Tänase laupäeva õhtu veedame fotograafide Felti. Saade kannab pealkirja säritusaeg. 100 aastat sell sajandi pikkusel teekonnal saadavad meid Tallinna fotoklubi esimees Ain Kinder ja fotoklubi kodu-uurija Kaljula Teder. Saade on kujundatud. Alguseks lehitasime kirevaid fotograafiaalaseid päevauudiseid. Suuremates kanada pankades on sisse seatud fotokaamerad, mis väikseima impulsi mõjul fotografeerivad sekundiliste intervallidega. Kõik kassa juures toimuva. Seal ei öelda. Tähelepanu mõte. San Francisco kaupmehel polnud nägudelt mälu ja sellepärast pildistas ta kõik oma kliendid kauba tehingu sooritamisel. Rootsis on levinud imekaardid omaniku värvilise fotoga. Aatomiplahvatuse fotografeerimiseks kasutatav katik peab andma valgustusajaks sekundi miljondikku osa. Kansases õpetab ekstsentrik tiitel läbi tõlkes kodujänes oma loomadele mitmesuguseid trikke tantsimist, püstolist laskmist, klaveri mardimängu. Pealtnägijad räägivad, et ta õpetas oma kodujänese Loomaaiakülalisi pildistama. Kliente olevat nüüd kodujänesel musttuhat. Ameerika reaktsionääride peamees Golboolter sai fotograafina tuntuks oma indiaanlaste piltidega. Kadunud Kennedy ei tunnistanud teda kui poliitikut, küll aga tunnistas ta tema fotograafi võimeid. Kui Kennedy fotoportree kuuld mootorile kinkis, kirjutas ta selle alla Larry Gold mootorile lootuses, et ta jääb truuks oma fotograafi talendile. Enne sõda asus Moskvas fotosalong, kust võis osta fotosid paljudelt autoritelt. Ostjad kasutasid neid korteri kaunistamisel. Nüüd tegi esimese katse seda traditsiooni elustada Kunstifon Kiirovi linnas ajalehe Komsomolskaja Pravda fotokonkurss teemal. Minu põlvkond kestab. Näiteks isegi Michelangelo kuulsat skulptuuri Piet A viimine New Yorgi maailmanäitusele nõudis fotograafide abiskulptuurist tehti röntgenivõtteid ja makrofotod. Nende abil saadi kindlaks määrata õrnad kohad ja alles pärast neid ettevaatusabinõusid pakiti kuju sisse. Pildistamine kestis neli päeva ja kolm ööd ning esimest korda tehti kindlaks, et kuju vasaku käe sõrmed olid kunagi otsast ära löödud, kuid väga osavalt tagasi pandud. Mis näiteks meile kõige paremini fotograafia tänapäevast levikut? Praegu võib öelda, et maailmas ilmub iga päev 2,8 miljardit fotot juba vist ise iseloomustab fakti. Ja üldiselt tegelevad fotograafiaga kümned ja kümned miljonid fotoamatöörid peale kutseliste kui iseseisva kunstiliigiga. Mul on paar välja kirjutist näiteks 100-st Tokio perekonnast on 70. fotoaparaat ja neist 30-st perekonnas on on koguni kaks aparaati. Kuidas te iseloomustaksite meie koduvabariigis? Ehkki meie vabariigis on amatööride arv umbes 100000, fotokunstiga tegelevad praegu umbes 250 inimest juba püsivate autoritena, kuigi neid on tuhandeid, kes sellega tegelevad, aga üks suuremaid ülesandeid on photography all veel ajalookroonika pidamine, kunagi pidas seda kroonik hanesulega, nüüd teeb seda piltlikult fotograaf. Fotoaparaadiga öeldakse Ta on parem üks kord näha kui 100 korda kuulata, võib-olla et see käib ka selle kroonika kohta ja muidugi iseseisva kunstiliigina. Eriti huvitav, et fotograafi on väga demokraatlik kunst. Tehniliselt võrdlemisi kättesaadav kõigile soovijatele. Ja ma tean, et näiteks Jossi Bros, Tito on ka suur fotohuviline, kui ta külastab teisi riike, siis ta kasutab fotoaparaat. Tegelikult väga paljud riigipead ja paljud juhtivad töötajad, meel meil on tuttavad Olga Lauristin, foto amatöörina tublina Endel Puusepp sotsiaalkindlustusminister Tallinna fotoklubi liige. Kas te nimetasite fotohuviliste arvu Eestis umbes 100000? See on iga 10. elanik. Jälgida mõelda, välja, valida, igaveseks, jäädvustada. Kas pole tänulik tegevus? Meie arhitekt Mart Port. Ja seda fotograafia kohta joonistustele eelistavad tänapäeva teadlased objektiivsemaid, fotodokument. Fotoaparaadi viskab õlale nii teadlik turist kui uudishimulik koolipoiss. Kuidas see kõik algas? Püüame ilmutada maailma esimese foto. Hiljaaegu kohtasin ühes ajakirjas sõnumit, kui vana on fotograafia, kas 126 või 1850. Fotograafia 125. aastapäeval saabus teade teist et on leitud maailma esimene foto 79.-st aastast enne meie aja arvamist. Doktor partolli, kes toimetas Pompei jäänuste väljakaevamisi laava ja vulkaanilise tuha alt leidis langi kongi seinalt inimese pea, inimese portree. Doktor partolli oletab, et kujutis tekkis kivil, mis sisaldab hõbedat. Praegu on tegemist positiiviga, see pöördprotsess tekkis arvatavasti Solarisatsioonis, on järelvalgustuse toimel. Nähtavasti kuulub see portree vangile võib-olla juba surnud vangile. Ja kujutis tekkis ka seetõttu, et läbi akna pääsenud valguskiired projekteerisid seinale inimpea või tekkis ta pea enda bioluminestsentskiirguse tõttu. Kujutise kinnitas seinale Vesuuvi purske väävli pori. Võime me siis esimese pildi ajalugu niiviisi pikendada. Kindlasti mitte sellepärast, et selliseid nähtuseid on esinenud varemgi laava kihtidel, kus on tegemist asfaldiga mis oli esimeseks valgustundlikuks materjaliks ja mitmesugustel teistel nii-öelda valguse ja keemia kokkusattumisel. Kas mitte optilisi riistu ei tuntud juba Vanas-Kreekas, Aristoteles näiteks. Fotokonistan juba ammust ajast tuntud tarvitas Aristoteles, seda tarvitas ka Leonardo da Vinci, eriti seda kaamera aps Kuura põhimõtet. Nähtavasti kunagi avastati ta juhuslikult. Nähes, et pisikese ava kaudu seinas joonistub pimeda tuva vastas olevale seinale. Tänaval tähendab olema tõsisemate inimeste kujutis kaproscure lehitud samal põhimõttel. Nii et see oli juba ammu tuntud, mitte fotokunst. Muidugi fotograafia ta veel ei olnud ja võta krahviks sai ta alles peale fotograafia sünnipäeva päris kaua. See oli kaamerps kuule, lihtsalt kujutise tekkimise põhimõte. Ja fotograafia sünniks loetakse ikka aastat 1839. Jah, kuigi inglane Talbot tegelikult 1834. aastal juba avastas oma menetluse kalu tüüp ja mis on tegelikult meie kaasaegse fotograafia tõeliseks esisaks tähendab menetlus negatiiv-positiiv, mis koosnes kahest etapist, kuid tema ei teatanud oma leiutisest õigeaegselt ja nähtavasti ärkas alles siis, kui prantslased olid oma leiutisega avalikkuse ette tulnud. Ametlikult loetakse fotograafia sünniks 19. augustil 1000 839. aastal. Sel aastal prantsuse valitsus kinnitas ta keri nimele fotoaparaadi ja fotograafilisi menetlusi, leiutisi, mis lühidalt kokku võetuna oli järgmine kaamera aps Kuuras valguse abil ioniseeritud hõbe. Hõbevõetud pilt ilmutati elavhõbedaaurus ja see kinnitati naatriumsulfaadi abil vesilahuses. Kujutas endast imelihtsat protsessi, tuletas meelde kaasaegset fotoaparaat ja selles osas, et oli pime, valgust, mitte läbilaskev kast, sellees primitiivne objektiiv, mille kaudu valguskiired pääsesid valgustundlikuks muudetud hõbeplaadile. Ja hõbeplaadil tekkis peale keemilisi menetlusi, millest juba rääkisime kujutis, kuid see kujutis meenutas teatud määral nõrka gravjueeringut sest teda tuli poleerima hõõrutud plaadil vaadata teatud nurga all, muidu ta polnud üldse nähtav. Küllap hõbeplaadid tegid takereotüüpe algul ka väga kalliks ja kättesaamatuks enamikule inimestest. Nietz oli tegelikult asja algatajaks pooleks prantsuse leidur, kes muidugi ei mõelnud, et ta fotograafilise protsessi sellisel kujul avastab. Ja ta jäigi osaliselt pooleli. Peale tema surma jätkas tema kaastööline. Ta kör, kunstnik jätkas otsinguid ja lühikese ajaga viis selle lõpule. Kas see on esimese ametlikult kinnitatud fotoaparaadi kujutis? Kahtlemata on siis seesama aparaat, mis saabus meil ka Eestisse, ta kujutab enesest kaht kasti, mis on millest üks väiksem, teine suurem, väiksem, torgatakse sisemine suurima sisse. Ja nii ongi siis esimese fotoaparaadi välimus. Kui suur ta võis olla? Ta võis olla 30 korda 40 sentimeetrit umbes. Millal jõudis esimene fotoaparaat Eestisse? Esimene fotoaparaat jõudis Eestisse küllaltki kiirelt ja võime tänava pühitseda 120 koondama aasta juubelit. Kui nüüd Tallinna fotoklubi ajaloo uurijad hakkasid tegelema sellega, et kindlaks teha Eesti fotograafia ajalugu siis tuli Toompeal Teaduste Akadeemia haruldaste käsikirjaliste raamatute raamatukogus läbi uurida ükshaaval kõik vanemad aialehede. Läki, leiutasime endise, eneselegi üllatuseks, et juba 1000 840. aastal oli saksakeelses nädalalehes reegolžedühjendilise nahvristenis kuulutus, milles teatatakse, et äsja Pariisist toodud Tagerotüüp koos täieliku aparatuuriga ja selle abil valmistatud valguspiltidega on müüa Martinsoni juures. Kui me võtame nüüd arvesse EtteTagerr pärast leiutise patenteerimise isee ei asunud kohe fotoaparaadi valmistamisele, vaid selleks lõi tema ja andis selle õiguse ühele teisele firmale. Ja et Martinson pidi seda ostma Pariisist ja Pariisi ja Tallinna vahemaa oli küllaltki kauge. Pealegi puudus meil tol ajal raudtee ühendus, sest raudteed tekkisid Eestimaale alles 30 aastat hiljem. Siis saabus Eestisse küllaltki kiirelt. Kas on teada ka, kes selle fotoaparaadi ära ostis? Selle kohta me võime teha oletusi ja, kuid väga suure teona alusega. See oli nimelt Octic mehhaanik. Karl Burghardt. Karl Burghardt avaldas viiendal veebruaril 1000 845. aastal kuulutuse. Tema teatas, et tema Laosson saada optilisi riistu, kaasa arvatud komplekssed agarad aparaadid ühist täpsete praktiliste andmetega ning portreede ega kui ka maastiku ülesvõtmiseks. Tookordne vaimustus uue leiutise ümber oli tõepoolest erakordne. Tegelikult inimene sai esimese võimaluse tegelikkuse mehaaniliseks jäädvustamiseks, viimane tegi seda ainult kunstniku käsi. Ja see muidugi vapustas ja puhus kired lõkkele nii ühelt kui teiselt poolt. Euroopa suurtes linnades oli vaimustus nii suur, et prilliklaasid ja kõikvõimalikud kastid, mis sobisid kaamera ehitamiseks, osteti kauplusest muidugi ära. Jood ja elavhõbepõhiained, millega kujutis saadi, muutusid lausa maagiliseks aineteks. Vastsündinud laps ise polnud just kuigi võlu oma algstaadiumis. Ja portreekujutised sarnanesid nii-öelda karikatuuriga. Sest plaadile jäädvustamiseks tuli inimesel väga kaua liikumatult istuda kaamera ees, kuidas võeti leiutis vastu kõikjal. Muidugi kutsus uus leid esile palju vaimustust tööga, palju mitmesuguseid arvamisi. Kired lõid lõkkele nähtavasti just sellepärast, et see oli ajalooline pööre. Põhiliselt vaidlesid tookord photography üle just kunstnikud, kirjanikud, filosoofid. Sellest päevast on maalikunst surnud. Vool veel Aros. Uus leiutus on tõelise ime sünd söandas seal inglise füüsik ja astronoom. Maalikunst peab luu. Aga missugused nägid välja esimesed fotod, ega neid ei ole kahjuks säilinud. Tüüpfotosid on ka olemas praegu ajaloomuuseumis ja ka Tallinna linnamuuseumis kahjuks ainult natuke esindatud ühiseksemplarist. Mis asendis oli tollal portrateeritav, kuidas ta istuma pandi? Portreteerimisega oli tol ajal muidugi terve rida raskusi valgustusaeg tähendab aeg mis oli vajalik kujutise saamiseks plaadile, kestis ligemale pool tundi. Selleks, et inimene paigal püsiks, tuli teda ta nii-öelda rauda panna igasuguseid peahoidjaid ja kaelahoidjaid kasutada ja nii edasi. Võib öelda, et esimesed tüüpilised pildid olid sellepärast ka äärmiselt madala kvaliteediga ja kujutasid endast tegelikult portree. Karikatuuri. Minu teada fotograafia koidikul seda ajajärku võib nimetada fotograafia koidikuks. Ei tarvitatud retuši ja selle asemel retušeeriti fotografeeritavak pudeldati nägu, põsed täideti vatiga ja kui kõrvad hoidsid veidi peast eemale, siis kleebiti vahaga pea külge. Täiesti loomulik, sellepärast, et edaspidine menetlus ei võimaldanud midagi muuta enam. Kuidas nägi välja tolleaegne fotoateljee? Tolleaegset fotoateljeed olid võrdlemisi primitiivsed ja muljeid ei vasta tänadega mõistele. Näiteks kui vaadata vanaaegseid kuulutusi, siis juba väga paljud nurisevad selle üle, fotograafiaruumid olid väga külmad ja kui üks fotograaf konkureerides teisega tahtis oma ettevõtet kiita ja siis ta mainis, ka fotoateljee on köetud siis see oli üks reklaamvõte esimestes fotoateljeedes võidi kasutada ainult päikesevalgustust. Alles hiljem leiti kassivõimalused, võid teha kunstliku valgus ja kunstliku valguse tarvitati hariliku petrooleumilamp. Ning väga kiiresti arenes fotograafiline tehnika, kuna nii äärmiselt suure populaarsuse võitnud menetlus tõmbas endaga kaasa palju teadlasi, optikuid ja nii edasi. Ja umbes aasta jooksul muutusid tüüpilised portreed juba omaette šedöövrite, eks mida praegu suure naudinguga võib vaadeldav teljele omapäraselt ja hästi kujundatud karbikestes ja nii edasi. Pooltoonide rikkus oli äärmiselt suur ja joonistus oli graafiliselt pehme ja detaliseeritud kuni viimse võimaluseni. Foto oli suur haruldus ja väga kallihinnaline. Näiteks meil on esimesed teated esimeste fotograafide kohta. Nad maalisid üle paberil valmistatud portree õlivärvidega ja niisugusi. Õli värvis pilte müüdi isegi hinnaga 50 rubla tükk. Kui võtta arvesse hobune tol ajal maksis umbes 100 rubla siis see oli pool hobuse hinda. Maailma esimene fotokunstnik oligi kalotüübist. Levit Octavius Hill, inglane, kunstnik, akadeemia lõpetanud haritud kunstnik, kes hakkas tegelema portree pildistamisega mitte photography ülesannetel, vaid selleks, et luua eelmaterjal oma 470 figuurilisele maalile. Nähtavasti muidugi lihtsustesse kõvasti tööd, aga kuna tegemist oli väga andeka ja hea silmaga kunstnikuga, siis jättis ta täiesti kustutamata jälje photography ajalukku. Paljud tema tööd on seni ületamatut. Ligemale viis aastat oli tema ilma Fonkurendita. Esimeseks konkurendiks oli temale Friedrich Pius portree, maaler. Friedrich nyybioos asus Kadriorus. Tol ajal oli seal üle Venemaa tuntud suur supelsalong sellest salongi juures tema portreteeris. Et nüüd oma konkurendile Karl Porchardile nii mõju avaldada, reklameeris ta just seda oma paberimenetlusse. Tema ei tee enam mitte krõbe plaatidel, vaid paberil. Ja nüüd konkureerides oniga pearõhku just seda, et tema enda pole naisi. Nad ütlesite, Tagerotiid tüüpi fotoportreed ja naised näevad palju välja palju vanemad ja nende silmad on sageli ebaselged ja pooleli avatud. Kuid need vead kaovad täiesti portreemenetlusel, eriti siis, kui need pilti teostab portreemaalija käsi. Vot siin oligi tegemist just nimelt kalotüüpiaga sissetungiga. Takrotüüpi eksisteeris põhiliselt 15 aastat ja siis jäi varju. Huvitav ongi see fotograafia, alustas kunstina. Jõudis käsitööni ja nüüd tasapisi rabelevad jälle kunsti poole. Väljaphotography matkis maalikunsti kopeeris täiesti neid võtteid, mida rakendasid maalikunstnikud, graafikud. Esimene konflikt photography all kunstnikega tekkis just graveerijate leivaküsimuse tõttu. Graveeritud olid ju ainukesed monopolistid, kellel oli õigus ja võimalus paljundada kunstiteoseid nii-öelda laiatarbeks. Aga photography kippus sinna nende valdkonda sisse tungima. Guyfotograafial õnnestub haarata oma kätte mitte kombatav ja ettekujutatav kõik see, mis on väärtuslik just seetõttu, et inimene sinna oma Hinge lisab, sel juhul on meil häda käes Shall Poller, luuletaja, romantilisi maalikunsti ja esteetika kaitsja. Üldiselt. Don fotograafia avastamisel suurt tähtsust teadusele, ent väga piiratud kunstile. Ajakiri kunstileht Saksamaa. Kas foto on kunst? Muidugi, kuid mustkunst. Inglise literaat Tuglas, misjärel. Võitlused lastakse käiku kõik relvad, eriti teravalt kasvatatakse tol ajal karikatuuri üks neist. Kujutab kahte soliidselt riietatud meest kodaniku katusel pildistamas Pariisi. Üks neist vaatab kella, et mõõte parajat aega allkirjaks on, kannatus on eeslite. Lohutus, kui kaua võttis siis tollal aega? Nagu juba rääkisime umbes pool tundi, kuigi see aeg väga kiirelt hakkas lühenema. Väga huvitav on üks asi, mis võib-olla kõige kokku võtlikumalt annab nii-öelda löögi tolleaegsele, fotograafiale. Karikatuurid on kujutatud Tagrete pist, kes kutsub kliente kokku jahmudaamid Tagratüüpiagale, püüamegi isegi kuradi enda, ütleb ta. Vaadake pisut ringi, me olemegi juba kinni labinud. Börsiakadeemia, saadikutekoja, siseministeeriumi. Me teeme kunsti ilma kunstnik Edda kra müüre auru sees maastikke, mis keevad nagu supp. Mis puutub portreedesse, siis see läheb meil kui lepase reega kolmveerand tundi, hoiduge pilgutamast taevastamast haigutamast ja kõik on korras. Olete kõigeni püütud. Eestlased jäid esialgu fotograafiast küllalt eemale, sest eestlased olid tol ajal kaunis allasurutud olukorras ja esimese eestikeelse kuulutuse, milles me võime leida päevapildi fotonimetus ilmub Pärnu Postimehes 1862. aastal ja see tekst on järgmine. Pärnu linnapildid, mis päevamasina läbi väga selgesti maalitud müük siin üks Ruba tükki kirja postkontori vastu säilits nina ime Est fotod nimetatakse esmakordselt kaunis pikka sõnaliselt kirjeldavale pildiks, mis päevamasinaga maalitud. Missugusesse perioodi kulub esimene auhind. Eesti fotograafid sai suure tunnustuse aasta 1867. Selleks osutas Tallinna fotograaf Charls Burghardt, kes esines Moskva etnograafiamuuseumi näitusel, tõi sealt kaasa eestiaineliste kogude eest suure hõbemedali. Fotograafia tol ajal kujutas endast ikka veel keerulist protsessi 67. aastal. Kõige suuremaks puuduseks oli see, et objektiivid võisid teravalt kujutada ainult ühte isikut kahte gruppi ees ja taga oli kujutis ebaterav, udune ja muidugi valgustusaeg oli väga pikk. Sellepärast tuli pildistada seisvaid gruppe, maastikke ja üksikuid poseerivaid inimesi. See andis soodsa pinna just etnograafilisse ainestikuga piltide loomiseks ja esimesed, kes fotograafiat nii-öelda otseselt tunnistama hakkasid, olidki geoloogid ja etnograafid. Kuid väga suure tõuke andis ka omavaheline konkurents kuid tekkis palju photography, siis nad olid sunnitud juba leivateenimise huvides teineteist üle trumbata. See on asja üks külg muidugi konkurentsi küsimus, kuid suuremas osas määras muidugi fotograafia leviku just aparatuuri ja menetluste odavamaks muutumine. Aparatuur muutus kergemaks, kaasaskantava omaks, nii-öelda siin oli juttu konkurentsist ja nii edasi. Konkurents muidugi viis välja tohutult suure kahjule fotokunstile sest fotokunst tol ajal hakas kutseliste fotograafide käest maanduma tehti kõik kliendi heaks ja siis sündisid sellised imetajad. Lihtsale talumehele pisteti prantsuskeelne raamat pihku ja pildistati teda siis inglise pargi foonil. Ja kujunes välja teatud stamp nii-öelda poose, standardpoose alla rippuvate kätega, rahulik, ükskõikne poos, number üks vesti või veel parem fraki vahele pistetud parema käega ja kuklasse heidetud peaga tähtsalt poliitiline poos, kaks rinnale ristatud käte ja altkulmupilguga sügavmõtteline geniaalne poos number kolm tasku pistetud kätega kergelt vabamõtteline koos ja nii edasi. Ainult aasta armastus vaid elus puhkeb. Milla. Et ma olen Taala meeles? Sajandi kuuekümnendatel aastatel ägenesid vaidlused photography ümber muidugi tugevasti sellesse lõikama kaasa kõik tuntud teadlased, kunstnikud, filosoofid ja fotograafid, kiputi nimetama, tihtipeale küll kunstiks, kuid mustaks kunstiks lahku kirjutatud noor Stazov mani kunstnik. Noor Stazov oli algul fotograafia vastu kuid hiljem progressiivse tegelasele muidugi märkas tema eeliseid ja lõi fotograafiale nii-öelda kahe käega kaasa, hakkas teda kaitsma asjatate kallaletungide eest. Üks tema väljendus on sellised, et fotograafiel saab kindlasti olema vaieldamatu mõju inimkonna kujunemisele. Ja varem või hiljem toob ta enesega kaasas suurepäraseid tulemusi. Vahepeal tegi muidugi võidukäigu läbi Talbuti menetlus, kalotüüpia paraneb. Kasutamine kasvatatakse lihtsad valgustundlikud ainet, mida isegi tavaline surelikud ehk selleks pidada ei oska. Seal munavalged tekivad klaasplaadid, klaasplaadid asenduvad juba viiekümnendatel aastatel nii-öelda pehme materjaliga ja tekivad albumiini paberid, mis võimaldab muidugi palju kiiremini Fotografiska protsessidega tegeleda. 65.-te aastatel kasvatatakse kutselistest satelliidist kõiki võimalusi nii-öelda klientide juurdemeelitamiseks. See ongi. Seda ajastut nimetatakse kuldseks ajastuks ehk triiphoone ajastuks, kus fotokunst teatud määral mandub. Just nii-öelda käsitööks. Palju uut ja väga paljud. Just kaasaegsuse seisukohast tõi Fotografiska Andrei Kareelin. Ta tegeles kunstnik kutselt, lõpetas kunstide akadeemia. Nagu näeme, kõik endised fotograafid olid pidevalt ikka kunstnikud tegelased Nižni Novgorodis. Ta otsis palju, et lahti saada sellest objektiivi väiksest teravussügavusest, mis sundis inimesi pildistama ainult ühes plaanis, tähendab, grupp neljast viiest inimesest tuli panna kõik Beatri, panna ühele joonele, et saada üldse mingisugust teravust, kätte, tagala olema peavis ära kaduda, udusse. Lõpuks hakkas ta kasutama mitmesuguseid lisaläätsi objektiivi ees ja saavutas nii-öelda lausa üllatavaid tulemusi. Ükski firma veel tol ajal sellega ei tegelenud. Kui temale sõitis külla kunagi Edinburghi. Ja demonstratiivselt istus toolile sirutades jalad ette. Muidugi teadis seda, et selline pilt tuleb välja karikatuursena suured elada, ike vea mida fotokad lastele kindlasti kätte ei anna. Kui ta pildi kätte sai, seda tunnistab tolleaegne ajakirjanik, oli see lihtsalt jahmatamapanev ime, kõik kehaliikmed olid omas proportsioonis. Ja loomulikult huvitav, et ta võttis käsile just kõik selle mida me kaasajal kasutame, tähendab terava suure sügavusteravuse, mitmes plaanis kasutas ateljees normaalset tavalist olustiku duo olustiku valgustatud aknad olid kaadris ja nii edasi. Küllap raisatakse veel kümned pakid paberit, kirjutatakse sadu artikleid brošüüre Pamplete enne, kui fotograafia oma vaieldamatult kohale asub kaunite kunstide seast. Photography. Looduse peegel ja omistada talle kõigi optiliste efektide teeneid oleks sama kui imetleda süütu peegli vabrigandi rikkalikku fantaasiat. Kas poleks õigem Fotograafiat? Ja maalikunsti kõrvutada, samuti kui stenograafiat ja kõnekunsti. Vahe valguskirja ja maalikunsti vahel on sama selge kui leierkastimängija ja Mozarti või Beethoveni vahel. 70.-te 80.-te aastate sees möödunud sajandil tõuseb kuivplaatide tundlikus juba ühe viiekümnendiku sekundini. See võimaldab pildistada liikumist. Vabastab fotograafid ja pildistavad sellest surnud tardunud poosis, diahoidjatest ja nii edasi. Ilmuvad samuti väikesemõõdulised kaamerad mida võib kaasas kanda selle tõttu, et fotograafia muutub kättesaadavaks ja hõlpsalt käsitavaks odavaks hakkab arenema jõudsalt kogu maailmas. Amatöörfotograafia. Kuna fotograafiga üldse kogu aja jooksul tegelesid põhiliselt kunstnikud, siis esimesed, kes fotograafiaga hakkasid tegelema amatöörina olid samuti väga intelligentsed inimesed, õpetajad, pedagoogid, insenerid. Kirjanikud, arstid ja nii edasi tunnustatumaid tuntumaid nimesid amatöörfotograafias on Emil Zola ja Bernhard show. Sula tegeles amatöörfotograafiaga küll pikemat aega, kuid hiljem loobus sellest kusjuures sho lõpetas oma elu amatöörfotograafina ja aastate vältel kogu aeg kaitses fotograafia ja fotokunsti nii-öelda eluõigust. Nüüd, kui me küsime, kui kõrgel tasemel oli siis Eesti fotograafia, siis peame ütlema, et ka meie oli suuri saavutusi. Nii tähtsamaks suurimaks saavutuseks eesti foto Grafi alal oli kõrge ja rahvusvaheline tunnustus mille osaliseks sai Tallinna fotograaf Leonhard laiks. Ta saavutas välismaised välismaal nimelt Belgias kahel rahvusvahelisel võistlusel aastal 1891 ja aastal 1892 kaks peavõitu. Me peame väga tunnustavalt kõnelema esimeses fotoamatööride näitusest Tallinnas. See toimus börsihoones, mida praegu tuntakse ajaloomuuseumi nime all. See toimus koondamas kuni 13. septembrini 892. aastani. Näitusele esitanud üle 600 pildi 25 fotomaterjali poolte. Fotoamatööride hulgas oli tartlasi kaks aeglaskaks Kuusalus, kaks Seli külas Haapsalust, Kadrinas, peningis Paldiskist ja Keila joast üks. Ainukesena väljaspool Eestit oli parun Teodor Ungern-Sternberg Kaukaasias. Muidugi domineerisid fotoamatööride hulgas jõukamad isikud, kelle jätkus raha kalli aparatuuri ostmiseks nagu näiteks vürst Volkonski Keila-Joal ja neli parunid. Kuid ei saa ütelda, et see näitus oleks olnud Saksa ettevõte sest nende hulgas leidus ka eestlasi. Raske on seda nüüd pilte nägemata kommenteerida, kuid vastavalt tollele ajastule fotograafias oli põhikohal muidugi natüürmorti arhitektuurivõtted, linna vaated, üksikud etnograafilised pildid, rakendati väga mitmekesiseid, meetodeid oli kindlasti välja pandud, kab Tagelo tüüpilisi töid, aga enamasti juba Talbuti menetlusel. Kui plaatidel pildistatud asju. Meie ees on Tallinna vaade. See on praegu laual olevatest kõige vanem faktor. Seda fotot võimeldateeriga aastast 1860 sest siin puudub Jaani ja Kaarli kirikut. Need ehitati aastatel 1862, seega paistab meile Tallinna siluett hoopis uuena ja uudsena. Kui me nüüd näituse kataloogi vaatame, siis leidsime seal ka esimese tööteemalisi pilte. Muidugi domineeris maastik aga näiteks eestlane, Tiidermann tõi terve mitu pilti. Töötavad eestlased. Moment võtteid. Jägala veskist töötab Seppolono, teemaks nihest apteeker Sheibelil kuga Leimanil. Pesunaise tööd on jäädvustanud tartlane Vahl. Tartu turgu kuusik, kuna kõige mitmekülgselt on käsitletud ka klaasivabriku tööd Sheisvee. Raju kartma lõid õppustel ka? Olla sõdur halb ei ole, pea ikka püsti ja ka siis, kui õppus pimedani pingsalt kestis, käinud läbi sellest koorist, kõik läheb elus hästi. Reamees nupp seal linna all või on see ainult linna, ta ei muutunud Arraks veel. Olgu. Olla sõdur halb ei ole, pea ikka püsti ja ka tuju siis, kui õppus pimedani pingsalt kestis, käinud läbi sellest koolist, kõik läheb elus hästi. Saabus käsk, mis erru viis. Ja tüüta relv armees liiki röövelfeina pingutada, kuid ei saa olla temast. Ta väimees. Korv oodati Gordon kurt käies kõver. Kui minna aastaid, siis meil saada. On olla meil. Ka. Ja nii me o. Täis. See vaidlus ei ole vist vaibunud tänapäevani. Ja tol ajal oli ta jällegi võrdlemisi terav. Kuigi see impressionistliku maali ja graafika matkimine lähendas Fotograafiat kunstile. Siiski vaidlused kestsid. 1904. aastal kirjutas Tiberiases muide väga agar ja innukas fotoamatöör. Et teaduse kink, fotograafia, see alles hiljuti põlatud käsitöö, mis on. Võitlusega võitnud omale koha kunstide hulgas. Kas poledab võimsaks vahendiks selle esteetilise tunde demo kritiseerimisel, mille laia arengute pole kunstil pinnast? Levitan lisas sellele, et on omalt poolt sellega täiesti nõus ja ennustas fotograafiale selles osas eriti tohutut tulevikku. Väga palju tekkis tol ajal fotograafilisi ühinguid ja organisatsioone. Ajaliselt on raske kindlaks teha, kas nad tekkisid peale või enne Tallinna Eesti fotoklubi tekkimist. Kuid osaliselt kindlasti üheaegselt Londonis tekkis ühing Venemaal tekkis fotoühing Moskvas New Yorgis, Pariisis, fotoklubi, Viinis kaamera klubi Kiievis juba tuntud ühing, ta kör ja meie fotograafiaühing, millest me rääkisime. 1921. aastal asutati jälle Tallinnas fotoklubi. Meil on käepärad, lusti, fotoamatööride ühingu põhikiri ja see on tõepoolest nii hästi koostatud, et võiks kasvõi tänapäeval kehtivad. Anna. Miks tuli luua uus organisatsioon? Tegelikult vana eksisteeris edasi endile, Eestimaa amatöörfotograafide ühing eksisteeris edasi. Kuid siin ongi jällegi põhjus selles akatimistlikus. Piiratuses. Põhikoosseisu moodustas vanas fotoühingus muidugi jõukas kildkond, kes selle akatimistliku vooluga oli tugevasti seotud. Seal oli ka palju baltisakslasi. Noh, oli palju baltisakslasi muidugi, aga võib-olla kõige rohkem just määras ära selle juurde, jah, sinna ei tahetud hästi võtta uusi liikmeid vastu ja nõuti väga kõrget taset, sisseastumise puhul juba näitustel esinemist ja nii edasi. See pani piirid ja selle tõttu siis muidugi sündis sinna kõrvale. Demokraatlikum. Fotol on organisatsioon Eesti foto Klubi ja hilisema nimega Tallinna fotoklubi, nagu ta on tänapäevani 45 aastat. Selle uksed olid lahti kõigile kõigile. Soovin kõigile soovijatele. Arv ulatus üle 200. Meil on juhuslikult säilinud ka protokolliraamat ja liikmete nimekiri ja selles võime leida näiteks niisugust märkust, et fotoklubisse võeti vastu kärumees. Siin albumis on säilinud mitmesugused fotod. See on Eesti fotoklubi. Vahupallialbum 1915. 15. aasta juubelialbum 36. aastal välja antud sinuni üksikuid fotosid reproduktsiooni tena toodud noh, nagu juba rääkisime, domineerivat maastik huvitavalt võetud öövõte neylanderilt, Harju trepp, talveööl, talvel päikesemäng. Väga omapärane, nagu me praegugi teda kasutame. On tunda, et tol korral meie foto omatööridel oli väga tugev kompositsiooni tunne. Need fotod on koalitsiooni sealt üles ehitatud väga nii oskuslikult tugevalt. Rõhutan siin põllumajanduslik motiiv harjumalmilt, klubi asutajate esimehelt, Kehra motiiv, huvitav on võrupark talverüüs langevate varjudega ja siis üks selline võte nelanderilt Rakvere varem, et ma mäletan, et hiljuti korjati ajalooliste mälestusmärkide postkaartide jaoks materjali ja meie fotograafidel ei olnud kellelgi välja pakkuda selletaolist lahendust, mis võrduks selle pildiga. Varemed on võetud süngelt kontrastaselt rasked taeva pilvitusega. Ja see kõik rõhutab seda just vajaliku meeleolu. Meil kiputakse ränka ja rasket meenutavad nagu ütleme kasvõi russalkat pildistama päise päeva aeg ja muret ja kurbust. Samuti päise päeva aeg, lõbu ja rõõmu ja kergeid meeleolusid. Aga süngetes toonides, nii et ei osata rakkesse panna. Pildi tonaalsust. Aga on ka realistlikumad, terava objektiiviga joonistatud Gudru küla harika almult pika tänava vaadegangijat läbi Tallinna toomkirik ja jällegi on rakkesse pandud samasugused kompositsioonist elemendid, nagu ütleme meil praegugi fotoklubis võetakse, kasutatakse puude varju seinal ja nii edasi. Tallinna panoraam Paal, manilt. Vaade Petseri kloostrist, huvitav, üksik tuulik, nihukesed, meeleolukad, pildid, sest tookord photography ess valites Ikaze pildilikus maalilikus photography olnud leidnud veel omale iseseisvat teed. Nathrmordid, hilja riied tema käest, arvatavasti kunagine fotomuuseumi saab väga rikkalikku, kogu äärmiselt huvitavaid natüürmorti. Väga maitsekalt ja suure kunstnikutundega paigutatud komponeeritud asi. Väga huvitav on lõunaootel Vellingu foto, vanataat talutaat oma teise poolega lõunaootel. Äärmiselt nii hästi ja sügavalt tunnetatud asi. Väga huvitav, eks nõelander ka ja näitus andis oma panusega nendele magusavõitu fotodele, siin on neli-viis kutsikat mis vaata kunsti hulka nii-öelda antud lahenduse juures ei kuuluks, aga kõrval on suurepärane asi Vellingilt heinamaale. Väga tugevasti ja, ja õigesti oskasid kasutada meie tolleaegset fotomehed pildi, tonaalselt ülesehitust. Ainukesed heledad laigud on kaks inimkuju. Ja daatiale, Maleminevas ja heinamaana. Huvitavalt üle põllutee viib nii mõttes kaasameid vähe elemendid, aga väga, väga tugeva mõjuga pilt iseloomulikke tollele ajastule, kus tõepoolest üksi ja kaksi käidi heinamaal vikati ja rehaga ja. Üheks kuulsamaks pildiks on ka neljanda ripilt Memento mori seon natüürmort. See kujutab enesest. Meil on näha pealuu väga poolel, on kaks lahtist raamatut. Siiski fotograafiameisterteos oli auhinnatud Budapestis Tallinnas, Milanos Sara Kossas, Madriidis lutsernist olnud Londoni kuninglikus fotograafia seltsi 72. aastanäitusel pärast seda New Yorgis, Chicagos, Varssavis, Prahas ja mujal ilmunud itaalia fotokunsti aastaraamatus. Nagu me näeme tema terve maailma läbi reisinud. Kas Eesti fotograafia on alati olnud realistlikel positsioonidel? Meie fotograafid üldiselt iseloomustab niisugune rahulik stiil ilma teravate otsingutega, see on ühest küljest hea, on hoidnud ära kallakutest, kuid teisest küljest halb. Sest Meie fotokunsti edasiminek natuke nagu pidurduks selle taga isegi tänapäeval. Mis? Igas Kesbee. Igas kes bee jaa, jaa. Hoone mõõt, liikmed, saatu. Nagu kõrvarõngas kõrgel kuusepuu naadi rinnal ja nagu kuule, vaarikad. See noos aulas üliinimlik, hoolitse. Enda eest, kes selles siis Eto o? Ammid söögised oma kuldset. Lehti maha langeb kõrgest kasepuust. Sellest sallimsis sünnib siiras. Müüno vastsed kuuldes hoone. Piisarana nõrgu kuusel ai. Kuidas te iseloomustate Tallinna fotoklubi tänapäeva? Meil toimusid meil esimesed fotokosti nädalat Euroopas. Me oleme jõudnud isegi sinna, et me loeme fotograafiaalaseid loenguid kultuuriülikoolis. Jah, kultuuriülikoolis on olukord pisut teistsugune. Kultuuriülikooli tavaline kateeder õpib ühte-kahte ainet ja õpetab inimest nägema vaatama. Fotokunstikateeder aga õpetab tegema ja annab inimesele kutse, tähendab Ta on teatud määral fotograafiainstituudile vastav koos oma 22 õppeainega seal esimene selletaoline õppeasutus nõukogude liidus. Asju nimetades võiks veel nimetada Tallinna fotoklubi on kolm aastat järjest olnud paremate hulgas Nõukogude liidus, sellest kaks eelmist aastat järjest esikohal, loomingulisele esikohal. Iga aasta nagu teame, toimub Leningradis üleliiduline klubide vaheline loominguline konkurss. Ja iga klubi esitab sinna 30 töölise komplekti. Seal määratakse kollektiivne esikoht. Loomingu järgi jaga individuaalne esikoht kaks aastat kolmel aastal olema olnud, nüüd paremate hulgas. Viimasel aastal oleme olnud teisel jäme teisele kohale kuid kaks eelmist olime absoluutselt esikohal. Kes on individuaalse esikoha saanud, minu teada ka teie isendit. Ehk see aasta oli ka selline asi oma saunapildiga, enne seda sai esikoha Valdur Vahi oma fotoga pitstrupp. Me oleme saanud väga palju üleliidulist tunnustust. Aga missugused on meie põhipuudused ja põhiprobleemid praegu? Tunnustust olnud on olnud ka rahvusvahelist Marani Helsingi. Noorsoofestivalil saavutatud pronksmedal ja paljud meie foto, meid on esinenud edukalt ka välisnäitustel, kuid põhipuudusteks meie fotograafias jääb ikka areng kahte kuidagi pisut üksteisest lahus olevad teed mööda. Ühest küljest. Informatsiooniline foto, mis peab eksisteerima, on, mida me ekslikult nimetasime omal ajal nii-öelda dokumentaalseks fotoks. Õige foto peab olema dokumentaalne kunst. Kuid Ühest küljest läheb see informatsiooniline-d ja need pildid on küll sügava sisuga, kuid nii kuiva ja halvab vormiga, et tihtipeale nad muutuvad selle sisu vaenlaseks. Vorm muutub, sisu vaheliseks ta ei ava, seda sisu ei jõua vaatajani. Nende piltidega on vähe peale hakata näituste seisukohalt fotokunsti seisukohalt, teisest küljest areneb aga kunstimeisterlikkus meil just põhiliselt vormi liinis ja jätab sisu teisele kohale. Et oleks soovitav, kui need kaks teed omavahel kokku saaksid. Siis oleks kindel, et sünniks meil väga tugevad ja väga jõulised fotod millega me võiksime vabalt konkureerida rahvusvahelise paremikuga. Fotograafia on saanud täiesti iseseisvaks kunstiks ja tema ümber vaidlused, nagu ütlesime, juba hakkavad vaibuma. Kusjuures tema kaal kunstide hulgas on tohutult tõusnud. Ta just tegija seisukohalt kõige massilisem On just nimelt tegija seisukohast kinokunsti Me nimetame kõige massilisemaks kunstiks pisut ekslikult, sest kinotegijaid ei ole palju, aga fototegijaid on palju. Photography on huvitav sellepärast, et ta on tehnika ja kunsti süntees. Ja nagu te Meriaalsem rõhutas, demokritiseerib esteetilist tunnet. On ka siis päris loomulik, et meie juhtivad kultuuri ja kunstitegelased kellele eraldati mõttevahetuseks mitu lehekülge mees Savitskaja foto erinumbris kõik ühel häälel kaitsevad ja soovivad head edu meie fotokunstnike perele. Võta kunst samuti kui muusika ei tunnista rahvuslikke ega geograafilisi piire. Ta on kõigile mõistetav, selles seisab tema jõud. Georg Ots. Näitlejalooming on kordumatu. Ta lakkab olemast, kui artist lõpetab oma esinemise. Fotograafia kino on siin ainukesed vahendajad. Breni hamme. Ma olen täiesti veendunud, et teiste distsipliinide kõrval tuleks meie keske kõrgemate koolide õppeprogrammidesse sisse võtta fotograafia. Martvormis. Kõrvuti maalikunstnikuga töötab fotokunstnik. Ta on õppinud neis valdustes, mis kunagi maalikunstile kuulusid, väga sügavale tungima. Sellest peavad kunstnikud tegema tõsiseid järeldusi, et mitte pintsli ja pliiatsiga korrata seda, mida teeb fotoaparaat. Voldemar Panso. Räägitakse, et nupule võib igaüks vajutada ja midagi filmilindile jäädvustada. Ometi on selge, et Ma ise pole kunagi kellestki teinud artisti, klaver, heliloojat, ballett ja pintsel. Kunstniku Kaljo Kiisk. On fotosid, mis loovad hea tuju ja rõõmustavad meid nagu kink. On ka teisi lakoonilise ja hirmsaid kui süüdistusakt Missoni pihkama. Aparaat meistri käes on samaväärne relv nagu sulg teinekord isegi mõjuvad. Mida ma kõigepealt tahaksin näha Nõukogude Eesti fotograafide oma kolleegide töös oma maa nägu, inimest, kes selle ümber kujundas ja ümber kujundab loovat inimest, kes on alati ilus jäise palgeline. Juhan Smuul.