Tere õhtust, kallid kuulajad. Tänane orientaal tunni saade on pühendatud Vietnami üle ja eelkõige loomulikult selle maa muusikale. Erinevalt näiteks hiinlastest või India lastest ei kuulu vietnamlased nende rahvaste hulka, kel on õnnestunud oma kultuuri massiliselt eksportida laia maailma. Seetõttu on mul põhjust oletamiseks, et isegi paljude oriendi huviliste kokkupuuted vietnami kultuuri ja muusikaga on olnud üsnagi põgusad. Veelgi enam võib arvata, et enamikul meist on tekkinud mingi kaunis ähmane ettekujutus Vietnamist tänu filmidele, viimasest sõjast, aga samuti tänu nendele väikse kasvulistele noortele inimestele keda aeg-ajalt võime siin-seal Eestimaa linnapildis kohata. See on odav ja reeglina mitte eriti kõrgesti kvalifitseeritud tööjõud kes on siinmail tähelepanu äratanud pigem väike businessi ja prostitutsiooni alal kui kultuurivaldkonnas. See aga ei tähenda, et me ei peaks rääkima selle rahva kultuurist ja muusikast. Teaduslikud uurimused alates käesoleva sajandi keskpaigast on tõestanud, et tsivilisatsioon eksisteeris Vietnami territooriumil juba väga, väga ammu. Vietnam ja Kagu-Aasia üldse kuulub nende regioonide hulka mida vahel poeetiliselt inimsoo hälliks nimetatakse. Arheoloogiliste leidude hulgas on küllalt esemeid, mis annavad tunnistust kõrgest vaimsest ja materiaalsest kultuurist juba paleoliitikumi perioodil. Leitud on ka muusikainstrumente. Nii näiteks tulid tee-ehitusel Lõuna-Vietnamis Tutli end cracy küla lähistel päevavalgele 11 erineva pikkusega kiviplaati. Andrei Sheffner uuris seda leidu põhjalikult ning mis selgus, selgus, et tegemist on eelajaloolise muusikainstrumendiga täpsemalt öeldes Litofoniga. Kuigi see pill on loomulikult ennekõike muuseumieksponaat pidavat olema eriti kaunikõlaline. Nende kiviplaatide kõla pidavat olema metalne ning ülemheliderikkas umbes nagu kellal. Ja nagu ma juba ütlesin, on selle Litofoni 11 plaati erineva pikkusega alates 65-st sentimeetrist kuni ühe meetrini. Ning vastavalt pikkusele annavad plaadid erineva helikõrguse. Muusikaajaloo uurimise seisukohast on eriti tähelepanu väärne fakt et selle iidse Litofoni helirida langeb enam-vähem kokku Indoneesia Kamelani helilaadidega. Aga tuleme nüüd korraks veel tagasi üldajaloo juurde. Vietnamlased ise peavad oma ajaloo kohta arvestust alates legendaarsest Hung dünastia valitsejatest. Nii siis 4000 viimast aastat. Arvatavasti umbes sama kaugest ajast pärinevad ka vanimad legendid ja müüdid, mis on säilinud kuni tänase päevani. Näiteks üks väga vana müüt mis räägib vete vaimust, Dvideenist ja mägede vaimust Šondinist. Selles müüdis on öeldud, et vetevaim hakanud kord tekitama suuri laineid ikka suuremaid ja võimsamaid inimesi ähvardanud veeuputus. Mägede vaim seevastu tõstnud, näed ja maapinna ikka kõrgemale ja kõrgemale üles ning alistanud võitluses vetevaimu. Ja sedaviisi ta päästnudki inimesed üleujutusest. Loogiliste jutukeste olemasolu muistsetel Vietnam lastel on täiesti loomulik. Elasid nad ju aladel, kus esines ohtralt igasuguseid loodusõnnetusi, põudasid veeuputusi, taifoone ja nii edasi ja nii edasi. Sel ajal oli peamiseks tegevusalaks Vietnami lastel korilus jahipidamine ja alles kujunemisjärgus algeline põllundus. Seetõttu olidki muistsed vietnami asukad suuresti sõltuvad loodusest ja samuti uskusid nad personifitseeritud looduse vaimudesse. Ja arvatavasti kogu nende vaimne kultuur, sealhulgas müüdid, rituaalid ja muusika olid seotud kujutelmad ega vaimudest. Aga kohe pean ma siinkohal tegema ühe väikese täpsustuse omaenda jutu kohta. Olen juba mitmel korral nimetanud Vietnam lasi end tegelikult sellist rahvust ei eksisteerigi. Vietnami territooriumil elab palju rahvusi ning etnilisi gruppe. Arvukamad on Vietid. Aga nimetada võiks veel selliseid nagu kinnid, taid, mongid, Chaod, Charaidze tangid, pannad, eded ja nii edasi. Enne kui läheme oma jutujärjega edasi kuulamegi ühe flöödiloo just viimati nimetatud rahvusgrupilt, niisiis kõlab Ede rahvaviis. Arvatavasti umbes 4000 aastat tagasi algas Vietnami territooriumil pronksiaeg mida põhilise leiukoha järgi nimetatakse Tomsoni kultuuriks. Sellest ammusest ajast on päevavalgele tulnud mitmesuguseid pronksist valmistatud majapidamises kasutatavaid esemeid, ehteid, loomade ja inimeste figuure. Figuuride hulgas on muide ka üks puhkpillimängiva inimese kujuke. Ja mis muidugi muusikaajaloo seisukohast erilist huvi pakub. On Dongshani kultuurist, õigemini selle kultuuriperioodist leitud ka puhkpille konge ja pronkstrumme. Jah, mõtlesin pronkstrumme, kuigi ma ei tea isegi päris täpselt, kuidas neid instrumente oleks kõige õigem nimetada saksa keeles öeldakse, kes seal kong vene keeles Branso Vaivara tan. Tegelikult meenutab see instrument kujult ühe nahaga trummi. Ainult selle erinevusega, et naha asemel on pronksist plaat. Ja muide, nimetatud Pille pole leitud üksnes tonksonist endast vaid peaaegu kõikjalt kunagise Vanlangi riigi territooriumilt nii madaliku aladelt kui ka mägipiirkondadest. Need trummid ja kongid on valmistatud küllaltki meisterlikult kaunistustena nende pinnal realistlikud kujutised tolleaegsest elust keskel on sageli päikese sümboolne kujutis, päikesekultus, mis on ju üldiselt tüüpiline pronksiaja rahvastele oli arvatavasti levinud ka Vietnamis. Ja trummidel, mis on leitud. Kokk. Luust ja Hongist on päikesekiirte kõrval kujutatud ka mehe ja naise suguorganeid. Koos päikesega on mehe ja naise suguelundid. Kõige tähtsamad sümbolid sümboliseerivad kahe alge, meheliku ja naiseliku alge ühtsust ja samal ajal ka nende vastandlikkus. Üldjoontes on vietnami vanad kongid ja pronkstrummid väga sarnased paali saart leiduvatele. Muuseas, kui te panite tähele, siis ma juba eelpool juhtisin tähelepanu Vietnamist pärit Litofoni helirea sarnasusele Indoneesia k. See kõik annab veel kord põhjust oletamiseks, et varasel perioodil kuulus Vietnam Kagu-Aasia kultuuripiirkonda mitte aga Hiina kultuurisfääri, nagu hiljem. Vietnam lastest uurijad ongi üldiselt seisukohal, et just Tomsoni kultuurist sai alguse Bronxtrumi ja kongide levik mujale. Et sealt sattusid nad Malaisiasse edasi Indoneesiasse, kookossaartele, aga samuti Hiina lõunaosas paiknevatesse sotsiooni ja Jonani provintsides. Ühel Vietnamis elaval väikerahval rongidel on olemas ka sellekohane legend, legend pronkstrummidest. Vastavalt sellele legendile valmistati esimesed pronkstrummid valitseja tsid Sangi ajal. Politsei olevat andnud korralduse valmistada sadu ja isegi tuhandeid pille. Neist kõige kaunimad jäeti kasutamiseks õukonda mis olid aga pisut kehvemad. Need viidi teenijate poolt turule müügiks. Nii me oleme nüüd rääkinud kivist ja pronksist muusikainstrumentidest aga samuti nagu mujal Kagu-Aasia maades, nii ka Vietnamis on pillide valmistamisel väga oluliseks materjaliks bambusroog. Seda leidub ju sealkandis palju. Ja bambusroog on oluline just eriti primitiivsemate rahvapillide juures. Bambusest flöte tunnevad väga paljud Aasia rahvad samuti bambusest, parmupille. Kuid peale nende pillide võib Vietnamis näha üsnagi omapäraseid rahvapille, nagu näiteks bambus, rootsiter ehk Roding. Kui tavaline Twitter on tasapinnaline, siis see pill on ümmargune. Tema keeled on pingutatud jämeda bambus roo külge. Aga eriti iseäralik on muidugi hüdrauliline bambus roopill. Seda pole lihtne kirjeldada, aga koosneb see mitmekümnest omavahel kokku seotud bambuskepist. Voolava veejoa abil hakkavad ühed kepid lööma vastu teisi ning sellest tekib heli. Bambuskepid pole valitud suvalise pikkuse ning jämedusega. Need on häälestatud tavaliselt Bentotoonilise skaala järgi, seetõttu neist löökidest moodustub küllaltki korrapärane muusika. See kirjeldatud konstruktsioon, kui mitte öelda muusikainstrument, see püsiv, töökorras umbes kuu aega. Kusjuures iga paari päeva järel peab keegi kontrollimas käima ning pisut korrastama seda keerulist ja suhteliselt ebakindlat agregaati. Sääraseid hüdraulilise bambuspille paigaldatakse sageli riisipõldude lähedusse kuna usutakse, et selle pilli poolt tekitatud heli või muusika meeldib riisipõldude kaitsevaimudele. Ning muidugi rääkides bambusest pillidest ei saa kuidagi mööda minna ksülofon idest. Nende erinevaid modifikatsioone tuntakse Vietnami paljudes piirkondades erinevate nimetuste all. Ammusest ajast on levinud säärane traditsioon, et häälestatud bambuskepid seotakse kahe nööri abil puude vahele. Bambuskeppide arv pole seejuures kindlalt määratletud. Sageli oli see küll 11 ja selline puude vahele paigutatud ksülofon ei kuulunud ka enamasti ühele konkreetsele mängijale. See oli nii-öelda ühiskondlik. Iga möödamineja võis soovi korral sellel mängida. Sääraste primitiivsete muusikainstrumentidest on aegade jooksul välja arenenud ka komplitseeritud bambus ksülofoniks mis koosnevad rohkem kui 11-st bambuspulgast ja need ei ole loomulikult seotud enam puude vahele. Mõne hetke pärast te kuuletegi üht niisugust pilli. Esitamisele tuleb rahvaviis nimega Tiisan, mis eesti keeli tähendab jahimeest. Ksülofoni meloodiad saadab siin väike kausikujuline Vietnami pronkskelluke. Ja tähelepanu väärne on selle loo juures veel fakt, et see on salvestatud Tallinnas Linnahalli stuudios. Mängib noor ja kaunis tütarlaps nimega Kothi, tan Hong. Nüüd tahaksin veidi rääkida teatrimuusikast. Laias laastus võiks kogu Vietnami teatrikunsti jagada kaheks. Traditsiooniline õukonnateater ja rahvapärane laulumänguteater. Õigem oleks küll olnud neid nimetada vastupidises järjekorras, sest rahvapärane laulumäng on ju tekkinud ajaliselt varem. Need rahvalikud etendused on eriti levinud just Vietnami põhjaosas kus neid esitatakse tavaliselt lageda taeva all, näiteks külas mõne olulisema hoone õuel. Üldiselt ei ehitata selle jaoks ka mingisugust spetsiaalset lava. Näitlejate mängupiirkond piiratakse vaid köiega, mis tõmmatakse puude või mingite postide vahele. Erinevalt euroopalikest teatrietendustes toimuvad Vietnami rahvalikud etendused tavaliselt juba alates keskpäevast. Nii et puudub vajadus ka spetsiaalse valgustuse järele. Noh ja mida veel peaks ütlema? Võib-olla seda, et Krimm ja kostüümid on muidugi palju lihtsamad võrreldes traditsioonilise õukonna teatri omadega. Süžeed pärinevad enamasti lihtrahva elust. Sagedasti ette tulevasteks tegelase tüüpideks on rikas ja vaene, õpetlane ja kunstnik, lihtne töömees, maad või selgeltnägija, munk ja nii edasi ja nii edasi. Ning teatritüki satiir on enamasti ikka suunatud just võimukandjate pihta. Ja mis on sellisele teatrile iseäranis karakteerne? Selle tüki publik osaleb aktiivselt etenduses. Harvad pole näitlejate dialoogid publikuga. Näitena jutustaksin lühidalt ühe rahvapärase teatritüki süžee. Selle pealkiri on tõlkes jumalanna, kui annan. Jah, India budistlikus traditsioonis vastab sellele jumalanna-le hoopis meessoost bodhisattva Avalokides vara. Aga tüki sisu on siis järgmine. Mees magab oma töölaua taga tuleb tema abikaasa nimega. Higin näeb, et mehe lõual kasvab üks eriti pikk habemekarv ning otsustab, et see tuleks ära lõigata. Ta läheb ja toob habemenoa, et see karvu eemaldada. Ta läheneb terava habemenoaga magavale mehele. Samal ajal aga ärkab mees ning nähes naist noaga, kahtlustab teda mõrvaplaanides. Higi ei suuda kuidagi oma süütust tõestada ning abikaasa jätab ta maha. Hiiginhil ei jää midagi muud üle kui abikaasa majast lahkuda. Ta riietub mehe riietesse ning hakkab mungaks. Mõne aja möödudes kohtab mungaks maskeeritud higi nii ühte rikkast talutüdrukut. Talutüdruk peab naist noormeheks, armub temasse ning püüab nii-öelda muuka võrgutada. Ja loomulikult edutult. Samal ajal aga oli talutüdrukul intiimsuhe ühes sulase või teenijaga ning mõne aja pärast jäi ta rasedaks. Avalikkusele teatas talutüdruk, et teda on võrgutanud munk. Munk ei saanud ju seda teha teatavaks, et ta on tegelikult naine. Teda oleks selle pettuse eest rängalt karistatud. Nii ta talus oma saatust kannatas ära kõik etteheited ja piinamised. Lõpuks kloostriülem halastas munga peale. Kui sündis aga laps, siis oli mungaks maskeeritud higini kohustatud hoolitsema lapse ülalpidamise eest ja ta läks sel eesmärgil kerjama. Lapse kolmeaastaseks saades kirjutas ta hüvastijätukirja, lahkus sellest ilmast ning läks buda paradiisi. See oligi siis lühidalt ühe laulumängu süžee. Sellistes etendustes on laulul muidugi eriti tähtis roll. Eksisteerib erinevaid laulustiile, mõned on lähemal päris laulmisele, teised meenutavad rohkem melodeklamatsioone. Laulmise vahel olevates pausides mängib orkester või ansambel. Milline see teatri orkester siis on? Pillidest on siin kõige enam kasutatavamad, tan Hi-see on säärane viiulitüüpi roost valmistatud keelpill. Tähtis on ka põikflööt, samuti nõndanimetatud rahvateatritrumm. Veel üks piklik, kahe nahaga trumm. Siis üks väga suur alusel asetsev basstrumm, gong ja puutrumm ehk puuplokk, mis on muide väga levinud mitmel pool Kaug-Ida maades. Peale nende juba nimetatud traditsiooniliste pillide kasutatakse tänapäeval teatris kookospähklist, resonaatoriga, viiulitüüpi, pilli, samuti poogenpilli taihood, kolmekeelset lautotan tammi, ühekeelset Citrit ning nõndanimetatud kuu kitarri. No selle pika jutu peale võiksime nüüd kuulata, kuidas see kõik tegelikult kokku kõlab. Niisiis üks fragment rahvaliku Cheo teatrietendusest ja kuigi selles ei kõla kõik eelpool nimetatud muusikainstrumendid mingi ettekujutuse teatrimuusikast peaks siiski andma. Teatrimuusika kohta valisin heliplaadilt välja veel ühe näite. Seekord uuemast teatrist. Iga teatrietenduse jaoks ei loodud muide uusi laule. Neis võidi kasutada ka juba olemasolevaid populaarseid tuntud viise või tuntud laule. Nii ka järgmine lugu on tegelikult populaarne rahvaviis ja veel enne kui käivitan plaadimängija, tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele asjale. Vietnami teatris ja ka idateatris. Üldse tuleb sageli ette, et etenduse süžeed antakse edasi žestide ning sümboolselt tähendust omavate rekvisiitide abil samuti kõnedialoogide abil. Laulufunktsioon on sageli justkui väljaspool tegevustiku pealiini nõndega järgnevas laulus, õigemini selle tekstis ei toimu mingit tegevust. Selles antakse edasi vaid ühe tegelase meeleolu. Loeksin teile selle teksti ette üsna kohmakas eestikeelses tõlkes. Täna öösel on mu ees olev rada jäine ja vihmane. Miks tulin üldse tagasi sellele sillale? Raske ja muret täis südamega? Minu elu on närtsinud. Ma olen nagu lill vintsutatud kaugete horisontide nelja tuule poolt. Mu süda on kurb, nähes oma vaest koduküla. Miks küll tuulel pole kahju? Sellest vaesest kaitsetust, lillest? Hiina Han dünastiast pärit keiser Woodi ajal, täpsemalt aastal 111 enne meie aega algas Hiina ekspansiooni Vietnamisse. Hiina feodaalkultuur avaldas Vietnami edasisele arengule tohutut mõju. Vietnamis võeti üle konfitsiaanlus, taoism, veidi hiljem ka mahajaana budism. Ja kuna Hiina ülemvõim kestis üle 10 sajandi kuni aastani 939 siis selle aja jooksul jõudis väga põhjalikult juurduda ka hiina muusika. Vietnamis hakati kasutama Hiina Natatsiooni süsteemi, praktiliselt võeti üle kogu muusikateooria, helilaadid ja paljud-paljud, muusikainstrumendid ning väga palju muudki muusikas. Järgmisena kõlav lugu, mille pealkirjaks on viis tundi ongi heaks näiteks Hiina mõju kohta. See on puhtas Lõuna-Hiina stiilis või vähemasti inspireeritud sealsest muusikast. Laadiliseks aluseks on sellele samuti Lõuna-Hiina nõndanimetatud kantoni helirida seondentatooniline laad reemi Sollasi ja mängitakse seda lugu kahekeelsel poogen pillil, mis küllap on samuti Hiina päritoluga. Sest ta meenutab väga hiina Erahud. Sellel pillil on küllalt väike ümmargune korpus. See on pealt kaetud ussina, aga pillikaelaks on üsna pikk ja mitte eriti jäme puust kepp. Keeled põimiti, paremalt kukkus siidist. Tänapäeval kasutatakse ka metallist või nailonist keeli sellel pillil. Ja pilli kaks keelt on omavahel häälestatud krindi harvemini kvardi vahekorras kuigi sellel pillil on kaks keelt ja seetõttu on põhimõtteliselt võimalik mängida kahehäälselt. Seda võimalust kasutatakse siiski väga harva. Nagu ma juba varem ütlesin tuli koos muu Hiina kultuuriga Vietnamisse palju muusikainstrumente peale. Äsja kõlanud pilli juurdusid Vietnamis mitmesugused löökpillid, kellukesed, trummid, kivist kellad, kongid, samuti puhkpillidest otse ja põik, sööd oboe keelpillidest aga kolmekeelne lauto ning 16 keelne tsiter. Kõiki nimetatud Pille me täna muidugi kuulata enam ei jõua, sest aega saate lõpuni pole jäänud enam palju. Aga oma kauni kõla ning pika ajaloo tõttu valisin neist paljudest pillidest välja. Citri. Ei teagi, kuidas seda pilli nimetada. Hiinakeelne nimetus on Cheng. Lõuna-Vietnamis tuntakse seda instrumenti tandranhi nime all. Põhja-Vietnami nimetus tähendab tõlkes instrument 16, mis viitab just keelte arvule. Aga missugune ta siis välja näeb? Vietnami Twitter on umbes meetri pikkune. Laiuseks on umbes 20 sentimeetrit, ühest otsast ja umbes 13 sentimeetrit teisest kitsast otsast. Keeled valmistati kuni seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuni siidnöörist. Hiljem hakati valmistama ka vasest ja terasest keeli. Erinevalt näiteks meile tuntud kandlast paikneb Vietnami Twitteril iga keele all elevandiluust või puust roop mida saab siis nihutada kas vasemale või paremale poole. Tegelikult selle pillimängutehnikat selgitada raadio vahendusel on väga raske. Seda peab lihtsalt nägema. Aga kasutatakse seda pilli kas soolo pilina või ansamblis väga sageli muide koos nõndanimetatud kuu kitarriga aga tihti mängib koos nendega veel ka kolmekeelne lauto ning kahekeelne viiuli sarnane pill. Praegu kuuleme seda pilli siiski. Vietnamis on saanud traditsiooniks, et Hitlerit mängivad enamasti naised. Ja erand kinnitab muidugi reeglit. Ja praegu mängibki just meesterahvas ning üks tuntumaid Vietnami muusikuid üldse. Tranconghai lugu kannab poeetilist pealkirja. Nagu see ikka on Kagu-Aasiale omane. Sügisene järv. Ongi tänaseks kõik paljud valdkonnad Vietnami muusikast jäid täna hoopiski käsitlemata. Vaid minimaalselt sai räägitud õukonna muusikast, üldse ei rääkinud konfitsianistlikustavaistlikuste budistlikus muusikast. Aga neist asjust tuleb veel juttu järgneva isorientaal tundides seoses Hiinaga.