülalkirjeldatud edule ei saanud budismist siiski religiooni kogu jaapani rahva jaoks mis oleks antud ajalooetapil rahuldanud ühtviisi kõiki inimesi. Imperaatorite ja mõnede eriti mõjukate hõimude võimu ideoloogiliseks aluseks oli endistviisi shintalismi poolt põhjendatud kontseptsioon nende jumalikust päritolust. Milleks ma seda kõike räägin? Ei, mul pole täna plaanis ette lugeda ülevaadet jaapani budismi ajaloost. Kogu senine jutt oli vaid sissejuhatuseks, oli vaid selleks, et paremini mõista situatsiooni, milles hakkas tekkima täiesti uudne nähtus. Shinto budistlik sünkretism. Kuigi ei tol ajal ega ka tänapäeval ei pea enamik sekte end shinto budistliku vees religiooni esindajateks on nad seda teatud määral tahes-tahtmata just shinto mõju. Või õigemini lähenemine shintole teeb jaapani budismist omanäolise religiooni, mis erineb nii Hiina kui ka India algkujust üsnagi tugevasti. Kahe religiooni lähenemist üksteisele soodustas ka paljude jaapanlaste suhtumine asjasse. Sageli võetud budismi kui mingit vastandlikku religiooni shinto Esmile vaid paigutati budistlikud tõekspidamised isegi esintaismi raamidesse. Budistlikke templites nähti kohalike kaitsejumaluste elupaiku. Ja budismis eneses nähti mingit uut maagia kõrgemat vormi mis võimaldas välja kutsuda võimsaid vaime. Budade ja Body satavate näol. Budismi omaksvõtmist just säärasena lihtsustas asjaolu, et kohalikud kulutused olid polüteistlikud ning Budad ja bodhisattva, lülitasid neisse loomulikult uute jumalustena. Pealegi pärinesid nad ju kõrgema kultuuriga maadest. Seetõttu austati neid isegi kohalikest jumalatest kõrgemalt. Kõik, mis oli seotud inimese ja looduse suhetega eelkõige põlluharimisega, jäi väljaspoole budismi piire. Siin jäid endiselt valitsejaks kohalikud jumalad. Nende valduses oli kogu maa, sealhulgas ka need krundid, millele ehitati budistlikud, templid või kloostreid. Selle tõttu tuli templi ehitamiseks alati luba küsida kohalikult jumalalt ning kehtinud arusaamade kohaselt võis selle nõude mittetäitmine tuua kaasa saagi hävimise, loodusõnnetuse või mingi kohutava epideemia. Siinkohal on heaks näiteks hiiglasuure buda kuju Vairootsena skulptuuri valmistamine ühe Naras asuva templi tarvis. Ennem kui asuti töö kallale, otsustati selleks luba küsida päikesejumalanna Alt. Selleks läks üks kuulus budismi jutlustaja päikesejumalanna-le pühendatud pühakotta ning jumalanna andiski talle nõusoleku. Skulptuuri valmistamiseks. Tekkisid uued probleemid. Selle valamiseks ei jätkunud algul kulda mida hiljem õnnestus siiski muretseda. Selleks puhuks andis valitseja välja spetsiaalse kirja milles tänas kohalikke jumalaid abi osutamise eest ning lubas rikkalikke kingitusi nende pühakodadele. Kasin ta preestrid olid huvitatud kahe religiooni lähenemisest. Nad lootsid selle läbi tõsta kohalike jumaluste prestiiži. Tekkis kujutlus sellest, et shinto jumalad püüdlevad nagu inimesedki pääsemise või vabanemise poole ning vajavad seejuures Budade abi. Selle ajastu munkade teostest võib ohtrasti leida lugusid juhtumitest. Mil shinto jumalused on püüdnud vabaneda halvast karmast ning lõpuks omaks võtnud budaõpetuse. Kultuse praktikas levis budistlike suutrate lugemine shinta altarite ees. Sünto pühamute juurde hakati rajama isegi budistlikke templeid. Kaheksandal sajandil oli see juba täiesti tavaline asi. Ühe näitena shinto budistliku sünkretismi kohta tahaksin tuua veel Hazzymanni kultuse. Haczymann oli algselt kiususaare põhjaosas ühe piirkonna kaitsejumalus. Vanasti kaevandati selles piirkonnas vaske ja võib-olla just seetõttu austati Hazzymanni kui mäeasjanduse ja sepale kaitsjat. Sellest piirkonnast kaevandatud vaske kasutati ka budistlike skulptuuride valmistamiseks ja ilmselt sellest tulenevalt ka budistlikud. Vaimulikud tundsid erilist huvi Aczymanni pühamu vastu. Aastal 741 rajati pühamu juurde budistlik pagood mille juures viibisid pidevalt mungad. 781. aastal omistati Haczymonile kui Tarmo õpetuse kaitsele Bodhisattva tiitel. Seega sai suur bodhisattva Haczymon esimeseks ühiseks jumaluseks shintaismis ja budismis. Tema prestiiž tõusis sedavõrd, et tema auks ehitati pühakodasid mitmete budistlike templikomplekside juurde. Talle lugesid palveid mõlema religiooni vaimulikud. Esimese shinto jumalusena hakati teda kunstis kujutama buda munga sarnasena, kuid Haczymane jäänud ainsaks kellani budismis etendada mingi osa budistlikesse templites loodi hiljem koguni spetsiaalsed nurgad sünto jumalate jaoks. Samuti nagu kogu kultuse praktika tervikuna. Nii tegi Jaapanis suure transformatsiooni läbi ka budistlik kultuse muusika. Asjatundja analüüsiv kõrv võib muusikas eristada seda, mis on koos budaõpetusega Indiast ja Hiinast sisse toodud ja seda, mis on kohapeal aegade jooksul lisandunud. Orientaal tunni sagedased kuulajad peaksid olema juba tuttavad pühade tekstide laulmisega Indias, Tiibetis ja Mongoolias. Ka jaapani kultuuripildis on selline kunsti endale koha leidnud. Ja veel koguni kahes erinevas paigas templirituaalide mäss ja ülikute majades. Jah, ülemkihi vanadesse hakkasid 11. 12. Nendel tekkima lauljatarid, tantsija annad ja muidu kenad noored daamid. Võiks öelda, et keissade eelkäijad. Vaatamata nende üldjoontes ilmalikule ampluaa-le esitasid nad sageli budistliku sisuga laule. Võimalik, et ka see osa muusikast on päris huvitav, kuid kahjuks ma pean teile tunnistama. Ma pole budistliku nii-öelda meelelahutuse programmiga eriti hästi kursis ja seetõttu räägiksin täna ainult templilaulust, mida Jaapanis tuntakse Šamio nime all. Termin Šomio on tulenenud sanskriti keelest ja tähendas algselt selget häält. Ja muide, Indiast pole üle võetud mitte üksnes nimetus. Hoolikamalt uurimisel selgub, et nii mitmedki Šamio printsiibid pärinevad iidsetest veedaretsitatiividest. Nii vanas Indias kui ka Jaapanis usuti et eksimine rituaali vastu ja pisemgi viga. Pühade tekstide laulmises võib muuta muusika mõju soovitule vastupidiseks. Kasu asemel võib tuua see kaasa õnnetuse ning avaldada ebasoodsat mõju kogu maailma käekäigule. Ja eksida mõne reegli vastu polegi nii raske, sest ettekirjutusi laulmise kohta on väga palju. Šomiode ettekandmise traditsioonid kujunesid üldjoontes välja kahes tähtsas jaapani koolkonnas tendaia šenkoni koolkonnas. Mõlemad õpetused jõudsid Jaapanisse Hiinast üheksanda sajandi alguses ning järgneva 300 aasta jooksul kujunesid välja nende sektide rituaal ja sealhulgas ka laulutraditsioonid. Kummaski koolkonnas lauldavad somiood pandi kirja kahte lauluraamatusse mis ei minetanud tähtsust ka järgnevate aastasadade jooksul. Milline see laulmine siis välja nägi? Kõigepealt laulda võisid nii mehed kui naised nii üksikult kui kooris. Koorilaul oli muidugi ühehäälne, selles osas sarnane Euroopas tuntud Gregory korraliga. Rütmi osas esines kahesugust laulmisviisi. Rituaali alguses lauldi enamasti täiesti vabas rütmis, see tähendab ilma kindla takti mõõduta. Hiljem veidi üle minna mingile monotoonselt rütmile. Meetrumi tulite, keeras lihtsad, kahe või kolmeosalised. Pillidest, kasutati laulmise juures erinevaid löökpille, taldrikuid, kongi ja Kaug-Ida maades väga levinud helisevaid metallplaate. Loomulikult ei mängitud neid pille suvalistel kohtadel. Enamasti tähistasid lööki instrumentide helid mingi tekstilõigu lõppemist. Ah jaa, ühe olulise asja oleksin peaaegu unustanud. Šomioosid lauldakse kolmes keeles. Kolmes pani budismi jaoks kõige olulisemas keeles. Sanskritikeelseid laule nimetatakse ponson, hiinakeelseid Kanson ja jaapanikeelseid Vazan. Kuna jaapanikeelset laulu me oleme juba täna kuulanud, siis pakuksin praegu kuulamiseks ühe hiinakeelse Šomio. Sellest selgitatakse buda nelja erinevat aspekti. Järgmiseks retsiteerib nunnadest koosnev koor jaapani keeles kuulsat Praatia paramida süda suutrat mis on muide ilmunud trükis ka eestikeelsena, koguni kahes erinevas tõlkes. Seetõttu pole vist hädavajalik praegu selle ette lugemine. Küll aga oleks seda teksti kindlasti tarvis kommenteerida, sest asjasse mitte pühendatud on peaaegu võimatu sellest aru saada. Veelgi enam, isegi budaõpetuse järgijatelt nõuab selle lõpuni mõistmine, suurt tarkust või väga head vaistu. Süda suutra kuulub mahajaana budismi olulisemate tekstide teoste hulka. Ta on mõju avaldanud mitmete budismi koolkondade filosoofiliste kontseptsioonide väljakujunemisele. Süda suutra ideed on kesksel kohal ka jaapani budistlikus filosoofias, eriti aga G3 koolkonna õpetustes. Mõistmaks G3 koolkonna filosoofiat tuleks esmalt tutvuda kahe põhiterminiga. Nendeks on chi, mis tähendab üksikut või konkreetset sündmust ja teiseks Ri, mis tähendab printsiipi, üldist alust või apsaluuti tavapärases budistlikus arusaamises džiivasteks vorm ja riivasteks tühjus. Kuid see tühjus ei tähenda millegi puudus, mis selles mõttes, et miski varemalt eksisteeris ja nüüd enam ei eksisteeri. Tühjus pole iseseisev sõltumatu olemine, aga ta pole ka hävimine. Ta eksisteerib alati koos vormiga koos konkreetse üksikobjektiga kus pole vormi, seal pole ka tühjust. Muidugi mõistetena näivad tühjus ja vorm vaat vastandlikud ja näivad välistavad teineteist. Võib näida, et seal, kus eksisteerib üks ei saa samal ajal olla teist. Kuid keegi on filosoofias on toimunud nende vastandite kokkusulamine. Ehk teisiti öeldes selle arusaamise kohaselt nad sisalduvad teine teises. Nendele inimestele, kes elavad ainult meeleliselt tajutava maailmas ilmub iga vorm konkreetse üksikobjektina. Keegan õpetust mõistvale inimesele on üksikud objektid seatud tühjuse maailma, nõnda et tühjuse vorm on teineteisesse sulandunud. Ma olen muidugi teadlik sellest, et praegune jutt oli üsna segane ja ma ei suutnud kaugeltki mitte kirjeldada tühjuse ja vormi tegelikku vahekorda. Aga on isegi väidetud, et seda polegi võimalik väljendada sõnades. Seda saab vaid ise kogeda. Eliisis kõlab süda suutra. Jaapani budismis on palju voolusid ja koolkondi. Üks nendest on seoses muusikaga ja seoses skulptuuriga eriti oluline. See on sümbolism. Praegu pole õige aeg rääkimiseks tseni õpetusest küll aga ma tahaksin põgusalt tutvustada tenni esteetikat, õigemini hilisema tseni esteetikat. Sest katsennis eneses toimusid muutused. Võrreldes näiteks kamakuraajastuga said mitmed dogmad uue tähenduse. Valgustatuse seisundisse jõudmise eeltingimuseks sai iga indiviidi ego ja ümbritseva looduse ühtsuse tunnetamine. Kõige igapäevasemad toimingud muutusid rituaalseteks lihtsates asjades ning loomulikes materjalides püüti leida ilu. Ja need püüdlused kajastasid ka muusikas sellega tenn lähenes üha enam kunstile ningi ilule ja samavõrra kaugenes kirikust ning religioonist. Senni esteetika kontseptsioon põhines kolmele põhimõistele mis Eestimaakeelde tõlgituna võiksid olla asjade varjatud harmoonia, maalähedane lihtsus ja sõnades väljendamata tõde. Need kolm mõistet said kõikide nähtuste hindamiste kriteeriumid, eks ja nende mõistete aluseks oli püüd leida igast pisiasjast igavesti muutuva maailma saladus. See on vaid teooria. Aga mis kaasnes sellega praktikas. Kujutavas kunstis kaotasid tähtsuse Budade antropomorfsed kujutised. Keerulised altarikonstruktsioonid ja sümbolite rikkad ikooni maalid, mis varasematel aegadel püüdsid edasi anda justkui kõiksuse skeemi. Esmakordselt sai tähtsaimaks kujutamise objektiks loodus. Esile kerkisid aiakunstlilleseade kunst. Ühevärviline tušimaal. Muusikas saab ilukriteeriumiks loomulikus õpitakse hindama ka ühe ainsa pika heli kauni kõlalisust dogmaatilised tekstidele tsiteerimine, mida aeg-ajalt katkestavad plaatide ning kongide teravad helid ei vasta enam sellele uuenenud õnnelikule arusaamisele ilust. Muusikainstrumentidest rahuldas uue ajastu vajadusi kõige enam šakohadži. Seda flöödiliiki kasutati tegelikult jaapani õukonnas hiina muusika esitamiseks juba väga ammustel aegadel. Aga seoses muutuvad seni esteetikaga avastati see unustatud pill justkui uuesti. Šahhi nimetus tuleneb kahest eraldi sõnast. Shaku on jaapani pikkusühik, mis vastab umbes meie jalale. Hadži tähendab murdarvu üheksa kümnendikku. Niisiis pilli nimetus näitab, et bambustoru pikkus on üks ja üheksa kümnendikku jalga. Auke on selle instrumendiga suhteliselt vähe. Vanematel eksemplaride kuus, tänapäevastel viis. Ja need viis auku annavad neutraalse pentatoonilise helirea Refaa sall ADO. Kuid kasutades erinevaid tehnikaid ning aukude sulgemist sõrmeotsaga kas täielikult poolenisti või kolmandiku võrra on võimalik tekitada šakohatšil ka teisi helikõrgusi instrumendi konstruktsiooni näilisele primitiivsusele vaatamata võimaldab see erilist nüansside, rikast mängu. Õõnsa bambustoru kõla lisab Saku Hadži muusikale meditatiivsust ja siit tuleneb veel üks seos. Tähendab ju koolkonna nimetus, Sten samuti meditatsiooni. Minu arvates on šakohadži Jaapanis tuntud pillidest üks kõige kaunimaid ja mõjuvamaid. Ning see pole üksnes minu arvamus sest on öeldud, et mõnikord võib inimese viia nirvaana maailma üksainus šakohadži heli. Kui näiteks Tiibeti munkade laul väljagistuna kloostri seinte vahelt on enamike inimeste jaoks puhta muusikana vastuvõetamatu siis Shaku Hadži muusika, mis tsen meistrite jaoks on osa budistlikus praktikast. Siis see on ilus ka lihtsalt niisama väljaspool igasugust religioosset konteksti. Järgmine salvestus on tehtud Kyoto linna ühes budistlikus templis jumalateenistuse ajal. Kõlab kohatši kahe löökpilli diskreetsel saatel. Ja ongi tänaseks kõik neid, keda Saku Haatsi helid veel lõplikult nirvaanasse ei viinud. Neid palun ma kahe nädala pärast pühapäeva õhtul taas raadiot kuulama. Saate teemaks saab olema jaapani kaasaegne muusika. Sellest vestlema lubas tulla Maia Lilje, kel olid selle asjaga mõni aeg tagasi lähemad kokkupuuted kuulmiseni.