Tere päevast, te kuulate peresaadet, mina olen saatejuht, Kertu, saa. Tänane saade on kokku metateema alla kogu pere, kirjandus. See sõnamoodustis minu jaoks tähendab sellist maastikku, kus ehk kõige suurem lahmakas kuulub lastekirjandusele. Ja seetõttu ma palusin ka stuudiosse külalised, kes lastekirjandust hästi tunnevad ja jooksul külaliste abiga mida me siis mõelda moodustise alla võiks kuuluda ja milline võiks olla üks ja kogu pere kirjandus. Üks hea raamat mitmele põlvkonnale üheskoos lugemiseks. Stuudios on Ilona Martson direct tervist tähekese peatoimetaja Jaanus Vaiksoo. Jaanus on ise kirjanik, tere kirjutanud raamatuid ja töötab õpetajana Rocca al Mare koolis ja Piret raud. Tere. Pilet on tuntud lasteraamatute illustraatorina. Ja nüüd on Piret tuntud ka juba lasteraamatute praegu küll veel esimese raamatukirjanikuna, sest tema käsikiri võitis konkursi, minu esimene raamat. Sellele konkursile laekus 61 tööd ja seda konkurssi alati nii-öelda pimedal meetodil. Nii et žüriiliikmed üldse ei teadnud, kes on käsikirja autorid. Ja Pireti on see esimene raamat, see pole muidugi veel ilmunud, alles kuulutati võitjad välja. Nii et see minu esimene raamat on siis Piret, sinu puhul niisugune ühekihiline nimi, esiteks on see ju mõeldud lapsele, kes seda lugema hakkab, et see võiks olla justkui ühe lapse esimene raamat. Aga sinu puhul on see tõesti ka esimene raamat, mille sa oled kirjutanud. Jah, nii ta on ja palju-palju õnne sulle, aitäh, Need teema juurde siis kogu pere kirjandus, mida austatud saatekülalised siis selle sõna moodustise all mõistavad, mis võiks olla võib-olla ilana sina alust? Minu jaoks seostub termin kogu pere eelkõige filmikunsti Ameerika filmikunstiga. Et seetõttu see kogu pere kirjandus on nagu selline natukene komplitseeritud, minu meelest termin. Aga selles suhtes ma olen nõus küll sinuga, Kertu, et siin on tegemist ikkagi suures osas lastekirjandusega ja selle osaga lastekirjandusest, mis on põnev ka täiskasvanutele. Et noh, see on rusikareegel lastekirjanduse puhul, et see on hea raamat, mis ka täiskasvanule kordaja peale läheb. Aga samas lastele meeldivad ka väga erinevad raamatud nagu lapsed, on ju iseseisvad lugejad, eks ole. Et seetõttu ma kujutan ette, et kogu pere kirjandus võiks olla siis see hulk kirjandus, mida naudivad üheskoos nii lapsed kui ka nende vanemad mis teised arvavad. Jah, mina nagu ma arvan, et see koguperekirjandus seostub minu jaoks lastele ettelugemisega et siis võib-olla sellises vanuses lastele suunatud kirjandus, kes veel ise väga kiiresti ei loe või ei loe üldse et siis näiteks õhtused unejuttu ettelugemised nende vanemate poolt, et sellised lugemised, mida lapsevanem ise ka naudib. Ja arvan, et kogu perekirjanduse alla võiksid kuuluda ka need raamatud, mis on olnud kunagi lapsevanematel lapsepõlve lemmikraamatut, et lugedes neid oma lastele ette, nad ühelt poolt tunnevad sellist mõnusat magusat nostalgiat ja teiselt poolt siis laps naudib neid raamatuid kui lihtsalt häid lasteraamatuid või huvitavaid lugusid. Ning kindlasti peaks hea kogu pere kirjandus minu meelest olema selline humoorikas ja lõbus lugemine, et huumor on nagu selline valdkond, mis lapsi ja täiskasvanuid ühendab. Et siis täiskasvanutele lõbus ja lastele põnev, et see sellised raamatut lähevad vähemalt meie peres hästi peale. Jaanus, kas on midagi lisada veel? Ja eriti ei ole, aga ma selles mõttes täitsa nõus, et kogu pere kirjandus võiks olla selline, mis on mõlemale poolele nii lastele kui isadele-emadele. Huvitav, et nagu sa ütlesid, et see langeb põhiliselt õhtusele ajale, see lugemine siis hea kirjandus, lastekirjandus oleks selline, et noh, et isal-emal ei tule, aga haigutus peale üks kui nad, kui nad seda ette laevadega unega võitlema, vaid huvitav seda lugeda või või noh, et kui nad loevad oma lapsepõlve lemmikuid lastele, et, et siis siis vastupidi lapsed ei, igav läks sealjuures, vaid vaid kogu seltskonnale on hea olla. Me oleme siis kokku leppinud, et tegemist on ikkagi ilukirjandusega, et et see ei ole nüüd, millest me hakkame rääkima kokaraamat või õpik, sest tegelikult kui kasutusest lähtuda, siis neid raamatuid kasutab ka kogu perekond, mõnikord aga meie siis räägime ilukirjandusest kui niisugusest lastekirjandusest, mis siis peaks olema meeldiv nii lapsevanematele kui kui lastele. No muidugi, ma aga kõike seda, mis te rääkisite, arvan sobivat sele SÕNA moodustise, kogu pere kirjandus all, mis ju tegelikult mingi termin polegi. Ja omalt poolt tahaksin seda ütelda, et et mu meelest iga lasteraamat tegelikult hea lasteraamat peaks ka selle lapsevanematele üht-teist pakkuma, kasvõi sedagi, et vanemad teaksid, mida nende laps loeb. Et nende maailmapildid kuidagi harali ei kasvaks. Nii et selles mõttes on lastekirjandus lapsevanematele ka hea võimalus olla teadlik sellest, mida nende laps on lugenud, kui juttu pole koos lugemisega, päris võib ju ka üksteise järel lugeda. Aga kui nüüd meenutate oma lapsepõlve ja just seda koos lugemist või seda ettelugemise aega, siis millised on niisugused mälestused, mis need kohe esiteks meelde tulevad, et millega teie jaoks lapsepõlvemälestustes seondub selline ettelugemine? Mul väga-väga hästi ei meenu, mida mulle ette loeti. Ma mõtlesin sellele, et võib-olla on põhjus ka selles, et ma ise õppisin suhteliselt varakult lugema ja siis ma nautisin rohkem neid üksioleku hetki, kui parema meelega lugesin raamatuid. Ised. Küllap mulle loeti need ette, aga mul ei ole praegu meeles, on mul on meeles üks tegelikult üks teine lugu mis ei ole tegelikult raamatu lugemusega seotud, aga mul on vanem õde, kes vahest õhtuti luges mulle. Jutustas, õigemini mulle ta mõtles välja sellise mingid sellised lood mida ta nimetas vagumiku lugudeks ja need olid ilmselt üsna jaburad, lood sellepärast, et olen ma neid õudselt ootasin ja ta jutustas neid mulle siis, kui ta tahtis midagi vastu saada, näiteks ta tahtis voodid ära vahetada, õhtul ta saaks minu voodis magada ja siis ma olin alati nõus, tähendab, kui ta jutustas mulle vagumiku jutule. Et see seostub mul praegu selle ettelugemise ajaga, kui ma veel isegi osanud lugeda Meie peres oli see õhtune ettelugemine väga kindel ja väga meeldiv rituaal. Ja kindlasti üks väga oluline osa minu lapsepõlvest, sellepärast ei jäta oma ka praegu mitte ühtegi õhtut vahele. Ma enda pojale raamatuid ette loen. See käis meil niimoodi, et mingil kindlal kellaajal aeti siis mind ja minu venda, kes oli minust kaks aastat vanem ema ja isa suurde voodisse. Ja siis me lebasid seal teki all ja ema tuli raamatuga ja istusime voodi servale ja hakkas lugema. Ja tihtilugu tõesti tuli ka minu 10 aastat vanem vend teisest toast kuulama, sellepärast et see oli lihtsalt niivõrd selline mõnus ja õdus ja hubane olemine ja vahel tuli siis ka isa televiisori juurest hoopiski seda juttu kuulama. Ja raamatut reeglina olid veod, raamatupidamine ette loeti. Põnevad ja mõnusad ja väga oluline osa oli muidugi ka mu enda vanemad vaata kirjutatud raamatutel, mida meie peal testiti. Et kas nad sobivad lastele ja kas nad, kas nad huvitavad meid, reeglina nad huvitasid ja reeglina nad sobisid ja võib-olla just selle tõttu. Mu vanemad olid ise kirjanikud ei lõppenud see raamatut Ta lugemine siis ära, kui, kui me ise lugema õppisime, vaid jätkus sellepärast, et, et siis oli hea võimalus seda käsikirja testida, siis mitme lapse peal korraga. Õhtuti. Ta tuleb sulle ette mõni konkreetne raamat. Aga mul tuleb meelde see konkreetselt näiteks naksitrallid, neljas raamat mida ette lugedes. Ma sain vihaseks ja hakkasin nutma, kuivõrd seal on selline episood, kus kingpool jätab oma sõbrad maha ja läheb nagu ise üksinda rändama, ilma peale satub suhu. Ja see oli algses versioonis nagu veel karmim ja see kingpool oli nagu veel ebameeldivam, kui ta lõppversioonis välja kukkus, et selle minu pöörase king pole viha ja nutu peale vist seda episoodi natukene mahendati. Mul on tunne. Mina mäletan, kui naksitrallid ilmusid ja Me lugesime vennaga nagu neid vaheldumisi maal olles. Ja arutasime omavahel, et kas sinule tekkinud lugedes küsimust, et kus sõid noksi kallid raha, kuidas nad hakkama said, minu meelest see oli täiesti lahendamata probleem ja siiamaani lahendamata. Ja ei, mul ei tekkinud probleeme, võib-olla sellepärast, et ma nagu kasvasin üles suhteliselt nagu hästi kindlustatud perekonnas meil rahast väga palju ei räägitud. Et see ei olnud nagu kodus üldse, probleem, võib-olla sellepärast ei. Aga naksitralli peaks probleeme. Vallutanud esimene raamat. Kus ma läbi lugesin, oli konn ja ekskavaator. Ja seetõttu ta oli ka esimene, ma lugesin seda tohutult palju koordiga hiljem. Hästi mitu korda. Huviline filmikaamera ja konnaekskavaatoriga. Minu esimene tolmuimeja ei ajagi lugu ja minu esimene oli viplala ja mul on siiamaani väga armas raamat, seal on toredad lühikesed peatükid, et lapsel on hea lugeda. Et ma mäletan, et kui ma olin kolm esimest teadidki läbi lugenud, et siis mulle tundus, nagu oleks tõesti maratonijooksuga hakkama saanud ja nüüd täiskasvanust peast vaatan, et nad nii lühikesed peatükid, et see laps ikka nagu loe pulga aeglasemalt kui täiskasvanu ja ja et sellega on võib-olla hea lastekirjanikul arvestada ka. Minul oli näiteks üks raamatutest edutanud Franz imur, mis üldse ei olnud eesti keeles ja mida ema siis mulle niimoodi refereeris ta sedasi tõlki samaaegselt, kuidas seda siis mulle nii-öelda ette luges. Ja ma mäletan, et, et seda oli hästi huvitav kuulata, sest see oli alati erinev. Et kui ma ütlesin, et palun võta jälle uuesti seal see esimene või teine peatükk, sest ma teadsin, et see ei ole kunagi sama mis eelmine kord. Kuigi sisu muidugi sisuliin oli ikkagi kuidagi tema kontrolli alla ka sõnad, mida ta kasutas, need iga kord muutusid. Aga nüüd sellest ettelugemisest mõelda sellele, et meie lapsepõlves ka juba oli ja praegu eriti palju võib-olla on kassette ja, ja plaate kuhu on ka loetud lastekirjandust. Et mis te arvate, milline on vahe nüüd sellel, kui pannakse mängima ja näitleja loeb väga hästi väga emotsionaalselt kaasakiskuvalt üht lugu või siis loeb vanaema sedasama lugu ja võib-olla sugugi mitte nii hästi, aga ikkagi ta on nagu sulle lähedal loeb sulle silmast silma. Et kas nad täiendavad teineteist, need kaks varianti või on teie arvates üldse üks neist näiteks üleriid? Minul on üks päris hea näide, kuidas ma üritasin oma tütrele sisse sööta nii-öelda oma lapsepõlvest, lemmikraamatut, milleks oli Juhan Jaiki kaarnakivi. Ja me kõik mäletame seda, see oli selline kollaste kaantega üsna hägused illustratsioonidega ja peedid olid sellised, mis on küll Wiiralti tehtud, aga võib-olla igale lapsele ei meeldi. Ja, ja väga raskelt läks, üritasin ise ette lugeda ja ja proovisin ka, noh, niisama lugeda anda ja lugu lõppes sellega, et sai ostetud kassetid ja sealt kasseti pealt neid tondijutte ei mäletagi, kes esitas, aga igatahes oli võrratu esitus ja pärast seda sai tondijutud väga valdavaks mingil perioodil koduses lugemislektüür is. Et selles mõttes internagu hästi erinevaid variante proovima, et mõnikord sobib üks ja mõnikord teine. Aga mis minule tundub, on ikkagi see, et tegelikult Eestis neid audioraamatuid on suhteliselt vähe, võiks olla, rohkem, võiks valik olla suurem. Aga noh, on arusaadav, et see turg on lihtsalt nii väike ja seetõttu on nagu hästi väheneid tarbijaid. Aga samas samas on üsna tänuväärne asi, aga samas teiselt poolt jällegi ei saa ka välistada seda, et nüüd ostad 10 kassetti ja, ja oled prii sellest kodusest ettelugemisest. Et mu meelest kodune ettelugemine õhtuti on hästi oluline lapse lugemisharjumuse kasvatamisel. Selle koduse ettelugemise plussiks on ka see, et kui tekstis leidub võõraid lapsele tundmatuid sõnu, et siis lapsevanem saab neid lahti seletada ja noh, niimoodi oma lapse sõnavara rikastada. Et kasseti muinasjuttude puhul see puudub, hoiuslikud koos ei kuulata. Ta ja siis koos neid sõnu välja nokita. Aga ma olen märganud ka, et väiksematele lastele meeldib ikkagi see elav esitus, rohkem olgu ta ükskõik kui halb, võrreldes nüüd näitleja lugemisega, et lapse jaoks ikkagi on see ilmselt see kihtide arv on palju suurem kui ainult see sõna ise. Samas ma olen näiteks oma lapsepõlvest ikka seda, neid Pillerini lugusid. Mäletan, et Pillerinalika Viiu Härmi häälega. Onu Remuse lood olid noa ja. Selline vahetu kontakt on ka maru oluline, et esiteks on endal mõnus vahest õhtuti lasteraamatut lugeda kõva häälega. Ja teiseks ma panen tähele, et nagu sa ütlesid, et just väikelastele on see maru oluline. Ma panin ka tähele, et kui mu vanemale tüdrukule ette loen, et see oli juba nüüd tükk aega tagasi, nii et kui see väike poiss oli veel, ütleme siin poolteist, ta ei osanud rääkida ja päike puges kuul, eks, et aga ma ei tea, mis ta sellest aru sai. Aga talle meeldis kuulata. Siiamaale meeldib koolat, eks ta nüüd hakkab tasapisi järjest rohkem aru saama, aga aga tähendab, see oli tal kuidagi selline rahustav oli alatise Artone lugemine. Ka mina arvan, et see õhtune ettelugemine ei ole oluline mitte ainult lapsele, vaid ka lapsevanemale, sest see on ikka selline tohutult armas rahulik hetk, kui laps on siis puhtaks pestud jalgadega, armsakene seal voodis ja sa ise ka tead, et varsti hakkab sinu aeg ja, ja nüüd veel see lugemine ja selline mõnus õhtune hetk, kus sa talle seda raamatut ette loed. Ma arvan, et ka vanaemana mäletan ma kindlasti nagu suure armastusega seda aega, kui mu laps oli väike ja ma lugesin neid jutte talle ette, et see on ka väga oluline osa minu päevast. Tänapäeval üldse kujutan ette, on hästi palju just neid, kes on just vanavanemad ja loevad ette, kellel on nagu vanaisa vanaema lähedal või näiteks suvel suveks maale viiakse. Võib-olla need isad-emad, noh, ma mõtlen, et siin mingit lähedasi inimesi, aga just ma olen nagu suheldes siin ja seal tähele pannud, et lapsed räägivad, et mulle luges seda vanaema ette. Aga mulle ostab vanaisa tähekest, et võib-olla siis nagu see vanem põlvkond on just tänapäeva Eestis see, kes seda lugemisharjumust õhtuti ettelugemisharjumust kanda pluss siis mõned lastevanematest veidrikud kes lihtsalt see ei ole nostalgia mu meelest ka, aga, aga noh, teatud mõttes just nimelt nagu sa, Piret, ütlesid rituaal, et, et seda ette loetakse ja ja vaadatakse, et mis siis tänapäeval lapsele see meeldib ja ei meeldi. Aga minul oli ka üks selline kogemus, et kuna me läksime nagu liiga hoogu esimese lapsega, siis laps ei tahtnudki nagu ise lugema hakata. Ta oli harjunud, et lugu läheb edasi. Hästi mõnus on ja kõik raamatud, mis juba koolis öeldi, olid tal juba ette ära loeta. Aga aga siis nagu, kuna see lugu nii ruttu ei kerinud, siis tekkis jusse viplala sündroom nii-öelda, et et sa, et sa loed küll see kolm peatükki, aga siis tead, et lugu tegelikult läheb veel kiiremini edasi, miks ta lähe ja ja siis tekkis teatud kramp. Tegelikult just tänapäeval lapse puhul, kes on harjunud päris ruttu hästi kõiki asju kätte saama, võib see oht olla. Et kui liiga hoogu minna. Nii et mul on noorem laps ka ja temale ma nagu hoian tagasi oma selliseid foobia ideid päris kõik ette ei loe ja üritan nagu hoida ka, ütleme sellele lapsele oma avastamise jaoks midagi. Praegu meelde sa ütlesid, viitasid just sellele, et võib-olla see on vanema ja siis vanavanema tähendab, ja lapselapse vaheline niisugune traditsioon ja rituaal vast enamikes peredes. Et tuleb meelde, et ott Arder kunagi vastus küsimusele, et miks ta kirjutab oma lugusid suurte tähtedega trükitähtedega, seda vastas nii, et see on selleks, et nendele, kes veel lugeda ei oska, et nad õpiksid lugema ja siis nendele, kes ette loevad vanaemadele vanaisadele, kes enam hästi ei näe, siis nad ikka näeksid neid suuri tähti. Nii et ilmselt tema juba ka viitas sellele võimalusele, et emad-isad, et nendel on ehk siis vähem aega. Aga no ikka on aega. Ma loodan ja, ja meie oleme jälle Dinana, sa rääkisid, et sa pakkusid üle oma esimese lapse puhul lugemisega. Et mina olen jälle seda täheldanud, et, et ettekujutus või nüüd siis ma olen aru saanud, et see on eelarvamus, et lapsed peaksid kuidagi õhtuse lugemise ajal magama jääma. Et seda meie perekonnas küll ei juhtu, et võib lugeda lõpmatuseni ja mida rohkem loed, seda vähem seda und tundub olevat seal lastevoodis. Nii et meie perekonnas ei ole see mitteuisutamisega seotud, vaid see on tõesti selline õhtu lõpetamine, midagi eriti teadvusel olles. Millised on teie kogemused? Lapsed jäävad magama, aga ajakirjanduse. Ei nad vist keegi ära. Ja kui hästi väsinud? Muidugi selleks olnud. Nii et see, kui me rääkisime alguses sellest koguperekirjandusest, et noh, et et noh, see peaks ka olema hea ta kogupereajakirjanduse tunnused. Et see, see raamat peab olema huvipakkuv mõlemale poolele ja niimoodi korduvalt ette lugedes, sest ikkagi see selline õhtune tööle on sageli ju selline korduvtüür, mida lapsed võivad mitu õhtut järjest. St ja isegi samal õhtul võivad nad paluda, et sa selle raamatu mõne lühema raamatu kolm korda järjest ette loeksid. Et pakuks siis sulle ka endiselt huvi. Näiteks selline raamat nagu Sirli, Siim ja saladused on meie perekonnas niisugune vida ka nüüd siis mõlemad lapsed, neil on täpselt oma kohad, mida nad tahavad lugeda mitu korda, mitu korda ja meil on siis ka oma kohad, nii et näiteks kui isa arvab, et laste isa, siis minul on alati üks koht, mida ma palun, et ta siis mulle ekstra loeks ette. Ja, ja selle raamatu puhul tõesti me oleme märganud, et, et see on lihtsalt fantastiline, kuidas seal on mitu kihti. Sest et need kohad, mis meile pisarateni lihtsalt nalja teevad, Need viie kolmeaastasele lähevad, lähevad mööda kui selline lihtsalt täiesti tavaline igapäevane elu. Ja muidugi noh, nende kohad jälle, mis neile nalja teevad, need teevad pisut meile ka muidugi nalja. Aga selles raamatus justkui praeguse ajakirjandusest rääkida, on minu arvates kõik need kõik need omadused olemas. Raamatualtar on Andrus Kivirähk. Et see on meie perekonna kogu pereraamat number üks, praegu. Ja siis sellega ma olen täitsa nõus, sest see on minu arust ka üks viimase aja lastekirjandus võiks paremaid raamatuid olnud ja olen juba tegelikult noh, teatud, miks ta kõigile võikski, meeldib see mudel sees, et seal on ju isa ema ja poiss ja tüdruk ja ta suudab kõigile midagi pakkuda ja sul on reaalelu ja seal on unistusi ja muinasjutulist osa sees, et ta ja mis kõige tähtsam, et on hästi kirjutatud ja seal saab nalja ja söömine. Seikluslik, kõik sellised head tunnused on sul tegelikult olemas. See on seesama, mis ma alguses ütlesin, et et huumor, et kogu pere raamatus ilmselt on nali, peab sees olema seda täiskasvanud maailmaajaks. Samal ajal kui laps sündmuste käiku jälgida Et see raamat läheb kohe käima, eksed kohe seiklus pihta ja, ja kohe naljakas ka, hakkabki naljaka situatsiooniga. Aga keegi pole luuletustest rääkinud? Ja mina küll ütleksin, et mul koguperekirjanduse juurest tuleb meelde ka selle termini juures või eesti kirjanduse peale mõelda. Meenub Ott Arder ja tema luuletused, mis on kindlasti nauditavad täpselt samamoodi lapsevanematele kui ka nende lastele. Just oma sellise leidliku huumori poolest. Jaa, muidugi torderi luuletused minu meelest on lahutamatult seotud Pärna illustratsioonidega, mis on minu meelest samuti, peaksid meeldima nii lastele kui täiskasvanutele, võib-olla täiskasvanutele isegi natukene rohkem. Aga ka lapsed leiavad nendes nendest selle naljaka iva tavaliselt üles ja uurivad ja naeravad. Ma olen lugenud viimasel ajal näiteks päris palju Heikki Vileppi luulekogusid, kus Moorits on käinud, sellised värvilised pildid ja ja need on ka päris naljakad ja samas südamlikud ja soojad ja Luuleraamatute juures on ikkagi see illustratsiooni pool sellisele väiksele lapsele päris oluline. Et pilt oleks juures. Jah, sest see kõige pisem, siis aeg-ajalt katkestab mind luuletuse. Ta nii kontekstivabalt ütleb jälle, näe, eks, et mis seal, mis seal pildi peal on, kas ta näeb seal mingit kassi või mingit huvitavat olendit, siis talle läheb pilt korda, eks. Pildiküsimus on üldse väga põnev, Piret raud, sina oled lasteraamatuid illustreerinud ja ja tuli välja täna, et meil mõlemal esimene raamat on viplala, siis võib öelda, et viplala pildid, sellised tuši ja sulega tehtud niisugused mustad pildid, et tegelikult olid väga toredad, eks. Ja mina olin üldse selles mõttes imelik laps, mulle meeldisid mustvalged illustratsioonid ja hiljem nii-öelda eriala valides kunstiakadeemias ma sattusin ka graafikas, mitte maali toredad, sellised vabalt joonistatud mustvalged naljakad pildid, et ei pea seal sugugi olema raamatutesse terve värviline maailm ära maalitud. Et ka mingi sellise väikese toetava lineetikesega annab raamatule nagu elu juurde anda. Mis muidugi ei tähenda, et värvilised pildid midagi väärt ei oleks? Ei tahtnud veel, tähendab, aga see vip on mul tõesti, ma olen nüüd ise vaadanud, et et mul on meeles tunne, kuivõrd nad tundusid mulle liikuvatena seal raamatus. Näed on jah, dünaamilised. Ja Eesti lastekirjanik, kel on üldse illustraatoritega vedanud, Jaanus, sinu raamatu Anu Kalm, sinu luuletuste raamatu illustreeris ka mustvalgelt ju ja ka väga dünaamiliste piltidega meest. Jah, ja Ilmar troll tegi ka sellel nelja hommikuraamatul mustvalged pildid, mis on ka väga ja mis mul minu arust andsid palju juurde sellele. Mustvalget illustratsiooni minu meelest ei tasu üldse peljata, et kui raamatupoes ringi vaadates lapsevanema käsi haarab võib-olla just selle värvilise järele, et siis tegelikult see natukene odavam ja mustvalgete piltidega raamat võib nagu. Ma arvan, pakkuda täpselt sama palju lapsele. Eks see see, et need illustratsioonid just mustvalged on ja mitte värvilised, on üks neid probleeme, miks luulekogusid nii vähe ilmunud ka et omal ajal sai ju kõiki neid Ellen Niidu ja Henno Raua tänapäeva klassikalisi tekste värviliselt illustreeritud näha ka tänapäeval, päeval on see probleem, et värv, illustratsioon kõik maksab ja tänu sellele ka tänapäeva eesti lastekirjanduses luuleraamatuid ilma püksikuid ja proosa niivõrd domineeriv ja minul on aeg-ajalt ka hirm, et et laps unustab ära, mis asi see luuletus on. Et ütleme, kellel on kodus neid vanu lasteluuleraamatuid alles? Need ehk mitte ja mõni teadlik lapsevanem ostab siis juurde ka. Aga samas ma olen küll ja küll näinud antikvariaatides isasid, emasid, kes otsivadki neidsamu tarder Priit Pärna raamatuid. Et koolis on üles antud, aga näed, ei ole selles mõttes hästi kahju, et luuleraamatute väljaandmine ka tänapäeval on, on, on teatud probleemidega seotud. Sest samas vaadates seda, kuidas lapsed luuletust vastu võtavad ja, ja mis asja nad sealt kõik leiavad siis tundub, et hästi tänuväärne on just luuleraamatute väljaandmine, aga millegipärast kirjastajad mõtlevad natuke teisiti, teinekord hästi kahju on, et ei ole nagu ei ole nagu neid luuleraamatuid, nii palju, kui võiks olla just neid uusi vilet, keda sa mainisid, võib olla erand on ja ott tarderil nüüd ka ilmus. Jällegi puu peatus möödunud aastal. Aga, aga vähe on. Kahjuks Meie oleme ka avastanud kogumikud, kuidas teie perekondadega on need, mis on need loe palun, ema ja loe, palun, isa loeb on vanaema ja seal on nii luuletusi kui roosat ykski küll proosatekstidest ei ole väga pikk, et et jõuab niimoodi korraga kiiresti läbi lugeda ja õige mitu lugu. Et ma olen vaadanud, et nendel on ka täitsa teistlaadne mõju, kui nüüd ühel paksul raamatul, mida võib-olla loetakse jutuna, et nendega saab kohe nii, et alustad ja lõpetad tiks lõpetatud tegu ja siis arutada selle üle et ma olen ka nende kogumite austaja ja kui ma olin väike, siis olid ka need kogumikud ju tegelikult ja kirju-mirju lastesõnaline ja, ja ka meie, meie vanemate ajal olid juba kogumikud olemas. Kogumiku kultuur on meil ka lastekirjandusest niisugune vägev. Jah, kuigi mina näiteks ei ole kogumikke osta, mina leian, et peab lugema, kui on mingi tekst, siis ikkagi tervikuna. Ja ka see valik on ikkagi minu silmale autorikeskne. Et kui on üks auto, siis ma eelistan lugeda siis tema kogu lasteluulekogu jutukogu. Aga just see kogumiku puhul teinekord see valik võib-olla ei vasta minu maitsel. Võib-olla see on ka professionaalne Klettinism, eks järjest lugema, sa võid ju ise veel vaid, aga sa räägid nüüd enda seisukohalt, kas laps on saanud ka selles küsimuses otsustada või sa oled juba nii suunanud. Eks neid kogumik on meil kodus, ei liikunud ka Paide ja mina ei tea, midagi, jääb nagu puudu selle kogumiku. Samas, ma tunnen jällegi, et lapsevanem, kes võib-olla ei ole nii, ütleme, spetsialist, eks ole, et kellel ei ole, sest riiulitäit raamatut võib olla. Et võib-olla see kogumik on, on nagu lahenduseks just sellisele lapsevanemale, kes kes tahab, aga kes tahab, et ta saaks kohe ja väga erinevaid hääli, eks ole. Aga samas ma ise eelistaks jah, ikkagi sellist tervikut ja ja autori oma maailma ja seda ma nagu kogumikust väga-väga suurte raskustega leian, aga sama asi on ka näiteks ma vihkan neid Saforismi albumeid, et ma lihtsalt ei salli. See on maitse küsimus. No mina olen siin Ilonaga nõus et selline tervikraamat on mõnusam, aga samas kogumik on võib-olla hea sellele lapsevanemale, kes ei ole nii järjekindel ja igal õhtul järjejutuna ei viitsi seda ühte peod ehkki lapsele ette lugeda. Et võib-olla loeb ainult nädalavahetustel, et siis on kogumik väga sobiv, et leiab sealt mingi jutu ja loeb selle ette. Et kui on mitmetest peotükkidest tihke paks raamat, et siis niimoodi nädalavahetuste kaupa seda ette lugeda on peaaegu võimatu. Kuuldavasti nad on vist lasteasutustes üsna populaarsed, need valik on suur ja õigsust ei leia, et need tal on ka selline, selline jah, ja kirjanduslik väärtuseks. Ja nendesse kogumikes, vähemalt nendes uuemates on ka kuidagi mingitesse teemadesse jaotatud ja ma olen ka alati ette kujutanud, et kui ma oleksin lasteaiakasvataja. Mul oleks tarvis peotäis talveluuletusi võimalikult paljudelt erinevatelt autoritelt, siis siis selles kogumikus ma kindlasti saan selleks ülesandeks vastused. Ma mõtlesin veel sellele ka, kui saadeti ette, valmistasin, et kogu pere kirjandus võiks olla. Võiks olla ka midagi niisugust, mida kogu perekond ise koos loeb või mida kogu perekond ise koos loob. Et meil oli lapsepõlves selline mäng, milles võib-olla isegi kujunes kumme Keilas elades. Me käisime mina minu ema ja siis minu vend ja naabrilapsed ja veel ühe teiselt poolt naabrilapsed üks selline kuue-seitsmeliikmeline seltskond. Käisime Keila jões ujumas suvel peaaegu iga õhtu. Ja siis meie seltskond tegeles sellise kirjanduse loomisega suulise kirjanduse loomisega, et oli üks Põneva algusega lugu, mida siis tavaliselt minu ema alustas. Ja siis järjest selle loo edasi jutustamine, kandes niimoodi ühelt lapselt teisele ja nii edasi. Küll see oli põnev päev oli endal seda luua ja, ja siis tekkisid seal ka niisugused teatud vastuolud seal meie väikses seltskonnas. Sest et seegi rääkis see ju muud, kui keeras seda lugu aga ainult sinna, kuhu tema tahtis, aga kui sina olid just vahetult enne rääkinud, siis sul oli juba visioon, kuhu see lugu võiks edasi minna. Nii et seal siis toimus ka selliseid ebaloogilisi katkestusi, mida siis selle, minu ema pidi kuidagi nagu korrastama, et niisugune pidev tegevus. Ühe loo ümber ja igal suvel oli üks niisugune lugu, mis muidugi hõlmas tohutu palju erinevaid liine. Ma mäletan, et kõigil lugudel või vähemalt viimastel, mis mul meelde jäänud, oli teatud kriminaalne alatoon. Ma ei tea, kas see oli seotud sellega, et meil liikudes seda rääkisime, kuna me metsas otsisime seda, seda jõge, et võib-olla kõik see, see ümbrus ja niisugune õhtupäike ja see, seda niisugust nagu niux põnevat alatooniga hoidis üleval. Kas teil on selliseid kogemusi ühendloomisest? Mul on üks selline kogemus, kui me suvel suvitasime ühes puhkebaasis Ida-Virumaal ja seal suvitas koos meiega hiigla palju selliseid huvitavaid tüüpe toredaid inimesi, mõni muhe vene kalamees või, või ema, kaheselise ülemeheliku lapsega sellised perekonnad ja siis me omavahel ka lõime sellise kriminaalloo, kus igal sellel tüübil või tegelasel oli oma roll selles kriminaalse alatooniga lool. Me rääkisime seda ka meie maja perenaisele ja tema küll nautis seda või kas tal oli ka selline piljardilauaga sala urkapidajanna roll antud mis teda rõõmustas. Ja seda oli küll nagu väga lõbus üksteisele jutustada. Kuigi võib-olla kohati tegime me nendele kenadele naabritele seal isegi liiga, et nagu õelust oli, seal võib olla ka pisut. Aga ei olnud kuidagi pahatahtlikud, seda lugu jutustades, aga see muutis seda elamist või suve seal kahtlemata värvikamaks. Aga kirjanduseks ei saa seda küll kuidagi nimetada, eks see oli selline. Ning jah, see, et nagu kirjandusega ma seda ei seostaks või selle selle sõnaga, et selles mõttes koguperekirjanduse terminiga seda kokku ei paneks. Ta oli selline tore mäng. Nojah, ma mäletan, et lastega tulebki vahest etega selliseid absurdseid sõnamänge ka kas on siis mingile liimile üles ehitatud või anda mingile mingi sõna ümber, hakkad ketrama mingisugust lugu, mis võib väga absurdseks kätte minna, aga mis antud hetkel ja antud kohas võib-olla sulle ja lapsele õudsalt pakuvad, nii et sa võid noh, mõlemad võivad naerda üks kusjuures see on ainult antud hetkel, et ta võib nagu seal kõrvalseisjale ju täiesti kummaline mõttetu tunduda, aga noh, näiteks lühikesel Seitsmenda rahukevade sky kirjeldab seda, kuidas emale seega läheb puid vedama ja siis hakkavad nad oma mängu mängima, et mäss koormaga sa lähed, eks siis mida nad hakkavad seal. Ema ütleb siis kas kollikoormaga või pessuaisu koormaga ja, ja siis noh siis laps seal vääneb määrust kelgu peal ja siis ütlevad selliseid sõnu välja. See selline koosloomine on küll jah, päris lõbus, võib-olla teatud situatsioonis. Me oleme kogu perekirjandust käsitledes nüüd ikka lähtunud lastekirjandusest ja tõesti, nagu alguses sai öeldud, ilmselt on sellel maastikul lastekirjandusel kõige suurem valitsemis. Aga kas on teil ka teada niisuguseid raamatuid, mis on mõeldud täiskasvanutele, aga sobivad väga hästi nüüd ka siis selle sõna moodustise alla, et lapsed saavad sealt ka endale midagi sobivat? Vot mina olen alati mõelnud, et kuhu alla paigutada need Tolkieni raamatud. Et näed, Tolkieni lood on küll minu meelest nii isadele kui poegadele. Et siis selline iso poja kirjandus, et neid raamatuid armastavad küll isad, pojad minu meelest võrdse kirega, aga tütred kuulsad. Ja emad jätavad. Ma arvan, et mõnes perekonnas kindlasti ka tütred ja emad Aga ma olen nagu märganud, et tütarlastele on seal võib-olla sellist tütarlapse romantikat võib-olla liiga vähe, et see sõltub muidugi perekonnast ja sõltub tütrest teemast. Et siin ma sellepärast ütlesin pojad ja isad, et et tundub, et see maailm klapib nendega nendega kuidagi eriliselt. Muidugi ka klassika on, eks ole ju selline, et heal raamatul on omadus minna nii-öelda lastekirjanduseks, et tuletame meelde Lutsu kevade minu meelest, et ei oleks kevadel näiteks ettelugemisraamatuna viga midagi. Vastupidi minu meelest on vale lasta nüüd oodata, kuni koolis ükskord kohustusliku kirjandusena see kõne alla tuleb. Kevadel võiks ikka juba varem ette võtta ja ja tegelikult luts ongi autor, kellest on ikka jälle midagi avastada. Aga samas algselt oli ju tegu täiskasvanuraamatuga, eks ole, ja samamoodi kulli verireisid nägile. Nojah, aga mul juba ma ei tea, kas tänapäevalaps jaksab seda kogu seda kulli veri ära kuulata. Et, et siin nagu on juba see küsimus. Või noh, üldse kogu see laste ja täiskasvanute asi ja mingis mingis tasemes asi on nagu need piirid on nagu väga hägused, eks ole, kas Alice Imedemaal on rohkem laste või rohkem täiskasvanute raamatu või kasvõi väike prints ja väike prints, minu meelest rohkem täiskasvanud minu meelest ka, et, et minu meelest kuigi mina täiskasvanu väga pahane, et täiskasvanutest suhtutakse seal minu meelest väga halvasti, selles raamatus. Aga siiski jah, on teatud tüüpi asju, kus, nagu see piir on nagu väga hägune, aga noh, alati ei peagi kirjanduses need piirid nii paigas olema ja, ja on ju teada iga ajastu määral need piirid aina uuesti ja uuesti. Raamat, mida omal ajal võib-olla sai loetud tohutu andumusega, ei ütle tänapäeva lapsele kahjuks midagi. Ja teisalt jällegi raamat, mida sina võib-olla ei, ei loegi nii suure rõõmuga. Nojah, vaata et jah, seal raamat küll, aga mis seal siis nii väga erilist Potteri puhul näiteks paljud lapsevanemad ütlevad seda, et mis siin selles raamatusse sisaldub, seda, mida ei ole varasemas lastekirjanduses. Aga samas ilmselt on seal midagi, mis last niivõrd köidab, et ta ei saa seda käest panna. Ja see ettelugemine ei lõpe alati lapse lugematkemisega. Jah, ja tegelikult ettelugemist ei tule noh, sageli täiskasvanult täiskasvanule on ju ka kindlasti teil kõigil Ki mingid oma kogemused lisaks paar kogemust on, et näiteks mäletan, et tudengina ilmus Vikerkaares järjeloona Mihkel Muti elu allikat. Vot see küll mäletan hästi. Me lugesime seda üksteisele ette. Ja siis seal see, see oli tõeliselt naljakas, tähendab, me olime ise tudengid, eks suured inimesed, aga, aga hea meelega lõime illus lapsemeelsus välja. Hajuks mu sõber on öelnud, et tema vahest loeb õhtul voodis näiteks ajalehte, et ta loeb kõva häälega nadi naisele. Ise teete. Aga et siis nagu asja huvitavamaks, tiheda paneb seal vahest muide juurde, eks ta mõnele uudisele räägib mingi imeliku imeliku uudis, aga noh, kuna tänapäeva maailmas ei ole midagi ootamatut, siis ülejääki neid uskuma neid uudiseid, mis ta teeb selle ettelugemisega endale huvitavaks. Kas lõpetuseks iga saatekülaline ütleks ühe raamatu praeguses meeleolus, vähemalt siis, mis on teda kõige rohkem mõjutavad lastekirjandusest. Sa ei pea midagi lõplikku olema, võib-olla homme. Te arvate, et see raamat on teine, aga just praegu? Küll küsin. Või ütlen siis sedasama viplala, mis ma esimesena nagu iseseisvalt läbi lugesin. Tol hetkel mõjutas ta mind küll väga. Minul vist kõige suurem niisugune elamus, vähemalt praegu ma esitasin selle küsimuse, nii et see ei olnud mulle ette valmistatud ka mulle endale ootamatu. Praegu tundub, et see raamat oli sinilind. Sinilind meeldis mulle ka väga, nii et väga raske on ilmselt ikka ühte raamatut niimoodi nimetada. Mina lugesin väiksena hästi palju kordi ühte sellist raamatut, mille autorit ma ei mäleta, see oli vist üks Saksa autor, ma arvan. Neli hobust lähevad ära. Lugesin väga palju ja ma ei tea, miks, aga, aga ta on mulle väga meeldis. Või teine näide on siis, et täna hommikul enne tööle minekut tüdruk tõusis ennem üles, siis ma lugesin talle veel ühe peatüki Pipist ette. Teine õhtul läks pikale, ehk siis me jõudnud lugeda te talle siis ta täna hommikul tahtis, et ma loeks. Mina ei tea, mina lugesin väga mitu korda kasuema ja Kadri raamatuid. Et see oli nüüd see, mis, mida sa ikka täitsa peast loetud. Tüüpiline tüdruku kirjandus. Aga väikesemana olid ikkagi needsamad lindid, kedeni lood, mida võib-olla igas koduriiulis ei olnudki, sest neid polnud saada ja Tove Janssoni muumilood. Aitäh. Stuudios olid lastekirjanduse asjatundjad Ilona Martson, Piret raud ja Jaanus Vaiksoo. Mina olen Kerttu Soans. Saate tehnilise poole eest vastutas Anna-Maria Currel ja see peresaade on selle hooaja viimane. Ilusat suve teile.