Kui arvestada seda, et tavaliselt eksamineerivad vanad noori praegused on olukord niimoodi, et siin on terve suur komisjon noori, kes kavatseb mind vanameest hakata eksamineerima ja muidugi ma ei tea, kas ma sain rahuldava hinde välja pressinud või mitte, nii et ma absoluutses vähemuses ja ma vähemalt üritan. Ja küsiks esimeseks, missugune ühiskondlik ülesanne? Kunstiühiskondlik ülesanne, see on väga palju arutatud ja vaieldud ja on mitmesuguseid seisukohti, esitavad näituseks mõned eesteetikut ja muud kunstiteadlased Saadet. Kunsti ülesanne on ainult puhtesteetiline tähendab inimese esteetilise meele arendamine, ilutunde arendamine ja nii edasi. Teised selle vast arvavad jällegi, et kunsti põhiline ülesanne on ja ainuke ülesanne on kasvatada inimeste võitlusvaimu ja tähendab inimesi kasvatada suunata. Tähendab nii sisulisest küljest. Tegelikult mina arvan, et niukesed äärmuslikud seisukohad ei ole kumbki päris õiged sest ja minu arvates on kunstiülesanne armoonil see inimesel kasvatamine, paljud nimekad teadlased ja kuulsad teadlased on just ütlenud, et väga palju nende edu rahanduses aidanud saavutada ka tegelemine kunstiga. Näiteks ma arvan tööst kõik teated, Albert Einstein oli ise kirglik viiulimängija ja ta oli suur muusikasõber, andis isegi kontserdi sõja ajal mille sissetulek läks fašismiohvrite toetamise kasuks. Siis näiteks Niels poor jällegi kuulus aatomiteadlane öelnud just seda, et inimesel on õieti kaks voolust, tähendab, üks on tähendab tema mõistuslik ja teine on noh, niisugune tundeline, emotsionaalne kolme külg. Ja selleks, et kui teadusemees tegeleb, ütleme, puht niukse eksak teab, et siis ta peab paratamatult tegelema ka vastukaalu mingisuguse kunstiga. Võiks veelgi ühe näite tuua näiteks kuulusele matemaatiku Valevskaja esimene naisprofessor Stockholmi ülikoolis siin sajandi lõpul, käesoleva algul. Ja ka tema ütles, et selleks, et matemaatika olla, peab olema paratamatult ka poeet. Nii et kunsti ülesanne on ikka kõigepealt harmoonilise tervikliku inimese loomine. Kuid kas on mingit vahet kunsti ülesannetes meie ühiskonnas ja kapitalistlikes riikides? No kahtlemata siin on, siin on muidugi ka pikk ja keeruline probleem, meil taotletakse kunsti rakendamist võimalikult laiade ühiskonnakihtide laiade rahvahulkade kasvatamiseks. Kapitalistlikes maades aga on see jäänud peamiselt ainult niisuguse kitsa ühiskondliku klassi või ühiskondliku kihi teenistusse. Võib öelda ka seda, et näiteks kapitalistlikes maades isegi kunsti kasutatakse teinekord lihtsalt selleks, et inimeste tähelepanu ütleme, kasvõi aktuaalsetelt poliitilistel, ühiskondlikel probleemidelt nii-ütelda kõrvale juhtida. Ja see aga muuseas üheks muidugi ainsaks põhjuseks mikspärast kapitalistlikel maadel nii ohtralt nii toetada abstraktset kunsti ja muid selletaolisi kunsti muule. Mõned väidavad, et kunsti ülesandeks on pakkuda ainult ilu, kas neil on õigus? Ei, ma arvan, et see ka ei ole seal kahelnud nii kunsti mõjul natuke liiga kitsaks tegemine. Kunst võib pakkuda mitte ainult ilu, vaid ka ainet mõtlemiseks. No kui võtame näiteks üks, ma ei tea, võib-olla olete juhtunud nägema Belgia kunstnik, graafik Frans mase reel. Tal on väga palju puulõikeid teinud. Kui ta nii noh, ütleme puht kunstimeisterlikkuse seisukohalt või tähendab nii puhtprofessionaalselt seisukohalt siis näituseks võib öelda, et meie ütleme, meie kalju või lõikab puud märksa nii-ütelda peenemalt ja täpsemalt ja võib öelda isegi vormiliselt meeldivat selle juures ometigi Frans modereeri peetakse üheks praeguse aja kõige suuremaks ohtlikuks seal just selles, et tema graafiliste lehtede sisu või enamasti alati niisugune, mis vaatajat pääsu tahtnud, paneb mõtlema. Võtame, näituseks tal on, ta armastab väga palju on ta teinud, niisugused pahane või jutustusi piltides. Kaks, kolm, neli, 50 tuub raviooli ühel teemal. Näituseks olla meil kõigil olnud üks väike raamat. Pealkiri on idee, need on väiksed puu klaveri, nii ütleme üks 10 korda 15 sentimeetrit. Seal näitab terves seerias väga kujukalt, kuidas tekib idee. Aga juhtub, kuidas teda taga kiusatakse kuidas teda püütakse alla suruda, kuidas teda püütakse vangi panna ja nii edasi, kuidas ta ikkagi põgeneb ja kuidas ta ikkagi inimeste hulka pääseb. Ja see on muidugi kujutavad puht kunstiliste vahenditega, tähendab nii teinekord sümboolselt jale koorselt kui teda vaadata, siis iga üksikpilt ei ole, kes teab, kui suurmeisterteos kogusummas annavad nad niisuguse ütleme teose, mis jääb väga kauaks ajaks meelde. Huvitav oleks teada, millist kunstiliikide peate kõige kaasaegsemaks? Vot sellele on väga raske vastata, sellepärast et mõnel ajastul on üks kunstiliik veel rohkem käibel kui teine, näiteks ütleme, keskajal oli tarite peamiselt klaas maarjamosaiiki. Ja tänapäeval kasutatakse suhteliselt harva. No tänapäeval võib-olla, mis kahtlemata kõige rohkem ja suurema levikuga graafika. Kahtlemata. Kuigi ta vahepeal oli meil siin natukene varjusurmast, on suure tulevikuga monumentaal. Kunst noorte hulgas on viimasel ajal üles kerkinud abstraktsionism probleemid, mida teie arvate abstraktsionism? No see on, see on nüüd hästi-hästi pikk jutt rääkida, aga ma arvan, et seda siinkohal ei hakka tegema. Aga kas abstraktsionism näiteks teile on suutnud midagi anda? Selles punktis ma pean küll ütlema vastama jaatavalt, sellepärast et mis minusse isiklikult puutub, siis nii palju, kui ma olen näinud, muidugi mõni asi on mulle meeldinud, mõni asi, mitte ainult abstraktse kunsti mõju seda asja siiski võrreldav realistliku kunstiga tähendab selles tema mõju spetsiifikast, sellepärast et abstraktne kunst on, kui ta ja ütleme, mingisugust mõju peaks avaldama, sealt langeb juba välja, tähendab see element, mida ma enne ütlesin, tähendab et ta suudaks inimese mõistusele või mõttele medagandavaid seal ütleme, puht dekoratiivne puhtal kujul esteetiline mõju, kui seda olemas on. Aga muidugi seal enamik neid asju on siiski niisugused, mis jätavad ükskõikseks või mis, ütleme, mitte midagi, ütleb enamikus ta ongi ju just nii-öelda tarbekunsti piirimail. Muidugi ma ei mõtlesin selle juures äärmuslikke, abstraktse kunstiväljendusi nagu igasugu kaltsudest puutükkidest kokku kombineeritud skulptuurid ja sisse raamitud valge lõuendi tükk või muud muusele taolised asjad, vaid ma sellega mõtlen ikkagi niisuguseid asju, kus on näha, et kunstnik on siin mingisugust, tal on olnud mingisugune mõte või ei tee tossutasu hirmus raske seletada. Selle asjale niimoodi läheneda. Ükskord oli mul mõned külalised nende nende hulgas. Üks üks helilooja ja veel paar teisi ja siis mina olen, siin, tuli Roomast juttu ja mina tüki paberit ja pliiatsi ka, et igaüks asjaosalistest teeks paberil ühe pildi reuma. Kuidas ta seda abstraktselt kujutab? Üks pool tundi, kõik olid väga hoolega ametisse pärast asjad siis ritta valima, siis igatahes üsna lõbusad vaadata, sellepärast et igaüks on püüdnud seda rõõmat kujutada abstraktsialistlikult ja selle juures oskas väga hästi põhjendada, miks ta just need joone käänakuid ja, ja värvi plärtsatust niimoodi pari üks oli rõhutanud üks pearõhu, paludes reumavalu tigedusega närvilisusele teele tema pidevusele ja nii edasi ja nii edasi, nii et midagi selletaolist võigast värvide joonte abil väljendada. Oletame, et te vaatate pilti, millel on nomics sugune kribu-krabu ja märg värtsud ja kõverad jooned, millest midagi on võimatu välja lugeda ja selle alla kirjutatud. Ütleme, naene kitarriga, siste muidugi ütlete, et see on jama. Sa, küllap ta seda ka aku sõnal näituseks on tarvitatud, ütleme kujutage ette nihukest, tumelillat ja mürkrohelist ja musta värvi Annal kirjutatud viha. Siis võib-olla annab mingisuguse ettekujutuse, kui ta, vastupidi, jälle on kasutatud, näituseks ütleme, helesinist ja erkkollast ja rõõmsaid punaseid toone. Ja sellele Mart Laar kirjutab või, või midagi selletaolist siis see võib olla kate, annab mingisuguse ettekujutuse omast praktikast, ma võin seda öelda, minul tekib näiteks. Eriti just sümfoonilised muusikud, kuulatasid minul silmade ees näen iga subvärvide ja vormide liikumisi. Ma paar korda proovinud seda kani natukene paberit paari värviplekiga nii jäädvustada, omaks lõbuks, vaatan, mis sellest välja tuleb, aga muidugi ma ei ole neid kuskil, kavatsed kuskile midagi nendega suuremalt ette võtta. See areng on väga pikk ja keeruline. Kuidas see abstraktne kunst tekkis? See, mis ma nüüd ütlesin, käib muidugi ainult üksikute abstraktse kunstiteoste kohta. Aga teine asi on abstraktsionism kui teooria, mis Namis ainult abstraktset kunsti ainuõigeks peab ja tähendab teised kunstivoolud, teised kunsti põhimõtteliselt nii olematus tunnistab. Selle teooria omaksvõtmine tähendaks ju tegelikult kunsti vaesestumist kuna sellega kaasneks noor looduse ja inimese täielik väljalülitamine kunstist. Ja kui kujutaksime kunstniku nii hästi relvastatud sõdurina, siis tähendaks oo vabatahtliku raskete relvade mahapanekut ja ainult mingi kerge pistoda kätte jätmist. Te rääkisite praegu ütlema, kuidas sümfooniakontserdil oletiste tunnete nagu mingit seost olevat maaliga mall kunstiga üldse. Ükskord ilmus Nooruses üks artikkel värvid ja muusika seosele nii ja. Seda ma lugesin, ka seal võib olla, tõi laulik minule igatahes ei olnud selles midagi üllatavat. See ei ole ka mingisugune uus nähtus, näiteks juba vana Heinrich Heine kirjeldab ühte Bakalini kontserti, see on palju üle 100 aasta tagasi. Ja kus ta räägib paaril leheküljel seda, mida ta näeb, tähendab, samal ajal, kui ta nüüd ütleme seda pagaleini mängu kuulab, ta läheb, laval on meri, punased, lained jooksevad, tähendab, ütleme lavalt saali, kui verelained sellel kohal. Valge taevas ja taevas kiirgavad mustad süsimustad tähed. Ja Heine kirjeldab seda linna pikalt maal mitme inimese käest, kuulnud, et neil muusikaga seoses tekivad mingisugused visuaalsed nägemused. Mis te arvate, mis suunas kunst tulevikus võiks edasi areneda? Prohvet ma nüüd küll olla ei oska. Realism jääb ikka valitsevaks kunstiliigiks, kindlasti. See on tõenäoliselt kunstiajalugu vaadata siis juba tema algaegadest peale, ütleme Varioliitikumist peale juba 40000 aastat tagasi. Kogu aeg võib märkida ühte niisugust nähtust, et vahelduvad nihukesed, pikad perioodid looduslähedase looduskauge kunsti vahel. Ütleme vanavanema kiviaja kunst koopamaalid loomadest. Seal peab ütlema, et see väga looduslähedane, need on. Ma ütlesin, et loomade liigutused ja nende vormid ja need on suurepärase oskusi, keda saab. Siis tulevad jälle pikad aastatuhanded tulevad vahel, tähendab kus ainult valitseb ainult ornamentika. Ei hakka kõiki tervelt kunstiajalugu silmadest läbi laskma, võtame näiteks uuemast ajast, ütleme keskajal oli loodusvormidele pöörati võrdlemisi vähe tähelepanu, inimene oli ainult, keda kujutati, see oli nii skemaatiline, tal puudus individuaalsus. Renessansi ajal muutus kunst jällegi palju looduslähedasemaks, kui ta oli nüüd, ütleme, kotkal kaar kui sel ajal töötasid Rembrandt ja laskis ja teised niuksed suured realistid oli ta võib-olla looduslähedasem varem. Ja niimoodi on ka muidugi looduskauge suud tekkis jällegi me siin sajandivahetusel, kui tekkisid igasugused kubismid ja turismi ja nii edasi ka abstraktsemaid. Ja selle tõttu just võibki arvata, et suund pöördub tõenäoliselt ka lääne pool. Ju Heljeldatud voolud ei ole kunagi väga suurt kandepinda leidnud. Aga arvata on ja seda ennustavad isegi ka lääne oma kunstiteadlased, et suund pöördub jällegi tähendab nii realistlikuma ja figuraalse kunsti suunas. Ma tahaksin teada, et Putin mõistmiseks oleks vaja mingisuguseid eelteadmisi või näiteks näitusele ja kõik see tuleb nagu iseenesest. No kuigi selle vastu mõnelt poolt vaieldud, aga mina kindlasti sellel arvamusel, et on vajalik sest nii nakku lõpetatakse kirjandust, kirjandusteost lugematute analüüsima ja minu arvates täpselt niisama palju peaks olema. Ma võidan, sama õigustused on gara ja vajalik on kujutava kunsti mõistmisega teatriharidus lastele seal, eriti seda, et kujutava kunsti juures tulebki ka palju niisuguseid küsimusi, mis näiteks kirjanduses üldse harv sidule näiteks kas või materjali ja ütleme, kunstiliikide spetsiifika küsimus selleks, et nii kunsti tõelisi olevama, mõistmiseni jõuda, selleks on kindlasti vaja lugeda, on vaja kuulata, jaga mõelda. Näiteks mul on kange tahtmine õppida tundma ja mõistma. Panime sisemaksin nädala suurest kunstile pühendunud vatsu, tra. No ta tunni järgi, ma ei oska küll kuidagiviisi öelda, aga ma mõtlen, et kõige parem on niimoodi, et kui teil jääb nii kõigest hädavajalikkust aega üle siis tegelen sellega niipalju kui teil isu ära läheb, kasutage lihtsalt oma vaba aega selleks. No aga näiteks mõni poiss või tütarlaps on selgusele jõudnud, ta pühendab ennast täielikult kunstile, siis sellele inimesele on vaja sama palju aega pühendada näiteks matemaatikale või siis võid rohkem ka kunstile pühendada matemaatikale veidi vähem tähele. Panime muidugi alale, mis, mis neid huvitab ja millele tõesti kavatsetakse pühenduda, sellele tuleb muidugi katsuda pöörata tähelepanu nii palju kui vähegi võimalik, aga muidugi ei tohi ka ütleme kasvõi kooliski ega sellepärast ei või siiski päris kõrvale jätta ka teisi alasid, sellepärast on siiski päris hea, kui ka ütleme, kunstiga tegeleval inimesel, kui tal on siiski ettekujutus, mis seal matemaatika, mis on loodusteadus. Mis on füüsika ja keemia ja muud, teab salad. Kunsti tegemisel on siiski, mida haaramond, kunstniku silmaring, seda kasulikum temale endale. Siitsamast teemast edasi arendades näiteks juhtušenko teatas ajalehe veergudel, et tema ei oska korke parandada. Kas siiski luuletab, mis te siis üldiselt arvate, kui lai peab see silmaring olema ja kas saab olla näiteks hea kunstnik, kes ei mõista muusikat või hea näitleja tundes vähe kirjandust? Üksikuid näiteid on, kus väljapaistev kunstnik nii üldiselt üsna piiratud silmaringiga. Tavaliselt on asi siiski ümberpöördult, ikka, mida väljapaistvam kunstnik, seda avaram ja seda laiemal tema silmaring võtamisel renessansi kunstnikud, võtame Leonardo da Vinci, võtame Michelangelo või need olid ühtlasi ka nad olid oma kultuuriga olid nad siiski väga sügavalt läbi imbunud. Ja vastavalt sellele on muidugi kah nende positsioon praegu aluskollavat haledaks hilisemast ajast ühe näite prantsuse kirjanik standaa kirjeldad. Ühes oma töös külaskäiku itaalia skulptor Antonio kanova juure. See oli umbes aastal 1810 20. Kanovalisel ajal peet vaieldamatult kõige suurem maks Euroopas kulptoriks. Ja standaal kirjutab, et ta on tegelikult peaaegu kirjaoskamatu või igatahes ei ole võimeline ortograafiliselt õieti kirjutama. Ta otsib ainult, kus ta näeb ilusaid inimesi. Ja kui nüüd muidugi tema skulptuurid, need on tõesti, need on äärmiselt hästi viimistletud ja, ja tõesti kujutanud ilusaid inimesi, aga kui tema loomingut tänapäeva mõõdupuuga võrrelda, siis ta on ikka võtame üldise kunstiajaloo siis pühendatakse, tal on paar rida. Samas teoses on, ütleme seal gelato või Michelangelo kohta paar-kolm lehekülge silmaringi piiratusse tuleb ikkagi pärast. Aga siit ei eraldi, kui näiteks kunsti tõelist väärtust saab mõista teatud aja möödudes. Kahtlemata. See need, need nähtused on väga sagedased, et et kaas väga kiidetud ja hinnatud ja kõrgele tõstetud kunstnik osutab juba võib-olla paari-kolmekümne aasta järele unustatuks. Ja niisama sagedane nähtus, et kunstnikele tööd tema eluajal ei hinnata. See nii-öelda avastatakse tihtipeale alles pärast tema surma või, või juba tema siis, kui ta on juba väga kõrges eas. Ja seda juhtub enamasti nendega, kes logod toovad, kus siis tõesti midagi täielikult uut Bon omast ajast ees. Siit võib järeldada siis seda, et kunstnikkonna tõekspidamised ei maitse, käib alati ees laiade rahvahulkade omast, aga kas see siis alati jääbki nii ja kas siin ei ole ka mingi element traagilisust, sest see takistab siiski kunstnikke mingil määral nende võltsotsingut? Ja ei, sinul on, see on muidugi, see on üldse, see on hirmus keeruline probleem, sellepärast et ei saa öelda, et iga kunstnike ees käiks sest väga palju kunstnikke, organi, kes moduleerivad seda, seda kunsti, tuhanded, mis on eelmised põlved loonud, tähendab, kasutab neid elemente omaloominguks, silmad omalt poolt midagi nii olulist sinna juurde lisaks. Kuid need, kes tõesti midagi uut toovad, arv on meil edu juba nende elupäevilt avatud. Kui võtame, võtame isegi niisugune vana kuulsus nagu Rembrandt. Nii kaua, kui ta tegi enam-vähem selles laadis, nagu oli tol ajal harjutud nägema, siis oli ta ta oli otsitud ja kuulus kunstnik, aga kui ta tegi, maalis siis öine vahtkond pärast seda. Ta nii-öelda langes ebasoosingusse ja unustada tema kaasaegsete poolt hoopis ja mispärast, sellepärast et tol ajal oli kombeks, et mitmesugused niisugused seltsid ja ühingud ja jõukad kodanikud omavahelisel lõid, seal oli ärimeeste ja kangrut ja arstide ja muud niisugused ühingud need tihtipeale tellisid. Tol ajal ju fotograafia veel ei olnud, telliti kunstnikult siis grupiportree näiteks sellest ühiku või seltsi juht. Ja siis muidugi kombeks alligaator sealt ilusti istuma ja seisma tähendab üks niisugune grupp, nagu praegugi tehakse ametlikke mingisuguse ühingu juhatuse pilte, Veidemanni täht, rikkamad istuvad ja vähem väärikad, seisad selja taga püsti. Ja niisuguseid grupiportreesid tegid sel ajal väga paljud kunstnikud. Arembrandi lahti, täpselt samasugune tellimus. Seltsimaja saali ritta sättida, tema lõi sellest niisuguse temaatilise kompositsiooni, tähendab, andis, kujutas seda momenti, kui järsku häire ja siis kõik need omakaitse mehed tulevad siis seal jooksevad tänavale ja hakkavad seda asja seal korraldama, organiseerima tähendab, ühesõnaga niisugune väga dramaatiline stseen, sigimine-sagimine nii siia-sinnapoole. Ja muidugi tulemus oli see pilt. Ta küll osteti eraga, visati üles pööningule, seal tolmas mitu-mitukümmend aastat veelgi kauem, enne kui ta enne, kui ta nii-ütelda oma väärikale paigale jõudis ja kunstiluga suunants. See peaks siiski olema iga kunstniku, tähendab nii, ütleme ülesanne ees käia, teed, näidata muidu kuidas igalühel õnnestub ja kas igalühel selleks võimeid on, kas selleks igalühel kalduvus on muidugi iseküsimus. Ja väga sageli võib see asi ka niimoodi minna. CD, mis on küll uus, aga see iga koordi juhtu, just see õige olema. Ma arvan, et see kunstnik tähendab, kas ta ajalukku läheb või lähe, soojeneb mingil määral, aga sellest, milline tema kodanikutunne oli, palju tema teistele andis ja paljud oma rõõmuks maalist mesin, algasime peale sellest, kas kunst võitlev või on ta ainult ilu ja siis jõudsime sellele, et abstraktne kunst siiski võitlev ei ole. Aga nüüd meie omad kaasaegsed kunstnikud maalivad näiteks geni maastikke ja natüürmort ja kas nemad nüüd asudes selle kallale, kas nemad seavad omale mingi suurema ülesande peale selle pakkuda netesteetilist? Ja tavaliselt mõistame ju, võitleme kunsti all niisugust kunsti. No võtame näituseks, kas meil on väga palju? Maalsin, kas isamaasõjateemadel revolutsioonilisel teemadel nii edasi? Seal kunsti võitlev mõte on täiesti selge ja ma arvan teel pikki kommentaare vaja. Aga võib, äratan korstil kah mõnesugused, niisugused kaudsemalt mõjud, vaat näiteks prantsuse kunstnik anrimatis suri hiljuti kõrges vanaduses aasta-paar tagasi. Olete juhtunud nägema mõnda tema maalini, ütleme värvilises repros vähemalt kahju, Nathan mordid, lilled, interjöörid ja muidugi afiguraalset kompositsioonid, aga millel on nii, ütleme see teemal täiesti kõrvaline asi, peasinalt ilusad värvid. Nii et meie mõistet IRL ei ole selles kunstis mitte midagi võitlevat kuigi matis siis nii ütleme kodanikuna ta oli, kui ma ei eksi, oli ta kavaga prantsuse kompartei liige kuni surmani. Igatahes tõsis lähedal neile ringkondadele ja avatamis, kirjutab tema kohta Luiara. Koon ütleb, et kui palju jõud andis meile Matisse'i maalid meile vastupanuliikumisest osavõtjatele. Et tema oli see, kelle maale vaadates meil kogu aeg, mil silmades oli kaunis elu, mille eest me peame võitlema. Siin tuleb arvestada sellega, et kunsti mõjunud inimeseni jõuab teinekord hoopis ümbertnurga mitte just nii koha, nii sõnaselgelt. Kunsti ülesandele kõik see on nii läbi räägitud, võib-olla läheksime siis kunstnikuga inimese ja kunstniku isiku juurde ja mul oleks üks küsimus hoopis teisest valdkonnast, näiteks. Oleme näinud kunstnike isegi ma olen näinud ehitusel istub ja lõuend on ees ja maalis maalrid müürsepp. Aga mis te arvate, kas kunstnik siiski suudab saada oma loomingu täielikuks õnnestumiseks vajalike neid siseelamusi ja tunded ainult lõuendi taga istudes? Ja kas õnnestumine ei oleks mitte suurem näiteks kui ta maaliks seal sedasama müürseppa ise oleks kuu aega enne seda müüri ladunud? No kahtlemata, kui me võtame juba sellest peale, kus tegelikult kunstliku ütleme, üheks pildiks ei tee need on väga-väga erinevad ja mitmesuguseid teed, kuidas kunstniku idee tekib pildiks rohkem mida põhjalikumalt kunstlik ühte ala või tähendab, mida ta kujutab, mida tunneb, seda paremad tulemused saavutab inimest, keda väga hästi tuntakse, selle portrateerimine õnnestub kahtlemata paremini, muidugi on, on ju kunstnikke, kes on väga suure sisseelamisvõimega ja kes suudavad, ka tähendab võõra vähetuntud inimese hästi tabada see nõuab muidugi erilisi eeldusi. Oleks huvitav teada, mida teiega teie kui kunstniku arvamus meie noorte kohta. Näiteks meil väga paljud täiskasvanud arvavad, et meie noorsugu on täiesti hukas. Kas tööga nii arvate? No see on krooniline nähtus, sellepärast et kui mina olin teie ealeni, siis meie põlvkond samuti Ugalas, mis need tänapäeva noored elamul ei käi kirikus enam. Tüdrukud lõikavad, patsid maha ja kallavad lühikesed seelikud jääke. Kuidas te vaatate sellele, et meil tänapäeva noored armastavad tantsida, ägevad pidudel ei sega tõsisema kunsti mõistmist? Ei naeraks küll ise ka sellepärast, et kui mina noor olin, siis oli meie noorusel täpselt samasugune ja nii nagu vanemad inimesed vaatasid ütlema tolleaegse Meretenamisel, Charleston ja Black pott on ja niuksed tantsud nende peale vaadata täpselt sama kõvasti nagu praegused vaataksid mingisuguse muu asemel. Aga ma ei usu, et selle pärast keegi ükski noor otsekui oleks päris raisku läinud. Aga näiteks, mis te arvate, kui palju sellest publikust kõvenetest Tombi klubi sõita naha laupäeva õhtul paljude meistrite kohata näiteks sealsamal kunstinäitused? Ma ei olnud tovi klubis käinud küll laupäeva õhtul. Ma arvan, et muidugi nats, nende hulgast käijad on arvatavasti üsna vähe. No kes ikka segab mingil määral sõelumine? Aga isegi sel juhul, kui nad, kui nad klubis ei käiks, siis võib-olla on, siis oleks neil jälle mingisugune teine koht oma kallakuid ja oma huvisid välja elada, aga aga ma mõtlen ikkagi niimoodi, et kui ütleme, inimesel on huvi, miks kunsti või kirjanduse vastu, et tema sisi võiks tantsida või, või hästi riides käia, see minu arvates üldse ei sega. Aga iseasi on see, kui pööratakse kogu tähelepanu, pööratakse kas tantsime sele või peitskäimisele või öösel tänaval võnkumistele, siis siis ja seal muidugi väär. Kui palju, siis üks kunstnik peab töötama üldse päevaseid tema võti otsekohesele töö kalal vaid kas või ettevalmistused või kui palju ta pühendab kunstile ennast. See on niisugune küsimus, millele on vist nii palju vastuseid, kui palju kunstnikke on. Sest mõni kunstnik olla tohutu tööjõuga töö või töövõimega ja kasutanud võimeid ka järjekindlalt. Ma ütlen, nagu näiteks Anton Starkopf. Ma olen nüüd juba kõvasti üle 70, aga tema on veel ikkagi hommikust õhtuni öelda töö juures näiteks lähete ateljees. Ma vahetevahel käin ajal temaga juttu ateljees, alati on tal mõni töö pooleli ja sel ajal siis räägivad kogu aeg, tema käed käivad. Ma ütlen, Edward võiks ta ei, ei, vist on, edasi hakkab daam juttudega, see ei ole agad. No ma ei saa niimoodi olla, et ma ei tööta. Mõni kunstnik on, teinekord ei teepäevade ja nädalate kaupa ei tee mitte kriipsuvi. Võib-olla nii, näiliselt ajab hoopis teisi asju ja aga see ei tähenda iga kord sugugi seda, et ta nii ütleme kutsika tegeleks, vaid teinekord on niisuguse aku laadimise järele. Võib-olla teeb ühe või paari päevaga teed valmis teossimidel, milleks mõni teine pruugib järjekindlat tööd võib olla mitu kuud ja seal üldse hirmus hirmus individuaalne asi. Ka näiteks Teide, kui te näiteks tahaksite meid siin laua ümber lõuendile kanda kas te läksite ka vormi tulema, nii nagu sportlased peatel loominguline vaim peal olema nagu luuletajal näiti. No mõnevõrra ikkagi peaks olema, sellepärast et mõnikord on tõesti niisugune asi, et tahaks tegema, istud Kaajat teed ja ka see ei ole viljakas. Muidugi ei maksa väga üle hinnata, tähendab seda momendi meeleolu või osa tähtsustada teataval määral olemas. Seda ei või kunagi juhtuda, et see kunstniku isik tähendab kunagi ülearuseks, muutub ja tehakse üks arvutusmasin, mis teeb kokku galeriide emale inimestele vaata nauding. No minu arvates vähemalt meie nähtavas tulevikus ristasi, kui linnamaal ei lähe muidugi, mis, võib-olla 1000 aasta pärast juhtub, see, et seal on, muidugi ei tea. Maalima roboti tegemine ei ole vist praegugi tehnikutele üle jõu käiv asi. Aga esialgu on siiski meie inimeste suhe kunstiga veel niisugusel järjel, et masinaga tehtud pilte ta vist veel elab. Mis te arvate, kus peaksid kunstiteose tasuma tulevikus kas ka muuseumites, näitusesaalides või? Minu arvates mitte ainult tulevikus, siis ma mõtlen, et isegi kõige lähemas tulevikus olevikus peaksid kunstiteost olema siiski natuke rohkem kättesaadavas kohas kui praegu Kadrioru muuseumis. Laoruumid on täis kunstiteoseid ja selle juures väga häid asju, ilusaid maale ja ja suurepäraseid skulptuure, aga näitame, kas üldse ei näe, või näeme siis mõningate aastate järele korra, kui eksponaate vahetevahel uuendatakse. Leiusam põhieksponaadid on põhiliselt ikka ühed ja samad. Need peaks olema kindlasti rohkem kättesaadavates kohtades mõningates avalikuks asutustes, koolides ja nii edasi, ainult kahjuks. Niisuguseid praktilisi takistusi on selle asja juures. Kunstiteosed üldiselt on võrdlemisi tundlikud, välistingimuste suhtes on üks asi on veel see, et peab olema garantii, et neid lõhutakse korralikud üks nende välistingimuste loomine mujal on esialgu raske, aga ma arvan, et tulevikus saada neist probleemidest üle ja kunst pääseb täiesti rohkem rahva sekka, kui ta praegu on. Hästi siit meie palju huvitavat kõik teadjad vanemate kunstnike loomingust, aga mind huvitab, ehk missugune teie enda kõige suurem loominguline kordaminek olnud. Vaat seda ei tea, seda ei ole veel seniajani olnud. Maisi väär küll omaette mõtlen, et et kuigi ta ei ole veel valmis, aga võib-olla ma ise mõtlen, sest aed See on teil praegu teoksil käsi nagu? Päripäeva päris. Viis üks viis aastat kive veeretama puid ja põõsaid, Ta on ta ka praegust ei kannata kriitikat, väljuvat ta võib-olla see üks, 10 või 15 aasta pärast, kuidas ma ei saanud. Aga ma ei saa, aruannetest võib midagi, saar.