Rääkisin viimati ühest sidemest Tšehhoslovakkias, mis tekkis mulle Saksa ajakirja minu Tiiunud rütmus kaudu. Teine samalaadne side tekkis mul. Londonis elava saksofonist Ibrus tööneriga kestis samuti viimase surmani 11 aastat tagasi. Ta oli täiendanud end liig konitsi juures ja oli mitu aastat hääletatud parimaks Altsaksofonist siks Inglismaal. Aga parafraseerides Ain Kaalepi tihemetsa Tiinat, võib öelda, et temast rääkida võiks mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead. Ta oli nimelt hingelt pahempoolne. Toimetas džässinurka inglise kommunistliku partei häälekandja Stahli vöökeris hilisemas morning staaris sealtkaudu mada üles. Leidsingi Taali oma bändiga käinud 1957. aastal Moskvas noorsoofestivalil kuhu mina ei sattunud, aga kus oli Uno Naissoo, kes tõi sealt metronoomiga hõbemedali. Kirjutasin törnelile meie poiste muljetest tema bändist ja saatsin talle ka meie raadio džässisalvestisi. See oli õndsa Nikita Sergejevitš ajal. Siis oli lubatud saata välismaale magnetofonilinte tegelikult üllatavalt lihtsalt ümbrikuaadress peale ja postkasti. See nali lõppes küll üsna pea, sest KGB oli avastanud, et muusikalindile võib erilisel menetlusel kirjutada salasõnumeid. Oli see nii? The Aga lintide saatmine keelati. Ükskord sattusin vestlema ühe Tallinnas viibinud inglise professori sekretäriga, kellele mainisin tutvust Brush tööliga. Noor daam hüüatas, aga ma tunnen teda väga hästi, ta tegi mulle kunagi isegi abieluettepaneku. Ma ei saanud jätta ütlemata, et oleks võinud jaatavalt vastata. Ta, aga mine neid teisi asju tea. Olin saatnud metronoom lindi Uno Naissoo improsatsiooniga Eesti teemal. Meie üllatuseks oli ta seda oma bändiga mänginud ühes saates piibyysiis. Ta saatis meile sellest raadiosaatjast võetud lindi ja tollal, aga võib-olla tänagi on see ainuke BBC mängitud eesti džässipala. Et selle monolindi kvaliteet, et on üsna kehvake, panen selle lõpp pisut Brush tööneri, improvisatsiooni leipzigi kongress Hallest nii-öelda.