Määratleda ajaliselt Eesti muusikateaduse algust, see on muidugi kaunikesti raske sest pole olemas ühtegi niisugust konkreetset teost, mille kohta me võiksime kindlalt öelda, et just see oli esimene, et enne seda oli vaid tühi maa. Aga tinglikult me siiski muidugi võime öelda, et Eesti muusikateaduse vanuseks on umbkaudselt üks sajand. India muusikateooria ajalugu on teatavasti mõnevõrra pikem. Nii umbes ligikaudu kahe aastatuhande võrra. Jah, enam-vähem nii kaua aega tagasi elas ja töötas kuulus India muusika- ja teatriteoreetik nimega vaarata. Järgneva tunni jooksul räägimegi temast ning tema teostest aga samuti hilisematest muusika teoreetikutest, kes on oma nime kindlalt muusika ajalukku jäädvustanud. Esineb Indias teatri-muusika-tantsu- või poeetikaalaseid teoseid, milles poleks ühtki vihjetega viidet kvarata poolt kirjutatud Nadia šastrale. Nõnda nagu kristlikud teoloogid pöörduvad ikka ja jälle evangeeliumides või üldse piibli poole. Nii india muusikateadus peab oma suurimaks autoriteediks Kaaratad, kellele toetatakse suures osas kuni tänapäevani. Seda on muidugi meil, eurooplastel isegi päris raske mõista, et kuidas ikkagi saab mingi muusikateoreetiline aktuaalsena püsida läbi kahe aastatuhande. Aga Indias on see võimalik, sest india muusika ise pole kunagi ei teinud murrangulisi muutumisprotsesse. India muusika ajalugu ei tunne midagi säärast, nagu näiteks Euroopas on toimunud üleminek ühelsuselt mitmehäälsusele polüfoonia Alt, homofooniale hea kõlalisuselt, dissonants idele ja nii edasi. Indie-muusika on küll aja jooksul muutunud arenenud primitiivsest virtuoosse ning refineerituse poole kuid nagu ma juba ütlesin, pole toimunud mingeid suuri põhimõttelisi murranguid. Ja muusikateadus pole ju mingi omaette kunstiliik, ta ju ainult formuleerib või fikseerib, oli, ainult peegeldab praktilist muusikategevust. Ja seetõttu parata poolt kirjapandu kehtibki paljus isegi tänapäeval. Ja millest siis see kuulus Paarata kirjutas oma kahes suures straktaadis. Matja Šazdras sisalduvad legendid, mis räägivad teatri-muusika- ja tantsukunsti tekkimisest. Üks peatükk on pühendatud teatrietenduste vormilisele ülesehitusele. Püütud liigitada laule mitmesuguste tunnuste põhjal, räägitud sellest, missuguseid emotsioone ja meeleolusid kutsuvad esile ühed või teised helilaadid. Aga täpsemalt, heliridadest on juttu teose 20 üheksandas peatükis. Kirjeldatud on ka erinevaid instrumentaalstiile, samuti teatriorkestrite komplekteerimise põhimõtteid. Pillimängu mitmesugustest võtetest on räägitud juba lausa lausa detailselt, samuti ansamblimänguprintsiipidest. Väga keeruline, On rütmi osa ning ka osa, mis käsitab meetrumeid. Ning muide, see kõik mahtus äravaid ühte teosesse. Tema teine traktaat Gital, Ankara, mis eesti keeles võiks tähendada lauluornament. See on mõnes mõttes eelmisest spetsiifilisem, sest on pühendatud ainult muusikale. Kuid ka muusika osas on siin rõhuasetus pisut teine. Rohkem on selles jutumuusika esteetilistest aspektidest, eriti laulmisest ja laulust. Haarata on väga täpselt eristanud kõikvõimalikke laulmise liike, hääleliike lauljate voorusi ja puudujääke. Minule isiklikult pakkus kõige enam huvi peatükk, milles vaadata, kirjeldas seda, kuidas heli rea üks või teine aste on sümbolite tasemel seotud kas mingi värvijumaluse looma või mingi konkreetse veeda osaga. Nii et nagu näha, on seda kõike päris palju. Ja ausalt öeldes imestama ei pane mitte niivõrd see, et üks inimene on jõudnud piisava põhjalikkusega nii paljude probleemidega tegeleda. Imetlust väärib hoopis üks teine seik selle asja juures. Nimelt see Real Milbarata elase kirjutas, see tähendab umbes meie ajaarvamise alguses oli Indias juba tekkinud vajadus sellise põhjalikult läbi töötatud ja komplitseeritud muusikateooria järele. Ei saanud juba arvata seda kõike nii-öelda laest võtta ega ise välja mõelda tema muusikat, teoreetiliselt raktaadid, nende sisu ja tase näitavad, et Indias pidi juba enne seda ammu-ammu eksisteerima kõrgetasemeline muusikaga. Kuna muusikat ennast Indias kunagi ei noodistatud, siis just vanade muusikateoreetiliste tööde põhjal ongi meil ainus võimalus saada mingit teavet tolleaegsetest praktilistest musitseerimist, avadest. On täiesti loomulik, et nii religioossel maal, nagu seda on India on omistatud ka mitmesugustele kunstidele jumalik päritolu. Haarata on selle kohta edastanud järgmise legendi kord pöördunud jumalad eesotsas Hindraga Brahma poole, see tähendab looja jumala poole. Nad öelnud, et on küll olemas palju väärtuslikku kirjandust veedade näol aga need on mõistetavad vaid kõrgesti haritud preestritele. Ühiskonna alamatesse kastidesse kuuluvatel inimestel on veedade lugemine isegi keelatud. Ning jumala talunudki Sis Brahmat, et see looks lisaks neljale juba olemasolevale veedale veel viienda veeda mis oleks ühtviisi mõistetav nii rikastele kui vaestele nii haritutele kui haridusest, ilmajäänutele. Brahma võtnudki siis Schuse riik vedast muusika saama vedast dramaturgiliselt tegevuse, Heather veedast, nõndanimetatud emotsioonide teooria harva veedast ning neist kokku Loonudki ta uue veeda millele andis nimeks Nadia. Nadia mõiste ühendas endas niisiis erinevaid kunstiliike laulu, pillimängudraamat ja tantsu, seejuures muusika tähtsust nende hulgas hindas Paarata väga kõrgelt. Ta ütles, et muusika on kannatuste hävitaja, õnne allikas ning vahend nelja elu eesmärgi saavutamiseks. Kui kannatus ja õnn on enamikule meist vist arusaadavad mõisted siis seda viimast punkti ma pean küll veidi lahti mõtestama. Neljaks peamiseks elu eesmärgiks peeti vanas Indias esiteks jumala kartlikust, teiseks rikkust, kolmandaks naudinguid ja lõpuks pääsemist või vabanemist religioosses mõttes. Niisiis väidetavasti oli seda kõike võimalik saavutada modifitseerimise abil. Aga mitte siiski, igasugune laulujoru ajamine ja pillitunnistamine ei anna korraga kätte kõiki neid väärtuslikke asju. Ja selles osas oli see värk ülimalt täpselt reglementeeritud. Näiteks laulmine gurude jumalate ja niinimetatud ümbersündinute ees viib jumala kartlikkusele ning aitab kaasa taevasse jõudmisel. Seevastu laulmine Raadžade ning muude suurte valitsejate ees annab jõukust, kuulsust ning rikkalikke maiseid, naudinguid. Maistest soovidest vabad inimesed, kes lauluga ülistavad jumala šiivat võivad aga seeläbi saavutada lõplikku valgustumise ning vabanemise. Selliste juhuste kohta on india pikast ajaloost teada arvukalt näiteid. Just nõndamoodi on lõpliku vabanemise saavutanud naerada parvata samuti mitmed kand. Harvad. On teada ka, et väga patune valitseja nimega Veenu sai taas puhtaks just religioossete laulude esitamise läbi laulmise ja muusika mõju ei maksa alahinnata. See on enamasti alati suurem, kui me üldse oskame oletada. Jumalatele ja valitsejatele on laul ülimalt meelepärane. On näiteks teada, et Šivale meeldis rahvana poolt esitatud laul sedavõrd, et ta vabastas laulja selle eest tänutäheks ahelatest. Ja parata on selle kohta veel öelnud, et valitsejad peab alati ümbritsema muusika ja laul. Kui valitseja pole ümbritsetud lauljatest ja pillimeestest, siis on ta justkui läbipaistvatesse kannu peidetud lamp. Muidugi, laulmisest kui niisugusest veel ei piisa, laulda tuleb hästi. Ja mida siis veeti tollal heaks peale nii-öelda puhtmuusikaliste väärtuste, On parata, loetlenud veel kuus omadust, mis peaksid olema heal lauljal, esiteks keelte tundmine, teiseks grammatika tundmine. Ja kolmandaks muidugi ilus hääl. Seda peeti muuseas kõige olulisemaks sest kui kõike muud on võimalik ikkagi mingil määral õppida, välja arendada, siis ilusa hääle puudumisel pole midagi peale hakata. Neljandaks väärt omaduseks pidas parata poeedi kalduvusi ning lõpuks pidas ta tähtsaks ka korralikku välimust ning sobivat riietust. Need olid siis kuus positiivset omadust. Aga parata on üles lugenud ka kuut sorti halbu lauljaid. Need on esiteks varese häälega lauljad, teiseks väriseva peaga, kolmandaks lõdvade huultega. Neljandaks need, kelle hääl tuleb läbi nina. Viiendaks need lauljad, kes varastavad teistelt laule ja kuuendaks, need, kes lauldes sülge pritsivad. Ja kriitika oli tol ajal julm. Me oleme praegu harjunud sellega, et loeme näiteks sirbist, et mõne laulja ülemine register võiks olla pehmema tämbriga või nüansside rikkam. Indias öeldi selle kohta lühidalt varese häälega ja kõik. Praegu näib muidugi paljudele raadiokuulajatele ja täiesti õigustatult, et minu poolt esitatud fragmendid sobiksid ehk paremini mõne väljaande huumorileheküljele kui tõsiseltvõetavast muusikateadusliku töösse. Parata, traktaadi tervikuna sellised siiski pole. Minu valik on selles osas olnud pisut ühekülgne ja ühekülgne, just seetõttu, et mõned peatükid koosnevad ainult komplitseeritud rütmimudelitest ning peaaegu tõlkimatutest sanskriti keelsetest terminitest ning seda edastada raadio vahendusel on mitte ainult mõttetu, vaid ka peaaegu võimatu. Aga nüüd, enne kui jätkame juttu, kuulame muusikat. Kuulame üht lauljannad, kelle kohta ei saa kuidagi öelda, et ta laulaks varase häälega. Ma usun, et ta peaks küll vastama kõigile kuuele parata poolt esitatud nõudele mis on kohustuslikud heale lauljale. See lauljanna on ei keegi muu kui Subulakseni. Jätame nüüd tänaseks vaadata, muidu jääb tema hilisemate ametivendade päralt liiga vähe aega. Järgnevalt ma tahaksingi veidi rääkida Mathangast ning tema teosest Prihadeshi raamatu pealkiri, mitte küll päris sõnasõnalises tõlkes tähendab traktaat erinevate paikkondade muusikast. Millal see kirja pandud on? Ega seda polegi täpselt suudetud välja selgitada. Ravis Angkor oma raamatus Music my life. Paigutas ma tahan ka eluaja kusagile viienda ja seitsmenda sajandi vahele. Eksisteerib aga sellest sootuks erinevaid arvamusi. Näiteks ühes prantsuse Indoloogia instituudi väljaandes on ära trükitud hüpotees, et eespool nimetatud traktaat polegi ühe mehe looming. Et see on kirja pandud eri aegadel ja erinevate autorite poolt arvatakse teose põhiline osa pärineb esimesest teisest sajandist, kommentaarid sellele teisest kuni kaheksa sajandini ning lõpuks täiendusi Iraagat puudutavates peatükkides on tehtud aja, vahel kõikus üheksandast kuni 14. sajandini. Nagu näete, on asi üsnagi segane. Ühe ainsa teose puhul on uurijad nimetanud sajandeid esimesest kuni 14 10.-ni. Aga milleks me üldse aastaarvudest nii palju räägin, sest ei tohiks ju omada praegu meie jaoks põhimõtteliselt eriti suurt tähtsust, mis sajandil üks või teine raamat kirjutatud on? See polegi niivõrd oluline, tähtis on hoopis muu. Ja nimelt kui ühe konkreetse teose pluateerimisel võidakse eksida kolme, nelja või isegi veel enama sajandiga, siis see asjaolu veel kord kinnitab minu eelnenud jutu indie-muusika traditsioonilisusest ning järk-järgulist arengust. Euroopa oludes sellist asja ei saa esineda. Et ei suudeta kindlaks teha, kas üks traktaat pärineb näiteks gooti ajastust või hoopis romantismiajast sest õhtumaal muutuvad nii käsitletavad teemad kui keelepruuk palju kiiremini ning need muutumised on olnud palju kardinaalsemad, kui idas. Nii nagu Natjasaastras nõnda andamatanga traktaadis juttu paljudest erinevatest muusika aspektidest Ja sellest teemade paljususest ma valisin praegu vaid ühe heli tekkimise. Modonga ajal tekkis heli olemuse ümber mitmesuguseid modifikatsioone. Heli kui niisugust püüti ära seletada tantristliku filosoofia, täpsemalt öeldes hindu istlikud antrismi pinnal. Tantra kirjanduse järgi on meid ümbritseva maailma ning maailma teadvuse aluseks Šiva üks kolmest tähtsamast hindu jumalast. Ja seoses Šivoga me puutume täna taas kokku meile juba tuttava mõistega Shaktiga. Alles eelmises orientaal tunni saates rääkisime Shaktist kui ühest India ansamblist, kellega koos esines Joanna, klaasin. Aga Šivaistlikus filosoofias tähendab Shakti just šiivale kuuluvat jumalikku jõudu või nii-öelda jumalikku energiat, mis on siis personifitseerunud naise kujul. See naiselik jumalik jõud ehk Shaktid sisaldab endas ühtaegu nii loomingulist printsiipi kui mateeriat. Ta on ses mõttes täiuslik substants. Kuna manistlikkusi Vaismi poolt on ainsaks tõeliseks reaalsuseks tunnistatud puhas teadvus, mis identifitseerib aga siis ka heli, saab tekkida ainult sellest samast teadvusest. Ja nagu ma ütlesin, ta sisaldas endas kahte poolust. Sarnaselt sellele ühendub ka helis vaimne ja materiaalne. Muidugi ma praegu tunduvalt lihtsustasin asja öeldes, et maailmateadvusest lihtsalt tekib heli ja kõik heli tekkimisel on välja töötatud veel oma kindel nisugune. Dialektiline teooria. Heli tekkimise lähtepunktiks on täiesti abstraktne heli olemas. Evolutsiooni järgmisel astmel ilmub nõndanimetatud vindu. Selle terminiga tähistati sibaistlikust antrismis reaalse heli põhjust või õigemini helide mitmekesisuse potentsiaali. Alles järgmisel tasandil ilmub heli sellisena, nagu meie sellest tavaliselt aru saame. Ja sellest helist omakorda tekib meid ümbritsev maailm. Nii et maailm on siis justkui üks suur helisev tervik. Eelnev jutt puudutas heli tekkimist filosoofilisel tasandil. Aga ma tahan ka oma traktaadi son kirjeldanud heli tekkimise protsessiga füsioloogilisel tasemel. Ehk lihtsamalt väljendudes mattanga on kirjeldanud hääle tekkimist inimkehas. Need, kes on tuttavad kas hindu istliku või budistliku joogaga, need teavad, et nende õpetuste järgi läbib igat inimkehakanal. See kanal algab keha alaosast, kusagilt suguelundite või saba pandi piirkonnast ning lõpeb peas. Sellel kanalil paiknevad närvikeskused kuus närvikeskust või vahel nimetatakse neid närvi sõlmedeks. Sanskriti keeles siis nimetatakse vastavalt neid tšakroteks. Ja hingamisel tekib selles kanalis prana liikumine prana see pole pelgalt õhk, see on pigem selline noh, kuidas nüüd öelda hingus või elujõud ning selle hinguse liikumisel kõige alumisest närvitsentrist ülespoole hakkab mõjuma talle tuli. Ning nende kahe elemendi, see tähendab kraana ja tule kokkupuutes tekibki heli. Nii et päris keeruline, eks ole. Ja nüüd olenevalt tekkimisest esineb veel viit erinevat liiki helisid. See oleneb nende tekkekohast inimkehas, näiteks naba piirkonnas tekkinud heli pole üldse kuuldav. Südametšakra piirkonnas tekkinud heli on vaevu-vaevukuuldav. Kõige selgemad on need helid, mis tekivad kõritšakra piirkonnas. Suus, suulaes ja peas tekkinud helid on jällegi juba ebaselged või kunstlikud. 13. sajandil kirjutas väga universaalse ning ulatusliku traktaadi muusikateoreetik nimega sarna teeva. Tema seitsmeköiteline teos pealkirja all son kiiteraat gara sisaldab seletusi Raagade meetrumite, muusikainstrumentide, mitmesuguste interpretatsioonivõtete, aga samuti üldisemat laadi esteetiliste probleemide kohta. Teostan india muusika ajaloos peetud sedavõrd oluliseks, et mitme järgneva sajandi jooksul on sellele kirjutatud hulk kommentaare. Nõndasamuti nagu ma tangagi, nii on ka sarnadeva rõhutanud heli olemuse, jumalikku päritolu ning substantsiaalsust toetudes seejuures oma ajastu hindu istlikule, filosoofiale. Õpetuse järgi on kõikide maailma asjade-esemete ja nähtuste teadvuseks sealhulgas ka heliteadvuseks, nõndanimetatud Naadab rahvana. See ei ole mingisugune inimese ega loomakujuline jumalus ega vaim. Nadab rahvana on pigem substants, mis on tegelikult analoogiline keelefilosoofiast tuntud Shardabraakonnaga. Ja see substants on võimeline muutuma asjade paljususeks. See tähendab, et ka heliks ning muusikaks. Eks ole. Nüüd me mõistame, miks peeti muusikalist heli Indias sedavõrd tähtsaks sest austades muusikat ja austades heli, tehti ju sellega kummardus sellele olemusele, see tähendab Brahmale, Višnule või maheshaarale. Žanna teeva ütleb, et üldse eksisteerib ilmas kahte tüüpi helisid. Ühed eksisteerivad justkui iseenesest. Nende tekitamiseks pole olnud vaja mingeid lisavahendeid, nagu trumminahk, pillikeel või midagi muud sarnast. Nad eksisteerivad justkui algusest peale. Seda tüüpi helide hulka kuuluv eetri ning maailmaruumi helisemine. Aga seda muusikat muidugi ei kuule tavalised lihtsurelikud, vaid ainult jumalikud olendid ning kõrgemad joogid, kes on võimelised seda muusikat tajuma ning nad leiavad selles õndsust ja rahu. Seda universaalset eetri helisemist on püütud vahel ka kirjeldada sõnades. Mõnikord on teda võrreldud viino keelte helinaga, mõnikord mõne muu, aga igal juhul muusikalise heliga, mitte lihtsalt müraga. Teine liik helisid tekib kahe materiaalse keha või eseme kokkupuutest. Näiteks viina heli tekib siis, kui inimese küüs puudutab pillikeelt. Flöödiheli tekib siis vastavalt õhujoa voolamisel läbi pilli. Trummaga hakkab helisema, kui kätega lüüakse vastama. Nii et alati on tarvis kahe erineva keha kokkupuutumist pilli heli tekkimiseks. Muidugi. Üks liik helisid seal inimese poolt tekitatud heli ehk inimhääl. Ta on mõnevõrra muidugi erinev pillihelidest ja selles mõttes on muidugi vokaalkunst justkui üle kõigest muust muusikast. Tan Nadal rahvana vahetu väljendus. Meie tänane saade hakkab mõnede minutite pärast otsa saama paljudest kuulsatest ja olulistest muusika teoreetikutest. Me jõudsime täna rääkida vaid kolmest ja sedagi üsna põgusalt. Parimal juhul piisas sellest ehk vaid huvi tekitamiseks. Ja sellealast huvi on võimalik rahuldada küll, sest kirjandust selle kohta on ilmunud piisavalt nii Indias kui Läänes. Ma võiksin nimetada paari raamatut, mis muide on olnud müügil ka meie raamatukauplustes. Kõigepealt sarjas musike sihtein, Bildern on ilmunud raamat Alt Indian. Kuigi sarja pealkiri on selline, noh, võiks öelda isegi lapsemeelne, pole tegemist siiski üksnes pildiraamatuga. Selles sisaldub suhteliselt põhjalik ülevaade vaaratodraktaadist Nadia šastra. Teine raamat, mida julgeksin soovitada, on venekeelne. See on sest akovi poolt koostatud kogumik musikaalne ja esteetika Strambastoga mis sisaldab tähtsamate india muusikateoreetikute vaateid muusikale. Aga nüüd on küll tänaseks kõik. Me kohtume teiega täpselt kahe nädala pärast, 22. detsembril kell 21 15. Siis tuleb juttu ühest vägagi eksootilisest. Nimelt Filipiinidelt ja sealsest muusikast. Saatesse on kutsutud esinema ka professor Leo Normet. Kuulmiseni.