Tere õhtust. Nii nagu eelmisel korral sai lubatud, räägime täna Indoneesia muusikast? Jah, ma ütlesin, räägime just nimelt mitmuses, sest täna oleme taas stuudios kahekesi ja külaliseks on ei keegi muu kui teile hästi tuntud härra Leo Normet. Mul on tunne, et jääks liialt palju huvitavat, rääkimata ja palju head muusikat kuulama. Vaata kui me indoneesia puhul piirduksin ainult tänase saate ka täna me võiksime rääkida Indoneesia kultuurist ja muusikast üldisemas plaanis. Ja siis järgmisel korral keskenduksime juba rohkem paali saare muusikale ning Kamelani orkestritele. Ma loodan, härra normetad, ka teie on põhimõtteliselt vastuvõetav see minu plaan. Kindlasti. Aga enne kui asume päris asja juurde, pakuksin ma kuulamiseks ühe loo mis kannab pealkirja Doca Doca ning mis on salvestatud umbes aasta tagasi Jaava saare lääneosas. Geograafilises mõttes erineb Indoneesia teistest Kagu-Aasia maadest sellega et kui näiteks Malaisia, Tai firma laos ja Vietnam paiknevad Euraasia mandril siis Indoneesia on ju saareriik. Aga kultuuri aspektist vaadatuna, kas Indoneesia on tüüpiline Kagu-Aasia maa või erineb ta millegi olulise poolest teistest? Kui mõelda sellele, et Indoneesia oma lõviosas on islamimaa siis islam Indoneesias on kahtlemata teistsugune, kui me näeme teda Põhja-Aafrikas või või siis Lähis-Idas või kusagil mujal. Ja üldse see saareriik oskab niisuguseid suuremaid usundeid ja elulaadi sellepärast islami ei ole mitte ainult usund, vaid ka terve elulaad. Talle tähendab indoneesia omaseks kohandada. Isegi seda ei kohandatavaid, see iseenesest muutub selliseks. Kui me jah, kujutleme indoneesia, et seal on Sumatra, Borneo, Jaava ja veel teisigi suuremaid saari. Ning sellegipoolest nendel saartel on küllaltki tugev ühendus üksteisega. Ning väga palju on loomulikult ühte lankivad, nagu ikka saareriikides. Aga formeerinud on maailmavaadete ikkagi islam. Indoneesia on väga paljurahvuseline riik, seal elab sundalasi. Muide, äsja kuuldud lugu oligi Ando keelne. Aga seal elab ka Jaaval asi, keda Jake Paapuasid hiinlasi, araablasi, indiaanlasi ja veel arvukalt hõime, kes tegelikult ei kuulu ühegi eespool nimetatud rahvuse hulka. Samavõrra mitmekesiselt on Indoneesias esindatud ka erinevad religioonid, nagu härra Normet ütles. Põhiline on küll islam. Aga piisavalt palju on seal ka hinduismi, budismi ja samuti nõndanimetatud primitiivseid animistlike uskumusi. Mõnede saarte soistel metsastel sisealadel elab veel isegi tänapäeval väga primitiivseid. Hõime. Näiteks Folts, kes sajandi algul rändas Sumatra saare kaguosas on väitnud Lelov. Kubu nimeline hõimurühm on alles sellises arengustaadiumis, et meil pole isegi mitte kõige algelisemaidki religioosseid tõekspidamisi. Oma raamatus toob Volts ära ühe jutuajamise, milles ta püüdis kaasvestleja juhtida mõttele millestki üleloomulikust. Ah, ma loen selle varem ette. Liisis Folts küsis ühelt kubu hõimust pärit laborigeenilt. Kas sa oled kunagi öösel üksinda metsas käinud? Jah, sageli. Kas sa oled kuulnud seal oigeid ja ohkamisi? Jah. Mida sa siis oled mõelnud? Ragiseb. Aga kas sa pole kuulnud karjeid? Jah, oleneb, mida sa siis oled mõelnud, et metsloom kisendab. Aga kui sa ja missugune loom kisendab. Aga ma tunnen kõikide metsloomade hääli. Tähendab, sa ei karda üksi olla, öösel metsas? Ei karda. Aga kas sa oled juhtunud nägema surnud inimest? Jah, olen. Kas ta võib kõndida? Ei või? Tal on ju samasugused jäsemed nagu sinul, millest see tuleb? Et ta ei saa neid liigutada? Sellest, et ta on surnud. Mille poolest surnu erinev elavast tai hinga, noh, nagu näete, jah, tõepoolest kained ja realistlikud vastused. Võimalik tõesti, et need mingil määral tõestavad religioossete uskumuste puudumist Kubudel. Ent igatahes teistel Indoneesia pärismaalastel on täiesti kindlalt religioossed tõekspidamised olemas. Eksisteerib rib usk vaimudesse ja pole ju näiteks šamaanid Indoneesias mingiks harulduseks. Sealne šamanism on paljuski sarnane sellele, millega me võime kokku puutuda teisteski maades. Šamaanide tegevusega. Eesmärgid on peamiselt ikka samad haige ravimine, lepituse otsimine vaimudega ja nii edasi ja nii edasi. Ühendusse astumine vaimudega käib enamasti tantsu ajal nagu mujalgi selle tantsuga muidugi kaasnevad trummimäng ja laul. Kuna käesoleva aasta kevadel alles oli terve orientaal tunni saade pühendatud Siberi šamaanide muusikale siis me ei hakka sellel praegu siin pikalt peatuma. Pealegi Indoneesia puhul on ka sisuliselt õige rääkida vähemalt samavõrra võõrastest kultuuri mõjudest kui aborigeenide folkloorist sest nii muusika, kunsti, religiooni, mütoloogia, kirjanduse kui ka teatri väljaarenemises on teistel Aasia maadel olnud ülimalt oluline roll. Eelkõige tuleks mõjutajatena nimetada muidugi Indiat, Hiinat, siiamit, Kambodža head ja ka Malaisia. Alates neljandast sajandist algas lausa totaalne india kultuuri ekspansiooni. Tavaliselt käivad sellised asjad koos sõjaliste vallutustega. Antud juhul oli olukord mõnevõrra erandlik, sest India ja Indoneesia otseselt ei vallutanud. Kõik toimus põhiliselt vaid kaubavahetuse, religiooni ja kultuuri tasandil. Meie jaoks on aga praegu tähtis see, et Indoneesias levisid Brahmanism kui religioon. Hiljem muidugi budism ja üleüldse sanskriti kultuur, sealhulgas ka näiteks teatri süžee täna tuntud India epased maha haarata ja Ramajana. Aga mismoodi teie hindaksite India mõju muusikale? Kas võeti konkreetseid muusikainstrumente, laulutekste, laade ja rütmimudeleid või oli see mõju rohkem üldisemat laadi, nii muusikalist eetikatasandil? Jah, momendiks algen natuke kaugemalt. Ma nimetasin mitmeid saari, aga mida ma ei nimetanud meelega, see on paali saar, sellepärast paali saari. Uusnes Me pead, võtame selle saate jooksul kõige rohkem. Ja paali saar, noh, mis ta teeb Indoneesia välja, ütleme, et see on võib-olla nagu Ruhnu saar Eestimaal võib-olla veelgi väikselt või aegne või midagi niisugust. Ja miks siis paalisaar nii väga tähtis on, aga vaat just sellepärast, et kui mujal Indoneesias on noh, ütleme nii-öelda riigiusuks valitsevaks usuks islam. Ja nagu härra mainis, seal on muidugi ka oma džunglirahvad, kellel on oma nii-öelda minevikku usk, aga nyyd meie käsitlema ei hakka ka nendes saadetes. Küll aga nimetame seda, et kogu hinduism on kontsentreerunud just paalisaarele. Ja nüüd kujutage ette niisugune väikene täh kogu Indoneesias, aga ometigi just paalisaar on hinduismi kants. Kui võtta india instrumente, siis neid ei maksa otsida sellepärast paali saare see on just kammerlaani kuningriik. Nii et jah, veel kord, siis täpsustuseks, tähendab, eks ole, mis on siis kinduismist sinna tulnud hindu istlikud eeeepased mõlemad maha haarata ja Ramaijana. Ja isegi eriti Rama Yana on väga huvitavalt praktikasse rakendatud, kuid maha parata, osa piirdub ka sellega, et seal on oma Indoneesia teater ja ka varjude teater, mis on väga populaarne ja seal kasutatakse nagu hindjovski väga palju just maha haarata. Ainevaldkonda. No illustreerimaks Normeti India ja hinduismi juttu sobib siia praegu muusikalise illustratsioonina ahvjumala Haanumanni laul, mis pärineb sellest samast eespool nimetatud kuulsast India eeposest nimega raamajana. Et see laul kõlab rohkem kui 200 mehe esituses ja pöörake tähelepanu sellele, millise filigraanse täpsusega esitab säärane inimhulk teravaid rütmilisi, aktsente ning sünkoope. See on lausa fantastiline ja ka David lõvist on, kes on selle loo lindile võtnud ja öelnud, et see oli tema jaoks suurim muusikaelamus. Te tahtsite võib-olla veel midagi lisada selle. Nimetame niiviisi, et see protseduur käib selliselt, et pimeduse saabudes koguneb enam kui 200 meest külaväljakule templi õuel. Nad kükitavad maha kontsentrilised. Juhtivatele tegelastele ja nii järsku lõhestavadki vaikuse, nende teravad hüüatused, käkk tõstetakse, käed nagu hüpnoosiseisundis. Ja käed kogu aeg liiguvad, nad ei ole sirged, sest eemani kardavad sirgeid jooni. Viisidesse ilmuvad teravad jäänud ja see on jad samuti deemonite eksitamiseks. Nii et ehkki selle keti lauleldus on pärit käesolevast sajandist, tuleneb ta ometi ka puistsetest transiittantsudest. Sisuliselt aga kaba Karel omaks võetud India eeposest Ramayanad. Selles eeposes ahvide vägi eesotsas oma kuninga Hanumaaniga aitas peakangelast raamat kuningliku tegelast võitluses õela kuninga Ravanaga, kes oli ööbinud raama abikaasa. Ja selles mõttes on veega Indias pidevalt just ahvkuninga Hanumani auks igasuguseid templirituaalide ette nähtud. Nägin ühte ise sellisest oma India külaskäigul. Selleks oli spetsiaalne päev, rahvas tungles templit ümber üpris tugevasti, nii et vot see eepose materjali usundlik materjal seal eraldatud ei ole. See on igapäevases elus väga kindlalt juurdunud kõik see eepose materjal ja siit ka dikteeritud käitumine sellest eeldusest muidugi huga maha haarata. Aitäh, härra Normet, teiega me kohtume kahe nädala pärast, aga nüüd siis kuulame ära selle lubatud Hanomani laulu. Kui nüüd tahta oma jutuga veelgi konkreetsemaks minna, siis me ei saa enam rääkida indoneesia muusikast kui niisugusest sest tegelikkuses jaguneb see maa paljudeks suurteks ja saarte gruppideks, seejuures nende musitseerimist avad erinevad teineteisest üsnagi põhjalikult. Kui lüüa lahti mõni esimene ettejuhtuv indoneesia muusikat käsitlev raamat siis reeglina on selles iseseisvate peatükkidena Jaava Sumatra kallim Anthony Pali, Sulawesi, Timori Flores aga võib-olla ka veel mõne väiksema saare muusika. Täiesti teadlikult ma nimetasin praegu Jaavat esimesena. Kuigi see saar pole suuruselt kaugeltki mitte kõige suurem, on ta muusikaajaloo vot seisukohast kahtlemata kõige olulisem isegi Paalile hiljem kuulsust toonud Kamelanna on ju tegelikult algselt, see tähendab meie ajaarvamise alguse paiku tekkinud just Jaaval. Ja sajandeid hiljem juba esimese ja teise aastatuhandepiiril saavutas Jaava muusika eriliselt kõrge taseme. See oli Jaava õitsema. Enne me rääkisime välismõjudest aga Jaava muusika on ka nii-öelda Indoneesia siseselt levinud paljudele teistele saartele ja mõjustanud sellega nende saarte muusika arengut. Eelkõige jäid Jaava mõjupiirkonda lõunas Sumatra kallim Anton Baali Maduro ning lomboki lääneosa. Millest see jaama muusika suuruses seisnes? Seal kujunesid välja mitmed orkestrite nii-öelda tüüp koosseisud. Samuti mitmed uudsed musitseerimis viisid emisideerimist avad ja oluline Jaaval pandi alus kahele erinevale helilaadide süsteemile. Püüdke meelde jätta kaks sõna, Slendro ja Peloga. Need on saanud keskseteks mõistetaks indoneesia muusikas. Hüdroja Peloga. Need on kaks põhilist häälestust Jaava ja üldse Indoneesia muusikas. Mõned muusikateoreetikud väidavad, et Slendro häälestuse puhul jaguneb oktav viieks võrdseks osaks. See tähendab, et kõik intervallid on segavõrdsed. Umbes üks ja veerand tooni. Peloga häälestus on hoopis ebatavaline. See helirida koosneb küll seitsmest helist, selles mõttes sarnane meie masoorile ja Minoorile. Ent helide vahelised intervallid on väga erinevad. Kõige väiksem on veidi üle pooltooni ja kõige suurem intervall ligi kaks ja kolmveerand tooni. Jah, ma ütlesin ennist, et mõned muusikateoreetikud väidavad nii ei, ega ma ei püüagi nende väiteid kahtluse alla seada. Kuid kuulates Indoneesia muusikat, olen kohanud ka teistsuguse ülesehitusega penta toonikaid ja ka teistsuguseid seitsmeastmelisi laade. Nii et ka siin esineb erandeid ning tuleb ette väikeseid lahkuminekuid. Põhiskeemist. Kindel on, aga see, põhimõtteliselt samasugused pillid võivad olla häälestatud erinevalt. Kas siis Pelod võis lendro süsteemi järgi? Ka orkestrid või ansamblid, jagunevad mõnikord kaheks pillirühmaks ja jaotuse printsiibiks pole jällegi ei miski muu kui just häälestus. Ühe rühma orkestris moodustavad Selenud rohelestuses häälestatud pillid. Ja teise rühma moodustavad siis velohäälestusega instrumendid. Sellist häälestust tuntakse näiteks kammelane orkestrit, aga loomulikult ka igasuguste teiste kapellide ja teiste pillide puhul. Võtame näiteks flöödinimega suling. See on otsast puhutav umbes 45 sentimeetri pikkune ja pooleteise sentimeetrise läbimõõduga flööt. Neile instrumente valmistatakse olenevalt häälestusest kahesuguseid. Isegi aukude arv on seetõttu neil erinev. Nagu ma juba ütlesin, jaguneb oktav Slendro häälestuse puhul viieks osaks. Järelikult läheb siin tarvis vaid neli. Kuna ta Pelok helirida on seitsmeastmeline, siis on vastaval söödil tarvis rohkem auke ja nii ongi. Pelod flöödid valmistatakse kuue harvem siis viie auguga. Muide, sulings löötan Jaaval ja samuti Sumatra polaarne. Mõnikord kasutatakse flööti laulu saateks aga väga levinud on igasugused instrumentaalluuad, mille üheks instrumendiks on just sulin. Näiteks populaarne sulingi ja Kendangi ansambel. Kendamakse on kahenahaga üle keskmise suurusega trumm. Samuti mängitakse flööti ansamblis rebabi nimelise keelpilliga, mis levis Indoneesiasse juba kuuendal sajandil. Ja muidugi pole välistatud flöödisooloigasuguste muude instrumentaal ansamblid saatel. Praegu kuulamiseks ma valisingi ühe säärase suurema ja väga ebatavalise koosseisu. Niisiis soolopartiid esitab Väike-kuue auguline flööt. Teda saadavad kaks tsitrit, taldrikud, kaks trummi ning koguni kaheksa bambusest parmupillid, mida kohalikus keeles nimetatakse Kenkong. Kuidagi iseenesest on jutt pööranud muusikainstrumentide peale, aga pole viga, ka sellest on tarvis rääkida ja miks siis mitte jätkata? Puhkpillidest peale juba eespool nimetatud flöödi on kindlasti väga oluline oboe. Muidugi kasutan nimetust oboe täiesti tinglikult. Pole ju väliselt need Indoneesia pillid kuigi sarnased sümfooniaorkestrites kasutatavatele poedega. Sarnane on vaid heli tekitamise printsiip. Tegemist on topelt trostiga pillidega. Tegelikult tuntakse Jaava saarel isegi vähemalt kahte erinevat liiki oboesid end, meie jaoks pole praegu see nii oluline, see oleks juba juuksekarva lõhki ajamine. Ja muide huvitav pole mitte niivõrd java poe ise, kuivõrd selle mängimise tehnika. Iseäralikku seisneb selles et kõrvaldamata ja sageli ei kuule, millal mängija hingav. Ta ei saagi seda kuulda, sest hingamispause ei pruugi üldse olla. Kuidas on see võimalik? Asi on väga lihtne, õigemini teoreetiliselt lihtne, praktiliselt tuleb seda võtet kaua omandada. Suuõõs täidab õhureservuaari funktsiooni. Sissehingamine toimub läbi nina ja samaaegselt sissehingamisega on võimalik suuande kogutud õhku kasutada pilli puhumiseks. Nõnda saab mängida kaua aega ilma katkestamata. Kui ma õigesti mäletan, siis ma olen sellisest mänguviisist juba kord rääkinud ühes varasemas orientaal tunnis sest seda tehnikat tuntakse peale indoneesia veel mõnedes teistes Aasia maades. Aga nüüd edasi tahaksin ma rääkida muusikainstrumentidest mis on Jaava muusikale kõige iseloomulikumad. Need on kõikvõimalikud löökpillid. Igasuguseid trumme konge, ksülofoni Sid on väga palju erinevaid liike ning nad sageli domineerivad ansambli koosseisudes. Ühe näitena tooksin ansambli, mis koosneb ainult trummidest. Sellesse kuuluvad kõigepealt kolm ühe nahaga basstrummi. Need on sedavõrd suured ja rasked, et neid tuleb kanda kahekesi. Niisiis üks mees seisab teise taha, umbes meetrise vahega. Poolteisemeetrine puurit on asetatud nõnda, et see toetuks mõlema mehe vasakule õlale ning nööri või metallrõnga abil ongi see trumm siis riputatud ridva külge, nii et see jääb kahe mehe vahele ning et tagumine mees saaks parema käega trummi mängida. Peale nende kolme trummi on ansamblis veel kahenahaga silindrikujuline trumme. See ripub mängijal kaelas horisontaalasendis. Vasaku käega mängitakse ühele nahale, lüües parema käega teisele. Ja siis kuulub veel sellisesse koosseisu hulk erineva suurusega Tamburini taolisi raam trumme. Võiks arvata, et säärane trummiorkester võiks esitada ainult sõjatantsumuusikat. Oh ei, selline koosseis saadab isegi soololaulu. Löökpillide peresse kuulub veel üks väga huvitav instrument nimega Lung. See koosneb paarist-kolmest bambustorust, mis on riputatud spetsiaalse raamistiku külge. Raputamisel tekib Dremo taoline huvitav heli. Iga üksiku sellise pilli bambustorud häälestatakse oktalis, see tähendab nii, et iga pill annab tegelikult ühe kindla tooni. Kuna Anklungi kasutatakse peamiselt ansamblimängus, siis on väga oluline pillide omavaheline häälestus. Ja hulk pille häälestatakse nõnda, et nad omavahel moodustaksid kas siis Slendro või Pelod. Helirea ja musitseerimine toimub siis nõnda, et iga mängija raputab oma pilli ning laseb sellel kõlada kindlal, just kokkulepitud ajal. Järelikult meloodiat ei mängi siis üks pill vaid see tekib paljude pillide paljude mängijate vahel. Viis nagu liiguks ühelt pildilt teisele. Eriti levinud on sellised ansamblid Jaava lääneosas elavate sundalaste juures kes kasutavad sellist muusikat rahvatantsude, õigemini rahvalikke tantsumängude saateks. Ning märkimisväärne on veel see, et Anglungi mängu õpitakse isegi koolis, isegi muusikatundides. Iseäranis rafineeritud kaunis kõrgele tasemele on jõudnud musitseerimine mitmesugustel kaamelonidel ksülofon idel, metallofonidel ning kongi pillidel. Jaava saarel on selles osas väga pikk traditsioon. Teadaolevalt umbes 2000 aastane on teada, et vanasti, see tähendab hindu perioodil tunti Jaaval kahesuguseid Kamelane. Ühed olid valjukülalised, mida kasutati vabas õhus. Teised olid vaiksemad, mida kasutati majades musitseerimiseks. Ning 16. sajandil Need, mõlemad tüübid liitusid. Muusikapraktikas on Kamelanil väga lai kasutusskaala instrumentaalmuusikana lahus kõigest muust. Kuid kammelanni kasvatatakse Kadiaatris, nukuteatris aga ka laulude saateks. Ei, Kamelonist ma täna rohkem ei räägi, sest millestki on vaja kõneldada järgmisel korral seoses vali muusikaga. Saate lõpuni on jäänud vaid umbes veerand tunni jagu aega. Ent rääkida on veel üsna palju. Pean vist tempot veidi lisama, sest me pole üldsegi käsitlenud veel Indoneesia teatrimuusikat, samuti tänapäeva heliloojate loomingut ja palju, palju muud. Aga praegu ma tahaksin veidi peatuda Indoneesias levinud islamimuusikal. Võib-olla jääb saate lõpus pisut aega veel üle ka java teatri jaoks. Niisiis islamimuusika. Arvatakse, et islami levik Indoneesias sai alguse juba 12. sajandil. Igatahes 13. sajandil. Marco Polo kirjutab juba oma maailmakirjelduses islami olemasolust Sumatra saare põhjaosas. Uus religioon või veelgi enam uus elulaad jõudis arhitaloogile mitmeid erinevaid teid mööda. Näiteks Lääne-Indias asuvast putšaratist, pärsijast ning isegi vahetult Araabiast koos usukuulutajate ning kaupmeestega tulid läänepoolsetest maadest kultuur, tavad ja kombed. Isegi valitsejad, kes end varem India eeskujul Radžadeks nimetasid, hakkasid äkitselt muutuma sultaanideks. Islamimõjud avaldusid nii muusikas kui ka teistes muusika äärealadel olevates kunstides. Tantsus ja teatris. Süžeede na paljudes tantsu ja teatrietendustes võeti kasutusele tuntud Muha meelikud story'd. Nagu te juba teate, oli juba enne islamijõudmist Indoneesiasse seal väljakujunenud kõrgetasemeline muusikakultuur, kuid araabiarütmid, India meloodia struktuurid ning araabia Likud viisi kaunistamise võtted sulasid sisse juba varem väljakujunenud muusikas piiridesse. Ilmselt just Lähis-Idast on pärit selliseid Indoneesias väga populaarseid pillid nagu Banksy, see on kuue või seitsme nõukoguga flööt, samuti rabana nimeline Tamburiin. Muide, tütarlapsed, kes esitavad araabiapäraseid religioosseid laule ja tantse, saadavad enamasti just sellel Tamburiinil. Sama päritoluga on ka rebap. See on kahe või kolme keelega lautotüüpi instrument, see on Indoneesias mitmel pool väga omaks võetud. Seda kasutatakse nii folkloor ses kui ka nõndanimetatud kunstmuusikas. Paali saarel ning Kesk-Jaaval on rebap kasutamist leidnud isegi Melania orkestrites. Ühte lautode perekonda kuuluvat pilli tahaksin ma veel eraldi ära nimetada. See on araabia päritoluga Gambus. Nii nagu näiteks meile hästi tuntud kitarridki pole mitte alati ja igal pool ühesugused, nii esineb piirkonniti erinevusi. Ka Gambustel on nelja, kuue või seitsmekeelseid pille. Mõnikord võivad olla keeled ka dubleeritud ning pole vist liigne lisada, et see muusikainstrument on andnud nime isegi ühele muusikažanrile. Gambus on nii nimetatakse religioosseid laule ning armastuslaule, mida saadetakse Gambusel. Tänapäeval võib peale selle instrumendi laulude saateansamblisse kuuluda ka muid pille näiteks viiul, akordion või tamburiiniga. Jah, praegu ma rääkisin islamimaade mõjust Indoneesia muusikale kuid need ei pruukinud alati olla seotud rituaalse religioosse muusikaga. Aga kõige Muha meelikum muusika kui nii võib ennast üldse väljendada on loomulikult koraani tekstide tsiteerimine ja mitmesuguste pühadevormelite kordamine. Ning siis veel Athan. See on kutse palvusele. Varasematel aegadel ronis vaimulik Minoreti ehk säärase spetsiaalse torni tippu ning kutsus inimesi palvetama. See toimus lauldes ning kestis paar minutit. Tehnikasajand on asja vaimulike jaoks lihtsamaks teinud, ei tule enam häält pingutada, lauldakse mikrofoni ja valjuhääldi abi kasutades. Samuti ei ronita alati minareti tippu. Kuid endiselt toimub Allahi poole pöördumine viis korda päevas. Selles osas pole mingeid järeleandmisi tehtud. Märguanne palvetamise alustamiseks edastatakse ka Indoneesias araabiakeelsena. Selles pole ka midagi imelikku, sest paljudes religioonides austatakse algkeelt. Teadaolevalt toimuvad ju paljudes maades katoliku missad endiselt ladina keeles budistlikke pühasid tekste, mantraid tsiteeritakse enamasti paali või sanskriti keelsetena. Nii et selles pole midagi imelikku. Kui nüüd rääkida mošeedes toimuvatest rituaalidest ning vastavatest muusikažanrist, sest siis tuleb kindlasti nimetada Dickie laulu. Tikker on muide seotud sufide uskumustega ning religioossete praktikatega. Kõige rohkem on Sumatra saare rituaale mõjustanud üks vanimaid sufide vennaskondi rifaya mille rajas üks müstikust pühak juba 12. sajandil. Vikerlaul on sageli seotud ühe väga tähtsa sündmusega. Nimelt prohvet Muhamedi sünniga või sünnipäevaga, mida tähistatakse igal aastal islami kalendri kolmandal kuul. Laulmine toimub maas istudes. Juht, laulja alustab alati sõnadega kõlagu laul prohveti sõnni jaoks. Seejärel tsiteeritakse mõned read koraanist. Kõikide lauljate ees on maas avatud koraan. Kuid see raamatust nii-öelda lugemine on muidugi rohkem sümboolne, sest paljud ei oska tegelikult isegi lugeda araabia keeles. Koraani fragmentidele järgneb juba pikem laul kohalikus keeles. Laulu saadavad rütmiinstrumentide na tamburiiniga. Neid on väga erinevas suuruses on väikeseid, mille läbimõõt on ainult veidi üle 10 sentimeetri, aga on ka rohkem kui poolemeetrise diameetriga raam trumme. Suurtel Tamburiinidel võib-olla võru päris lai, isegi 12 kuni 15 sentimeetrit. Seejuures mõned mängijatest rõhutavad põhirütmi, teised esitavad samal ajal keerulisemaid rütmelisi variatsioone. Tikerist mõnevõrra erinev on laulužanr, mida nimetatakse Salavatalan. Seda laululiiki esitab alati meest, vaid see tähendab kaks lauljat, kes saadavad end ise rütmiliselt vastu vaskplaat lüües. Need plaadid on umbes kandikukujulised üles pööratud servadega. Sageli on kettaääred Groveeringutega kaunistatud Su materjal, näiteks esineb nii kohapeal valmistatud plaate kui ka Indiast juba ammustel aegadel sisse Toodoid. Mõlemad meeslauljad istuvad Salavata lammi puhul ristatud jalgadega, mõlemad käed on seejuures vabad ning nendega saab mängida rütmi. Laulu algul korratakse ilma kindla meetrumita tuntud tervitust assalama laikum, mis tähendab rahu, olgu sinuga. See fraas on muide arusaadav igale mu sultanile ükskõik missugusel maal. Sellele järgneb konfessiooni esimene osa Liella hailil lohh mida on küll raske eesti keelde ümber panna, kuid mis umbkaudselt tähendab, siin pole jumalat, vaid on jumal. Seejärel lauldakse läkitus prohvetile ornabi Mohammad. Ning olenevalt situatsioonist ja vajadusest võivad lauljad meelde tuletada niiviisi sadu laulufraase ning laul võib venida väga-väga pikaks. Aga väga pikaks kipub venima ka minu tänane jutt. Siinkohal Me peamegi seekord lõpetama. Ja nagu oligi karta jõudnud täna rääkida Jaava teatrist ja teatrimuusikast kuid kahe nädala pärast jätkame ikka veel Indoneesia muusikaga. Tähelepanu keskpunktis saab siis olema paali, saare muusikakultuur ning Kamelani orkestreid. Vestluskaaslaseks saab jällegi olema härra Leo Normet.