Maailmas on tuhandeid, mis ma räägin vist küll miljoneid inimesi, mehi ja viimasel ajal ka naisi, kes mängivad saksofoni. Langesin minagi selle tõve ohvriks, 64 aastat tagasi. Pärnus oli sel ajal peale meie koolipoistepundi tantsuorkester, nii poisid, kus saksofoni mängis minu isa töökaaslane, Pärnu majandusühisuse autojuht Voldemar Peeerrni. Tema oli minu esimene ja õieti ka ainuke saksofoniõpetaja näitas sõrmed kätte ja kogu lugu. Klarnetitunde sain Pärnu poeglaste gümnaasiumi poolt ja sellest piisas, et ka saksofoni mängida. Olid ju pea kõik meie toonased saksofonistiga alustanud klarnetit. Minu eeskujud, saksofon, muidugi ameerika must muusikud ioni Hodžis villis, mis ja Bennikaarter. Aga minu õpetaja püüdis mulle tingimata õpetada kahte asja, mida pidi tingimata oskama kõik saksofonistiga naermist. B, see on keelelaksu. Mina ei tundnud huvi kummagi vastu, sest džässmuusikat pidasid neid trikke banaalseteks. Ent olin ka juba raadiost kuulnud nime Rudy, viid õhti, kes tavakuulajate arvates oli ainuõige saksofonikuningas. See oli Ameerika saksofonivirtuoos, kes oli kirjutanud ka mitu löök numbrit, mida meilgi edukalt mängiti. Näiteks mängis John pori ja Elmar Pert. Tšassiga pole sel midagi tegemist, ehkki paljud seda just õigeks sässiks pidasidki. Rudi videst suri 1940. aastal 47 aastasena. Praegu kuuleb tema palu harva. Aga miks Te mängida üht tema pala mul meeles veel kuulajaile. See on originaalpealkirjaga saksofoni ja, aga Saksamaal, mängis selle 1940. aastal plaadile ameeriklane Raymond Beard. Klaveril saatis ei keegi muu kui kuulus helilooja Peeter croider. Pealkirjaks pandi aga tas akrobaatika, saksofon ja akrobaatikat. Siin ongi.