Tere õhtust kõigile neile, kes tänasel õhtupoolikul on otsustanud kuulata orientaalset muusikat. Kahe nädala eest eelmises orientaal tunni saates oli meil juttu Vietnami muusikakultuurist. Aga täna on tähelepanu keskmes Kambodža ehk Kambodža, nagu seda riiki vahepeal nimetati. See, et me Vietnami ja Kambodža muusikat kahes järjestikuses saates käsitleme, pole muidugi juhus. Need maad on ju geograafilises mõttes naabreid, nende piirid puutuvad suures ulatuses omavahel kokku. Pealegi on märkimisväärne osa Vietnam lasi elanud Kambodža territooriumil. Kahe nädala eest oli meil juttu Tomsoni pronksiaja kultuurist seoses Vietnami ka. Kuid mitmeaastase aja kestel kuulusid Kambodža rahvad sellesse samasse kultuuripiirkonda. Ja kõige selle põhjal võiks oletada, et Vietnami ja Kambodža muusika on üsnagi sarnased. Tegelikult ei ole asi nõnda. Asjalood on kujunenud selliselt, et vietnami kultuuri väljaarenemisel on väga kõva sõna öelnud, Hiina seevastu aga Kambodža ja selle põhilised asukad. Piirid on jäänud India mõjusfääri. Nii et sisuliselt optimeerida kultuur, kombinatsioon Kagu-Aasia ja India kultuuridest. Ja kuivõrd on selle vastu tundnud huvi läänemaailm? 1906. aasta Marssey maailmanäituse ajal vapustas Euroopa publikut kuninglik balletitrupp, Kambodža pealinnast Bennist. Kuulsaid Angkor vati ja paviljoni suursuguseid. Templeid on nimetatud isegi kaheksandaks maailmaimeks. Kuid samal ajal grammeeride muusika pole läänes niisugust üleüldist huvi äratanud. See on jäänud peamiselt spetsialistide ja etnomusikolooge ide huviobjektiks. Väga vanad on religioossed, maagilised rituaalid, mis on seotud vaimude väljakutsumisega. Kutsutakse välja perekonna või hõimu esivanemate vaime. Hilisemal ajal hakati ühendust võtma ka valitsejate dünastia esivanemate vaimudega. Säärast rituaalset toimingut nimetatakse neakto ja see riitus on sageli seotud muusikaga. Muidugi pole sellised asjad iseloomulikud üksnes Kambodža-le. Ni Akto sarnaseid rituaale tuntakse ka Tais, Vietnamis, Hiinas, Koreas ja veel paljudes teistes Aasia maades. Need maagilised toimingud on läbi aegade säilinud nii iseseisva rituaalina kui ka nad on samal ajal väga tugevat mõju avaldanud mitmete traditsiooniliste tantsu ja laulustiilide väljaarenemisele. Samuti on need rituaalid aluseks olnud teatud liiki traditsiooniliste teatraliseeritud etenduste väljakujunemisele. Järgnevalt kuulamegi ühegümneri rahvaviisi, mille pealkirjaks on vaimude väljakutsumine mängib noor khmeeri rahvusest pillimees nimega homsetisop. Tegemist on bambusflöödi ka mida sealmaal nimetatakse beibock. Märkimisväärne on siinjuures muidugi iseäralik hingamistehnika, mis võimaldab mängida ilma hingamispausideta. Kuna sellist tehnikat tuntakse paljudes idamaades ja ma olen sellest juba rääkinud ühes eelnenud oriendaal tunni saates, siis täna ei tahaks hakata uuesti üle kordama, mismoodi see tegelikult toimub. Selle loo lindistamisel maaga spetsiaalselt palusin flöödimängijat kontserti saki, et ta esitaks kogu loo ilma ühegi hingetõmbepausid ta ometi kestab see lugu ligi kolm minutit. Sorides Eesti raadio arhiivikataloogides leidsin ma sealt ühe väga huvitava lindi. See on vürst Peeter Volkonski koostatud saade Kambodža muusikast. Ja eetris oli see täpselt 21. juunil 1979. aastal. Kui on pulmad, siis peavad olema ka pulmakingid. Pulmakinkide kätteandmise saateks käib aga selline muusika. Mängib nõidade orkester Jemm Reapist koosseisus oboe nimega Bei poogenpillid, troo i ja truu Chappei ja kaks skoori. Pärast. Tütarde mehelepanekut tekivad nende isadele teatavasti väimehed. Ja käib hea tooni juurde, kui neid vahel ka külla kutsutakse. Kuid kuna Kambodžas, nagu igal teiselgi maal on nii rikkaid kui ka vaeseid võib sellise külaskäigu ajal mõndagi juhtuda. Ühte seika kuulemegi järgnevas loos. Rikkal mehel olid kaks vähimeest, üks neist rikas, teine vaesemast vaesem. Kord kutsus äi väimehed külla, nad said kokku ja vaene ütles. Äi kutsus meid sinuga küll, aga mina ei lähe. Kardan, ma olen lihtne inimene, pole harjunud suurte lõunasöökidega tähtsate külaliste ja kalliste roogadega. Ma ei tea isegi seda, kust küljest neile läheneda. Teen midagi teisiti, kui vaja. Rikas, või ei ole hea inimene, pole siin hirmsat midagi proovida sugulast veenda. Istume kõrvuti laua äärde, kui sa nii väga kardad, nii kui sa ei tea, mida teha, vaata mind ja tee niisamuti. Vaene Väi mõtles pisut ning nõustus. Läksid siis koos külla ja istusid laua äärde. Kõigepealt anti hariliku riisi, siis teokarbi supirikas dist, teokarbipulkade kasvu imes tühjaks ja sülitas karbi ettevaatlikult rätikusse. Vaene aga pani ainult seda tähele, et rikas teokarbi suhu pistis. Ka tema võttis karbi suhu ja hakkas närima, sest kõik, mis ta elus seni söönud oli. Pidin närima. Näris näris ning oleks peaaegu hambad murdnud neelas vastu tahtmist lõpuks allagi. Rikas Väi nägi, et vaene närib teokarpi, aga ei saanud midagi öelda. Pani siis supi kõrvale ja võttis tüki isupuru. Ta pistis selle tükikese endale suhu ja imes kuivaks, aga rootsu sülitas ettevaatlikult rätikusse. Wayne nägi, et rikas paneb suhkruroogu suhu, võttis ka tema tükikese, pistis suhu ja hakkasin närima suure vaevaga närista selle läbi ja oleks neelates peaaegu oksele hakanud. Rikas Väi märkas, et vaene ei saanud temast jälle aru, aga ei saanud midagi öelda. Siis anti harilikel nuudleid. Rikas way, toppis endal suu muretult täis. Äkki aga tuli talle meelde, kuidas vaene väiteokarbi ja suhkrurooga vaeva nägi. Ta ei pidanud vastu ja purskus naerma, kusjuures nii et nuudlid läbi ninna välja tulid. Vaene nägi seda ja ütles. Nonii, vend mulle Aid. Teo karbi närisin kuidagi puruks ja suhkruroo neelasin veel alla. Aga nuudleid mina läbi nina küll ajama ei hakka. Sama seeemm reaapi näide orkester esitab Vello, mille abil kurje vaime eemale põletatakse. See on tüüpiline näide vanast camputše muusikast. Kõige hiljem. Ta on Hebdo tooniline, see tähendab ta on jagatud seitsmeks võrdseks osaks. Nagu Kambodža klassikalistele orkestritele omale sarnaneb mängustiil siiski enam mõningatele India primitiivse muusikavormidele. Poogenpillidel on väga naturaalne toon ja neid mängitakse legaatus. Trummid on agressiivsed ja ka inimhääled püüavad troo ja troolõngadest. On juba kaks korda mainitud, et mängib nõidade orkester. See võib meie jaoks muidugi veidi imelikult kõlada, aga sinna pole midagi parata, sest mängisid tõepoolest. Nõiad, kellel traditsionaalsus kultuurides vaieldamatult suur tähtsus, on. Ja veel üks väike täiendus selle nõidade orkestri ehk nõndanimetatud Fleng Meer kohta. Sellistes ansamblites mängivad koos nii puhkkeel kui ka löökpillid. Ja huvitav on, et pillide häälestus seejuures pole eriti rangelt fikseeritud. Tavaliselt me oleme harjunud, et isegi väga primitiivseks muusikas püütakse helikõrgused omavahel viia mingisse kindlasse suhtesse. Aga nõidade ansambli puhul see ei pruugi nii olla. Seetõttu tekivad koosnengul küllaltki suvalised kooskõlad. Aga ma arvan, et kui sellisele muusikale läheneda täielikult eelarvamuste vabalt, mitte Euroopa vaatepunktist lähtudes, siis polegi see muusika nõnda vastik. Aga okei, jätame praegu nõiad sinnapaika ja lähen oma jutuga edasi, sest aeg läheb ja läheb end Kambodža muusikast on rääkida veel väga palju. Alates umbes meie ajaarvamise algusest hakkas khmeeri muusika arengus tähtsat rolli mängima India hindu istlike budistlike ettekujutuste põhjal tekkisid ka kohalikud müüdid ja kohalikud legendid mis rääkisid muusika jumalikust päritolust. Teatavasti hakkasid jo Kambodžas levima nii hinduism kui budism, mõlemad. Sealsete kuulsate templite bareljeef idel on sageli kujutatud suursuguseid protsessioone. Mõned bareljeefid on hästi säilinud ja neil on selgesti näha, et nendes protsessioonides osalesid ka muusikud mängides näiteks meriteo kojast valmistatud puhkpille trumme konge. Kui nüüd rääkida budistlikus Trituaalsest muusikast, Kambodžas. Siis see on üldjoontes üsnagi tagasihoidlik. Sama tagasihoidlik magu kogu Kambodža budismgi. Teatavasti levis Kambodžas budismi paljudest vooludest peamiselt just teravada koolkond mis ei tunne selliseid värviküllaseid, templiteenistusi ja lärmakalt muusikat, nagu see on tavaline näiteks Tiibeti Lamoismis. Kambodžas retsiteeritakse suutraid ja teisi pühasid tekste kas päris ilma instrumentaalse saateta või kasutatakse selles ainult kahte pilli. Esiteks viiulitaolist traditsioonilist keelpilli nimega trookmeer. Ja teiseks vasest kongi. Suutrate retsiteerimisel kujunesid välja kindlad meloodia mudelid mis hiljem said aluseks ka muudele vokaalmuusika stiilidele. Aga üldiselt tundub, et suutra tekstidega seotud muusika on aegade jooksul väga vähe muutunud. See on säilinud arhailise na isegi kuni tänapäevani. Ja selle jutu kinnitamiseks kuulame ühe helilõigu, mis on salvestatud pealinnast Nombeeennis seal asuvas Braivonksid templis. Selles katkendis lauldakse paali keeles, nagu see on tavaks kõikidest Ravada koolkonna templites. Ka siin on meloodia väga primitiivne, see liigub ainult kolmel erineval helikõrgusel kolmel erineval noodil täpselt samuti nagu vanades india ees kujudeski. Võib-olla see pole just helilindilt hästi tajutav, aga siin on laulmas tegelikult väga palju inimesi. Neid on terve suur templi täis arvatavasti mitusada inimest. Muidugi ei tule India mõjud ilmsiks üksnes religioosses muusikas. India päritoluga on mitmed khmeeri, keelpillid ja trummid. Ka viieastmelised helilaadid, mis on väga tüüpilised Kambodža muusikale, on väga sarnased India Raavadele hindola ja Meghan Raagadeleiust ja siis muidugi süžeed, need pärinevad sageli india epostest. Näiteks Rama Jaana epasest on tekkinud üks kohalik meeri variant nimega reamukeeerr. Niisiis India mõjud ühelt poolt ja nagu ma juba saate algul ütlesin, Indoneesia mõjud teiselt poolt. Indoneesia mõjusfääri sattumine on ka ajalooliselt hästi seletatav sest osa Kambodža territooriumist oli kaheksandal sajandil allutatud võimsale šiividžaja mereimpeeriumile ning samal ajal Jaava saarelt pärit Tšailendro dünastiale. Ja mida siis konkreetselt Indoneesiast üle võeti? Jällegi muusikainstrumente, mitmesuguseid metallofone, konge ja niisuguseid noh, kuidas seda nüüd öeldagi paljudest kongidest koosnevaid agregaate või, või pille, mis on ju nii iseloomulikult Indoneesia Cameron orkestritele. Ka helilaadides võime hea tahtmise korral näha sidet indoneesia k. Üksk meeri helirida on näiteks selline, et oktav jaguneb viieks akustiliselt peaaegu võrdseks osaks. Ent see on ju väga lähedane Indoneesias tuntud Slendro laadiga. Ja lõpuks, kaheksandal üheksandal sajandil levis Jaava saarelt Kambodžas ka varjude teatri idee. Sellest ma tahaksin veel pärast eraldi rääkida. Nii et nagu näha, on khmeeri muusikat tõepoolest moodustanud sisuliselt kahest suurest muusikakultuurist millele on lisandunud vaid elemente kohalikust traditsioonist. Ma usun, et järgnev muusikalõik on selle sünteesi ilmekaks näiteks kõlab fragment klassikalisest tantsudraamast nimega Absara. Juba pealkirjas sisaldub viide Indiale teatavasti tähendab ju Absara müütilist taevast, tantsijat. Ja nüüd ma tahaksin veidi rääkida ühest väga huvitavast nähtusest Kambodža kultuuris. Vajankulit, see on nukuteater või täpsemalt öeldes nukkude varjude teater. Asja idee on järgmine. Etendust esitatakse troopilise ööpimeduses. Näitlejad liiguvad koos nukkudega lava taha paigutatud riide või fooni ees ja eestpoolt valgustades publiku poolt valgustades jäävad sellele foonile kujutised mis kohati meenutavad vaimusid ja ilmselt sellest ka selle teatriliigid. Tihe seos esivanemate vaimude kultusega. On teada, et vaimude nukuteater on algselt pärit Jaava saarelt ja arvatavasti üheksandal või 10. sajandil jõudis Kambodžas. Ent mõni aeg hiljem, 13. 14. sajandil lasi juba valitseja Tšaia varman korraldada varjude teatrietendusi ka õukonnas. Ja muidugi praegu on muusikasaade, ma räägin siin teatrist, aga see on väga tihedalt seotud muusikaga, sest kogu see etendus, kogu see asi käib muusika saatel. Näitlejad, hoides nukke, pea kohal, liiguvad muusika tempos ja muusika rütmis. Kogu etendust saadab muusika ja muusika tähtsust, muide näitab ka see, et kuigi näitleja alati isegi ei pea ise musitseerima. Näitlejate koolituses oli alati tähtis koht muusikaharidusel. Neile õpetati laulmist ja pillimängu. Kuulakem nüüd üht lõiku varjude teatrietendusest. Meile antud üks tund eetriaega hakkab peagi lõppema. Tänan kõiki neid, kel jätkus kannatust saade lõpuni kuulata. Pühapäeva õhtul, kahe nädala pärast tuleb juttu kand harva muusikast. Seda mängivad ja kommenteerivad kolm Indiast pärit meest, kes külastasid paar nädalat tagasi Eestit. Need on žürii Krišna kummardab Puur ab Hay Bagre ja nuproy. Lisaks kommenteerib seda muusikat veel TMi õpetaja Tallinnast. Lilian Hankewitz. Aga nüüd, mil on jäänud saate lõpuni veel hetk aega kõlab saate lõpuni üks tantsulugu nõndanimetatud Kambodža pindajat orkestri esituses.