Võiks arvata, et professor Rein Einasto oma juubeli eelõhtul istub kodus ja ootab sõpruskonda küll. Kaugeltki mitte. Tegu on mehega, kes ei ole ainult geoloog vaid mida aeg edasi on läinud, seda rohkem tuuri keskkonna esindaja selgitaja mõtestaja. Ta on ka keskkonnaspektrisaadetes mitmel korral rõhutanud, et seosed looduse kodu tuuri ümber ja vahel on väga olulised ja kui neid ei märgata või need lõhutakse, siis üks maa ja rahvas ei arene nii, nagu ta soovib. Ja nüüd on viimased kuud läinud suveseminari ettevalmistamiseks baas Eesti kultuurikeskkonnas. Ettekandjad on olemas, teemad on sõnastatud, kõik on paigas. Aga miks siis nüüd nii tõsiselt? Ühel ilusal ümmarguselt sünnipäeval on tahtmine rahvast kokku. Kutsuda aeg on nii kaugel, et tuleb seada küsimusi just nagu eelpool nimetatud Nende skulptuuri seostes. Ja praegu võib-olla 21. sajandi alguses, kui maailm kiirelt globaliseeruv, on meil eriti vaja rõhutada seda omanäolisust ja toetuda sellele kõigele sellele nii kultuuris kui looduses, mis on meile juba igipõliselt omane. Millele me oleme kogu aeg toetunud ja millele võib kindel olla. Meie oleme ju ikkagi paekivi maa ja paele toetume mitte ainult oma vundamentidega, vaid ka mitmes mõttes des igavikulised tunnetusega. Seda on meie arhitektuuris väga selgelt tunda, sest enamus meie ütleme, sajanditevanuseid püsiehitisi, pisi, mis annavad meie maastikule nii omanäolise ilme on ju ikkagi paeehitised. Teiselt poolt tänapäeval me tajume just seda ütleme, universaalsete tendentside liialdatust, nagu me ehituskunstis tajume. Nüüd tuli see klaasped toon niivõrd jõuliselt sisse, et me hakkame oma nägu kaotama, see muutub kuidagi väga ühe taoliseks kõigis suurlinnades. Meie õnneks Tallinn ei ole veel suur linn ja ta ei tohiks kunagi selleks ka saada. Linnud võivad ära minna talveks Aafrikas, kas aga tulevad tagasi sinna kohta, kus pesa on turvaline, kus ta on juba ehitanud, kus tema järglased on läinud maailma lendama. Ja sinul on ju ka niisugune veendumus, et kui juba Tallinnas ühes kohas on Muusikaakadeemia siis kõrval oli ju vastu võetud otsus, tuleb muusikakool ja veel mitmed sarnased ehitised seotakse vana ja uustunneliga, tekib väike linnakest linnas omaette vaikses kohas. Ja nüüd sa ajasid vahepeal ju neid asju teiste kultuuriinimestega, et kas peab sinna jälle üks klaasbetoonist elumaja tulema, võib-olla jätkata ikkagi seda, mis on eesti kultuurile sügava jälje jätnud. Laulupeod nüüd nendel päevadel just pakkusid ju ja pakuvad inimestele nii Laulmist kui osasaamist sellest kokkusaamist. Aga võta näpust, ei ole nii lihtne. Jah, muusika on ju meie kultuuri üks kõige kandvamaid külgi, kus me oleme juba täiesti nii-öelda maailma läinud. Sellele tuleb meil eriti ka edaspidi nii-öelda kand kinnitada ja meie maailmanimesid loetleda ei ole siin mõtetki. Üks muusika saab maailma tasandil olla tänapäeval ainult siis, kui tal on kõik lülid. Väga hästi töötavad Muusikaakadeemia, mille uue hoone me üle me uhked oleme ja mis kindlustab paljus mõttes muidugi selle kultuuri säilimise saab olla ainult siis järjepidev, kui temal on muusikakeskkool kõrval. Sellest on ju palju räägitud. Et see peaks olema üks ühtne muusikakeskus. Nüüd me oleme olnud jalgpallitähe all ja kaasa elanud võitjatele ja kaotajatele ja seal on teada, et parematel meeskondadel on oma farmklubid, nii et kui see tippmeeskond mängib sellel kodustaadionil, siis selle kodustaadioni kõrval läheduses on teised murupinnad, kus siis juba lapsest peale õpitakse ja nad näevad, kuidas meistrid ees mängivad. See side on kohe paar sammu ja on näha, tunda kuulda ja muusikaakadeemia kõrval ka Tallinna eri kohtades kitsaks jäänud kohtades võõrastes kohtades muusikaasutused ju sobiksid sinna. Ja me ei taha siin ka ehitajat süüdistada, sest tema platse on, ta ootas isegi pool aastat. Aga nagu nüüd tuleb tõdeda, et eelmise kultuuriministri poolt alla kirjutatud ja kavatsus luhtub. Ei, mina ei usu, et ta luhtub. Meie ühine hea tahe annab võimaluse praegu ka veel ümber orienteeruda, sest vundamendiauku on vaja niikuinii igale majale. Kõik see, mis praegu on tehtud, oleks vaja olnud ka muusikakeskkooli või selle ühishoone tegemiseks. Ei ole veel hilja ümber paigutada seda hoonet ütleme elamu võib-olla paarsada meetrit sellest kohast ka eemal. Muusika. Keskuse jaoks on see plats täiesti ainulaadselt ja üksainus, kui see pannakse praegu elamu alla, siis muusikakeskust ei tule, ei sünni. Esmaspäeval toimuva suveseminaribaas Eesti kultuurikeskkonnas all on enda jaoks tehtud märksõnad. Looduskool ja kodukoolist, rääkisime loodusest, me rääkisime ka, kodu saab siin ilmselt olla toetav ja, või vähemalt selle targema mõtte vastuvõtja ja hoidja. Aga selles osas ja ei saa ju nõuda, igas peres oleks kehholoog, kes nüüd hakkaks sealt alumistes kihtides peale. Aga selles laiemasse on, kus tehakse või ka kodu oma ülesannetest. No kodu on ju meie kultuuri häll igas mõttes, ikkagi kui me praegu tagantjärgi hakkame jälgima meie vaimude Geneoloogiat ja üldse kultuuriinimeste genealoogia, et siis me näeme põlvkondade sidet väga selgelt ja kõik väga oluliselt. Uus algab tegelikult ju kodus. Kodu on meil olnud üks pühamaid mõisteid juba palju aastatuhandeid sellest ajast peale, kui mindi Kohilise elulaadilt üle maa viljelusele ja see oli maailma kõige põhjapoolsem maaviljeluspiirkond tol ajal, mis sai võimalikuks ainult tänu pae platool ehk loopealsete olemasolule. Siin kujunes meil see paikse eluviisi tulemusel ka kodu mõiste täiesti eriliseks ja ainulaadseks, mis on hoopis enam kui lihtsalt eluase. Kui seminar ise algab esmaspäeval kell neli pärastlõunal Meie ajaloo muuseumis Orlovi lossis Pirita tee ääres siis jätkub see joopis Raplamaal kuuendate paepäevadega ja sinu ja sinu kolleegide suur osa on selles, et just nüüd on paepäevad, paides on mujal on tehtud muuseumi nii maakondades kui Tallinnas ja seal juba on siis kus noored ja vanad koos on midagi ära teinud ja seal siis seminar nii-öelda värskes looduses vabas looduses jätk. Nii on meil plaanis ja see tõenäoliselt hakkabki meil ka nii ütleme taotuslikult. Ma mida näiteks miks asub neid nüüd väga eeskuju väärivalt on hakanud juurutama, et õppimist võimalikult palju viia välja see on kõikide loodusainete hädavajalik osa, on see välipraktika ka kõikidesse üldhariduskoolidesse on seesama põhimõte vaja sisse viia. Meie Raplamaa, ütleme, paka, mägi on ju selles mõttes veel täiesti eriline Üle-Eestilise tähendusega. Ühelt poolt, et ta on Raikküla lademe, staatotüüpise tüüppaljand, kust üldse see nime maailma läks? Kindlate kihtide tähistamiseks teiselt poolt on ikkagi pakamäel juba meie muistsete vabaduste aegsete kärajate koht, see on tolle aja parlament, käis siis maavanemad ja üldse rahvas käis koos. Ehkki olla olnud see augustikuu täiskuu ajal, kus siis maa sisejõud eriti intensiivselt avalduvad. Niimoodi on vähemalt rahva tähelepanekud olnud ja meil ei ole põhjust ka seda vana tarkust täiesti kõrvale lükata. Nii et meie oleme sinna Raplamaa lõunaossa paka mäele kujundanud niisuguse väikese amfiteatrilaadse paemurru, mis võiks olla ka väikeste kultuurisündmuste tähistamiseks. Hea koht. Jah, ja seal puhastatud paemurru varjus allapoole ja ajaloole mõeldes ja ka edasi mõeldes lüüakse lusti, on lõkkeõhtu ja laulu, nii et ei ole ta ainult siis tõsiteadlased ikkagi läbi ja lõhki inimesed lihast ja luust. Nii peame siduma oma minevikku pingutused kaasaja vajadustega.