Öelge palun liis kolle lavastada siin jortruskino. Kas see ettepanek tuli teatri poolt teile või vastupidi, see ettepanek tuli Arne Miku poolt, kes selle tüki leidis. Ja siis tal mõlkus ka kohe meeles, et sellega võiksid need noored lauljad, kes on ühtlasi Muusikaakadeemia lõpetanud, tead siis ka oma lõputöö teha, et see läks väga hästi, sobiks? Jaa, ja kui ma looga tutvusin, siis mul oli täpselt sama arvamus. Seda üldiselt mängitakse harva mainisti videot näinud aga täiesti kummalise kokkulangevuse tõttu. Kui ma nüüd tegin maikuus Berliinis oma diplomilavastust Rossini jällegi Rossini abielu veksliga, siis samal õhtul tegi minu kursusekaaslane oma diplomi seenior pluss kinoga. Ja seal me olime ka samuti väga hämmingus, et nüüd kahel maal rahaga kaevatakse välja teos, mida tavaliselt üldse ei mängita. Milline on teie suhe rasseni muusikasse? Armastus muidugi, ma ilmselt jah ei oleks võinud kolm korda järjest temaga tegelenud. Ta on minu meelest just selline, kes võtab sind kaasa ja, ja siis sa lendad seal. Aga samas ei ole tegemist kergekaalulise asjaga selles mõttes, et ikkagi on inimlikud probleemid seal taga ja ta nagunii nii nii fantaasiarikas ja samas nii inimlik helilooja. Et tundub, et tänases päevas on kohe vaja midagi sellist. Kas nüüd see fantaasia, mis Rossini muusikas on ja mis teie mõttelendu lennutab siia-sinna või siis see problemaatika, mis mida annab transformeerida üle tänapäeva ajendas teid natukene niisugusele eklektika-le, kus on ajastutruud detailid nii Rossini ajast kui ka tänapäevast mõlemad. Ja lisaks sellele veel siis asjaolu, et lavastuste oli juba algselt peale plaanis mängida igal pool mujal, aga mitte Estonia teatris. Et ühesõnaga oleks võimalus kohata aga inimesi, kes võib-olla nii tihti või üldse ooperis ei satu ja siis sellega näidata neile natuke ka seda ooperiküüdi poolt sellega kas eklektika, sest noh, meil tegelikult kahel tasandil üks on siis nagu sisse lavatagune elu see oleks siis just just nagu need lauljad nagu nad inimestena ja teine on siis pluss kino lugu, mida me mängime oma imetillukesel laval ja, ja siis see oleks nagu kokku pandud kõikvõimalikest asjadest ja, ja samuti kostüümide detailidest, mida võib igast teatris ladudest leida. Kas see tuli teatril Nonii seda ooperit esitada mitte oma statsionaaris, vaid sellega minna ka siis sinna, kuhu ooper tavaliselt ei lähe, nagu te ütlete, on tingitud ka see, et me ei kuule seda originaalkeeles, vaid eesti keeles, mis on juba tükk aega meie ooperisõpradele küllaltki harjumatu. Tavaliselt nüüd esitatakse originaalkeeles kõiki. No ma arvan, et ma oleksin seda eesti keeles teinud, isegi kui me oleksime seda teinud Estonia statsionaaris nagu te isegi kuulsite, siin on teksti niivõrd palju ja see on nii tihe, et kui me selle kõik panestiidritesse, siis oleksid inimesed niivõrd ametis lugemisega, et ega lavale keegi saaks vaadata ja no kuivõrd koomilise ooperi puhul ikkagi see tekst ja teksti nali on tähtis, siis ma arvan, et see on, see on väga hea lahendus. Kuidas te jääte rahule selle noorte solistide ansambliga, kes siin laval tegutseb ja laulab ja kellele see on ühtlasi diplomietendused, nagu te ütlesite? Oi väga, sest noorte koosseisuga me saime alustada tööd juba varakult juba enne lihavõtteid, ma käisin siin kaks nädalat, vaat siis me improviseerisime palju ja hakkasime niimoodi proovisaalis, mitte millestki, kuivõrd dekoratsiooni olnud veel ehitud, hakkasime seda lugu leiutama koos ja, ja see tõesti pakkus mulle palju rahuldust ja, ja, ja toredaid momente. Nii et minu meelest on siin väga huvitavus lauljate ansambel tekkinud. Loodetavasti ka koostöö dirigent Aivo väljaga ja kunstniku rollis oleva Liina Keevalliku ka on andnud sellise sünteesi, millega ta ise ilmselt jääte rahule. No ega siis nüüd rahul olla ei saa kunagi samamoodi nagu laulab Omaarias sest noh, alati saab paremini samamoodi teatritöö on ju ikkagi niivõrd paljude inimeste kollektiivne saavutus, et noh, kõiki asju lihtsalt ei ole võimalik teha nii, nagu, nagu alguses sa oled välja mõelnud. Aga seda peab küll ütlema, et Aivo Väljakujunenud koostöö väga meeldiv ja samuti ka kujundaja Liina Keevalliku ja kostüümikunstniku Reili Evartiga kes on just seda klektikat ja neid ekstravagantseid tegelasi minu meelest väga väga õnnestunult disaininud. Ja nii nagu Aare Saal laval laulab, et elu on teater, elu on teater. Tasuks siis tulla seda teatrit elust teatrisse vaatama. Jah, ma julgen küll seda soovitada kõigile, kes tahaksid kenal juuni õhtul natuke muusikalist meelelahutust. Aitäh Liis kolle ja edu teile ja teie lavastusele.