Nikolai Rimski korsakovi ooper Mozart ja Saligeeri mille helilooja 1897. aastal kirjutas Aleksander Puškini samanimelise väikese tragöödia tekstile. Küllap need teosed ongi peasüüdlased, miks nimi Saligeeri seostub enamasti peaaegu automaatselt Mozarti ega ammugi veenvalt faktidega tõestatud, et Mozart ei surnud üldse mürgitamise läbi ning et seal Jeryl ei olnud tema surmas mingit süüd. Entgeni reaalselt kirja pandud kunstiteos osutub elude eest tugevamaks. Üha ilmuvad uued teosed, mis kordavad sama versiooni või vähemalt tõstatavad küsimuse selle võimalikkusest. Alles paar aastat tagasi lavastati paljudes nõukogude maa teatrites austria kirjaniku safari näidend Amadeus mida meie vaatajaile oli võimalik näha ka Soome teatri külalisetendusega. Päris lendlauseks on muutunud väljend. Oleks vaid Mozart küll juba Sali eri leidub kohutav kuulsus. Ja see saadab seal Jery nime nagu vari juba üle poolteise sajandi. Loomulikult pole põhjust Puškini süüdistada. Tema väike tragöödia ei pretendeeri Ki biograafia või kroonika täpsusele. Draamateoses on Mozart äsja lõpetanud oma reekviemi, mis tellitud kolme nädala eest. Tegelikult telliti Reekviem Mozartilt pool aastat enne tema surma ja teos jäigi autoril lõpetamata. Puškin kirjutas oma Mozarti sallieri valmis 1830. aastal sügisel poldinos. Ent teose idee oli tal tekkinud juba neli aastat varem. Süžee aluseks sai tol ajal laialt levinud kuuldus, nagu oleks Sawyeri surivoodil tunnistanud. Tema mürgitas Mozarti. Niisugune teade ilmunud ühes latsigi ajalehes. Soleeri suri seitsmendal mail 1825 Viinis. Kui niisugune teade üldse ilmus, siis pidi see olema kas teadlikvale postitõllas pikal teel moondunud uudis võib-olla ka vanamehe ebaselge väljenduse tahtlik või tahtmatu väär tõlgendus. Seda enam, et viimased poolteist aastat ei olnud Sali eri vaimselt päris terve. Liiati kerkis 1825. aasta alguses mõni kuu enne Sawyeri surma ajakirjanduses taas päevakorrale Mozarti reekviemi autorsuse küsimus. Sellega seoses võeti kõne alla muidugi ka teose loomislugu Jevgeni, see helilooja surm 1791. aastal. See oli Mozartile raske aasta. Ületöötamine ja pidevad rahamured olid murdnud ta tervise. Haiglane olek takistas töötamist reekviemi kallal, mille eest Saar oli ettemakstud. Mozarti lese sõnade järgi vähe aega pärast reekviemi tellimuse saamist salapäraselt võõralt tekkis heliloojal kinnismõte, et ta mürgitatud. Ta oli naisele kurtnud. Nad on mulle andnud akvatofanat ja selle toimeaja ning minu surmapäeva täpselt välja arvestanud. Nii et ma jõuaksin nende tellitud reekviemi veel valmis kirjutada. Ma kirjutan seda endale, mitte nendele. Muide, tänapäeva teadmikes akvotofanot ei leidu. 1837. aastal Veneetsias ilmunud entsüklopeedia andmeil oli see aeglase toimega mürk, mille võttis kasutusele seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaiku keegi tofano nimeline Napollanna rooma politsei paljastas ta viies läbi juurdlust terve grupi. Õnnelikult lesestunud naiste seas. Ki loomulikult Mozarti keegi ei andnud. Ja ka salapärased need, kes reekviemi tellisid, leidsid üpris proosalisel lahenduse. Tundmatu mees, kes oma nime ei tahtnud avaldada oli ühe rikka krahvi kammerteener. Tema peremees, kes end ennegi oli võõraste helitööde autoriks kuulutanud, kavatses Mozarti tellitud teose oma naise mälestuseks enda loomingule lasta ette kanda. Priske rahasumma oleks sundinud helilooja vaikima. Kui nüüd, 34 aastat pärast Mozarti surma hakati neid ammuseid asju jälle arutama kes teab, millised seosed võisid tekkida 75 aastase vanamehe haigetes meeltes ja kuidas kõrvalseisjat tema juttu tõlgendada võisid. Nii palju siis sissejuhatuseks sellest, kuidas Mozarti Salieri nimed viimasele, nii ebasoodsas valguses paari võisid sattuda. Puškini loodud kunstiline kuju on nii veenev oma kadeduse tragöödias. Et elutõde kipub selle varju kaduma ega huvitagi paljusid. Aga selle teadmine ei tee Puškini teost olematuks. Võtkem seda kui kunstniku fantaasiat. Edasi tuleb jutt juba teemal, kes oli Antonio Salieri tegelikult ja kuulame Sawyeri muusikat nii palju, kui meil seda on pakkuda. Viimasel ajal on tema noodid paljudel maadel jälle helisema hakanud. Kõigepealt avamäng Sawyeri ooperile varastatu tämber esitab Nõukogude Liidu riikliku sümfooniaorkestri solistide ansambel Kavril juudini juhatusel. Antonio Sawyeri elu piire tähistavad arvud 1000 750825. Ta oli oma aja Euroopa muusika ja teatrielus väga tähtis ja auväärne mees. Teda hinnati kõrgelt nii heliloojana, interpreedi kui pedagoogina. Temast peeti lugu kui heast kolleegist ja toredast inimesest. Sündis Veneetsia lähedal Lenianus jõuka kaupmehe peres. Esimesed muusikateadmised sai ta oma vanemalt vennalt francescold, kes olid artiini õpilane. Õpingud jätkusid Yana toomkiriku organisti juures. Edasi viis tee juba Veneetsia Püha Markuse katedraali koori lauljaks. Seal märkas teda Austria õukonna kapellmeister ja helilooja Florian Leopold Kasmann, kes kutsus andeka nooruki endaga koos pealinna kuulus Veneetsia tol ajal Austria impeeriumi külge. Liiniski jätkusid mitmekülgsed õpingud ja neid kroonis edu. Pisut enne kahekümnendat sünnipäeva võis Antonia Salieri näha kuulda lavalt oma esimest ooperit õpetatud naised. Lavastuse ettevalmistust jälgis poolehoiu ja heasoovlike nõuannetega tolleaegne tunnustatud ooperi komponist Christoph Willibalt. Lukk ise. Kui esimene ooper oli koomiline, siis juba järgmisel, 1771. aastal toodi Viinis lavale Sawyeri tõsine ooper armida mille kirjanduslik alus pärines Tasso poeemist vabastatud Jeruusalemm. Üks ooper järgnes teisele ja nendel oli peadpööritav menu paljudes maades. Saleeri oopereid etendati Firenze Stockholmi Londonist, Moskvani Lissabonist, Varssavini TEMA ooperiga avas oma uksed tänaseks. Nii kuulus Milano La Scala. Temalt telliti uus ooper Pesti teatri avamiseks. Süžeede aluseks valista reeglina väärtkirjanduse teosed. Saleri oli esimene helilooja, kes tõi ooperilavale Shakespeari tegelased. 1799. aastal loodud ooper. Falstav ehk kolm nalja oli omalajal täielik menutükk. Mitmeid tema oopereid on lavastatud ka meie sajandil nii Euroopas kui Ameerikas. Ja kuigi Saleeri oma parimates teostes ei saavuta Luki Mozarti šedöövrite taset, oli ta omas ajas niisama populaarne kui nemad. Kaasaegsed leidsid kõigis tema teostes ka vähem õnnestunuis alati palju võluvat, värsket ning andekat. Saleri alustas Naapoli ning Veneetsia koolkonnale omases laulis meloodilise stiilis. Lähem tutvus ja koostöö Klukiga tegi temast muusikalise draama novaatori järgija kui sooja poolehoiuga suhtes Klukama nooremasse kolleegi. Sellest annab tunnistust tõsiasi, et Pariisi ooperiteatri direktsioonile esitas ta ooperi tänaiidid lavastamiseks kui oma koostöö Salieeriga. Noormees oli tol ajal prantsuse publikule veel tundmatu ja tema teost vaevalt oleks töösse võetud. Alles 12. etenduse järel, kui publiku vaimustus ei vaibunud ja teosali geniaalseks tunnistatud tegi auväärne Kluk teatavaks, et ooperi on kirjutanud ainult Antonio Salieeri. Temalt endalt pole seal nootegi. Noorektoor borrelioos olevat täna iide kuulates saanud niisuguse elamuse, et just see otsustaski tema lõpliku pühendumise muusikale. Kaks aastat enne Bastii vallutamist tuli Pariisis lavale Sawyeri ooper tarar mis ülistas rahvakangelast türanni kukutajate libretistil. Mošee nimetas publiku poole pöördudes oma sõpra Sarieerid suureks heliloojaks. Luki koolkonna uhkuseks, kellele on juba looduse poolt kaasa antud erakordselt peen taju, terav mõistus ja dramaatiline anne. Kui Klucky eelses ooperis oli pearõhk vaid laululisusel. Kuigi lukk tõi juurde dramaatilise elemendi, siis sarleri taraaris on juba tunda püüdu realistlikuma elukäsitluse poole. Ooperi ülestõusus stseenid on otseselt prantsuse revolutsiooni meeleolude ettekuulutajad. Järgmisel aastal tuli sama ooper lavale Viini teatris pisut muudetud kujul ta Ponte itaaliakeelse tekstiga ning uue pealkirjaga Aksur Hormuzi kuningas. See variant jõudis pea kõigi tolleaegsete ooperiteatrite repertuaari. Muide, 1895. aastal loodud ooperis Palmira kasutas Sali eri marseljeesi meloodiat. Esmakordselt pääses prantsuse revolutsiooni hümni lavale. Ühtekokku kirjutas Antonio sallieri 39 ooperit ning oli selles žanris üks oma aja juhtivaid heliloojaid, ületades enamiku kaasaegsete taseme. Väga menukad olid ka tema rohked instrumentaalteosed, kantaadid, missad, reekviem, oratooriumid. Neid, kes võisid teda kadestada, oli kindlasti palju. Temal endal aga polnud põhjust Kadetsemiseks. Antonio Salineri muusika kõlas 1981. aastal ka Estonia kontserdisaalis. Sverdlovski riiklik sümfooniaorkester Andrei tsist Jakovi juhatusel kandis ette avamänguooperile tarar. Seda kuulemegi. Saleeri muusikutee algas väga vara, nagu tol ajal üldiselt kombeks. Imelapseks teda ei peetud, küll aga väga heaks muusikuks. 18 aastaselt ülendati ta Viini ooperiteatri klavessiin ist kontsertmeistri kohalt õukonna kammerheliloojaks pingviini itaalia ooperitrupi dirigendiks. Neid ameteid pidada Nende Osama Kasmann, kes poisi Itaaliast ära tõi. Teatrit juhatas Salieri kuni 1790. aastani. Algul sellega paralleelselt hiljem põhikohaga täitis ta veel õukonna kapellmeistri kohuseid. Antonio Sali eri läks erru alles 1824. aastal. Seda kõike oli väga palju, kui arvestada, et seejuures oli ta ise viljakas helilooja. Vahest oli seda liigagi palju, ühe inimese jaoks, aga toime ta tuli ja pealegi hästi sädelevalt, nagu kinnitavad tema kaasaegsete mälestused. Kindlad ametikoha tagasid kindla sissetuleku ja puudust Salieril kannatada ei tulnud. Surres jättis ta oma neljale tütrele õigegi soliidse päranduse. Aga et see vara oleks jumalamuidu soleerile sülle kukkunud, seda küll öelda ei või. Selle taga oli lõputu töötunnist tundi, päevast päeva, aastast aastasse. Pealegi oli ta niisugune kapellmeister, kellel lisaks oma kunstiliste kohustuste täitmisele jätkus pidevalt tähelepanu nendele inimestele, kellega ta koos töötas pillimeestele ja lauljatele. Ta tegi, mis suutis nende palkade tõstmiseks ning pühendas palju hoolt vanadele orkestrantide-le, kes enam kaasa ei saanud mängida. Seal oli 27 aastane, kui ta esmakordselt juhatas heategevat kontserti, mille sissetulek läks muusikute, leskede ja orbude pensionifondi. Selle traditsiooni oli algatanud Florian Kasmani asutatud muusikute ühing. Õpetaja surma järel jäi ka selle ühingu juhtimine Sali eri peale. Pensionifondi kontserte anti aastakümnete vältel igal aastal mitu ja ka osa oma varast pärandas Sally eri testamendiga sellele ühingule. Saleri muusikast on meie käsutuses veel kontsert flöödile, Hoboele ja orkestrile. Kuulame selle esimest osa allegro spiritoosa, mille esitavad arelbicola flöödid Hain soli keropoel ja Bambergi orkester Peeter Mangi juhatusel. Sawyeri austas sügavalt hendalit Haydniga sidustada, isiklik soe sõpruslukk oli tema õpetaja ja vaimne isa. Komašeega laabus koostööooperite alal suurepäraselt. Vaevalt oleks väike tühine inimene nende oma ajastu suurvaimude sõprust väärinud. Väga soosivalt suhtus ta noortesse Beethovenit suubertisse listisse, kes kõik olid rohkem või vähem ka tema õpilased. Nagu paljusid teisigi, õpetas ta neid tasuta. Ta mõistis nende püüdeid ja andis endale aru, et need on uue aja lapsed, kes kirjutavad ja peavadki kirjutama teisiti kui tema põlvkond. 1819. aastal külastas Saleerite Berliini lauluakadeemia juhataja Karl Selter kes kirjas küttele märgib. See augu väärne mees on niivõrd täidetud muusikast ja meloodijatest eta väljendabki ennast ainult meloodiate abil. Otsekui oleks see ainuke võimalus end mõistetavaks teha. Kuid seal Jery oli sel ajal juba 69 aastane ja tunnetas ise, et ta on moest läinud. Selter jätkab. On liigutav jälgida vana Salieerid, kes ilma südamevaluta vaatab asjade niisugusele seisule ja võtab seda kui kunsti progressi, mis on möödapääsmatult vajalik. Ent emale endale saavutamatu. Siis oli seal Jery juba vanaaeg oli temast mööda läinud. Ent Mozarti eluajal olid nad mõlemad kuulsad ja täies loome eas. See oli eri, oli ju vaid kuus aastat Mozartist vanem. Nende suhted olid väga head. Lavastati Mozarti oopereid teatris, mida juhatas soleeri. Tema koostas kontserdikavad, kus sageli kanti ette Mozarti teoseid. Mingist kadedusest ei ole faktilist tõestust. On vaid üks Mozarti kiri, kus ta mainib, et keegi laulja olevat seal Jery nõuandel keeldunud esitamast tema kirjutatud aariat, mis oli mõeldud ühe teise helilooja ooperisse vahele panemiseks. Nii olevat laulja ise oma äraütlemist põhjendanud. Oli see nii või ei. Ja kui oli, siis miks Salieri soovitas keelduda, seda ei saa ilmselt keegi kunagi teada. Küll aga on kindlalt teada, et üks lauljanna esitas samas ooperis kaks Mozarti kirjutatud lisaaariat. Ja hiljem veel laulis neid samu ühel Sali eri korraldatud kontserdil. Kõik need seigad, mis otsekui tõestaksid Saleeri salakavalaid intriige Mozarti vastu on kirja pandud toimumisajast palju, hiljem sageli mitte asjaosalistelt, vaid juba mitmenda ümberjutustuse põhjal. Eriti agaralt hakati niisuguseid tõestusmaterjale jutumärkides koguma pärast Sawyeri surma, kui levis kuuldus mürgitamisest. Aastate möödudes, eriti kui küsitlusele anda kindel suund ei saa sageli usaldatavaks pidada ka otsesest allikast kogutud mälestusi. Näiteks on tenor Bocelli, kes ise laulis Figaro pulma esilavastuses oma mälestustest, kinnitanud Salieri, püüdnud salakavalate nõksudega takistada Mozarti teose lavale tulekut, et teha teed oma ooperile. Trofonio koobas. Hõlpsasti kontrollitav fakt on aga see. ETrofonia koobas lavastati Viinis kaks aastat enne Figaro pulma. Ajal, mil Mozart polnud oma ooperit veel kirjutama asunudki. Liigub kuuldus, et seal eri olevat Don Giovanni selle esietendusel välja vilistanud. Praha esietendusel teda ei olnud. Järgmine lavastus Viinis oli aga teatris, mida sa leeri ise juhatas? Kolm aastat hiljem uuendati lavastus just salveeri eestvõttel samas teatris. Õukonnamuusikaelujuhina ei tõrjunud Saleeri Mozarti loomingut kuidagi kõrvale vaid soodustas selle esitamist ja tellimuste andmist. Kõnekas on ka fakt, et 1791. aasta oktoobris sõitis Mozart ise Salierile järele, et viia ta Viini eeslinnateatrisse võluflöödietendusele. On säilinud Mozarti kiri oma naisele, kus ta üksikasjaliselt seda õhtuti kirjeldab Sali eri olnud kogu etendusest ja eriti muusikast suures vaimustuses ja miski ei vihja, et autor oleks tema siiruses kahelnud. Siinjuures pole tähtsusetu see asjaolu, et seoses uue keisrivõimuletulekuga sunniti Saleeri õukonnaooperidirigendi kohalt tagasi astuma. Niisiis ei kutsunud Mozart teda oma ooperietendusele kaasa mitte kui kõrgel ametikohal olevat isikut vaid lihtsalt kui kolleegi ja sõpra. Paari kuu pärast Mozart suri. Reekviemi esiettekannete juhatas Sawyeri ja kaasaegsete kinnituste kohaselt väga hästi. Kuulame nüüd teist osa Largot Sawyeri kontserdist, flöödile, oboele ja orkestrile. Salieri juhatas Viini muusikasõprade ühingu koorikooli ja kui ühingu eestvõttel avati 1800 seitsmeteistkümnendal aastal Viini konservatoorium sai temast selle esimene direktor. Ise õpetas ta nii laulmist kui kompositsiooni. Õpilasi oli üle 60 ja paljudest said silmapaistvad muusikud. Muide, ka Mozarti noorem poeg Franz Xavier oli seal eriõpilane ning ühes kirjas oma vanemale pojale märgib ema, et õpetaja suhtus poisis suure armastusega. Beethoven Schubert list. Need on Saleeri õpilaste seas suurimad nimed. Hoopis rohkem oli neid oma aja tublisid muusikuid, kes meile vähem tuntud või tundmatud. Omal ajal tõi Florian Kasman andeka poisi Antonio Saleeriviini õpetas teda ja aitas igati. Õpetaja surma järel võttis seal Jery, tema alaealised lapsed oma hooldada ning viis lõpule nende muusikalise kasvatuse. Avastanud andeka poisi farenduslisti, kelle isa teenis vürst ästerhaase juures pöördus seal Iirikirjaga vürsti poole ja veenis teda 11 aastast pianisti materiaalselt toetama, lubades omalt poolt teha kõik, et õppetöö kannaks head vilja. Hiljem meenutas list mitmes kirjas heade sõnadega oma suurepärast õpetajat. Võib täie õigusega öelda, et seal on üles kasvatanud terve plejaadi saksa heliloojaid ja enamikul juhtudel tasuta, kirjutab tuntud Schuberti biograaf Golden Schmidt. Kõige põhjalikuma Mozarti biograafia autor Aabert lisab. Varasemad uurijad ja eelkõige Mozarti biograafid on selle itaallase suhtes palju patustanud. Natsionalistlikud seisukohtadelt lähenedes kujutanud teda õela intrigaanina ja isegi andetu muusikuna. Tegelikult oli ta südamlik, heatahtlik inimene, kes alati oli valmis headeks tegudeks. Kuulame nüüd taas muusikat. Kolmas osa Allecreto kontserdist, flöödile, poele ja orkestrile. Paljude seal eriti hästi tundnud inimeste kirjelduste järgi on temast saksa entsüklopeedias muusika ajaloos ja tänapäeval loodud niisugune portree. Külalislahke ja armastusväärne, heatahtlike, elurõõmus, teravmeelne, ammendamatu anekdootide ja tsitaatide varuga meeldiv ja elegantne mees, kellel olid tuliselt välkuvad silmad ja tõmmu nahk. Iseloomult oli ta elav, kergesti süttiv, kuid ka niisama kergesti rahuneb. Niisugune oli see ülimalt sümpaatne inimene. Arvukad õpilased pühendasid oma õpetajale teoseid ja pole põhjust arvata, et neid oleks ajendanud miski peale siira tänu meele. Subert pühendas Sali erile oma laulud oopus viis. Sinna kuuluvad ka populaarsed armastatu lähedus ja esimene kaotus 10 variatsioonid klaverile F-duur ning ühe kantaadi. Beethoven, kirjutas 10 variatsiooni klaverile, Sawyeri ooperi halstab aaria teemal. Pühendust annavad aga kolm viiulisonaati oopus 12. Lõpetamegi sele kate Antonio Sarieerist temale pühendatud muusikaga Beethoveni sonaadi number üks d tuur Rubenna karoni ann viiulil ja Svetlana nabassardian klaveril esitavad kolmanda osa rondo.