Tere õhtust, kallid raadiokuulajad. India muusikakultuurile oleme orientaal tunni saatesarjast pühendanud küllaltki suure osa täpsemalt öeldes 11 tonni pikkust saadet. Kuid ikkagi on olnud senine india muusikakäsitlus teatud mõttes äärmiselt ühekülgne. Sest valdavas enamikus oleme rääkinud Põhja-India ehk nõndanimetatud hindustani muusikatraditsioonist. Ka neis saadetes kõlanud muusika on pärit olnud ikka enamasti India põhjaosast. Kui välja arvata paar erandit miks siis nõnda? Põhjuseid on siin muidugi mitu. Kõigepealt mulle tundub, et Põhja-India muusikud on kuidagi rohkem valmis suhtlema läänemaailmaga. Neid on rohkem plaadistatud ning seetõttu hindusteni muusika meiega jaoks rohkem kättesaadav. Aga sellel ühekülgsus seal on ka palju subjektiivsemad põhjused. Nimelt minu isiklik india muusikahuvi on suunatud eelkõige just põhja improvisatoorsele stiilile. Aga selle ühekülgsuse selle vea Me täna parandame ning räägime muusikatraditsioonist, mis on endale nime saanud India lõunaosas asuva karnataka osariigi järgi. Ma ei tea, kuidas seda nüüd eestimaakeeles nimetadagi, inglased ütlevad karnaadik Music, aga eestipäraselt karnaatiline muusika ei kõla just kuigi kaunilt. Aga noh, ütleme näiteks kar natuke muusika, jääme siis täna selle juurde. Miks me üldse jaotame kogu India subkontinendi mõttelise horisontaaljoone abil põhjaks ja lõunaks? Miks me ei räägi näiteks hoopis ida, Lääne-India muusika traditsioonidest? Aga sellepärast, et juba aastasadade või õigemini aastatuhandete jooksul on põhja ja lõuna vahel välja kujunenud väga olulised erinevused nii etnilises, ajaloolises kui ka kultuurilises plaanis. Selleks tinglikuks piiriks kahe suure regiooni vahel võiks olla Krishna jõgi. Seega täna huvi pakkuvasse piirkonda jääksid täielikult kerala ja Tamil, Nadu osariigid aga osaliselt ka karnataka ja Andra Brades. Kui kasutada muidugi tänapäevaseid geograafilisi nimetusi Kõigepealt ma nimetasin etnilisi erinevusi jah, rohkem kui 1000 aastat enne meie aega tungisid Põhja-Indiasse aarialased. Ning sellest ajast kuni tänapäevani on seal valitsevaks olnud aaria kultuur. Traviibi tsivilisatsioon ja loomulikult primitiivsed aborigeenid olid sunnitud ustunugaadee taanduma kas metsa või mägialadele, aga üldiselt ikka lõuna poole Lõuna-Indiasse ning järgnevad sajandid süvendasid erinevusi veelgi. Kuna lõunas arenes jõudsalt laevandus ja merekaubandus, siis tekkisid ka vastavad meretagused suhtlemispartnerid Hiina, Sri Lanka, Indoneesia aga seevastu põhjas leidis aset pärsia ja teiste muhameedlaste maade kultuuri ekspansiooni. Muidugi mitte ainult kultuuri sissetung. Ajavahemikus 1206 kuni 1210 vallutati India põhjaosa täielikult ning rajati teeli sultanaat. See tähendab riik, milles valitseva kihi moodustasid moslemitest võõramaalased. Tänu sellele hakkasid levima Põhja-Indias, pärsia ja araabia keeled. Usk ainujumalasse Allachisse ning sellega kaasnev vastav kultuur. No ma ei julgeks öelda, et Põhja-Indias nüüd lausa pärsia, türgi või araabia muusika Alex omaks võetud, aga igal juhul on need nimetada tatud läänepoolsed maad avaldanud väga tugevat mõju. Mugamid jamagaamid on kindlasti jätnud oma jälje Raaga introvisatsioonidele. Pärsi ja päritoluga on ka mitmed Põhja-Indias tuntud pillid, näiteks keelpillid, rebab ja Saarod, aga võimalik, et isegi sitaar. Kuigi muhameedlaste vallutus hetked jõudsid 14. sajandi alguses mõned eks aastakümneteks ka lõunasse. Sealsetele muusika traditsioonidele islami siiski olulist mõju avaldada ei jõudnud. Nii et sellest lähtuvalt on meil täielik alus väitmiseks. Edgar Nataka. Muusikatraditsioon on palju Indialikum ja autentsem kui hindlustani traditsioon. Kui nüüd rääkida konkreetsetest erinevustest põhja ja lõunamuusika vahel siis me võiksime need erinevused jaotada kahesugusteks praktilisteks ja teoreetilisteks. Viimastest ma ei tahaks praegu üldse tegelikult kõnelda. Eriti ei tahaks kõnelda kõigest sellest, mis puudutab heliridade ning roogade teooriat. Asi on nimelt selles, et mõned Raagad, mis reaalselt kõlavat täiesti identsetena olid põhja ja lõunamuusikateoreetikute poolt absoluutselt erinevalt üles ehitatud ning erineva teooria abil põhjendatud. Lisaks sellele eksisteeris kummagi traditsiooni raames veel omakorda mitu teineteisele vastukäivat süsteemi. Segadus oli sedavõrd suur, et teoorias oli väga raske orienteeruda isegi dollastel professionaalsete lindi ja muusikutel. Ja kui ma nüüd praegu püüaksin seda selgitama hakata siin raadiokuulajatele püüaksin selgitama hakata neid põhja ja lõunateoreetikute vaheliste vaidluste üksikasju siis parimal juhul ma suudaksin viie raadiokuulajad vaid täielikku segadusse. Seepärast ma annaksin praegu sõnana hoopis proua Irina šnoiderile, kes on kar natuke muusika, hea tundja. Ja esimene küsimus teile oleks palju lihtsamad või õigemini öeldes palju praktilisemat laadi. Mille järgi me üldse võime eristada Lõuna-India muusikat igasugusest muust, näiteks heliplaadilt kuulates? Teie sõnade kinnituseks Me kuulaksime praegu ühe diaga Radža kriti. Ma usun, et sellest muusika promiss tuleb meil täna veel pärastpoole juttu, sest kriiti on Lõuna-Indias mitme aastasaja vältel olnud üks armastatumaid vorme. Nagu juba proua Schneider ütles ja nagu te võisite veenduda äsja kuuldud muusika põhjal võib muusikakuuluvuse Carnotaka traditsiooni hulka kindlaks teha juba üksnes ansambli koosseisu põhjal. Praegu kõlanud loos mängisid kaks viiulit, marid, angam, kann, siira ja tan Puura. Nimetatud pillidest on ainult viimane laialt levinud ka põhja indie muusikas. Raam trumme küll tuntakse põhjas, ent nad erinevad tavaliselt lõunas kasutatavatest kandžiradest ja viiul. See on lõuna-india muusikale muidugi, eriti tüüpiline. Sarasvatiivina ning oboetaolisena kasvarami kõrval on ta üks kõige olulisemaid meloodia instrumente. Ja muuseas äsja kõlanud muusikapala oli väga sobivaks üleminekuks meie järgmisele jutu teemale. Selleks teemaks on Lõuna-India nõndanimetatud kolm tähte ja üks nendest tähtedest diaga Radža oli siis kuuldud loo autoriks. Millega siis Need kolm meest on selle au ära teeninud, et neid lausa tähtedeks nimetatakse. Ja enne, kui Irina Schneider räägib meile lähemalt diaga raadiost, mutus raamideksitaarist ja seamas astrist igast asjast eraldi kuulame praegu heliplaadilt Chitti vabu esituses ühe instrumentaalpala, mille aluseks kaitsja poolt loodud meloodia nimega ainult sina üksi. Pealkiri meenutab muidugi väga armastuslaulude pealkirju. Jah, ka selle loo puhul on tõepoolest tegemist armastusega, kuid mitte tütarlapse, vaid jumala vastu. See on pöördumine Višnu poole. Ja kuigi tegemist pole antud juhul lauluga, vaid instrumentaalpalaga, on sind süžee ikkagi väga oluline. Ja see on tüüpiline Nataka traditsioonile. Suur osa sealsest muusikast on üles ehitatud just kolme tähe poolt loodud laulude meloodiatele. Kuna enamasti on nende laulude tekst rahva hulgas üldtuntud, siis sõnade tähtsus säilib ka instrumentaalvariandi puhul. Ja nii siis ainult sina üksi. Aga nüüd te võib-olla räägiksite meile konkreetsemalt nendest kolmest kuulsast heliloojast, kes, nagu ma tean, on ka teie teadusliku töö teemaks. Ja nüüd siis muusikalise näitena seamas astri loomingust kuulame ühe loo kuulsa viinamängija May Sordo Swami ajengaari esituses. Loodame, et järgnevast loost järgnevast kriitist, mille esitab teile kuulus Lõuna-India viiuldaja sõbramanjam, te leiate kinnitust proua Schneideri sõnadele kriti kohta. Ja selleks korraks ongi kõik. Täname proua Irina Schmeisser'it põhjaliku vestluse eest ning Me kohtume teiega kahe nädala pärast, mil tuleb juttu Jonne Glavlini suhetest india muusikaga ja india muusikutega. Kuulmiseni.