Tere õhtust. Täna pühendame tund aega paali saarelt pärit muusikale. Seni me oleme ikka rääkinud kas jaapani, mongoli, india või tiibeti muusikast ühesõnaga juttu on olnud suurte ja maailmas arvestatavate maade ning rahvaste muusikast. Nüüd aga äkki paali. Võib-olla paljud teist juba teavad, et Indoneesia riigi koosseisu kuulub paalisaar on pindala poolest umbes samas suurusjärgus meie Saaremaaga on ainult veidi sellest suurem. Seega maailma mastaabis üks väike saareke java külje all. Ning see kuuluvus Jaava külge ei tule esile mitte üksnes geograafilises plaanis. Ka kultuuriliselt ja ajalooliselt on paali tihedalt seotud jaamaga juba pikki-pikki. Sajandeid. Kuuendal sajandil sattusid mõlemad saared lõunasse materjal tekkinud šiividžaja riigi budistliku kultuurimõju alla. Kuigi jah, hiljem Jaava ja Bali vahelised sidemed mõnevõrra põgenesid. Aastal 1284, siiski vahistas Jaava Singassaari viimane valitseja paali kuninga. Kuninga asemel muidugi oleks võib-olla õigem öelda Raadža, sest just nõnda nimetasid India mõjul end paali valitsejad. Pärast Jaba valitseja surma 1292. aastal lakkas eksisteerimast singasari riik ning valilased said taas mõnda aega maitsta vabadust. Aga see lõbu ei kestnud kuigi kaua. Sest juba 1343. aastal, muide, samal aastal, mil meil toimus Jüriöö ülestõus, vallutati paali saar lõplikult Jaava poolt uuesti. Ning algas vali elukorralduse ja kultuuri lõplik ja põhjalik Jawaniseerimine. Niisiis, minu praegusest jutust tuli välja, et paali on vaevumärgatav saareke, mille kultuurgi on teistelt üle võetud. Aga millega see väike maalapike on siis suutnud köita nii paljude muusikute, muusikateadlaste, etnograafide ja samuti lihtsate turistide tähelepanu. Küsiksime seda õige, härra Leo Normet, tegelikult, kes pidas sõna ja on täna stuudios nagu lubatud. Millega te seletaksite seda, et näiteks Mulgimaa ega Virumaa muusika pole sedavõrd maailmale huviobjektiks, milles siis peitub see vali saare magnet? No kindlasti meil Laan orkestris see melaan teeb muusikat, mis on veidraloomuline, aga meeldiv, kütkestav. Need sõnad ütles juba 1580. aastal inglise meresõitja Francis Raik piraatia admiral ühes isikus. Nii et näete temalegi juba tollal meeldis ka Mellaanis, mis on tegelikult külakapell. Bali saarel on kolme liiki pill. Viisi pillid, rütmipillid ja rõhke punkteerivad kongid. Kongid muidugi võivad ka viisi pillid olla. Ja siis, kui nad punkteerivad rõhke, siis jääb see heli kauaks kestma. Ja selle tõttu muutub kaga melaani kõla mõneks momendiks mitme hääliseks, no vähemalt kahe häälseks. Sest ida muusika, nagu me teame, tahab ikka olla ühehäälne tähelepanu kontsentreerumise ka just parajasti kõlavale helile. Läänelik polüfoonia ei ole omani. Viisi pillideks kammelaanis võivad olla flöödid, rahvalikud, keelpillid, kuid hoopis iseloomulikum kame laanile on löök pilliliku, ütleksime kohe kongilikum. Või siis seal ksülofoni likum kõlavärv. Kui helisevad metallpillid bambusest resonaatoritega. On nad häälestatud paariviisi selliselt, et üks paarilistest on kõlalt õige pisut kõrgem kui teine. Ja vaat siit tulenebki see värelev heli, mis on iseloomulik paali k melaanile. Nii paali kui ka jaamaga melaani muusika põhineb kahele, viie helilisele seon pendatoonilisele helilaadile. Üks nendest, mida nimetatakse Slendroks on ilma pool toonideta, näiteks tooreni son Laasolmiire, too teine, aga Bello on pooltoonidega tooreeniibemal son laademonson viibemal Reedu. Kammelaani muusikene ib meile vabalt varieeruvana, kuid samal ajal on siin kõik rajatud ikkagi juba sajandeid vanadele võtete kombinatsiooni. Tere muusika on kõige tihedamalt seotud tantsu triga. Tantsi see on ka sealjuures programmilise iseloomuga nagu ikkagi idamaised, tantsud. Nii ja siis, kui, Nüüd mõtleme kammellaani orkestrile kas on nad kõik väga sarnased? Ei, sugugi mitte, ka melaani liike on mitmeid. Need võivad olla suuremat orkestrit, võivad olla väiksemad. Ütleksime euroopalikus keeles. Kammerkoosseisuga. Mõnda nendest on eriti armastatud, nagu näiteks Kamelaalsemaar teguly kant kus sellel on leitud, et sellel on eriti täiuslik ja rikas heli. Kusjuures kõlalise tasakaalustatuse saavutab siin suuri peensusega, domineeris pill, trump, bank, trump pungil on nagu klaviatuur 14-st väiksemast kongist, mis on asetatud alusele. Ja nyyd lüüakse pehmenovjakesega orkestri koosseisus. Antud juhul vot see just nimetatud see Maartegoli Khaniga vaadates omas on veel rebab kahe keeleline keelpill. See on tulnud küll islamimaailmast, aga teda on ka paali saarel aktsepteeritud. Siis on muidugi olemas suur rippuv kong metallofonid kaks väiksemat rütmi markeerivad kongi, viis väiksemad Jaka suurimat flööti jagaks trummi. Kui hakata kuulama Panal on alati oma sissejuhatus edasi vahelduvad aeglased ja kiiremaloomulised osad. On olemas seal selline nagu armastuse jumala kammellaan. Selle esimese heli plaadistused tehti juba 1928. aastal. Nyyd on eurooplased kuulnud ja nii nemad kui ka ameeriklased on peale selle sõitnud Paalile asja lähemalt. Ka meil, Laan jah, on muutunud selles mõttes rahvusvaheliseks uurimisobjektiks aga tema kõla on tõesti niivõrd omalaadne, omapärane, nagu me juba nüüd ka nende kahe saate jooksul veenduda saame. Jah, te nimetasite kõik need pillid, mis esinevad ka Melania orkestrites, ma täiendaksin ainult teiega melaani jutu võib olla ühe või paari väikese detailiga, mis puudutab nende pillide funktsiooni. Nendes orkestrites. Nimetasite mitmesuguseid konge. Näiteks suur kong nimega ageng liigendav muusika Kamelani orkestrites pikemateks fraasideks nõnda, et rõhutab iga kas kaheksanda, 16. või 32. takti algust. Ta näitab iga uue muusikalise mõtte algust. Aga samaaegselt jääb edasi helisema, vaat see on tore. Teda ei kustuta. Ja ja väikesed kongitsee juures markeerivad iga takti algust siis näiteks trumm nimega agendang. Ta peab hoidma tempot, kuid mitte ainult hoidma vajaduse korral ka kiirendama või aeglustama tempot. Nii et tal on orkestris justkui dirigendi funktsioone. Kuigi tema roll on väga oluline. Siiski erinevalt aafrika trummaritest, Kendangi mängija ei ole orkestris kunagi esile tõstetud solisti Virtoosina. Ta on alati tagaplaanil. Ja siis muidugi need teie nimetatud pillid flöödid rebab ja ka laulusolist, nemad on alati väga suurte vabadustega. Nende niisuguseid improvisatsiooni ei piira tavaliselt nii ranged seadused, nagu neid saate. Pille neete funktsiooniks on improvisatsioon või siis kontrapunkt põhimeloodiale. See on huvitav, et laulusolisti armastab just eeskätt Jaava saarehkame laad. Aga jah, need küla kapellidel loomulikult seal võib ju ka laulja esineda, kuid see ei ole nii tüüpiline, kui just Jaava saare omale. Jah. Kamelani palade aluseks on ikka mingi kindel konkreetne meloodia. Vanad Jaava ja Bali manus, skriptid sisaldavad sadu muusika teemasid, mis on üles tähendatud arhailisest kirjaviisis eriliste Neuma sarnaste noodimärkide abil. Meloodiate ülesehitus on seejuures üsna otseses sõltuvuses muusika iseloomust. Näiteks eksisteerivad teatud ettekirjutused helirea astmete kasutamise kohta ja erinevate emotsioonide puhul on soovitab kasutada erinevaid astmeid. Isegi häälestus või helilaad sõltub pala iseloomust. Näiteks lendro häälestus on omane kiiretele lugudele. Pelok häälestus seevastu on omane aeglastele. Noh, sellest, mis on Flandria Pelok. Me oleme juba eelmises saates rääkinud, äsja nimetas need heliread ka härra Normet. Ja muidugi mingil määral on ehk need katsetused, meil on püütud neid häälestusi kas kirja panna või või niimoodi. Laulda meile Euroopas tuntud pooltoonidel põhinevas süsteemis, see on veidi tinglik, sest alati ei lange need astmete nii-öelda paigutus selles heliskaalas päris kokku meie pooltoonidega, see võib jääda kahe vahele. See ei ole tempereeritud süsteem, see on loomulik, et ja just, aga tempereeritud süsteemi ideaalis on ju ainult klaveril näiteks juba viiuldaja, isegi ka laulja Rita Rutsi, kes enam nii täpne olla. Nii selle tõestuseks olgu ka praegu kõlav lugu. See põhineb küll penta toonikal aga nagu te näete, see ei taha siiski päris hästi sobida meie euroopalikku tempereeritud süsteemi. Vali kaamelani orkestrid on tekkinud ka väljaspool Indoneesias. Neis mängivad hindoneeslaste kõrval ka eurooplased ning ameeriklased. Üks niisugune ansambel on näiteks Taanis, teine USA-s. Praegu panemegi peale lindi ameerika Kamelani salvestusega. Kaamelani muusika ei eksisteeri sageli päris omaette, nähtusena ei eksisteeri alati, kui lihtsalt puhas muusika. Ta moodustab osa teatrietendusest. Ma pöörduksin jälle teie poole, härra Normet. Kas te võiksite anda väikese ülevaate paali saare teatraliseeritud etendustest rahvalikust, laulumängust ehk ooperist, aga ilmtingimata peaks rääkima ka varjude teatrist nõndanimetatud vajangist? Jah, varjude teater, kus sellega alustada, on kõigepealt selline, et on välja lõigatud kas papist või millestki muust või hoopiski konstrueeritud millegistki nukud. Ja nyyd priitseeritakse siis ekraanil. Nii et eks ole, vaat niiviisi pretseeritunu ekraanile, no eks see oli juba täpselt välja arvestatud, et nukud seal mõjule pääseksid, siiski toimubki terve etendus. Mis puutub aga nii-öelda teatrietendustes juba inimestega, olgu see siis ooperlik või mitte siis on huvitav, on see, et seal on kaunis vähe olustikulisust. Aga kui on ka improvisatsiooni, siis alati on siin millegi filosoofilisega tegemist, arutatakse eelmi, eriti just filosoofilisi probleeme. See on väga omapärane niisugune moment, muidugi nad on seotud ka mingisuguse eelisusega mingi tegevusega kuid alati on juba lugu nii kirjutatud või ette nähtud, et saaks ka filosofeerida. On selge, et ka mõlemad India suure Deepased maha haarata, kui Kaarama Yana on andnud ainet niiviisi filosaseerimiseks ja me teame, et sealgi suurte sõdade ja lahingute vahel ikkagi mõeldakse suuri mõtteid ja avaldusi, lõppeks jagatakse neid vastastikku. Nii et see on siis see ovaali teater, võiks ainult seda tähele panna paali teatri juures veel või ka üldse Indoneesia teatri juures, et see on haruldaselt välja viilitud ja täpne. Ta on noh, nii-öelda maksimumini viidud, vot see ideaalne täpsus. Aga kuna see toimub ülimalt virtuoosliku ja nii edasi, siis ideaalne täpsus ei muutu, kohtutakse surmavaks. Kõlab fragment varjude teatrietendusest mida esitavad 40 R-i Kenderson löökpill, mis meenutab meile hästi tuntud ksülofoni või marimbafoni. Ainult selle vahega, et plaadikesed on valmistatud mitte puust, vaid pronksist heli aitavad seejuures tugevdada bambustorust resonaatorid. Need annavad pillilaga omanäolise tämbri. Klassikalistest teatraliseeritud tantsuetendustest üks kõige armastatumaid on Legong. See on väga värvikas ja põnev. Jaan lego kasvanud muide õukonna traditsioonilistest tantsuetendustest süžeega enamasti jutud vaali või india ajaloost samuti mütoloogiast ning seda tantsu esitavad alati noored tütarlapsed, keda juba varajasest lapsepõlvest alates valmistatakse ette selleks elukutseks. Tantsides kannavad nad ülimalt uhkeid rõivaid spetsiaalset Legongi krooni ja rikkalikke ehteid. Sageli võib üks ja sama tantsijatar kehastada ühe etenduse vältel erinevaid rolle. Seejuures kostüümi vahetamata. Rolli muutumist aitab rõhutada ka vastavalt muutuv muusika. Muusikateemad seostuvad Legongi puhul kas kindlad tegelase või mingi kindla episoodi ka, nii ka järgmises muusika näites on selgelt eristatavad kolm lõiku mis seostuvad kolme Legongi tegelaskujuga. Aga kahjuks on see lugu väga pikk ning pole meil aega seda muusikat lõpuni kuulata. Vali elanikud usuvad, et maa anti inimeste käsutusse jumalate poolt tänutäheks aususe, truuduse, hea soovlikkuse ja ohverdamise eest. Kuid peale jumalate eksisteerivad veel deemonid ja muud kurjad vaimud kes võivad kahjustada maad, muutes selle viljatuks. Samuti võivad deemonid hävitada viljasaagi ja teised väärtused ning varad. Põua tikaldused ja muude looduskatastroofid ongi kurjade vaimude paha tahte ilmingud. Et seda kõikjal ja hoida, tuleb pidevalt selle nimel pingutada. Tuleb sooritada mitmesuguseid rituaale, tuua ohvriks ande ja seda kõike mitte üksnes jumalale, vaid kurjadele, vaimudele ning deemonitele nii-öelda altkäemaksuks. Kuna ohverdamised ning üldse religioossed rituaalid on enamasti ikka seotud muusikaga, tahaksin mõne sõnaga veel nendest rääkida. Ohverdamised lähevad vaid siis korda, kui neis osalevad vastavad preestreid, kes on vahendajateks inimeste ning teispoolse maailma vahel. Ei jumalad ega deemonid ohvrendi otse inimestelt vastu ei võta. Need juba nimetatud preestrid või vahemehed jagunevad autoriteedi ja pühaduse põhjal kolme klassi. Neist kõige kõrgem on Ta on ta, kes peab end tundma kodus paljudes kõrgetesteadustes. Nad kuuluvad alati Brahmanite kasti. Ah, ja siinkohal ma ütleksin repliigi korras veel seda, et paalisaar on ju Indoneesias ainus paik, kus on veel säilinud hinduismi pärandina kastisüsteem. Ja on välja kujunenud nõnda, et kõige enam poolilasi kuulub sellesse kõige madalamasse suudrate Kasti. Aga niisiis, kui ülempreester peab tingimata kuuluma kõrgemasse Brahmanide kasti siis hierarhiaredelil järgmine bemangu tema kohta pole mingeid ettekirjutusi. Kolmanda klassi kultuseteenrite hulgas. Nemad on kaastegevad peaaegu kõikides tähtsamates religioossetest talitustes ja samuti pidustustes. Vastandina ülempreestritele, keda seostatakse jumala Šivaga, on nemad seotud teise tähtsa hinduistliku jumalaga, Viishnuga ning tekste tsiteerides onsengu alati näoga pööratud põhja suunas, mis teatavasti vastab samuti Višnu taevakaarele. Pühasid tekste retsiteerival preestril on tavaliselt abiks veel kaks muusikut. Neist üks mängib kahe nahaga trummi ja teine puhub BDO kojast valmistatud pilli mida sanskritipäraselt nimetatakse Shanga. See on väga vanamuusikainstrument, seda tunti Indias juba Ricreda ajastul, see tähendab umbes 1500. aasta paiku enne Kristust. Ja ta on kuni tänapäevani olnud kasutusel mitmetes erinevates maades, nii folkloor ses sakraalses kui ka sõjamuusikas. Veel kord tuleb siin välja sümboolne seos eespool nimetatud jumal Višnuga sest India mütoloogias tuntakse Šankad justkui Višnu atribuuti justkui Višnu relva. Tundub ega's asjata pole leidnud see pill nii laialdast rakendamist sest tema tämber on iseäranis müstiline toonane õõnsalt sügav ja kummaliselt vibreeriv. Loomulikult ei saa igast teokarbist korraliku pilli sobivat teo koda tuleb korralikult valida. Kuid ka juba väljavalitute hulgas leidub väga erineva väärtusega. Pille, ühed on sügava tämbriga, aga teised mitte. Aga niipalju siis praegu sangast. Nüüd on jällegi aeg kuulata muusikat. Praegu kõlas niinimetatud transi tants paali saarelt. Võib-olla te, härra Normet, kommenteeriksite seda transi tantsu? Ma kuulsin muide hiljuti Eesti raadio arhiivist üht väga vana raadiosaadet, millest te rääkisite just sellest samast tantsust väga huvitavalt. No selle tantsuesindajateks on lapsed, praktiliselt puberteedijaeelsed tütar, lapsed ja kuidas nad transsi satuvad, seda püütakse teha just insentsi või lõhnapulkade suitsu sissehingamisega. Ja nad on kinnises ruumis enne tantsima tulekut, seal põleb neidis tsensi pulti väga palju. Ja see hakkab muidugi mõju avaldama. Muidugi tütarlapsed on tihtipeale ka minestuse äärel juba, kui nad välja tulevad, kuid oma tantsu tantsivad nad suurepäraselt ära. Ja vot see transsi minek is toimubki, vaat niisuguse välise teguri mõjul. Muidugi transsi võib igati sattuda, aga ütleme seal rütmi mõjul või millegi muu mõjul aga tavaliselt just lastele, selline šamaanlik moment, rütmimoment, just mõju ma eriti ei hakka. Aga jah, vot see lõhnapulkade nii suur korraga sissehingamine tõesti võib juba hakata nii-öelda Lovesse langemise mõju avaldama.