Tere õhtust, kallid kuulajad. Kui kordussaateid mitte arvestada, siis tänaõhtune orientaal tund kannab järjekorra numbrit 25. Ja selle alapealkirjaks on pale. Aasia rahvaste muusika. Kuigi sõna või eesliide paleo tähendab vana ehk iidne ei tähenda mõiste paleo aasia veel seda, et ilmtingimata on tegemist Aasia maailmajao kõige vanemate osadega või kõige hilisemate kultuuridega. Aasia rahvaste hulka loetakse Juka kiirid, korjakid, anekdootidest tuntud Chupsid, intermeenid, Niffid ja veel mõned väiksemad rahvusrühmad kokku umbes 10 väikerahvast. Ühesõnaga need, kes elavad Nõukogude impeeriumi Kaug-Ida osas sealhulgas ka Kamtšatka poolsaarel ja Sahhalini saarel. Nende rahvaste ajaloolise arenemise tingimused on olnud iseäranis ebasoodsad. Ja põhjuseid selleks on küllaga. Kõigepealt muidugi karmid looduslikud ja klimaatilised tingimused. Teiseks väga hõre asustus. Ja, kolmandaks muidugi kontaktide puudumine kõrgelt arenenud Aasia kultuurrahvastega seda eelkõige suurte vahemaade tõttu. Ja tänu nendele asjaoludele olidki neil rahvastel veel alles hiljaaegu säilinud sugukondlikud suhted. Arhailise Nasallis. Ühiskondliku elukorraldus, religioon ja kultuur. Hiljem, eriti alates käesoleva sajandi 30.-test aastatest on toimunud neis paigus suured muutused. See kõik, millest ma praegu räägin, ei puuduta tegelikult mitte ainult Kaug-Ida vaid see kehtib ka teiste Põhja-Aasia rahvaste kohta. Aga mis siis muutus? Kolmekümnendatel aastatel? Algas totaalne venestumine. Kuna puudus ju oma kirjakeel ja vastavalt ka emakeelne haridus, siis seetõttu oli venestamise protsess eriti kiire. Praegu on muidugi toimunule hinnangut anda üsna raske sest ühelt poolt rahvastele, kel puudus oma kõrgkultuur Euroopa tähenduses peaks ju vene mõju olema igati soodne. Polnud ju näiteks Jukka kiiridel midagi vastu panna Andrei rubljovile, Tšaikovski-le või Puškinile. Aga nüüd tagantjärele vaadates me siiski näeme, et seda Vene kõrgkultuuri Siberi ja Kaug-Ida rahvad küll eriti suures ulatuses omaks ei võtnud. Tundub, et paremini hakkas külge kõik negatiivne kultuuritus, alkoholism ja langenud moraal. Hästi nakkav on olnud ka nii-öelda pohhui istlik elufilosoofia ehk üleüldine käegalöömine. Tulemuseks on see, et paljude rahvaste traditsioonid ja kultuurid on hävimisohus ja hävimisohus pole mitte ainult traditsioonide kultuurid. Kahtluse all on mõnede väikerahvaste edaspidine eksistents üldse. Kuna mul on olnud võimalus mitmel korral külastada Kamtšatka, Sahhalini ja teisi Kaug-Ida perifeerse piirkondi, siis võin ma seal nähtu põhjal kinnitada, et eespool öeldu pole mitte väljamõeldis ega liialdus. Meie eelmised orientaal tunnisaated olid pühendatud Jaapani ja Korea muusikale. Ma loodan, et tähelepanelikud kuulajad veel mäletavad. Neist sai räägitud folkloorist, teatri ja õukonnamuusikast, militaarmuusikast aga samuti muusikast, mis oli seotud budistlikus, intuaistliku või taoistliku kultusega. Pale Aasia rahvaste puhul jäävad enamik neist muusikavaldkondadest puutumata sest paraku egoriaki ega tšuktši heliloojad ei oma maailma muusikaajaloos veel olulist kohta. Neis piirkondades ei juurdunud ka suured maailma religioonid sedavõrd, et oleks tekkinud oma kultuse muusika. Veel vähem saaksime siinkohal rääkida õukonna muusikast või millestki muust säärasest. Aga mis siis üldse üle jääv? Eelkõige muidugi muusikaline folkloor ja iidsete kulutustega seotud laulud ja tantsud. Sellest lubas neile täna üht-teist pajatada härra Mikk Sarv. Missis pale aasia rahvaste muusikal on ühist teistele läänepoolsete, see tähendab siberi rahvaste muusikaga ja millised on põhilised erinevused? Rahvast iseloomustuseks öelda, et nad on täiesti neetult arhailised ja pigem ei ole nii palju ehk tegemist venestumise kui venestamisega. Kõik kullaotsijad, naftaotsijad ja nii edasi on seda meelt, et see keskkond, need inimesed, kes seal on, oleksid nendetaolised. Paraku need kulla ja, ja õnneotsijad ei ole vene kõrgkultuuri esindajad. Vaadates aasia rahvaste muusikalist kultuuri, võiksime. Näib olevat samasugune ürgne kirju pilk milline tõenäoliselt kunagi oli Põhja-Ameerika oma ääretult paljude täielikult erinevate keeltega, võib-olla Aasia piirkondades ehk veel melaneezija. Iga rahvas on tõesti oma keele poolest täiesti erinev teisest. Ja midagi taolist võiks öelda ka muusika kohta. Ütleme eskimo rühmale on iseloomulik hästi pingutatud heleda häälega. Trumm noh, see on hästi kerge trumm. Seda ei saa võrrelda Lääne-Siberi niisuguse suure massiivse šamaanitrummiga ja samuti ka Altai rahvaste suurte šamaanitrummide. Ja sellel heledahäälse trummiga saadetakse pea kõiki laule. Nende naaberrahva Tšukside trumm tähendab üldse trumm on üks enamkasutatavaid instrumente nende rahvaste juures ja samuti teisedki rütmiinstrumendid. Õigemini trummi asemel võiks nimetada vana eesti karjala sõna- kannussess ei ole niisugune kahe põhjaga trumm, vaid see on ainult ühepoolne trumm. Jaa. Tšukside trumm on juba natuke madalama kõlaga, natuke suurem. Aga tal ei ole niisugust maagilist tähendust nagu ütleme Lääne-Siberi, Altai rahvaste šamaanitrummil. See on üsna tavaline muusikainstrument igas peres, igal lauljal hällilaulu võidakse laulda. Trummi saatel. Ometigi tuleme siit kohe järgmise eripära juurde. Ja see on nüüd see, mis vähendab nii Kaug-Idas elavaid paleo Aasia rahvaid, Kesk-Siberis elavate paleo Aasia rahvastega nendest tuleks nimetada ketti rahvast Jenissei jõe keskjooksul. See on üks neist maleva aasiarahvastest, mis on säilinud veel Kesk-Siberis. Põhiliselt on nad taandunud ja assimileerunud teiste rändrahvaste hulka nagu Evenkide ja Jakuutide ja Tolgaanide hulka ja samuti samojeedi rahvaste hulka. Ja nendele rahvastele on iseloomulik väga sügav musikaalsus. Ja raske on siin ehk hinnata, milline rahvas, milline kultuur on kõrgem, milline madalam. Iseloomulik on nii paleo Aasia kui ka mitmetele lääne pool Siberis elavatele rahvastele, et inimesel peale nime on veel oma isiklik laul ja neid isiklikke laule. Me võime ridamisi kuulda pale aasia rahvaste muusikast välja antud plaatidel. Kuulame siit mõnda. Sellest, et pale aasia rahvaste muusika erineb tugevasti Lääne-Siberist, aga kas ka omavahel on need erinevused näiteks nii suured, et ka iga meie saate kuulaja iga raadiokuulaja näiteks suudaks eristada üht pale aasia rahvast teisest või on ainult see jõukohane spetsiaalse ettevalmistuse saanud muusikateadlastele? Me kuulasime praegu tšuktši isiklikku laulu ja kuulame nüüd kõrvale eskimo laulu ja ma usun, et iga kuulaja tajub seda erinevust, see on täiesti põhimõtteliselt erinev. Kõigepealt juukseid ja eskimod elavad kõrvuti. Chucci viisidele on iseloomulik suur meloodilisus. Eks mu tuttav on öelnud, et ütleme, maailma üks ilusama meloodikaga rahvaid on tšuktši rahvas. Samal ajal eskimo. Lauludele on iseloomulik küllaltki monotoonne. Mõnikord võib kogu laul olla ainult väikese sekundi ulatusega. See oli siis praegu eskimo laul muidugi paljudele inimestele assotsieerub sõnaga eskimo kindlasti šokolaadikihiga kaetud koorejäätis aga tegelikult seostub see sõnaühend hoopis lihaga ja nimelt eskimo tähendab tõlkes see, kes sööb toorest liha. Aga kuna praegu pole saade vaata kööki vaid oriendaal tund, siis me siirdume siiski kulinaarsetel teemadel kohe tagasi muusika juurde. Ja hetke pärast annan ma sõna taas selle ala spetsialistile ainult ühele asjale, ma tahaksin veel tähelepanu juhtida. Praegu räägi mitte Gröönimaal, Põhja-Kanadas ja Alaska poolsaarel elavatest eski modest. Juttu tuleb ainult Aasias elavast umbes 1500-st selle rahvaesindajast. Ja nende muusikast. No mida võiks veel öelda eski mode muusika kohta, mis on sellele veel eriti iseloomulik? Eskimo muusikat iseloomustab väga hea rütmitunne, seda võib öelda ka teiste paleo aasia rahvaste kohta ja. Igapäevase eluga igapäevases elus on väga palju selliseid toiminguid, mis vajavad head rütmistaatust, nii on näiteks karusnaha puhastamine ja kaabitakse nii puhtaks nagu sellega koostaga pargitakse. Ja selle jaoks, et need tööd paneksid, sellesse on siis kusagil aastavahetusel. Vastlapäeva paiku on niisugune suur tantsupidu, kus kohal on siis üks vanem inimene eestantsijana ja kogu süle nud rahvas, noored on siis ümber ja see on niisugune tõeline tantsumaraton. Ja selle talve lõpul oleva peoga saavutatakse siis sees. Rütm on tõepoolest igal noorel inimesel veres ja läbi aastaringi, kui tal ühe korra niuhti äärmiselt pingutanud, et seda rütmi kätte saada, siis püsib tal terve aasta ringi käes. Samuti huvitavad oma rütmi kujundit, need on samuti iseloomulikud igale isikule ja samuti iga inimese isiklik laul võib erituda ka teise inimese isiklikus laulust just oma rütmi kujundi poolest. Huvitavad on ka diale juba nimetatud ühe poolega trummi on teisi muusikainstrumente veel. Siit võiks nimetada luust tehtud parmupilli väga omapärase häälega. No see on tõesti rahvusvaheline pill. Võimalik, et ka varasemates aasia rahvaste muusikasaadetes on sellest juba juttu olnud. Tähendab metallist parmupille nemad ei kasuta nagu paljud teised rahvad või kasutatakse arhailine. Luust parmupill metallist parmupill võib-olla tulnud Jakuutide kaudu ja, ja Tšukside kaudu sinna kui see on. Nad oskavad seda mängida, andes metallist parmupilli kätte. Nad õpivad õige kiiresti selle mängima. Kusagilt ma olen lugenud, et nii Thelmeenid, korjakid kui nihvid tunnevad ja kasutavad igaüks umbes kahtekümmend erinevat rahvapilli. Millised on kõige populaarsemad pillid? Peale trummi ja parmupilli hääl. Nizzee de puhul on väga oluline rituaalne rütmimäng kõlaval kuival kuuse tüvel seostub nipid, karupeied, ega siis On veel olemas meie vastlavurri taolised pillid. See on kohati omandanud väga suured mõõtmed. Nii on Igor Bogdanov kuulnud Kambodža taolide käest, et varem oli nende talvelõpupidu toimunud ligi meetri pikkuse vaala rivist tehtud niisuguse vastlavurri saatel. See oli hülgenahksed rihmadega kinnitatud hoone lakke ja kaks meest olid edasist tõmmanud käima ja pidu kestis senikaua, kuni need rihmad polnud katki läinud. Ahaa, aga mida te praegu soovitaksite kuulata tähendab, ma mõtlen instrumentaalmuusika näitena pillide näitena. Ma arvan, et kuulaksimegi seda arhailist parmupilli, see variant, mida me praegu kuuleme, seda esitab üks seal kupp. Aga ta on. Tihedas naabruses kettidega, seega pole Aasia rahvaga ja selles segakülas mõlemad rahvad on laulnud teineteise viise rohkem tundub küll nõnda, et seal gupid on esitanud rohkem kettide viise. See on Mihhail Irikov põikõpe. Kes siis on tõesti omaettevirtuoossugusel puust tehtud parmupillil. Chuptide nipside ja teiste selle piirkonna rahvaste lauludel on veel üks väga iseloomulik joon, millest me pole veel täna rääkinud. See on tantsulisus. Sageli illustreerib erinevalt laulja edasi antavad süžeed pantomiimi või tantsu meenutavate liigutustega. Omaette žanriks on eepilised, lugulaulud või muinasjutud, milles on ühendunud tekst, laul ja tants. See moodustab täiesti ühtse terviku. Ent loomulikult esineb tantsuga lahus laulust, see tähendab ainult pillide saatel. Et minu jutt ei jääks liiga üldsõnaliseks. Ma räägiksin, missugune osa on tantsul näiteks amuuri alamjooksul elavate nihhide poolt peetavatel karu täiedel, mida just äsja härra Mikk Sarv mainis. Karukultus on iseloomulik paljudele Siberi ja Kaug-Ida rahvastele. See on seotud uskumustega, et karu on vastava kogukonna või hõimu esivanem. Inimesed suhtuvad karusse ülima austusega, peavad teda endaga lausa võrdseks. Karukultuse pidustused võivad kesta mitu päeva ja ikka saadab tähtsamaid toiminguid tants. Tantsitakse karupoja kinnipüüdmise puhul peo alguse puhul siis, kui karu veetakse majast majja. Karupuuri ees tantsitakse ka ohverdamisplatsil. Tants rõhutab samuti rituaalse liha söömise tähtsust aga nüüd kõigest järgemööda. Niisiis kõigepealt kas ostetakse või püütakse metsast karupoega ning kasvatatakse ta kolme või nelja-aastaseks. Karu pidustuste alguses paigutatakse loom selleks puhuks spetsiaalselt ehitatud kelgule, täpsemalt öeldes nartale ja teda veetakse majast majja, külast külla. Seda protsessi saadavad tantsud. Tseremoonia järgmiseks etapiks on tants karupuuri ees, see toimub juba ohverdamispaigas. Seda tantsu tantsivad enamasti ainult naised ja seda nimetatakse karu tantsuks. Kuna karul on elada jäänud veel vaid viimased minutid siis selle tantsuga püütakse loomale näidata, kuivõrd inimesed teda austavad. Nüüd viiakse karu puurist välja. Sel momendil mängitakse üht löökpilli. Nõndanimetatud. Kuidas te seda nimetasite, muusikaline palk või, või kuusetüvi ja. See on midagi meil Eestis tuntud lokku laua sarnast või võiks öelda, aga ta on muidugi enamasti palju suurem. Huvitav on veel see, et seda muusikapalki ei kasutata mingitel muudel puhkudel. See on seotud ainult karukultusega. Mängijateks on naised, kes on end tähtsa sündmuse puhul ehtinud iseäranis kaunilt. Üks naistest on juhi rollis, ta täidab umbes midagi dirigendi funktsiooni sarnast. Ja palgi pihta ei löödud suvaliselt välja, olid kujunenud täiesti konkreetsed rütmid. Ühest raamatust ma muide leidsin karubeiede palgimängurütmi kirjapanduna, see oli üsna keeruline sünkoppidega. Ma praegu üritan võib-olla sõrmeotsaga vastu lauda seda koputada. Nii tseremoonia edasine käik nõudis, et mehed mööduksid karuvahetust lähedusest. See oli väga riskantne ja nõudis suurt osavust. Nõudis suurt osavust selles mõttes, et pääseda karu haardest. Ja samal ajal ikka kõlasid veel palgirütmid. Seejärel tapeti karu ning toimus rituaalne liha söömine. Ja pidustuste lõpuks toimus tants ümber karu pea või ümberkaru kolba. Seegi toimus palgimuusika saatel. Ja kohe ongi teil võimalus kuulda seda palgimängu või valgi muusikat. Esitajaks on Sahhalini saarelt pärit nihvi rahvusest Jekaterina hõduk. Härra Mikk Sarv, võib-olla ma olen unustanud midagi väga olulist küsimata, mida te peate vajalikuks veel täna rääkida seoses selle piirkonnaga. Jäi esile toomata see, mida tähendab isiklik laul nime liitena. Sellel on väga sügav psühholoogiline sisu ja kui ma korra ühe tšuktši lauliku isiklikke laule lindistasin, siis ma jõudsin järjes lindistada ligi 18 laulu CVd kõik tema sugulased, isa, vennad-õed, vanaisa, vennad-õed, vanaisa, esimese teise naise vennad. Ja kusagil 18. või 19. laulu juures. Alguses ei teki pisarad talle silma ja ta Ja siis ta kommenteeris ise seda, et ma ei oleks tohtinud ju teda praegu laulda, sest tal juhtus hiljaaegu suur õnnetus ja seda inimest lauldes tuli see õnnetus ka tema peale, nii et see on omamoodi psühholoogiline kokkusaamise võimalus ja üksteise toetamise võimalus. Noh, võib öelda telepaatiliselt eel või mõttelisel teel. Aga igatahes on see meile käsitamatu tahk muusikast ja inimesest ja tema psüühikas inimestevahelistest suhetest. Ma arvan, et me oleme teel sinnapoole, et kunagi, kui meie suured kiired mööda saavad, siis meiegi suudame tajuda muusika sedavõrd isiklikku aspekti. No kui me nüüd lõpetasime jutu isikliku lauluga, siis selle näitena Me võiksime kuulata veel üht tšuktši laulu nimega kiun, Geun Sinit kin körepa, see tähendab tõlkes kiun Geo isiklik laul. Kuigi meie tänane saateaeg hakkab siinkohal otsa saama on Siberi ja Kaug-Ida rahvaste muusikakultuurist rääkida veel palju. Järgmisel korral tuleb juttu šamaanirituaalidest kuuletega vastavat muusikat. Oma vahetutest, kokkupuudetest, Samaanidega ja rituaalse muusikaga, jagab oma muljeid Kuldar Sink. Kuulmiseni. Ado see maa aga. Ka. Hiina ruum, ila.