Kuulan alati huviga mul meeles veel saateist meenutusi kaugemast või lähemast minevikust ja mõtlen, et viimaseid lähemast minevikust võiks olla rohkem. On ju möödunud sajandi 80.-te aastate algus meist juba 25 aasta kaugusel. 35 aastaste jaoks on see aeg lapsepõlv, kust ju palju on meenutada. Ehk on vanema rahva sentimentaalse mälestused pannud noori mõtlema, et mis nüüd mina. Ent mõelgem, kui palju huvitavat on ka suhtelisest lähiminevikust Balti kett, et öölaulupeod, koolilõpupeod ja muud omamoodi kordumatut sündmused teate ise minust paremini? Mina pean muidugi jääma oma vanade liistude juurde, kuid püüan ikka liigset sentimentaalsus vältida, mis saadab refräänina minuealiste viisi. Noorus ei tule iial tagasi. Iga aasta maikuul meenutan kaunist 1943. aasta kevadet, Kohila lähedal tohi sool. Kus meist ühe õppekompanii poistest vormiti sõjamehi rindele saatmiseks. Nagu noored ikka ei mõelnud eriti sellele, mis ootab ees, vaid püüdsime teha käesolevat hetke võimalikult meeldivaks. Meie aus Bilderid olid kaks eesti allohvitseri. Üks oli hästi lõbus, õhutas meid õppuse vaheajal põõsaste all anekdoote rääkima ja naeris ise kõige kõvemini. Teine Alfred Rein loo olid tasase kui ka tuli kaasa Venemaale ja jagas meiega kõik raskused, kuni langes Vaivara ees Sirgalas. Saime kunagi teada, et pärast jaanipäeva tuleb ärasõit, niisiis korraldasime lahkumiseks uhke jaaniõhtu. Tohi zoopargis süüdati suur jaanituli, selle ümber lauldi ja tehti taidlusteatrit. Üks lõbusamaid poisse meie rühmas oli Heino Kalev elas sõja üle ja töötas hiljem õhtulehes aga siis kadus silmapiirilt. Ta esitas sketši, milles ta mängis, maotaltsutajad, rätik ümber pea ja nabani paljas. Üks teine poiss oli madu, mina pidin mängima klarnetit, vajalik kui viisi. Olime oma koolipoistebändiga mänginud ühte Ameerika Foxi nimega steik Chamer maotaltsutaja. See sobis nagu rusikas silmaauku. Alles 50 aastat hiljem leidsin selle pala plaadi, mille 1938. aastal oli brüsseli kaunite kunstide palees teinud fad kändrixe orkester.