Tere õhtust. Seoses Hiina ja jaapani muusikaga meenuvad meile ikka eelkõige penta toonilised helilaadid, keisserlikud orkestrid, mitmesugused kongid Shaku, Hazzy ja muud eksootilised pillid ning loomulikult ka hiina ooper. Kui me räägime hiina ja jaapani muusikast, siis tavaliselt me ei mõtle selle all ei hevipunk ega piisko bände. Ent kui me turistina või tavalise komandeeringuga hiina või jaapani maale satume, siis millise muusikaga me eelkõige kokku puutume? Seda muusikat, millest kirjutavad etnomusikolooge seda muusikat ei kuule me ka seal kohapeal, igal tänavanurgal. See on ka seal nii-öelda muuseumi muusika. Hotellides tänavatel söögi- ja joogikohtades, raadios ning teleprogrammides on alati ülekaalus levimuusika. Sama võib öelda ka plaadipoodide kohta. Näiteks Hiinas oli mul tükk tegemist sellega, et leida kauplusest paar traditsioonilise muusika kasseti. Sadade või isegi tuhandete levikassettide hulgast. Üheski plaadipoes ei õnnestunud mul leida mitte ühtki plaati tao või buda munkade retsitatiividega. Jah, nagu ma ütlesin, kõikjal on valdavalt ülekaalus levimuusika. Kuid milline ta siis on see nii-öelda idalevi see Hiina disko, jaapani rokk? Järgneva tunni jooksul püüame anda sellest väikese ülevaate. Minu tänaseks vestluskaaslaseks on Igor Karsnek. Ma arvan, et just sina oled õige mees neist asjust rääkima, sest peale selle, et sa oled professionaalne rokkmuusik, ma tean, et sa oled juba pikemat aega huvi tundnud ka jaapani kultuuri vastu. Aga noh, hea küll, enne, kui me asume konkreetsete laulude või lugude juurde, räägiksime võib-olla veidi üldisemalt. No näiteks stiili probleemidest. Minu arvates suhtutakse idamaades stiiliküsimustesse märksa lõdvemalt kui Euroopas. See ilmneb loomulikult mitte üksnes levimuusikas. Näiteks Kesk-Aasia tänavapildis on täiesti loomulik, et mõnel mehel on seljas tavaline Texas ülikond ja samal ajal peas tubeteika. Samuti Indias. Haruldane pole riietuskomplekt, milles on kokku pandud turban, rahvuslik jakk ning Adidase spordikingad. Seejuures tundub, et see ei tulene mitte halvasti arenenud maitsest. Lihtsalt suhtumine asjasse on säärane. Ja ka muide äsja kõlanud lugu oli just niisugune. Ma loodan, et te panite tähele, selles mängisid koos akordion, rütmimasin süntesaator. Ja siis veel Hiina üks vanimaid muusikainstrumente tsitri taoline siin loo meloodia oli ju eht Hiinalik penta toonikale põhinev, samas saundi pilt oli väga sarnane meie estraadimuusikale. Nii et ida ja lääneelementide süntees, aga siiski mitte selline nagu New Page muusikale on omane. Kokkuvõttes minule mõjus kuuldud lugu umbes samuti nagu džinsid koos te peate ikka ka. Ja mul oleks väga hea meel, Igor, kui sinu arvamus erineks minu omast. Kõigepealt, ma muidugi ei tea, miks sa selle üle hea meel peaks olema, et arvamus erineks, antud juhul saaksime vaielda sinuga. Antud juhul küll on minu vaatepunkt on samasugune nagu sinul aga ma mõtlen, et noh, et see stiili küsimus ja see eklektiline lähenemine muusikuna kui helikeelel, et sellel on kindlasti ka omad sügavamad juured. Ja mulle tundub, et näiteks kui nüüd võrrelda ütleme, nüüd võiks muusikat noh, äsja kuulduga siis võib-olla kõige selline olemuslikum vahe, mis kohe niimoodi silma torkab, oleks siis selles, et euroopalikus kultuuritraditsioonis lähenetakse stiilile kui väljendusvahendile. Sellega kaasneb põhimõtteliselt stiili sisse süvitsiminek. Noh, on ju selge, et et siin on põhimõtteliselt nagu kaks sellist suuremat võimalust, kui me kasutame mitmeid erinevaid stiile, siis me võime lähtuda näiteks nende vaheldumisest Nende kontrastsuse niimoodi koosmängust, noh, kõige parem näide, võib-olla on siis polüstilistika. Ja teine võimalus on siis minna süvitsi umbes selles laadis nagu näiteks meil Eestiski tuntud Sven Grünberg oma muusikasse sisse. Täiesti orgaaniliselt sulatanud idalaadi, kusjuures kasutades mingit konkreetset laadi on ta tabanud kõigepealt selle laadi atmosfääri. Ühendan selle täiesti orgaaniliselt ulatanud elektrooniliste instrumentidega. Ja tulemuseks võiks olla siis nähtus mis ei kuulu otseselt ei Euroopa ega, ütleme ida muusikatraditsiooni, vaid on kuskil selle vahepeal eurooplasena muidugi ei saaks. Grünberg näiteks. On küll oma päritolust vabaneda, kuid see süvitsi stiilne lähenemine, atmosfääritunnetus, see on euroopalikule mõtlemisele üldiselt omale. Teine pilt on jah, Hiina levimuusikaga kus on täiesti karvupidi. Meie jaoks on kokku pandud näiteks klaver mõni traditsiooniline instrument. Niisiis, miks ka mitte kõike seda niimodi garneerida? Sellise mitte just kõige parema maitsega valitud popsoonidega. Ütle, kas sinu arvates see tähendab ajast mahajäämist? Kas näiteks 10 aasta pärast on ka hiinlastele omane samasugune suhtumine stiilidesse kui Euroopale praegu või see on lihtsalt ida omapära? Ma arvan, et kui natumaks mõningaid paralleele natuke lähemast kandist noh kasvõi 20 aastat tagasi, mismoodi nägi välja ütleme, vene estraad siis me võisime kohata analoogseid tendentse pess neerude pärast, sõda. Sellises muusikalises balletis oli mingi selline pseudoetniline dominant, kuid elu arenedes toimuski üldine liikumine nagu sihukese unifitseeritud stiili suunas. Et mina arvan, et on tõenäoline. Et lähimas tulevikus muidugi jõuavad sellised rohkem stiili terviklikkusele orienteeritud mõtet, noh kindlasti ka Hiinasse. Sa praegu tõid väga huvitava seose pestne rööde ja verassõõdega. Mõlemas maas on valitsev sotsialistlik süsteem veras aegses Valgevenes kui ka Hiinas. Ütle, kas ka siin näed mingisugust seost. Ma isegi võtaksin siia veel paar komponenti niimodi juurde. Võrdleks veel näiteks mõningate Kesk-Aasia ansamblitega. Isiklikult ma olen konkreetselt kokku puutunud, noh, niimoodi helilindi vahendusel usbeki muusikaga. Ja miks ka mitte vaadata, näiteks kuiva jutt läks juba hiina peale, siis ütleme Põhja-Koread seal viljelevat muusikat ja mulle tundub, et kõiki neid nähtusi ühendab üks huvitav asi, nimelt meil on tegemist nii-öelda sotsialistliku levimuusikakultuuriga ja sellel on kõikjal teatud ühisjooned, olenemata siis sellest, kas meil on tegemist Kesk-Aasia, Põhja-Korea, Hiina või siis Venemaaga. Venemaa võib antud juhul küll rääkida ainult vist nagu minevikuvormis, siis esiteks domineerib mingi sellise pseudorahvusliku mingisuguse etnilise joone rõhutamine. Noh, eks ole meil ka siiamaani vist mees kunagine hüüdlause, mis puudutab siis et vorm on rahvuslik, aga sisu peab olema sotsialistlik. Ja vot siin me tuleme siis nagu minu arust jälle tagasi. Korraks veel selle eelmise temaatika juurde stiilide eklektika, tähendab, kuna seda rahvuslikku joont rõhutatakse just vormis taliselt, eks ole. Siis ongi tulemus selline, nagu ta on. Niisiis teine, selline nagu seaduspära, mis on, oleks nagu ühina oleks minu arust nagu sellise yriteeriva elemendi muusikaliste teravustaja vältimine ja nuga sisu probleemide suhtes peab see paika, mõtlesin praegu teksti, lood, mida me kuuleme, on küll hiina keeles, seetõttu ei ole kahjuks minul näiteks võimalik kuidagi teksti mõtestada, arusaadav. Kuid võiks tähelepanu pöörata seda saundi üldpildile niukene mahesugune ballaadilik, väga läbipaistev, noh tähendab selline iluduse või ja siis veel, mis puudutab muusika sellist noh, puhtalt emotsionaalset külge mis on nende eelnevate ühisjoontega ka kindlasti seotud sellise positiivse emotsionaalselt helge kli helimaailma rõhutamine ja sealt on siis ka tuleneski Tere, selline üldiselt iseloomulik lüüriline foon. Ja nüüd kuulaksimegi ühe loo milles pole vist küll midagi muud hiinalikku kui see, et laul kõlab hiina keeles. Igor, aga kui nüüd jätaksime Hiina popmuusika ja läheksime edasi jaapani juurde, aga siiski võrdluses Hiinaga, mille poolest erineb jaapani levimuusika Hiina omast põhimõtteliselt? Minul isiklikult jaapani hevimuusikaga on võimalus nagu rohkem kontaktis olla käisid ju jaapanlased siin ka rock summeri aegu juhtusid seda kuulma neid Kotokokid ja ja kui ma nüüd peaksin hakkama nagu võrdlema, siis vahe on tegelikult minu jaoks on kolossaalselt. Kõigepealt noh, mulle tundub, et hiinlased on jaapanlastega võrreldes võib-olla mõnes mõttes konservatiivsemad. Ja jaapani levi muusikal on potentsiaali ja ka noh, ambitsioone tungida Euroopa turule, siis hiinlased teevad oma muusikat minu arvates küll ainult rõhutatult öelda ise turu tarbeks. Seetõttu praegu ma ei kujutaks ette sellist asja nagu, nagu hiina pankrock näiteks. Kuigi jah, varem või hiljem jõuab punk Hiinasse niikuinii, ma olen selles kindel, ainult et sinna läheb muidugi neil päris palju aega. Et jaapani bändid erinevad üsna palju kõikidest muudest idamaade bändidest, selleks on ju olemas täiesti objektiivsed põhjused. Kõigepealt jaapani elulaad on küllaltki tugeva Ameerika mõju all. Teiseks juba alates 80.-test aastatest on Jaapan muutunud juhtivaks elektrooniliste muusikainstrumentide tootjaks maailmas. Samal ajal on kogu maailmapopi rokkmuusikas suurenenud süntesaatoritega kompootorite rütmimasinate sander. Aitäh ja mitmesuguste digitaalsete efektide osatähtsus. Nimetatud riistade ning ka stuudioaparatuuri kasutamises on jaapanlased olulisel määral meisterlikumad kui teiste aasiamaade muusikud. Siinkohal võiks ju nimetada kahte maailmakuulsat sündi korüfeed, kitarod ning São Domentaat. Kuid miks siiski jaapani pop ja rokkmuusika ei seisa edetabelites kõrvuti briti ja ameerika bändidega? Kõik eeldused on ju justkui olemas, on tehnilised vahendid, on olemas meisterlikkus ja on olemas ka raha millest on veel puudu. Mis arvad, Igor? Lähtuks sellest, et Jaapanil kui kõrg, tehnoloogilisel soodsunil on oma muusika siis. Me peame arvestama, kuidas stiil kui nähtus üldse maailmas leviv ja noh, mina ütleksin, et stiil levib nii-öelda lainetena. Tähendab, lainetused on mingi alati konkreetne epitsenter, niimoodi on rokkmuusika siiski angloameerika nähtus. Noh, näiteks pankrocki epitsenter On vaieldamatult Inglismaas on briti nähtus. Ja nüüd, kui stiilio laineid hakkab üle maailma levima siis selleks momendiks, kui ta näiteks jõuab Jaapanisse on toimunud ajaline nihe, tähendab stiil kui selline ei pruugi enam Euroopas või Ameerikas enam aktuaalne olla. Seal oleks selline nagu helistamise sekt, teine võib-olla ka küllaltki arvestatav asjaolu oleks nagu see Et üldiselt jaapanlased on väga varmad kõike euroopaliku ja ameerikaliku kopeerima ja seda näiteks veelgi euroopalikumat variandis. Kui eurooplased ise Muide, vahemärkusena ütlen sulle, et jaapanlased ei ole mitte varmad kopeerima euroopaliku ja ameerikaliku, vaid ka muud Aasjalikkusest tuletavad meelde, kuidas nad on kopeerinud budismi, sa oled zen-budism ja, ja väga palju näiteid, mida nad on üle võtnud Hiinast, kas või hieroglüüfid ja nii edasi. Ja kahtlemata jah, see on võib-olla selline rahvuslik omapära juba ütleme niimoodi. Aga muusikas kui sellises muusikamaailmas võib selline tendents tegelikult kurjalt kätte maksta. Tähendab asi on ju selles, et selleks, et täita muusikaturul mingit nišši tähendab see nišš leida, tähendab kopeerimisega on seda õudselt raske teha. Ja mulle tundub, et jaapanlased on üldiselt läinud just seda kopeerimise teed. Ja seetõttu on neil üks oluline asi on edu saavutamiseks puudu tähendavat mingi omasin, etniline karateerine joon, mis aitaks siis seda seda nishi leida. Tuletame meelde hiljutist veel rai muusika võidukäiku, mille lennas räge muusika päris hiljaaegu. Lamba-Adapuu, mis on ka selline Ladina-Ameerika mugandus eurooplaste kõrvadele ja tuleb välja, teadlased ei oska mingit sellist mugandust kummalt poolt nagu välja pakud, mulle tundub, et et selles on ka üks üks oluline põhjus. Kuulame nüüd ühe loo grupilt nimega jaga Taara. Päris harva saab kuulda nii absurdset muusikat, kui teeb see bänd. Aga ma ei ütle seda sugugi halvas mõttes. Järgnev lugu äratas tähelepanu ning hakkas mulle meeldima just tema arulageduse tõttu. No Igor, sina kuulsid ka nüüd seda lugu. Kas sulle ei tundu, et punkti kohta on sellel lool liiga hea sound meie mõistesse nagu saundi poolest, nagu ei meenutegi, päris punkmuusikat. Ja ma just tahtsin kahjukest hakata sellest rääkima selle loo puhul. Kas sulle ei tundu, et vaat, siin on tegemist ka vot selle nagu stiili nõuda kui sellise eiramisega. Sest et me teame, et mismoodi peab Trash muusika kõlama niimodi modi punk. Aga see on mõeldud oma senisest välisest heli keelelisest absurdsusest, võib-olla hoolimata väga rafineeritud kõrvadele. Ja. Iga igal juhul on ta pungimalt tasandilt ebatüüpiline. Võimalik, et meie oludes on isegi punki lihtsam teha, sest algul ju tähendab, tegid ikkagi ehkki mitte nii-öelda väga rikkad muusikud, kellel juba see sondi pilt tulenes sellest et ei olnud pillid, kõige paremad, ei olnud ka superstuudiod, aga Jaapanis võib-olla on isegi raske leida nii halbu pille, nii viletsat stuudiote tuleks tüüpiline vungi saund. Ma arvan, et jaapanlased võib-olla pole lihtsalt selle peale tulnud, et muusikal koma tüüpiline saund on, eks ole. Ja seetõttu kuna on tegemist väga kättesaadava kõrgtehnoloogiaga, mida nad siis ekspluateerivad, siis nad teevad seda täiesti valimatult. Saate lõpuni pole enam jäänud palju aega. Ma tahaksin sind Igor tänada nii enda kui ka kõikide raadiokuulajate nimel ja nüüd annaksime veel sõna metsikutele ja hulludele poistele. Just sellist nime kannab jaapani ansambel, kes hakkab kohe laulma ja mängima. Niisiis vaeldanud kreisi kais. Orientaal tundlik.