Suvila. Kuku kuku, mul on hea meel, et te olete klassikaraadiolainepikkuse üles leidnud. Meie oleme siin Pihla saates MINA OLEN Ingo rajandi ja mul on täna üks väga huvitav külaline jälle siin. Millest me temaga rääkima hakkama ja kes ta üldse on, seda saate peagi teada. Aga nüüd pange ennast valmis väikeseks mossimiseks. Ärge muretsege, teie raadiojaam, klassikaraadio, see on täiesti õige kanal, praegu võib-olla pisut ootamatu muusikavalik, aga elu on täis ootamatusi. MINA, OLEN sajandi ja minu külaliseks on täna kirjanik Birk Rohelend. Tere tulemast Rävingo. Ma ei tea, kas sa vaatasid, mis on tänase saate keri? Ma ei vaadanud, aa väga hea, sest võib-olla oleksid natukene ehmatanud. Ma mõtlesin, et panen sellise pealkiri kirja, kunst, kellele ja milleks sobib. Ja miks ma selle valisin. Mulle tuli meelde, et ma kirjutasin keskkooli lõpukirjandi sellisel teemal. Ja ma ei kujuta ette, mis sodima siis tol ajal sinna kirjutasin, aga see on teema, mis on ikka ja jälle kuidagi mu peas kerinud ja olen ka paljude inimestega seda arutanud. Ja ma arvan, et meie võime ka sellest rääkida, et võib ükskõik missuguse nurga alt läheneda. Kunst kui kirjandus, muusika ja muu selline või kunst, elamise kunst. Sina kirjutad praegu romaani, on mul õigus? Tegelikult ma lõpetasin selle üleeile. Palju õnne, aitäh, aga siis ma küsingi, et kellele ja milleks. No vot seda ma nüüd ei oodanud, et see niimoodi selle sissejuhatusega mingit ümmargust juttu rääkima tehtud. Kellele mulle tundub, et selles muutuvas maailmas, kus nii paljud asjad igapäevaselt teisenevad on üks asi, mis on alati muutumatu, see on uudishimu, vajadus lahutada oma meelt. Ja ma arvan, et igasugune kunstiteos leiab kuskilt oma publiku, kes tahabki sellega lahutada oma meelt. Minu publik siis, kes võiks seda romaani lugeda? On siis selline, kellele kindlasti meeldivad sellised süngemad teemad. Endale, kuna mul on selline sünge inimene? Ei tundu eriti? Jah, mul on paar korda elus on veel inimesed tulnud ja niimoodi väga üllatunud olnud sellest, et kui ma saabun kohale lemmikvärv on roosa ja nad on kuidagi oodanud hoopis midagi muud ja siis on tükk aega on keeruline sellest üle saada, et et mina olengi see inimene, kes kirjutab neid tekste. Ja nagu milleks, milleks ongi siis tegelikult see, et igasugune kunstiteos minu jaoks on, tegelikult, võiks lõppeda ideaalis küsimärgiga. Et kui sa seda vaatad või kuulad või loed või näed, et siis see paneb sind mõtlema selle üle, mida sina siiamaani maailmast oled aru saanud ja ja kuidas sa võib-olla oma kogemusi oskad nagu suhestada selle kunstiteosega. Et ma aeg-ajalt satun inimestega vaidlema niimoodi isegi zhanri žanride teemal, et mulle näiteks meeldivad rohkem romaanid kui filmid. Sest filmide puhul mulle tundub, et ma olen liiga palju vastuseid. Et ma vaatan selle filmi ära. Ma saan teada, mida see režissöör mõtlesin. Ta tahtis öelda. Ja mul ei ole piisavalt palju neid küsimusi romaaniga teinekord on see, et sa jõuad sinna lõppu välja ja siis sa tunned, et Oodot, mis see nüüd oli, ma ei saanud mitte midagi aru, nagu või kuidas see on võimalik, et see romaan ütleme, mis algas ühest kohast, nüüd lõppes siia ära ja sa tahad kohe hakata algusest peale seda asja uuesti vaatama. Ja tavaliselt seal ongi see väga tore üleminek ka, et kui siis mitu inimest on lugenud sedasama teost ja tekib diskussioon, et kuidas nägi välja see maja, milles elab minategelane et siis tegelikult see diskussioon võib venida tundide pikkuseks, kuna iga inimene äärmiselt põhjalikult kujutanud ette seda enda maja ja on veendunud, et see on just selline siis enamasti on need arvamus, lähevad kõik lahku, et et minu meelest isegi selline raamatut Ekrealiseerimine on ohtlik hobi, kuna suur tõenäosus on selles, et see näed, ei ole üldse see, mida sa ette kujutasid. Ja siis sa lihtsalt tunned pahameelt, et kuidas on võimalik, et ma lugesin sedasama raamatut, aga ma ei tea. Scarlett, haara nagu mägi, lihtsalt hoopis teist. Lähed. Aga kui sa ütled, et sinu raamatud võiksid tekitada lugejates küsimusi, siis mis on selle raamatu kirjutama hakkamise tõukeks, see on siis ka ilmselt mõni küsimus? Pigem isegi ma ütleks, et on konsulteerinud selline mõni järeldus ja selle konkreetse romaani üheks kõige suuremaks impulsiks on selline minu subjektiivne järeldus, et ma tunnen, et inimestel on liiga vähe tähelepanu ümbritseva suhtes. Ja minu meelest see on üks selliseid kõige ohtlikumaid nähtusi. Kui inimesed ei tunne enam huvi selle vastu, mis toimub nende ümber, et nad elavad oma väikeses sisemaailmas, et võib-olla juba seal naabri hoovis toimub mõrv. Aga kõik mõtlevad, et, aga see ei ole ju minu asi ja minu mina ju ei karju. Mul on ju kõik hästi, masin, elan omas mullis. Et siis tegelikult minu meelest see on nagu kõige suurem jõud, mis tegelikult võimaldab nii-öelda kurjusel maailmas tegutseda. On see heade inimeste ükskõiksus. Ja siis romaan kindlasti torgib kõikide nõrkade välk. Aga kas sa arvad, et see ükskõiksus või mitte teada tahtmine, et see on mingisugune meie ajastu ilming eriliselt rohkem kui varasemate aegade oma? Olla sellepärast et me ju elame sellises infotulvas. Et kui ikkagi seda vist on võrreldud niimoodi umbes et üks tänapäevane ajaleht võrdub keskaegse inimese terve elu infopagas. Et me lihtsalt, ma arvan nagu automaatselt ja mõtlemata. Ta säästame ennast sellest infost, me püüame mitte kuulda ja mitte näha ja mitte tähele panna, nii palju, kui see on võimalik, et ütleme, et kui meid iga päev ümbritseb siin 2000 reklaamiühikut ehk siis me ju tegelikult üritame seda vältida ja võib-olla see oma ligimese vastu mitte huvi tundmine on samamoodi lihtsalt püüd vältida info üleküllust pead kuskilt peaks siis võib-olla jooksma selline jooksebki selline õhuke piir, et, et üks asi on siis see tähelepanu, mis siis alati on inimese sise. Igal inimesel on mingid oma teemad, mis teda huvitavad. Aga tegelikult võiks olla selline tähelepanu, mis siis võiks olla üldine, et isegi kui sa kuuled kedagi rääkimas, ma ei tea reaktiivlennukist, millest ma ei tea mitte midagi. Et siis loomulik reaktsioon võib-olla oleks, et sa ei kuula. Et sinu sisemise sisemises infoväljas ei ole mitte midagi, mis sellega haisu tegelikult võiksid ju just vastupidi rohkem kuulata, sest siis on midagi rohkem teada. Su maailmapilt avardub, et et ma kardan, et selles suures infokülluses YouTube'i ides, Facebooki kõiges selles, et inimesed tegelikult nende maailmapilt Kuna nad ei jaksa seda kõike vastu võtad, siis nad sellekteerivad järjest kitsamate kitsamalt mingisugust oma spetsiifilist valdkonda. Ja väga lihtne on, ütleme isegi Eestis on ju tegelikult, et need suured küsimused, et kuidas on võimalik, et keegi ei tea kedagi. Neil on siin palju selliseid andekaid, et noh, kõikvõimalikke tõesti muusikuid ja sportlasi, kunstnikke ja kirjanikke ja enamus Eesti inimesi nagu pole neist mitte kunagi kuulnud ja nad ei ole omavahel üksteisest, kuhu see kõik tuleb, tõenäoliselt sellest, et et inimese personaalne infoväli ikkagi jääb selliseks nagu tillukeseks. Ta tahab tegelikult natukene vaikust, aega, aegruumi, kus ta ei näe ega kuule midagi ja teisest küljest ka, et et kui ta ei tea, siis kuidas ta teab, et ta ei tea et väga raske on nagu märgata seda, mille olemasolust sa ei ole teadlik. Kas see on natukene seotud ka selle samastumise küsimusega, et me ei, me ei oska enam samastuda teise inimesega, võib-olla see on olnud aegade alguses, sest niimoodi, et ma ei oska ennast paigutada teise inimese rolli tema ellu ja näha neid tema probleeme? No see on nagu hea küsimus, sellepärast et igapäevaselt täpselt seda teengi, et niipea, kui ma mõnda inimest männima muutun seesmiselt temaksja kujutan ette, et kui mina olen tema, mismoodi ma siis elan. Ja see ju tegelikult ongi kirjaniku tööd, mu, seda mina võib-olla ongi palju vähem, kui tema on minu sees, sest et ma kogu aeg patoloogiliselt kehast on kõikideks inimesteks enda ümber korraks kasvõi, et aru saada, et kuidas nemad mõtlevad ja ja kuna võib-olla viimastel aastatel ma olen tõesti küllaltki palju aega veetnudki tegelastega siis siis nii-öelda lõkkeõhtutelt mind ikka aeg-ajalt tabab selline tunne, et et issand, inimesed ikka veel vaidlevad. Aga ta ütles nii. Ja ma ütlesin naa. Ja kuidas see sai niimoodi olla? Selle asemel, et jumal, esimene seal on, lihtsalt ma tahaks nagu naerda, et noh, aga nii ongi ju. Et miks te kõik eeldate, et teine inimene mõtleb nagu teie et on ju täiesti elementaarne, et on teine inimene, loomulikult ta mõtleb teistmoodi ja et ja et tuleks katsuda aru saada ka sellest noh, ütleme, et iga inimese elukogemus on erinev ja see, kuidas ta millessegi suhestub, tuleneb sellest, et no ma võin siis oma perekonnast tuua näiteid, nemad on sellega harjunud, aga noh, oletame, et kui ütleme, et minu emal oli selline väga õnnelik lapsepõlv metsade vahel rahu, vaikus, loomad, lilled, lehmal kellakene kaelas, siis, siis tema jaoks see, et ütleme, mina kasvasin üles, kodu tülides. Ei olnud nii suur probleem, sest iga kord, kui tuli see tuli, siis ta oma peas lahkus nii-öelda lapsepõlveaasad kellad, metsad, lilled ja ta ei saanud aru, et aga mul ei ole nagu kuskile minna, et minu, ma ma alustasin sellises nagu kisas käras ja segaduses, et et minu jaoks on nagu sellepärast võib-olla isegi raskem, sest et mul ei olegi seda nagu heaolu saarekeste mida ma siis nüüd täiskasvanuna endale ehitan, vaikselt, kuskile põdementaarsesse merre. Kuidas sa seda, mis materjalist see heaolu saar koosneb? Kusjuures sel kevadel ma kuidagi sattusin tegelema niimoodi kah nagu selle enda peaga, sest et kui kogu aeg su peas elabki nii palju inimesi ja seesama romaan näiteks mille ma lõpetasin, et mul on tegelikult seitse tegelast kes on kõik ninad, et iga kord üks mina hakkab oma maailmast rääkima ja niimoodi see lõputu laveerimine käib ja ma hea meelega mängin niimoodi, et ma võib-olla selle lõigu alguses tükk aega ei ütlegi, kes räägib, et inimene saaks nagu oma peas mängida siis selle seitsme malenupuga ja, ja nii-öelda lubada endale seda vabadust nagu mõelda sedasama monoloogi nagu erinevatesse kehadesse võib-olla. Ja, ja ma olen nagunii palju harjunud, et ma võin sellel samal teemal kirjutada kõikvõimalikke erinevaid arvamusi, et kui keegi küsib, aga milles nagu sina arvad mõtlesin tükk aega mõtlema, et siis, siis see on nagu mina, mida mina arvan ja KuMul siis kevadel oli selline hetk, et tundus, et kui ma päris hästi ei teagi, kes, kes mina üldse siin on, on ju. Siis ma hakkasin ennast tegelaseks kujutama ja seal ütleme, kui me räägime kirjutamisest ja karakteriloomest. Sest see on nagu väga tehniline protsess, umbes täpselt nagu arhitektuur. Sa alustad sihukeste väikeste küsimustega, et noh, näiteks, mis on minu viis kõige peamist omadust, et mis on sellised omadused, et kui ma ei tea planeet maa plahvataks ja tuleksid siniste nahkadega ufode viisid mu kaasa, et et mis osad minust ei muutuks nagu ükstapuha, mis toimib. Ja kui sa oled need viis viis omadust niimoodi välja sõelunud, sest nendest tekibki selline, seda nimetatakse nurgakaks Tredeemandiks. Mis annab kätte need suunised, et kuidas see tegelane, kellel on need omadused ühes või teises olukorras, käitub ja mis on see, mida ta oma elust tahab ja mis on see, mida ta vajab. Ja ma nii-öelda tegi hing endast selle tegelase. Ja nii pidi muutusid nagu sellised suured, võib-olla segased probleemid, mille sees istutud ja aru ei saa, Ati nagu konkreetseks tegelikult, et noh, kuna üks minul nendest põhiomadustest on selline nimetagem seda võib-olla sõduriks. Ma olen tõesti selline võitleja, et ma ei saa anda alla ja leppida kuidagi, et ja nukrutsema võib-olla ja vedeleda ja et ma pean kogu aeg niimoodi aktiivselt käima ja tegema ja, ja nagu nägema, et mul on positiivses mõttes mu elu, on võitlus, et siin on mingi eesmärk, kuhu poole ma pean minema, kui mul see eesmärk nagu võetakse ära siis pole põhjust olemas olla, nii-öelda seda on läbi suure häda, sõdur. Nojah, aga mul on nagu vaja seda, et ma näen, et ma pean midagi tegema, see hoiabki mind elus. Ja, ja seetõttu noh, ütleme, et kui on, ma ei tea, minu kõrval on inimesed, kes ootaksid, et ma istun nurgas ja mängin harfi õndsalt. Mul on halb, ma ei saa sellega hakkama ja ma pean kohe ütlema inimestelt pettute minus ma ei suuda seda harfisi nurgas mängida ja me kõik oleme õnnetud. See sinu minapilt, see erineb tegelikult väga palju sellisest kunstniku prototüübist, kes just nimelt istub seal nurgas ja, ja uneleb oma harfiga, et, et kunstnike kohta neid, neid ju Iidee realiseeritakse ja räägitakse, et et oi, tema peab väljendama ainult seda enda siis mingisugust tungija siseilma, et, et muud kui ainult väljendab ja väljendab seda, mis on tema sees, aga et et kas, kas kunstnik ikkagi peaks tegelema nii palju ainult iseendaga või või peaks ta pigem just sinna võitlusesse minema ja nägema, mis toimub, ja siis siis peegeldaja ole nagu sõel või filter, et mulle tundub, et see enesekesksus on ikkagi ka loojate sees natukene läinud liiale? No vot, mina allagi tunnen, või noh, see on jälle minu tunne jah, et et kunsti osa minus on lihtsalt kaasasündinud. Ma võin võib-olla Coment panna vangi, ma ei tea, käed kinni siduda, suu ka midagi täis toppida, siis ma võib-olla tõesti ei loo. Aga senikaua, kuni mul see üks nihkuv, et me ei saa nagu valida, et ma ei tee seda. Ja ma arvan, et see asi su sisse sünnibki nagu inimene sünnib, et tal on kõik omadused juba olemas, et sa ei saa valida, et ma nüüd hakkan Koit Toome, eks homme. Et jumala eest nagu väga tore. Vastu kõik mind armastaksid, tuleks ainult kuldseid plaate varrukast. Aga, aga see sisemine sinu sinu kunsti osa minu meelest tuleb kõigepealt nagu ära tunda, et mis see on. Ja see rahuldustunne tuleb ikkagi sellest, et sa teed seda mis on nagu sinu jaoks õige ja minu jaoks, vastupidi, nagu üks kõige inspireerivaid ütlusi tuli niimoodi tagasi Roomet Jakopi suust, kes ütles, et, et tema kui suur mõte kunstis on teha teisele inimesele ütleme, üritada väljendada seda, kes on tema või mida ta tunneb enda sees. Mind tabas nagu täiesti sellise, nagu, nagu tõmbas ta pead, ma mõtlesin, ma kirjutan oma romaani kui esilehele, selle moto. Sellepärast, et tegelikult üritada teisel inimesel teha selgeks nagu just nimelt seda, mis sinu sees, et ega see on, see on jube keeruline, väga lihtne on minu meelest väljast niimoodi ikkagi kuidagi sildistada ja mudeldada ja nii, aga, aga kuidagi seda tunnet päriselt edasi, mis üks põhjus ka, miks see on kohutav raamat, nagu seda halli varjundit 50. Mida ma olen lugenud täpselt, 100 lehekülge, ma rohkem ei suutnud, nagu seal kohutavas raamatus on, mulle kohutavalt meeldis. Et see, see autor oli kogu aeg kirjeldanud, mida ta tunneb selle jube huvitav tegelikult, et mingisugune teine naisterahvas niimoodi tohutu paljude sõnadega kirjeldab, et nüüd mu mingi vasaku käe nimetissõrm hakkas kergelt surisema ja see kerge surin valgus lainetena mo küünarnukisuunas ja see on päris step, nagu seda tüüpi kirjandust minu kätte polnud nagu kunagi varem sattunud. Et ma nii täpselt teise inimese keha mingit iga poori näen avanemas ja sulgumas läbida sõnale. Põnev ka. Proovime nüüd, et kui paneme järgmise muusikapala mängima, et missuguseid surinaid ja tundeid tekitab See on endiselt klassika ja tegelikult igasugune muusika, mis on hea kannab kunagi tulevikus nime klassika. Mina olen minga rajandi, me oleme siin suvila saates ja minu külaliseks on Birk Rahenenud. Räägime kunstist, elust ja kõigest muust ja. Korja muusikat, armastad Pirk. Sa oled tegelikult ja rääkinud, et sinu lapsepõlv on olnud keeruline ja, ja küllaltki karm, nagu see muusika, et natuke meenutab selliste David koperfildi lugu kuidas närustes tingimustest siiski võib sirguda erakordseid inimesi, aga kui tihti see tegelikult ka niimoodi läheb, et on ju tegelikult sa oled ju geenitehnoloog ise, palun ütle mulle seda kohe just asjakohane küsimused. Et ma olen kuulnud, et need lapsed, kes tulevad perekonnast, kus on juba mitu põlvkonda olnud väga rasked olud, on narkomaania, alkoholism, ma ei tea, vaesus, kõik tahad, et, et see imbub tegelikult juba ka geenides, et geenid on kuidagi häiritud, on see tõsi või mitte? No see ei ole eriti keeruline küsimusega, et ma tegelikult usun, keegi ei oska seda öelda, iga geen on tegelikult selline fifty-fifty asi, et ta võib avalduda, aga ei pruugi. Seega on seesama keeruline umbes kui tõenäolisust toore või kvantmehaanika. Et nii-öelda midagi geenide põhjal on välja arvatud võib-olla jah, mingid üksikud üksikud asjad, et tõesti, et kui sul on kaks sirgete juustega vanematele, tõenäoliselt ei sünni lokkispäist last. Aga noh, siin on ka teaduslõppenud. Et et seda on naguniimoodi, ei saa öelda ja, ja nende just nende probleemidega ma ikka olen rohkem nagu seda teooriat kuulnud, et see on see keskkonnamuster ja see on tõesti üks oluline asi elusat. Kui sa just nimelt omandad teatud kogemuste välja kipud, ütleme tegema sedasama viga, näiteks Vaheta tunned ära, et võib-olla ütleme no ma ei tea, vahetada elukohta. Aga ikkagi on töökohas mingi jama on või vahetada töökohta, ikka on suhtes jama, vahetut suhet ikka tervises jama. Et siis tasub nagu seda mustrit kuidagi analüüsida, et võib-olla sa teed midagi kogu aeg ühtemoodi ja võib-olla on vaja murda ja seda ühtemoodi tegemist. Ja noh, ütleme, et meie selles koduses mustris, et öeldakse tõesti, et et sellistest nagu katkistest perekondadest tuleb väga vähe terveid inimesi. Ilmselt ei ole ka. Mina olen heas mõttes olla noh, ma olen nagu ise minu jaoks on nagu see ütleme niimoodi hullu ja normaalse inimese vahe ongi selles võib-olla, et igaüks meist võib-olla hull. Aga sa pead suutma oma eluga ise hakkama saada ja sealtmaalt ütleme, hakkab see haiguse piir jooksnud, kui sa enam ise hakkama ei saa, siis sa oled nagu haige. Kui sa saad hakkama, oled täiesti hull siis nagu võib-olla saad, Richard Branson, ma arvan, et ta ei ole nagu normaalsuse mõõdupuu, onju äärmiselt edukas nagu olles täpselt see, kes ta on. Ja, ja et kui sa ei ole kodust kaasa saanud sellist võib-olla kasvatust, et kuidas nagu luua endale toredat peret ja rahulikku kodu, et siis kahjuks katkisele kõik ikkagi ise välja mõtlema kuidagi millegi abiga. Ja, ja ega see lihtne Kui meie teemaks oli kunst, kellele ja milleks siis? Kunsti abil ju ka väga tihti üritatakse päästa lapsi. Kui palju sina sellesse usud või kui suures määras see võib õnnestuda, et sa lähedki? Ma ei tea, näiteks lastekodusse ja annad igale ühele kitarri kätte, et mitu tükki neist selle läbi võib pääsena statistiliselt Küsimused Gretcheni üldisemalt. Ma arvan, et, et mis päästab, tegelikult ongi see, kui inimene leiab endas mingi tugevuse ühe asja, millest on hea ükstapuha, mis seal siis on ja läbi selle asja, millest on hea, tuleb tunnustus. Inimene hakkab tundma siis vahet pole, kes ta on, kust ta tuleb. Aga kui ta teeb seda asja, millest on hea siis ta on aktsepteeritud ja selles mõttes tasub sinna lastekodusse viia minu meelest nagu kõik asjad vaates uiskudest lõpetades metsas, aga sellepärast, et iga inimene on erinev ja keegi ei tea, igast ühest ei tule kindlasti, kitarrist ja mina mind sunniti klaverit mängima ja ma siiamaani nagu seda on väga pika näpuga korra katsun klaveri kaant kinnisena ja et kuidagi sellest asjast vabaneda, sind ikkagi püksirihmaga pekstakse seitse aastat muusikakooli, et nagu on otsustanud, et pensionipõlves ma seda klaverit uuesti katsunud heatahtlikult, kuna tore pill. Muusika mulle ka meeldib, aga noh niimoodi, et sa võtad endale selle lapse ja siis hakata pressima mingit juhuslikku asja nagu see ei tööta ju. Ja ma olen ise mõelnud just sedapidi, et et kaks olulist, ütleme momenti on igas inimeses üks asi on talent. Kas sul on nagu annet millegi peale ja teine asi on tahe. Kas sa tahad seda asja teha ja ma ütleks, et see tahe on palju olulisem? Ma olen sellega täiesti nõus. No vot just et mul võib-olla seda musikaalselt kuulmist, aga ma tahan joonistada. Ma olen selles kehvem võib-olla kui laulmises, aga ma tahan seda teha. Ja ma naudin seda palju rohkem, sellepärast et mul on see tahe ja ma ütlen, et need muusikast sõbrad võib-olla kellega mul on olnud õnn tutvuda, et sageli ei ole alustanud viie aastaselt niimoodi isa seisab pitsaga kõrvale viiuldavad, kuni ma tea, sõrmeotstes lendab verd. See on nagu teinekord teismelisena veel veel palju hiljemgi võtnud selle pilli kätte ja selleks hetkeks on seal see see tahe ja võib-olla ka nagu armastus ja siis see aitab kogu aeg areneda, edasi minna ja annab seda jõudu. Ja kui seda ei ole, siis on võimalus juba hoopis laps nagu tekitatud olla üks probleem juurde. Mis sind siis välja tõi? Sinu lapsed, no ma arvan, nagu hein on, kas ongi loomus, et noh, ma ei taha, ma ei saa alla anda või ei saa leppida, et elu võib olla kui tahes hall ja kole, aga niikaua, kuni ma hingan, ma pean suutma seda teha paremaks. Aga tead, need on ikkagi sellised. Erakordselt küpse inimese mõtted ja, ja soovide enamik inimestest on ikkagi ju väga nõrk. Nõrgad vaata, et me ei oskagi otsida neid asju endast, me ei teagi, et me peame olema tugevad, Me lihtsalt kuidagi oleme selles elutsentrifuugi is ja meid raputatakse siia-sinna. Et kuidas inimene üldse peaks saama teada, et et on teisi võimalusi veel. No ega ma ma ütleks vastupidi, et mul pole, kadestan neid inimesi, kes kuidagi elavad niimoodi vähem teadlikult sellest, et aeg on nii kuradi lühike. Kuna mul oli selline õnn, et et ühesõnaga, kui ma olin viieaastane, mu ema haigestus vähki ja siis oli seal veel mitu vanaema ja isa haigestusid siis lisaks see teadmine, et elu on väga lühike, iga hetk võib otsa saada. Ma ärkan sellega, ma uinun sellega oma, elan selles. Ja ma ei saa seda nagu raisata ja et nüüd võtan mingisuguse, ma ei tea pseudoprobleemi, et poes olid vale värvi teksapüksid ja ma raiskan sellel nädala. Ja võib-olla seetõttu mõnikord küsitakse, et kuidas sa suudad, et et kaks last ja töö ja kogu see minu looming tuleb minu päevade kõrvalt. Aga ma nii väga tahan nii palju asju ära teha, enne kui aeg otsa saab, et et ma lihtsalt nagu pääseda kannatlikkust, et vedelen kuskil ma ei tea kuu aega rannaliivas ja, ja hingan sellepärast, et ma lihtsalt kardan, et äkki ma ei jõua ära kirjutada oma teist osa sellele romaanile ja siis ma olen palju õnnetum, kui et rannaliider minust näppimata. Ja sina ammutad oma ideed just nendest murekohtadest, et mitte, et sa Egeteerid, et sa pead kaks kuud minema ja olema sellel loomingulisel muutus ja immutusperioodil, et et just nendest valusat asjadest on vaja. No mind inspireerib see ellujäämine, noh, minu meelest see on õudselt äge, tegelikult. Sellepärast ma olen tänulik oma elule, et, et kui on raske hetk, et jube äge on sellest tulla välja see on võib-olla sama tunne, mida maratonijooksjate maratoni teooria võidu või sa jooksed seda sadat kilomeetrit, et lihtsalt, et ega see ei ole lõbus, 100 kilomeetrit on ja ma arvan, et jõuad kõike mõelda, kõike tunda, aga lihtsalt see hetk, kui sa tead, et ma tegin selle ära, see on nagu nii hea. Et selle nimel on minu meelest nagu alati tasub pingutada, ronid või ükskõik mis august välja, et nagu saadusena see tunne kätte, et nagu aga ma suudan ja noh, tegelikult, et iga inimene ju noh, võib-olla lapsena pannakse meie sisse mingit siukest minapilti, et sa oled niisugune, sa oled naasugune ja noh, eriti kui mitu last siis võib-olla vanemad hakkavad niimoodi võrdlema täna su vend on nagunii Spartlike sinagi istutasin toas on ja, või siis iganes, et ja siis tuleb nii palju sellest, et, aga ma ei oska nagu seda ja teist. Aga palju tähtsam oleks nagu keskendu sellele, et mina oskan. Võib-olla ma ei tea, pesta jube hästi, nõusid noh, jah, ta jookseb, ma pesen nõusid nagu punkt, siin ei ole vestlust nagu las igaüks teeb seda. Seda hea on, et, et milleks naguniikuinii ei jõua elus kõiges olla täiuslik. Parem nagu valinud Need paar asja, mis sulle meeldivad teeneid ja saa aru, et maailm niimoodi töötabki. Et igaüks täpselt ühe osa ükski meist ei täida tervet maakera ära kõikide oma oskustega. See on ju kõik väga õige, aga laste puhul on natuke see, et sa pead neile andma võimaluse proovida, aga nõusid pesta, et kui ta on ainult jooksnud ja ta ei ole kunagi pesnud, siis ta ju ei teagi, võib-olla ta läks ka nõudepesus väga hea. Ja siin tuleb ikkagi juurde see moment, kus me natukene nagu peame sundima neid proovima erinevaid asju. No ma olen muidugi sihuke sihuke vilets lapsevanem, et mul on neid reegleid on nagu jube vähe. Et ma näen seda rolli selles, et ma tahaks anda oma lastele võimalikult palju võimalusi. Kui nad ütlevad, et ma tahan teha ja tahan hakata trollijuhiks või, või ma tahan, et minust saab järgmine. Nii et siis ma lapsevanemana oskan juba targa inimesena välja mõelda, et okei, et mida me siis selleks nagu tegema peame, et üks ta sinna jõuda ja siis nagu seda last suunata. Aga mina ei hakka nende eest ühtegi valikut ära langetama ja seda sünnist saadik rääkinud, et sina oled ise inimene, sina pead ise teadma, mida sa tahad ja ma ei hakka küll kedagi nagu kuskile sundima. Suhteliselt kui inimene saab 18, võiks ta osata endale süüa teha, pesta ja koristada ja, ja kui nad ei oskad, siis mina tõstan käed püsti, et minu töö siin lõppes. Tööpäev sai otsa puhkepäev ja kui te tahate elada niimoodi prügihunnikus mustade nõudega asendaja, valik, töötu täiskasvanud nagu palun. Ja siis ma arvan, elu ise õpetab igasuguseid, ma ei peagi kõike õpetama, et alati elus tulevad need teised inimesed, kes siis ütlevad, et aga see särk on kortsus ja mustad nõud kraaniklassis, nätan selle kõik teistel teha. Aga siin tuleb mängu ja üks suur tegur, nimelt kool. Kuidas kool siis on, seda toetab? No kuna mul on selline olukord, et ma ise puutun kokku sellega, et kui erinevad võivad lapsed olla, minu lapse on hästi erinevad mõlemad, et siis ma olen täitsa veendunud selles, et väga raske on teha sellest ühest kooli või nagu me kunagi õppisime nõuka ajal. Et, et te kõik peate kõikides nendes ainetes täpselt ühtemoodi sooritusi ette nagu näitama, et see tegelikult on mission impossible. Väga paljud, ma arvan, meieealised võtsid sealt koolist kaasa pigem sellise frustratsiooni mingite teatud asjade suhtes või kui palju ma olen kuulnud inimesi ütlemas, et vaata, ma ei oska üldse matemaatikat. Tõenäoliselt, kui nendega hakata, ütleme, tegelema matemaatikaga, anda natuke rohkem, võib-olla aega. Ma ei usu, et ma ei usu tegelikult, et on inimesed, kes sellest aru ei saa, aga et nad ütleme, on omandanud sellise hinnangu enda suhtes, tähendab seda, et see tempo ja võib-olla see metoodika neile ei sobinud. Et lihtsalt 100 40, viite minutit liiga vähe ja need inimesi klassis oli liiga palju. Ja no milleks sa siis siis sa elad niimoodi, et 12 aastat, sa oled pingereas mingid redeliastmel on ju, et et kui loll sa oled või kui tark sa oled või kui tugev sa oled, onju, et aga, aga see enamuldikaadid nagu lollid. Mina olin tark. Aga sisse lõpeb ja algab töö ja väga palju töid. Ma arvan, just tänasest päeval, kui meil infotehnoloogia siin võtab kõik valdkondade üle on ju sellised, et sul ei olegi seda tööülesannet mitte mingisugust metoodikat, millega sa selle täiuslikult lahendad ja samuti pole sul vaja mitte kellelegi teisega nagu võrrelda, et võib-olla oledki see üks inimene ühes firmas, kes lahendab ära mingi hunniku probleeme. Aga see 12 aastat tõenäoliselt nagu on seal väga vähe tööriistu andnud selleks, sest sa oled, sa oled nagu natukene nagu väike robot. Ja maailm muutub, no mida sa selle robotiga teed? Ja, ja mul on nagu kahju vahel, kuidas ei ole suudetud teha nagu selgeks inimestel just seda nagu olulisust, et inimeste Arnold füüsika, mida ma sellega teen. Sa elad sa aeg-ajalt nagu magad, lebad siis sa seisad püsti, siis sa jookseb, sul on mingi auto, võib-olla see läheb käima. Sa peaksid seda teadma nagu sellepärast, et võib tulla päev kus sul ei ole seda Google'it või ma ei tea, internet lõpeb, on ja ja tegelikult võib-olla tõepoolest kaks juhet ära ühendada on ju noh, enamus inimesi meist nagu noh, ma ei tea, oigab ikkagi natukene ja hoiab peast kinni, aga samal ajal tohutu palju aega veetnud, omandades teadmisi, mis peaksid aitama seda praktilist ülesannet lahendada. Aga me ei ole aru saanud, et nagu nüüd on need teadmised ja noh, et ütleme samamoodi koolis, et ma olen ka mõelnud, et noh, omal ajal väitis siinus koostinast angens selle, ma võtan ühte vette. Mul on teile endale selgeks, mis need siis nagu olid. Ma õppisin need pähe, aga jumala eest ma ei tea, mis asja nendega saab teha. Ja et ja et miks, miks sulle antakse, ütleme, selline nagu kera ruumala valem, kui tegelikult sul peaks andma nagu juba selle esimeses klassis lapsel peaks andma õuna ja küsima, et kas see õun ütleme ma ei tea, mahub siia nagu tassi sisse ja kui sa peaksid seda tegema teistmoodi kindlaks. Kui sa tõstad, on ju sõna. Kuidas, kuidas sa mõtled nagu mille järgi sa hakkad nagu hindama lõunasuurust ja võib-olla sealt tuleks nagu igast kolmandast lapsest mingi uus loominguline lahendus, aga selle asemel nagu see loogiline mõttekäik võetakse ära, sulle antakse hunnik abstraktseid valemeid ja sa tead võib-olla, et ma ei tea. Prantsuse revolutsioon algas 1780 läheks, aga miks sellele ei arutanud ja ei, loomulikult mitte. Noh, ja kas oleks võinud seda ära hoida ja, ja kuidas need rahad päriselt Inglismaa ja Prantsusmaa vahel käsitöö Ida-Saksamaa tahtis, et need olulised küsimused nagu nendest nagu nendest võiks ju alustada tegelikult, mis vahet seal on, mis aastased igatahes? No loomulikult natuke liiga palju oli seda Põhja-Koread ja nüüd on vaja, et me oleks kõik jube loomulik, loomingulised. Jah. Ja see maailm ongi ju niimoodi ja noh, ongi, et see ongi see kooli võib-olla kõige suurem hirm, et ka lastel on järjest rohkem erivajadusi. Ja nad ei saa tänu nendele erivajadustele või nende Nad ei saa enam seda programmi täita. Aga see ei tähenda, et meil pole neid inimesi vaja. Ja me keegi ei tea, et 20 aasta pärast võib olla, missugune on maailm, võib olla mingisugune, ma ei tea isegi, ma ei tea, nägemispuudega laps, võib-olla ta võib-olla osutub ühiskondlikus äärmiselt oluliseks, sest et äkki on vaja mingit sõrmede tundlikkust hoopis teisel tasandil, mis võib-olla tal on olemas. Et seda niimoodi ette ära otsustada, et või rääkida, et kui mina väsinud. Et siis seda jah Ma kunagi lugesin kirja Eesti Kirjanike Liidu ajalugu 90 aastat ja hästi lahelised, kui see algas, et siis oli kaks väga suurt probleemi. Tallinlased ütlesid, et tartlased on mingid imelikud tartlased ütlesid, et need Tallinna omad, et need metsad ja vanad kirjanikud ütlesid, et need kuradi noored kirjanikud, et nad ei tea üldse mitte midagi, mida nad üldse räägivad. Ja noored kirjanikud ütlesid, et vanad kirjanikud olete nagu täiesti ajast maha ja ma tean, et seesama diskussioon on 90 aastat kestma. Kindlasti see kestab veel 500 aastat pärast meid väga põhimõtteliselt võiks sellega ära lõpetada. Sest et loomulikult noor inimene, tal ei ole seda kogemust vanal inimesel ja loomulikult vana inimene on oma kogemused saanud teises ajas ja siin ei ole midagi nagu vaieldav, kellel on õigus, et kõikidel on õigus sedasama maailmas oma kogemustepagasi tausta. Ja ajakirjaniku mõtteni. Igalt oma raadiokülaliselt küsinud, et küsin ka sinult, et mis on Eesti kõige suurem mure praegu sinu arvates? Oma inimesi väärtustaja ei kiida. Me võiks minu meelest teha mingi riikliku sellise nagu sanktsiooni iga hommik tuleb alustada tänu ja kiidusõnadega, nii et iga inimene ütled iga nii kaua olen väga kutsusid seal on väga tore inimene, mul on väga hea meel, et meil on siin suurepärane tehniline tugi ja ma olen nii õnnelik tegelikult Eestis elada, sest meil on nii ilus riik, millel nii palju taevast, kui sa Šveitsis oled, siis on, sul on kõik silmapiir, on kõik mingit kola täis, sa üldse ei näe sellist kola nagu mäed, mäed ja, ja kalaaher. Meil on siin 95 protsenti nagu vaateväljast on taevas, et me võiks nagu olla sellele õnnelikud, et meil on nii mõnus, vanema ja silmapiir on tõepoolest nagu olemas, mitte ei ole siinsamas vastasmaja aknast. Ja, ja noh, üldse, et me oleme siin, et miks mitte nagu olla meie ja siin. Et mulle tundub, et me kuidagi lihtsalt kergekäeliselt liiga kergekäeliselt oleme liiga vähe rõõmsad. Mõni teine kultuur võib olla, no ma ei tea, kas või siis Ameerika, et võib-olla see keep smiling mängu isegi on parem kui see et nagu vaadata vihase näoga möödakäijad. Ja, ja mitte parem varem nagu ma võtaks isegi seal võltsnaeratus on nagu suurem hea meelega või siis selle mingi visa künnitasin minu kõnniteel. Tuttav, kes tuli, tuli Itaaliast tagasi Eestisse. Tema on see kuraator ja oli vist kevad ja just seal oli niimoodi pehme talv ja no ikka sul on mingid lilled ja, ja kõik on nii kaunis ja tuli siia, et issand jumal, et nagu et siin on ikka nii hall, et ma ei saa aru, et me võiks teha vähemasti oranžid kõnniteed. Oleksin meeldivalt, miks me ei või teha nagu siis endale nagu värvilisi teid või midagi, et keegi ei ole öelnud, et et eestlane peab olema selline, nagu me siin üksteisele aeg-ajalt nagu sugereerima, et kuna meil on siin külm ja hall, et siis oleme sellised ise ka, et närvide, terve selle Tallinna roosaks võime ise hakata hoopis teistsugusteks inimesteks ja mitte keegi ei saa öelda, et ei tohi. Et mul on tegelikult selle hollandlase mõttes bestest Estonia aga mulle väga meeldib ja minu meelest see on nagu patriotism võiks tegelikult igas inimeses olla olemas või vastupidi, et kui sul seda ei ole, aga muidugi mine elasel days. Mu ela seal, kus on hea olla, et et keegi, keegi ei tohiks sundida sind olema seal, kus sul on paha. Ja vastupidi, et, et noored nagu selle asemel, et arvata, et nüüd kusagil mujal on nagu mingi täiuslikkused. Aga te ise täiuslikus. Et seda, et kuna kasvasin sellises väikses linnas nagu Viljandi ei olnud, no muidugi väga väike linn, aga siiski et siis nagu me noorte noored ikka kogu aeg rääkisime, siin ei olegi midagi teha ja tehakse Tallinnas, et kus seal on nagu ööklubisid ja nii palju toimub, on ju, ja ja ütlesite, tundsite mõtet, et aga ma teen ise nagu teame, ööklubi enne kutsuma 15 sõpra, sinna panen muusika mängima ja noh, miks mitte. Aga selleks oli vaja võib-olla tulla teise linna ja natuke kasvada, saad aru, et et see on kõik sinu enda kätes, kui huvitav su elu on. Ja kui sa ootad, et keegi teine hakkab seda huvitavaks tegema, et siis noh, võib-olla ei juhtugi seda. Et ma nende teleseriaalidega ka tunnen seda, et ma olen hästi tänulik kõikidele inimestele, kes viitsivad neid asju vaadata oma ise ei viitsi nagu palju parem Parema meelega kirjutan ausalt ka ja mõtlen neid asju välja, kui, et ma nagu tahaks kuskil niimoodi veel nagu lihtsalt nagu mingit ja lihtsalt nagu olla ja ma ei tea, mulle tundub see tegutsemine nagu toredam. Ja noh, siis sa ei saa kigi, pigi, ütle nagu sinu fantaasiat sulle ette, et või kunagi lapsed küsivad alati. Aga miks sa ei ole hakanud näitlejaks saama, ei taha. Vaata kui igav see on, et mul on nagu võib-olla näidendis 12 tegelast oma oma peas olen nad kõik ju, ma olen see vana see, ma olen see noor naine ja mul on see kaunitar ja siis ma olen seal närides seksistlik, matsu ma saan nad kõik läbi mängida, et sa peaksid. Nagu võib-olla ma ei oskakski valida, kes ma nüüd tahan nendest olla, ma tahangi nad kõik olla nagu see on nii äge. Ja teinekord klouni selline karakter, et kus sa mõtlesid, noh, pole ühtegi ühist joont, et Krumaan, mis mul tuleb varsti välja, mull. Eelviimane peategelane on pensioni eelikust mees ja see on nagu jube huvitav, et sa mõtled kujutabki ennast selleks meheks. Et mul on selline keha, on ju vanamehe keha tehniline ja kõrvadest kasvavad karvad välja ja ma kõnnin sellega ringi ja võib-olla mul üks põlv natukene tuikab ja siis tuleb võib-olla mingi noor kaunis naisterahvas ja mida ma tunnen. Et see on meeletult rikastav tegelikult kujutada seda ette, et kuidas, võib-olla ma ise olen see noor naisterahvas, eks ole, on ju, aga ma saan ette kujutada, võib-olla mida see vanem härrasmees tunneks, võib-olla mingisugust nagu erilist tunnet, kui ma näiteks tulen punases kleidis mööda tänavat, onju ma iseendana tulen mööda tänavat ei tule mitte midagi. No mis asja, ta lihtsalt kleit on seljas. Kord sul nagu teine inimene võib-olla tunneb nagu rõõmu sellest oled sina mingi väikse asja pärast on ja noh, ma ei tea, et see on täiesti valged juuksed, võib-olla siiski issand, kui lahe või roosad juuksed vahepeal olid, et ilmselt läheb tuju heaks, on ju selle peale, et sul on roosad juuksed, et noh sa võid teha selle teise inimese tuju heaks. Kui see on nii lihtne. Ma arvan, et ei ole vaja peljata. Ja ei juhtu mitte midagi, kui me ütleme asju välja ka. Eesti ühiskond on veel väga õpipoiss, noh aga samas jällegi, et võib muutuda ka kiiresti selles lihtsalt piisakski, et kriitiline arv inimesi määrataks, võitis rohkem, oleks kuidagi tänulikum nende inimeste eest, kellega nad igapäevaselt kohtuvad. Ja siis ühel hetkel käiksegaalne nagu teistpidi, kus juba oleks nagu imelik väljendada pahameelt nagu välismaal on, et kui sa tuuakse sulle praadi, selle sees on kärbes, siis kõigepealt läheb niimoodi. Kas see siin oli niimoodi mõeldud? Kuidagi teistmoodi reageerima, et võid ju alati reageerida positiivselt, ükstapuha mis juhtub. Ja ma arvan, et see, millest sa rääkisid, päris palju, sa kehastud, teisteks inimesteks see on midagi, mis on mind ka väga palju intrigeeriv häirinud ja ma usun, et kõik prooviksime ennast paigutada teise inimese sisse teiste inimeste sisse, et see aitaks kindlasti neil mõista maailma ja meil olla rahulikumad, leebemad ja armastavamad. Aga ma arvan, et kell on nüüd küll nii palju, et me peame jälle otsad kokku tõmbama, just läks põnevaks, muidugi see on nagu lastele, et hakkame nüüd kajumineb osta, mängima. Aga kuulajatele ma võin öelda, et Birk Rohelend on saanud paar päeva tagasi valmis uue romaani ja kui see ilmub, siis kindlasti ostke see ja lugege tema mõtteid. Tegemist on äärmiselt huvitava inimesega. Ma olen äärmiselt tänulik, et sa tulid täna siia, aitäh sulle aitäh kutsumast, mul oli väga huvitav. Loodan, et kuuletuda, ma loodan ka ja kuulajad võib-olla mõni pani natukene pahaks, äkki niivõrd raju muusikat sai klassikaraadios, aga kuulge, võtke ennast kokku, korrektseid üllatud, aga igal juhul kõike head sulle piirko vahele jäänud, aitäh veel kord ja kuulajatelegi. Ilusat suve MINA, OLEN mingo, rajandi. Järgmine kord jälle.