Tere õhtust, kallid kuulajad. Kui me korraks heidame tagasivaatlikku pilgu eelnenud orientaal tunnisaadetele, siis võime üldistavalt öelda, et neis on kõlanud peamiselt folkloormuusika, sakraalne muusika ja traditsionaalne klassika. Hoopis vähe on kõlanud konkreetsete heliloojate töid. Tänane saade, vastupidi, on pühendatud just kaasaegsetele jaapani heliloojatele ja nende muusika loomingule. Võib muidugi tekkida küsimus, et miks ma senini kaasaegsete heliloomingut vältinud olen. Ja tänane saade nagu ei sobikski sellesse ritta läheks justkui stiilist välja? Jah, see ongi ilmselt nõnda, aga ma olen eraldi raadiosaadete tegemist pidanud vajalikuks ainult nende maade puhul mis on andnud olulise panuse maailma kaasaegsesse muusikasse. Ja kahtlemata on Jaapan üks sellistest maadest. Mitmed jaapani muusikateoreetikud on jaganud kogu jaapani muusikaajalooviide epohhi. Kuna see jaotus ei lange kaugeltki mitte kokku Euroopas valitseva kultuuri arengu kontseptsiooniga, siis ma nimetaksin need põhietapid praegu ära. Kõigepealt eelajalooline periood, see kestis teisest kuni seitsmenda sajandini edasi antiik, see tähendab jaapani antiik seitsmendast kuni 12. sajandini. Edasi keskaeg kuni 16. sajandini ning siis uue või modernse muusikaperiood. See kestis 16. sajandi teisest poolest kuni 19. sajandini. Ja nüüd siis lõpuks kaasaegne periood, see on alates 1868.-st aastast kuni tänapäevani. Täna huvitab meid ainuüksi see viimane periood aga selle ajalisse määratlus ma tahaksin teha väikesed korrektiivid. Ma loodan, et, et tõusva päikese maa muusikateadlased ei solvu. Kuigi 1868. aasta on jaapani rahva ajaloos on muidugi väga olulise tähtsusega, siis toimus nimelt viimase Šoguni võimult kukutamine ja keisrivõimu restauratsioon. Aga on siiski põhjendamatu pidada just seda aastat kaasaegse muusika alguseks. Soboli võimul kõrvaldamisega tekkisid loomulikult uued ja paremad võimalused tutvumiseks läänemaailma kultuurisaavutustega sealhulgas ka muusikaga. Kuid mulle siiski tundub, et need Euroopa ja Ameerika mõjud said muusikaesteetika asja heliloomingus selgelt märgatavaks, mitte ennem kui alles sajandivahetusel. Esimesed Euroopa traditsiooni järgijad hakkasid ilma tegema eriti pärast esimese euroopalikku sümfooniaorkestri loomist. Aga nüüd ma tahaksin anda jutuotsa Maia Lilje kätte, kes on juba jõudnud mikrofoni ette istet võtta. Tere, Mia. Tere. Ehk sa oled nii lahke ja tutvustad meile esimesi Euroopa traditsiooni järgi, vaid jaapani heliloojaid, aga samuti esimesi Berliinis õppinud Atonaalseiadudega foonilise muusika loojaid. Ja minu teadmised jaapani muusikast on siiski väga pinnapealsed, aga ma olen üht-teist jaapani heliloojate poolt kirjutatust kuulanud ning kuuldule mingit teavet juurde otsinud. Ka ei pretendeeri täna esitatavad muusikanäited mingile üldistusele, vaid püüavad pigem ärgitada huvi selle kauge maa muusika vastu. Seda enam, et meie sidemed Jaapaniga ju ikkagi tihenevad. Ma usungid, filmikunst ja kirjandus ja kujutav kunst on ka Eesti trükisõnas leidnud palju laiemat tutvustamist kui Jaapani muusika ja eestikeelset kirjandust jaapani muusika kohta on siiski väga vähe. Jaapan elas, nagu sa ütlesid, muust maailmast pikka aega sajandeid isolatsioonis ja eesriie Jaapani kultuuri eest. Samuti tähendab see eesriide avanemine oli kahepoolne jaapani kultuur. Ja kunst jõudis Euroopasse esimese maailmanäituse ajal Pariisis 1867 jaapani kunsti mõjusid Me kohtame kõigepealt Impressionistide muusikas ja edasi juugendstiili esindajate muusikas. Jaapani elu ja olustik jõudis Euroopa muusikasse. Võib-olla kõige otsesemalt tänu Putšiini ooperile madam pater flai. Ja selle ooperi põhjal võime öelda või näeme, kuidas euroopalike, eriti ameerikalik eluviis hakkas mõjutama ka jaapani elulaadi. Kõigepealt Euroopa muusika jõudiski Jaapanisse Ameerika sõjaväemuusika näol ja ühtlasi oli ikka esimesed muusika õpetajadki sõjaväemuusikud. Sajandi viimasel veerandil, kui üldine kooliharidus sai kohustuslikuks said kohustuslikuks ka euroopalik muusika õpetamine. Õpiti läänelike laule ja harmooniat. Uusi jaapani laulegi loodi Lääne stiilis võõrad tsivilisatsiooni kultuuri ülevõtmine olevat olnud nii põhjalik, et vähenes oma rahvusliku muusika tundmine. Me võiksimegi sissejuhatuseks kuulata ühte näidet võib olla üht negatiivset näidet jaapani muusika euroopaliku mõju alla sattumisest. Selliseid palu on kahjuks tegu ainukest muusika näidetena jõudnud paljudesse euroopalikesse noodiraamatutesse. See balandada suke Ono kuulutamine esitavad sammul Saul Selile, RAM. Muusika komponeerimine, see tähendab uue helimaailma loomine, koguni sõna helilooja olevat Jaapanis möödunud sajandil olnud veel üsna haruldane nähtus. Ka aku, noor kapuki, pun, raku need traditsioonilised vormid püsisid kaua põhiliselt muutumatuna. Muusika loomine traditsioonilistes vormides oli rohkem järellooming. Kuid meie sajandi alguses oli Jaapanis juba rida heliloojaid, kes üritasid kirjutada saksa hilisromantikut või prantsuse intressionisti ta vaimus. Tollest perioodist võib nimetada kassani ja mõõdet Gioossi nappukud dokid, kelle muusikast meil kahjuks näiteid ei ole. Meie sajandi alguses sündinute põlvkond, keda esindavad saburu Mulain ja minu siba Ta ei piirdunud enam kodumaise muusikaharidusega. Paljud õppisid Prantsusmaal ja Saksamaal ja läksidki kaasa Euroopa tolleaegse muusika arenguga ning ei üritanudki väga rahvusliku oma muusikas säilitada. Siinkohal võiks tuua näiteks küll natuke hiljem sündinud 25. aastal sündinud ja sussi akud tagava teose trip tüsson mida tema loomingust eriliselt esile tuuakse. See on tüüpiliselt neoklassitsistlikus stiilis kirjutatud teos. Temas on stiilivõtteid, mida me kohtame Prokofjevi Britteni hindemiti või miks ka mitte eesti heliloojate ratseja Tambergi muusikas kus puudub isikupära kus on neoklassitsismi-le omale universaalsus ja võib-olla lisab teatud annuse ida maisust ainult meloodiline intonatsioon. Intolatsioonid meloodikas. Muusikaajalugu on näidanud, et sageli ilmuvad uued heliloojad muusikasse, plajaadide kaupa. See tähendab, et mingi aeg on uute nimede esilekerkimisega soodne, mingi aeg jällegi pole soodne. Ses suhtes pole erandiks ka jaapani muusika ajalugu. Mõnikümmend aastat tagasi hakkas silma tegema terve põlvkond jaapani heliloojaid, kelle sünniaastaks on umbes 1930 ka paar aastat siia-sinna. Muide, repliigi korras ma tahaksin siinkohal tuua võrdluse ka Eestiga. Nagu saiust äsja mainisid, ka sarnasust ratsada. Nii. Samal ajal kerkis ka Eestis esile terve uus ja väga oluline heliloojate põlvkond. Need olid siis Arvo Pärt, Veljo Tormis, Jaan Rääts, Eino Tamberg. Aga no see oli niisama kõrvalepõige nüüdisjaapani juurde tagasi. Nimetatud plejaadist said mitmed mehed ka välismaal tuntuks ja eelkõige tuleks siin muidugi nimetada tooru takemiitsut kes on sündinud just nimelt sellel juba eespool nimetatud 30. aastal. Võimalike tage mitsu kujunes nõnda väljapaistvaks isiksuseks seetõttu, et ta ei saanud Euroopas muusikaharidust nagu mitmed tema kaasaegsed ja eelkäijad. Ta oli põhiliselt autodid, akt, iseõppija, kui mitte arvestada lühiajalisi eratunde kahe jaapani helilooja juures. Siiski neist ühega on kaudselt seotud take mitsu kuulsaks saamine. Pärast õpetaja Ajasaka surma kirjutas tage mitsu tema mälestuseks 1957. aastal reekviemi. See oli üsnagi eriline teos. Sest kui tavakohaselt kirjutatakse reekviemi eelkõige koorile, kas A capella orkestri või oreli saatel Sis takementsu reekviem, oli instrumentaalne keelpilliorkestrile see teost õigi noorele heliloojale rahvusvahelise tunnustuse. Eriti oluline oli veel tema jaoks tolle aja ühe suurima muusika autoriteedi Igor Stravinski poolt antud väga kõrge hinnang teosele. Aga raadiokuulajate jaoks on kindlasti palju huvitavam kuulda saada üht-teist vahetutest, kokkupuudetest, heliloojaga ja isiklikest muljetest. Nagu ma tean, õnnestus sinul majja mõned kuud tagasi osa võtta ühest tage mitsu seminarist. Ehk sa räägiksid, mis pakkus seal erilist huvi. Kuigi tõsi küll, Eesti raadios on viimasel ajal tavaks saanud, et kui keegi on viibinud kuskil mõnel seminaril või kursustel siis tehakse juttu rohkem sellest, kuidas tal õnnestus sinna pääseda. Kui palju vahetati valuutat, kuidas hotell välja nägi ja mis poes müügil oli. Aga rikuksime võib-olla täna väljakujunenud traditsiooni ja alustaksime kohe asjast. Niisiis tage mitsu. Take vitsu oli Stockholmi uue muusikanädala üks kesksemaid figuure. Tema looming oli kõrvuti Wolfgang cream'i, Lääne-Saksa helilooja ja Taani heliloojate noor koordi loominguga tähelepanu keskmes. Ja kõik need kolm heliloojat viibisid ka sellel festivalil. Tuuru take mitsu juba tema välimuses on midagi meie jaoks salapärast tabamatud nagu jaapani kunstiski, väga väikest kasvu, habras, alati musta riietatud, samas väga väärikas ja suursugune. Temas on sellist lihtsust ja elegantsi ja lõpuks miks ka mitte ilu mis on paljudes asjades, mis Jaapaniga seotud, olgu mõni budistlik tempel, luuletus, graafiline pilt või ikebana kompositsioon. Take Mitsu on läbi käinud oma loomingus tõepoolest suure arengude. Kõigepealt tulid tema eeskujudeks prantsuse intressionisti, siis uus Viini koolkonna heliloojad, eelkõige veebel John Keitsilt on ta palju üle võtnud võib-olla mitte loomingus sellist arhailist vabadust, arhailist vabadust kompositsioonis, vaid lihtsalt tekkinud sümpaatia, ka tema eelarma, eelarvamustevaba eluviisi ja avangard dismis kinnitas take mitsu ise. Teatud kultuurilist sõltumatust mida ta vähemasti esialgu enda jaoks arvas, vajavad viimaste aastate teoste nimistule pilku heites äratavad tähelepanu take mütsi teoste pealkirjad. Näiteks helikeel ümber sügise koidu võnklas peegeldus kutseka Augusse kaugelt tulles linnuparv viisnurkse saias. Terve seeria tema loomingus on vihmamaagiast inspireeritud teoseid ja teine suurem grupp sügise meeleoludest kantud teoseid. Loodus on tema muusikat tähtsam inspiratsiooniallikas. Ja mul on tunne, et kõige selgemalt elustub taaselustub sell, kultuur ja seen esteetika, just nimelt take mitsu loomingus. Ma pakuksin täna kuulamiseks ühte teost, mille pealkiri on sakressis Alts löödile lautoleja vibrafonile. Juba see instrumentide valik loob iseendast erilise kõlakoloriidi. Sakraalne meeleolu peab autori sõnade kohaselt sündima otsekui iga mängija palves kõik võimsama poole. Helilooja ütles, tema soov oli luua muusikas vaikust ja sügavat rahu. Take mitsu muusikast kõneldes on paljud kõnenud teatud vaikusest eetikast ja kuuldavale tulevas muusikapalas leiab see igal juhul kinnitust. Ma arvan, et tage mitsu on kindlasti üks jaapani heliloojaid, kes isegi meie lühikese suhteliselt lühikese saate jooksul väärib seda. Temalt võiks kõlada kaks muusikapala. Ja juba kostabki jutu alt teine lugu. See on kammerteos samuti üsna ebatavalisele koosseisule mängivad flööt, Tertz kitarr ja lauto. Teosontage metsale tüüpiline nii stiililt kui ka selle poolest, et Akementsu üldse armastab ebastandardseid ansambli koos seisusid. Loo pealkiri on ring, aga mitte eestikeelne ring, vaid need on hoopis nelja muusikatermini algustähed r i n g. R tähendab siin muusika esitamist retrospektiivis ehk tagant ettepoole tähendab inversiooni ehk peegelpilti. N tuleneb inglisekeelsest sõnast naissee tähendab müra ja lõpux kee General ehk põhiteema. Selle teose partituuris leiduvad vaid üksikud viited tempo ja dünaamika kohta. Rütm jääb esitajatel vabalt valida. Isegi lõikude järjestuse võivad interpreedid oma äranägemise järgi paika panna. Sellele vastavalt muutuks ka teose pealkiri. Need neli tähte võivad olla siis järjestatud teisiti, näiteks neeger. Ent antud juhul on esitajad pidanud siiski paremaks lõigud seada just sellisesse järjekorda r i n g. Aga nüüd tahaks astuda veel ühe sammu muusika ajaloos edasi järgmise jaapani heliloojate põlvkonna juurde. Kuigi muusikakriitikud ja uurijad on ka takemit su loomingus sageli püüdnud rõhutada rahvuslikke jooni ja see on teatud määral õige. Aga mõnikord on Nende joonte rõhutamine olnud ka veidi ülepingutatud. Takementsu helikeel on ju ikkagi vähemalt suures osas tema loomingus suhteliselt internatsionaalne. Suurem tagasipöördumine vanade jaapani muusikažanrite laadide ja pillide juurde leiab aset alles seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel. Loomulikult pole selline pöördumine üleüldine, endiselt kirjutatakse ka avangard istliku, modernistlikku, euroopalikku ja muud muusikat majja. Kuidas sa hindaksid seda, mis on toimunud viimase 10 15 aasta jooksul? See on täiesti loomulik protsess. Ma mäletan, kui Lepo Sumera käis Ameerikasse nüüdismuusikafestivalil ütlesid ameeriklased, et teie, eestlased, olete õnnelikud inimesed, kuna teie muusikas on kullasoon, milles on veel palju avastada, viidates rahvamuusikale huvi idamaade muusika vastu on ju olnud Euroopas pidev ja seda kinnitavad ka näiteks Peeter Puleesi ja stock hauseni viimased katsetused, kus nad on oma muusikasse lülitanud just idamaade eriti jaapani traditsioonilisi muusikainstrumente ja üks toru takemitsu mõttekaaslastest maaki issi kirjutas, et 100 aastat on jaapanlane jäljendanud ilma kriitikata euroopa muusikat, jaapanlane ja epikoon. See on rahvusvaheliselt tuntud sõnapaar et jaapaneeri loojad on pikka aega omaks võtnud kõik tüüpilise Euroopa Vabartistlikust muusikast. Aga viimasel ajal on nad järjest enam pööranud oma tähelepanu jaapani traditsioonilise muusika poole. See on oma kultuuri minevikku taasavastamine, taasväärtustamine, mille nad oma EuroPazeerumis protsessis olid unustanud. Esialgu hakati traditsioonilist sobitama, seejärel sünteesima avangard distliku helikeelde ja seda võime eriti selgelt märgata vaata Toshirov maju, zoomi nirvaana sümfooniast, kus budistlik kirikumuusika budistlikke kiriku retsitatiiv on, on sünteesitud kaasaegse kõla välja tehnika ja Sonoristliku tehnikavahenditega. Aga Mikkimi nooru ansambel teeb nüüd hoopis teistlaadset muusikat kui kõnesolev pas Nirvana sümfooniast, Toshiro maju, soomi, nii et see on samm edasi. No kui sa juba nimetasid minu Rumikid, siis võib-olla kuulaksimegi ühe palana näitena nõndanimetatud uus rahvuslikust muusikast just just temalt see lugu on kirja pandud 76. aastal. Selle esitab autor ise, 20 keelsel Dmitri sarnasel instrumendil gootol. Spetsiaalselt ma nimetasin keelte arvu seetõttu, et vanad traditsioonilised gootod valmistati kolmeteistkeelsed. Loo pealkiri ja seda on muidugi üsna raske tõlkida. Selleks on ühe õunasarnase puuviljanimetus, millal minu teada puudub hoopiski eestikeelne vaste. Niisiis minu Rumiki autor ja interpreet ühes isikus. Ma näen sinu ees laual täis kirjutatud lehtede pakki. Sellest võiks järeldada, et sa olid valmis rääkima veel millestki, mida ma võib-olla ei osanudki sinult küsida. Sa võid ka ilma küsimata veel midagi rääkida või pakkuda kuulamiseks midagi huvitavat muusikat, mida me ei ole veel täna kuulanud. Ma ütleks, et see täis kirjutatud lehtede back näitab ja tõestab seda, et ma olen tahtnud jaapani muusikasse süveneda ja, ja jaapani muusikast enda jaoks palju avastada ja avastada oli tohutult palju. Ja see tundmaõppimise protsess on tekitanud minus ka väga palju segadust ja väga palju küsimusi. Aga kui ma saateks valmistudes muusikat kuulasin ja otsisin, siis jättis mulle kõige suurema elamuse. Jossif kiidata iira 1974. aastal loodud teos pealkirjaga hierofoonia kuuele löökpillile. See on omalaadne õukonna teatripala üle kantud muusika laval. Mulle meenub üks idamaade muusikale pühendatud telesaade kus võib-olla mängiti sedasama teost. Päikesetõusu eel oli kõrgele mererannale kogunenud rühm löökpilli mängijaid kes olid tulnud tervitama päikesetõus. See viib mõtted shintoistlikule päikesekultusele, päikesekutsumise äratamise, rituaalile mida tavaliselt teostati sügiseti oktoobri novembrikuus, kui päike oli kaotanud. Noh, maapealsete inimeste jaoks oma oma energiast ja inimesed sellise rituaalse päikesekutsumise tseremooniaga uskusid päikesele andvat juurde energiat. See muusikapala on üles ehitatud väga dünaamiliselt väga suurte kontrastidega. Kuuel löökpillimängija käsutuses on väga rikkalik arsenal kõikvõimalikest instrumentidest. Lisaks löökpillidele saab erilise tähenduse mängijate hõigete ja karjete foon, millega siis ilmselt püütakse oma jõudu energiat päikesele anda. Ja lõpukulminatsioon on, on selline ekstaatiline, teatud mõttes katarsise seisundisse jõudnud, mängijate energia vabanemine, energia vabastamine kuulaksimegi saate lõpetuseks just nimelt seda teost. Suur tänu Maialiljele. Sellega ongi jõudnud lõpule viiest saatest koosnev jaapani seeria. Aga orientaal tundi jätkub endiselt kaks korda kuus iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval. Eesti Raadio esimeses programmis õhtuti kell 21 15 kuulmiseni. Orientaal tund nulli.