Tere õhtust, kallid raadiokuulajad. Loodan, et enamik teist on olnud koolis usinamad õppijad kui mina. Sest kui ma praegu hakkan meenutama, mis on korea kohta meelde jäänud keskkooli ajaloo tundidest siis meenub küll vist ainult see, et Korea on üks väike merre ulatuv saba hiiglasliku Euraasia mandri teises otsas ning et mingitel poliitilistel põhjustel lagunes ta 1948. aastal kaheks osaks. Jah, aasia mastaape arvestades polegi vist väär nimetada Koread väikeseks sabakeseks, kuigi tegelikult ületab see maa näiteks Eesti pindala ligi viiekordselt ja elaniku arvu umbes neljakümnekordselt. Ja isegi seda võiks mõõta kordades, kui palju on korealaste ajalugu pikem meie omast. Vastavalt sealsele traditsioonile olevat legendaarne kuningas tangun ühendanud erinevad kohalikud hõimud ühtseks riigiks juba 2333. aastal enne Kristust. Viimati nimetatud aastaarvu siiski ei maksa võtta sulaselge tõena sest paljude tänapäeva ajaloolaste arvates olevat toimunud sündmus siiski mõnevõrra hiljem. Kuningast on kuni poolt loodud ühendus hakkas kandma imekaunist nime hommikurahu, maa. Ent kroonikates kirja pandud ajalugu algas siiski märksa hiljem, nõndanimetatud kolme kuningriigiajastuga, mille alguseks peetakse aastat 57 enne Kristust. Sellel kolme kuningriigi ajastul omandas Korea omapärase seisundi või õigemini funktsiooni mis on iseäranis oluline seoses skulptuuriga seoses religiooni ja muusikaga. Mis seisund või funktsioon see siis oli? Kui ma saate algul juba tõin mitmeid võrdlusi Eestiga, siis miks mitte jätkata samuti nagu Eesti ja teised Baltimaad on olnud pikka aega sillaks kahe suure kultuuripiirkonna Saksa ja Vene vahel. Nii oli ka-Koreal aastasadade jooksul olnud täita sarnane ülesanne. Veidigi geograafiast ülevaadet omades pole muidugi raske mõistatada, milliste kultuuride vahel on tema ühenduslüliks olnud. Loomulikult Hiina ja Jaapani vahel. Aga kõigest omal ajal, see tähendab kronoloogilises järjekorras. Alustame muusikast, mille juured ulatuvad väga kaugele minevikku. See on folkloormuusika, mida on esitatud juba ammustest aegadest, mitmesugustel religioossetel ja Šomanistlikel rituaalidel, aga samuti rahvalikel pidustustel. Tantsumaskide ja muusikaga pidustused võisid olla seotud kas aastaaegade vaheldumisega jahiga põllumajandusega. Ja kuna Korea mereriik, siis ka merekultuse või kalapüügiga. Praegu ma nimetaksingi olulisemad tähtpäevad. No muidugi kõigepealt uus aasta, mis on tähtis püha peaaegu kõigil maailma rahvastel. Siis esimene täiskuu, püha, nõndanimetatud külma toidu püha, esimene ussipäev, keskaasta, püha, edasi sügisõhtu, püha Topelt üheksa püha. See viimane muide tähendab seda, et seda püha tähistatakse üheksanda kuu üheksandal päeval. Ja tähtsamatest nimetada jäänud veel kaheksa vaimu püha ja talvine pööripäev. See pole muidugi kõik, need olid vaid kõige olulisemad traditsioonilised pühad, mida tähistavad korealased. Üks neist paljudest rituaalidest on merevaimukummardamine. Seda on kirjeldanud oma kirjapanekutes Cornelius oskud. Samuti jutustab merevaimukummardamisest üks 19.-st sajandist pärinev laul. Seda rituaali viidi läbi mere kaldal ning alustajaks oli kas laeva kapten või paadiomanik. Ta võttis tünnikujulise trummi ja mängis seda algul aeglaselt, lüües vaid üksikuid lööke. Aegamööda muutus aga tempo ikka kiiremaks ja kiiremaks. Kolm korda järjest kõlas kutsungi meloodia. Seejärel viskas keegi meeskonnast vette kuivatatud kala ringi hakkas käima napsu kruus, joodi riisist valmistatud viina sarnast jooki. Samaaegselt asetati üks kuivatatud kala kaldale ehitatud spetsiaalse altari ette. Sinna pandi ka sedasama reisi, viina ning veini. See oli ohvriand esivanematele. Asja kulminatsiooniks oli paadi vette laskmine vettelastiga männipalkidest parv, mille külge oli kinnitatud maist ning masti tipus omakorda oli õliga immutatud vatituust, mis süüdati põlema. Kuni tõrvik põles, mängisid paadisolijad, mitmesuguseid flööt ning trumme. Usuti, et mida kauem põles tõrvik, seda suurem pidi olema järgmisel hooajal kala saada. Kui musitseerimine oli lõpetatud ja pöörduti tagasi taas kaldale, siis sooritati veel ohverdamise merevaimule. Mõnikord tapeti seks puhuks vasikas. Peale merevaimukummardamise ja peale eespool nimetatud tähtpäevade ning rituaalide viiakse Koreas läbi veel mitmesuguseid Shomonistliku iseloomuga kultusliku talitusi. Ka neis on tähtis osa muusikal aga kuna see osa muusikalistest talitustest on paljuski sarnane Ida-Siberi rahvaste Šomanismile ja šamaanimuusikast tuleb meile eraldi pikemalt juttu järgnevates oriendaaldoni saadetes siis seda teemat me praegu käsitlema ei hakka. Ma annaksin hoopis sõna härra Mart helmele kes on täna valmis andma mõned juhtnöörid selleks, et me üldse suudaksime koos teiega orienteeruda Korea muusika ja üldse korea kultuuriajaloos. Palun. Korea kultuuri üldiselt muidugi nagu siin juba mainitud, tuleb tõesti võtta küllaltki tihedate seostes nende teiste Kaug-Ida riikidega, nimelt siis Hiina ja Jaapaniga. Vaatame veel kord kaardi peale, siis me näeme, et Korea asub täpselt Hiina kirdeosas. Tal on pisut pisut ühist piiriga tänapäeva Nõukogude Liiduga. Ja see muide dikteerib ka suurel määral korea kultuuri lätted üldse. Nimelt arvatakse, et korealaste esivanemad on pärit kusagilt Altai kandist ja et nad on suguluses Tunguusidega. Ja muide ka selle esmavalitseja tanguni nimi mingil määral viitab sellele sellele sugulasele ju. Ja hiinlased tol ajal tegelikult veel nii tihedalt seda kirdepiirkonda ei asustanud. Ja seetõttu oli korealaste sidemed Siberi rahvastega väga elavad ja tugevad hiinlased tungisid nendel aladel alles pikkamööda ja Hiina kolonisatsiooni teatavasti on üldse käinud nii et kõigepealt läheb eestalupoeg ja alles siis tuleb järele sõjaväelane ja ametnik. Ja seetõttu ka Hiina kultuuri imbumine koreas on olnud üsna rahumeelne, kuid sellest vast hiljem. Korealased ise on võõrmõjude suhtes olnud, kuidas öelda, ühest küljest konservatiivsed, teisest küljest ka küllalt avatud. Kui Korea on kokkupuutes sattunud uute kultuuriliste mõjudega siis need on imbunud koreasse just nagu läbi kuivatuspaberi ütleme niimoodi, et esialgu pole võib-olla märgatagi, kuid pikkamööda see valgub laiali ja põhimõtteliselt paber jääb ikka oma endist värvi, kuid ta omandab uue tooni. Ja nii koreas koreas nagu teistes Kaug-Ida maades on tegelikult tegemist tohutult keerulise põiminguga väga erinevatest kultuurilistest, religioossetest, ilmalikest õpetustest. Meil Euroopa piirides on põhiliselt ikkagi olnud tegemist ju ainult kahe niisuguse iidse vaimse õpetusega. Üks on siis mingid vanad paganlikud kulutused, mis ka meis kõigis elavad. Ja teine suurem, võimsam kihistus on ristiusk, olgu ta siis protestantistlik või katoliiklus, kuid võtame ta kokku siiski ühe risti usuna. Nüüd Koreas ja teistes Kaug-Ida riikides on tegemist palju keerulisema põiminguga. Ühest küljest ka nemad on säilitanud tänapäevani välja oma küllaltki tugevad, ütleme paganausu, see tähendab samanistlikud traditsioonid. Teisest küljest sellele on kihistunud iidsed, eriti just Hiina õpetused, konfitsionism, taoism ja hilise võõrtulnukana, siis ka budism. Ja on praktiliselt nüüd võimatu kindlaks teha. Isegi missugune kihistus on, on paksem, missugune kihistus on rohkem mõjunud, see sõltub suuresti paikkonnaste, sõltub suuresti ajaloolisest perioodist. Hea puhul konkreetselt, räägime siis kõigepealt korea puutus muidugi kui sina õpetustega peale oma šamanismi muidugi korruptsianismi ja Tauismiga Need hakkasid vormima mõjutama korea praktilist elu ja ka usuelu. Ja muide huvitav on vast see, et hiinlased on korealased pidanud suuremateks konfitsianistideks, kuis endid see tähendab seda, et kuigi konfitsianism sellise riikliku usundi või õpetusena on Koreas valitsenud suhteliselt lühikest aega noh, meie mõistes pikka aega, kuid Korea ajalugu silmas pidades suhteliselt lühikest aega seal 14. sajandi lõpust kuni siis 20. sajandini välja eelnevatel ajajärkudel oli meil tegemist siis nagu juba öeldud enne meie aja arvamist konfitsianismiga ja hiljem budismiga siis sellise riikliku riigikorraldust reguleeriva õpetusena konfitsionismund tegelikult domineeriv kogu aeg. See tähendab, et kui väga pikka aega on olnud riiklikuks usundiks budism, Sis, Kons, sotsialism on kogu aeg olnud paralleelne, samal ajal paralleelselt on eksisteerinud ka kõikvõimalikud sotsialistlikud rituaalid. Sarnaselt Jaapanile on ka Koreas tegemist eelkõige objektide jumalikustamisega, see tähendab, peetakse jumalikeks allikaid, puid, kive, omistatakse neile hingi, mägesid. No väga ilus on muide see, et see oli lähedal, on üks püha mägi millel on maetud läbi aegade kuningaid ja esimene kuningas, kes sinna maeti. Selle hinge arvatakse, et see on nüüd kehastunud ümber selle mäe hingeks niisugused niisugused asjad, samas on siis selle mäel ka spetsiaalne niisugune kivi püha altar millel Nende kuningate hingedele tuuakse ohvreid, kuid mitte kui kuningate hingedele, vaid kui riigikaitsevaimudele. Nii et noh, sellised näited. Sama keerukat põimingut võib muide täheldada ka teistel kultuurialadel, mitte ainult religioonis. Kui me räägime Korea kirjandusest, siis ka siin on tegemist. Kuivõrd Koreas on läbi aegade olnud mitu kirjakeelt, üks on siis Hiinalt üle võetud hieroglüüfkiri teine on sellesama hieroglüüfkirja Koreastatud variant ja kolmas on juba hiljem 15. sajandil tekkinud puht korja oma kiri siis vot kõik need on juba dikteerinud ka selle, et ka kirjandus on seal mitmekihiline. Mis tähendab seda, et ka kirjanduse loojad on olnud väga erinevatest kihtidest. Ühest küljest väga produktiivsed kirjanikud on olnud budistlikud mungad. Samas sarnaselt Hiinale on ta Koreas olnud väga niisugune tugev kroonikate ajalooraamatute traktaatide kirjutamise traditsioon. Ning kolmandaks, alates sellest, kui korealased kirja omandasid, on seal saanud vältimatuks, et haritud inimene pidi olema ka ühtlasi kirjanik või no siis kui mitte proosakirjanik, siis vähemalt luuletaja. See tähendab seda, et kõik kõrgkihtidesse kuuluvad isikud olid ka ühtlasi kirjanikud sarnaselt sellele ka maalimist Peeti haritud inimesele vältimatuks üldse üldse leiti, nii et haritud inimene peab oskama luuletada, kirjutada peab olema võimeline maalima ja peab olema kalliga. Kusjuures nii naljakas kui see ka ei tundu, maalimisoskust peeti selle kõige juures kõige Madalamaks oskuseks ja kõige kõrgemaks oskuseks peeti siis luuletamist, kirjutamist mis pärast maalikunsti nüüd kõige madalamaks oskuseks peeti. Seda sellepärast, et sellesse suhtuti kui käsitöösse. Ja see selle suhtumise läte peitus ka selles, et maalikunstnikeks võisid saada ka kirjaoskamatuid inimesed, külaelanikud ja maalikunsti tervikuna. Ka jagatakse kid kahte laia lehte. Üks on siis niisugune professionaalne maalikunst, mida peeti selliseks teisejärguliseks. Sellega tegelesid tõesti väljaõppinud meistrid, tegelesid budistlikud mungad. Aga teine maalikunst oli diletantlik maalikunst ja seda peeti kõrgemaks sellepärast, et sellega tegelesid krükkisid ja seda peeti selliseks ajakriitiliseks, kuid selle puhul leiti, et on vältimatu lai silmaring, lai lugemus oli vältimatu. See, et igas maalis pidid olema motiivid kirjandusest, kultuurist, muistsetest, kultuuritegelastest ja kõigest sellest. Ühesõnaga see ei olnud lihtsalt pilt, vaid see oli juba piltmõistatus, piltjutustus, mida lahti mõtestati, mida lahti loeti, mille üle arutati, mille üle filosoofia eriti mille põhjal loodi luuletusi mille põhjal loodi kalligraafilisi kirju ja nii edasi. See selgitab meile selle selle selle vahel Et veidi ajas konkretiseerida sinu poolt juba öeldud, tooksin ma siinkohal näiteks ära ühe jaotuse või skeemi. Tran Konghai, keda üldiselt peetakse heaks Kaug-Ida-muusikaspetsialistiks on Korea kultuuri ja muusikaajaloo jaganud viide epohhi. Esiteks, ta alustas kolme kuningriigi perioodist, mis vältas esimesest sajandist enne Kristust kuni seitsmenda sajandini pärast Kristust. Ta on alustanud just sellest pohist seetõttu, et varasemate aegade kohta Pole lihtsalt mingeid kirjalikke teateid. Sellele järgneb tema skeemi järgi ühendatud silla riigi periood kuni 10. sajandini. Edasi Corioodinosti aeg kuni 14-ni tandeni siis dünastia kuni 20. sajandi alguseni ja lõpuks, modernismi periood alates aastast 1911. Praegu kõlanud kuulsa flöödipala esitajaks oli Kim Song siin. Kuna ka see Travers flööditüüp on koreasse mujalt sisse toodud, siis äsja kuuldud lugu oli sobivaks üleminekuks meie järgmisele jututeemale. Ja selleks teemaks on kultuurisuhted lähemate naabermaadega. Kuu või kaks tagasi oli orientaal tunnisaadetes juttu sellest, millist osa mängis Korea näiteks jaapani budismi väljakujunemisel kuuendal ja seitsmendal sajandil. Samuti oli juttu korea osast ka kaku muusika arengus. Neil aegadel oli ju korea võrreldes Jaapaniga kõrge kultuuritasemega maa. Hiljem on osad vahetunud. Korea kultuuri ja muusikat on küllaltki oluliselt mõjutanud Jaapan ja seda eriti ajal, mil kestis 36 aasta pikkune annektsioon, mis lõpes jaapani kapituleerumisega teises maailmasõjas. Ent erinevalt kontaktidest Jaapaniga toimus kultuurivahetus Hiinaga küll vist põhiliselt ühes suunas. Aga mida ja mil määral siis üle võeti hiinlastelt. No võib öelda nii, et tegelikult nagu jaapangi, nii on ka Korea Hiinalt üle võtnud lõviosa oma kultuurivaramust, aga nagu jaapangi, nii ei ole ka korea nüüd päris tühipaljas kopeeria, vaid ta on, on siiski võtnud kõike seda vastu loominguliselt ja oma vajadustele kohandanud. No mis puutub nüüd sellesse, kui suurel määral on üle võetud, siis noh, üks näide on see, et näiteks korea keeles sõnavaras Hiina laenude protsent on umbes 20 20 protsenti sõnuni Hiina laenud. Mis puutub kunstisse kirjandusse, siis siin on protsentuaalselt muidugi raske öelda, nagu ma enne juba ütlesin, kirjandus ja kunst on väga paljukihilised. Aga tuleb nüüd täheldada seda, et ka Korea poolsaare ulatuses tervikuna ei saa võtta nüüd päris nii ühtemoodi kõike, nagu juba mainitud, on korea oma ajaloo algul oli jagunenud kolmeks riigiks, tegelikult oli Korea poolsaarel veel üks pisike tibake lõunarannikul, mis kuulus ka Jaapanile mis andis Jaapanile põhjust sekkuda Korea siseasjadesse. Andis muide põhjust kutsuda Koreastalga jaapanlasi abiks oma Siseasjade klaarimiseks. Kuid nii nagu see jaotus kolmeks riigiks olid sillariik, mis hiljem kogu Korea poolsaare ühendus sursila riigiks oli kõige lõunapoolsem. Ja sinna jõudsid Hiina mõjud kõige hiljem ja kõige lahjenenumalt. Kõige põhjapoolsem oli kogurjoo, kogu jossa jõudsid nad kõige varem ja kõige tugevamalt, samuti oli üsna hiinapärane pektse riik kuid sarnaselt jälle sellele, kuidas need võtsid kiiremini ja kergemini vastu. Nagu ma juba ütlesin, piirnes Korea tol ajal üpris metsikute aladega. Nendel aladel valitsesid Mansud, sealtkaudu tungisid Koreasse mongolid. Sealtkaudu oli tegemist ka muude rändrahvaste röövimistega. Samuti langes Põhja-Koreaga kõige rohkem rüüsteretkede ohvriks ja seetõttu ka materiaalse kultuuri hävitamine. Põhja-Koreas oli kõige valdavam ja nii ongi näiteks niisugune paradoksaalne olukord. Et kui Korea oli see riik, kes andis Jaapanile Budismi budistliku kultuuri, budistliku kunsti siis tegelikult Koreas endast, sellest perioodist ei ole säilinud mitte midagi. Et just tänu nendele suurtele rüüsteretkedele. Ja seetõttu tuleb jällegi võtta neid kolmemaad omaette niisuguguse keti lülidena. Ja näiteks tolleaegse korea kultuuri puhul me peame vaatama, mis on Jaapanis, sest et Jaapani tolleaegset kunsti loodi korealaste poolt. Nüüd kui tulla konkreetselt ikkagi Hiina juurde tagasi siis tegelikult on lugu muidugi niimoodi, et Hiina on olnud valdavalt mitte üksnes skulptuuriandja, vaid sageli on olnud Korea vähemalt Korea põhjapoolsed osad ka Hiina vasallaladeks. Ja juba see näitab, kui suur mõju Hiinal koreale oli. No ma mainisin juba, et korealased võtsid kindlasti üle kirja, hiljem nad küll tegid selle pisut ümber endale suupärasemaks. Kuid sarnaselt sellele kirjale võeti üle ka Hiina kirjanduslikud koolkonnad, kirjanduslikud voolud. Sarnaselt sellele võeti üle ka, kui. Hiinas mingi uus vool tuli mingi aja pärast, jõudis sega vältimatult koreasse. Samal ajal tuleb öelda nii, et kuivõrd Korea on olnud ikkagi väiksem siis seal on palju rohkem rolli mänginud korealaste selline loomuomane konservatism, konservatiivsus ja kui nüüd hiinast mingi uus mõjutus on üle võetud, siis see on sageli jäänud siiski pidama kõrgkihtide juurde ja on öeldud korealaste kohta ka niimoodi. Et iga korealane on oma südamepõhjas talupoeg ja nad, kuivõrd teame tõesti talupojad on väga alalhoidlikud konservatiivsed, siis see näitab, et ka korealased on üsna niisugused konservatiivsed oma loomult. Kuid sellest hoolimata korealased ei ole mitte üksnes oodanud, kuni hiinlased neile toovad, vaid korealased on siiski ka ise käinud väga palju otsimas endale sobivat. Ja sõltuvalt perioodist sõltuvalt sellest, kuivõrd head või halvad suhted parasjagu on olnud. Naaberriigi Hiinaga on sinna saadetud väga palju saatkondi ja muidugi üks seltskond, kes on alati väga vilkalt liigelnud. Need on olnud budistlikud mungad, kes on käinud pidevalt Hiina vahet ja toonud sealt uusi ideid. Aga korealased on läinud ka kaugemale. Nad on läinud ka Indiasse välja otsapidi. Ja kuivõrd enne islamitungimist Indiasse oli ju India väga kõrge kultuuriga maa, seal olid suured budistlikud ülikoolid siis ka korealased käisid nendes ülikoolides ja tõid, tõid paljudki mitte just Hiina kaudu, vaid lausa otse. Ja see näitabki, et Korea ei ole siiski päris ainult sina, vasalliripats. Nendest budismi probleemidest tuleb meil juttu kahe nädala pärast. Aga muide, lisaks sinu poolt juba öeldule on Hiinast üle võetud ka mitmed pillid, nagu näiteks kellamäng, helisevad kiviplaadid, Hiinat, hitler, tank jokk, flööt, oboe, siis veel üks kahekeelne Viola tüüpi pill. Biban mõlemal maal tuntud isegi sama nimetuse all üle on võetud samuti kõik, mis on seotud konfitsionistliku tempi rituaaliga sealhulgas nii musitseerimistavad kui ka templiorkestri instrumendid. Ja kohe hakkabki kõlama Hiina päritoluga oboe koreakeelse nimetusega tampiiri. Oma meisterlikku pillivaldamist ning improviseerimisoskust demonstreerib Cheng Sae Kukk. Mart sinul on õnnestunud ka endal viibida, Koreas sa küll ei käinud seal kui muusikateadlane, pigem olid sa seal ajaloolasena või isegi turistina, ma täpselt ei tea. Aga kindlasti sul siiski mingid muljed jäid korea muusikaelust. Muljed muidugi jäid ja Koreas käisin ma just nimelt turistina ja käisin Põhja-Koreas ja see on ilmselt oluline vahe. Kuid muljed Korea muusikast on niisugused, et tänapäeva Korea muusika on esiteks väga meloodiline. Teiseks, kõige vapustava mulje oli see, et minu meelest iga korealane on võimeline puhtalt korralikult jorisemata laulma ja see mulje jäi mitte ainult kuulates kooride ja ansamblite ja selliste professionaalsete esinejate etteasteid vaid see mulje jäi just tänaval kõndides, sest Korea, Põhja-Korea, Totalitaarse riigina on noh, kuidas öelda, kas need sundinud või kohustanud, aga ühesõnaga viinud siiski sisse sellise kombed, et kui näiteks lapsed tulevad koolist või lähevad kooli siis teevad nad seda kolonnis. Ja kõik need kolonnid laulavad. Hea küll, laste puhul võib veel öelda, et nad on õppinud need laulud selgeks kooli muusikatundides aga laulavad ka tööle minevad töölised, näiteks sõidutatakse neid tööle hommikul vara, kuskil kella viie kuue paiku lahtistes veoautodes ja sel ajal linn kaigub laulmisest. Ja tõepoolest see on lausa naljakas, aga ei ole kuskil kuulda, et keegi joriseks vale viisiga laulaks ja seetõttu ma ei saa teisiti, kui ma pean ütlema, et korealased ilmselt on sajaprotsendiliselt musikaalne rahvas. Kui nüüd püüda traditsioonilist Korea muusikat klassifitseerida funktsioonide järgi siis olulisemate liikidena tuleks nimetada teatri- ja tantsumuusikat õukonnamuusikat, samuti budistliku konfitsionistliku ning esivanemate kultusega seotud muusikat. Aga nagu kõik teisedki rahvad, nii pole ka korealased läbi saanud sõnadeta. Seetõttu eksisteerib omaette žanrina k Saar muusika. Ühe loo viimati nimetatud valdkonnast pakuksimegi ma praegu teile kuulamiseks. See on tuntud pala nõndanimetatud Kunak sõjamuusika repertuaarist ja ta kannab pealkirja šviita. Liidenasti ajal, see tähendab ajavahemikus 1392 kuni 1910 kasutati säärast muusikat protsessioonide ehk rongkäikude saateks. Antud juhul pole salvestus siiski tehtud ei lahingu ega ka mitte sõjaväe paraadi ajal. Tegemist on stuudio lindistusega ja mängijateks on see oli rahvusliku klassikalise muusikainstituudi orkester. Õigem oleks küll vist öelda ansambel, sest teda lugu esitavad vaid kuus mängijat. Meloodiat mängib oboe tüüpi valjuhäälne puhkpill kusjuures tema poolt mängitud meloodia ei põhine penta toonikale, nagu see on väga sageli Kaug-Ida muusikas. Siin on laadiliseks aluseks ka imelik helirida. Altpoolt ülespoole on selles järgmised noodid Soldis la reedee Smi faadi Essoll ja vahel harva esineb ka üleminesi. Kaks pilli saadavad seda meloodiat mängides poniks pikki noote helistiku toonikal ja Tertsil. Seda funktsiooni täidavad pikk pasun nimega annab all ja teo kojast valmistatud puhkpill nakkab püksikuid, rütmilisi aktsenti annavad, lööd pillid, trumm, taldrikud ja kong. Kuidagi ei tahaks tänases saates mängimata jätta muusikat, mis on seotud õukonnatseremooniate. Ka. Leidsin ühelt heliplaadilt väga pidulikku loo. Seda esitati varemalt kuninglikel bankettidel või pidusöökidel. Esitajaks on jällegi klassikalise muusikainstituudi orkester sedakorda palju suuremas koosseisus. Lisaks arvukatele pillidele osalevad selles metallist ja kivist kellamängud aga samuti trummid. Laadiliseks aluseks on siin kõige tavalisem mosoorne penta toonika faasollado free. Enne saate lõppu ma tahaksin raadiokuulajate nimel ja Eesti raadio muusikasaadete toimetuse nimel tänada härra Mart Helmet. Ja ühtlasi on mul sulle veel viimane küsimus. Mida sa teed täpselt kahe nädala pärast. Kas sa ei tahaks veel kord tulla esinema meie saatesse, kus Me vestlesime sinuga Korea budistlikus muusikast. Ma kujutan ette, et praegu sul nii paljude raadiokuulajate ees on üsna raske anda eitavat vastust. Oli see, ongi? No ma tänan. Ja kohtumiseni kahe nädala pärast.