Täna vajutan ühe kordumatu, osalt naljaka, osalt vapustava episoodi kunagisi Eesti televisiooni ja raadio estraadiorkestri ajaloost. Olime 1969. aastal saatjaks rahvusvahelisel, õigemini küll sotsmaade vahelisel estraadietendusel sõprade meloodiad. See algas veebruaris ja kestis kaks ja pool kuud. Ringreis oli väsitav, kokku tuli anda üle 90 ülipikka kontserdi laupäeviti ja pühapäeviti. Päevane ja õhtune kontsert. Viimased kontserdid, Need on nagu ikka, olid minski määratu suure spordihallis. Igas linnas oli kogu trupp majutatud kõige paremasse hotelli. Minskis oli see hiljuti valminud Juvi leinaja teenindamis, kultuurilt oli see täiesti euroopalik. Viimasel päeval lõunatades hotelli restoranis nägime ootamatut pilti. Läbi saali marssis meie klaverimängija, tema kõnnak ja välimus ei jätnud kahtlust, et ta oli juba individuaalselt alustanud ringreisi lõpupühitsemist. Ettevaatlikult vihjati sellest, dirigent Peeter Saulile tool õiega käega pole viga, ma mängin õhtul ise klaverit, kus hädapärast vaja. Kõik läks kenasti, kuni lavale tuli leedu lauljatar viidavaidkute. Tema esimene laul oli hümnilaadne Helefekteeria vabadus. Vist Oskar Heldsmani sulest inspireeritud kreeklaste vastupanust, kolonel Georg Jos Babada. Pauluse sõjaväe huntale kõlas suurejooneline sissejuhatus klaverilt. Lauljatar tõstis nagu igal kontserdil käed üles emmates kujuteldavat päikest, kes, et alustada. Siis juhtus aga midagi ootamatut, kõlas kirjeldamatu kakofoonia. Orkester tuli sisse hoopis teises helistikus, uuris, nagu pillimehed ütlevad. Õnnetu lauljatar ei püüdnudki sellest segadusest oma häält leida. Pöördus küljega orkestri poole ja hüüdis kaeblikult raadi pooga aastane viides, mis eesti keeles on. Jumala pärast pidage kinni. Läbi võimendi kandusse, häda hüüa üle kogu saali. Orkestrist hüüti Saulile, nii ta null. Null. Siis meenus dirigendile. Leningradis eel proove tehes oli mitu lauljat kurtnud, et üks või teine laul on liiga kõrge või liiga madalas registris. Et polnud aega noote õigesse helistiku ümber kirjutada, oli orkester nõus transponeerima. See tähendab mängima vastavaks vajadusel teises helistikus kõrgemalt või madalamalt. Üks neid laule oliga Elefteeria. Mida publik sellest äpardusest arvas, me teada ei saanud. Igatahes oli aplaus pärast laulu tavalisest suurem. See oli orkestrile esimene ja viimane kord jääda laval seisma. Pianistina lugu karistust ei toonud. Taali veel suurelinegi. Kes teid käskis ilma minuta mängida seda kurikuulsat elesteerijad viidavaid kudee lindistanud, vist oli see mälestus talle liiga valus. Kes seal saalis siis ikka uskused eksis, terve orkester süüdi jäi ju laulja Siinaga viidavaitkude Juri leviitini lauluga anumine umbes sama pateetiline kui elesteeria.