Eelmisel korral Me siirdusime oma orientaal tunni saatesarjaga justkui täiesti uude maailma islamimaailma. Ja tänane saade on pühendatud araabia muusikale. Mõisted Araabia ja Araabia muusika. Need pole päris üheselt mõistetavad ja seepärast pole ka alustuseks liigne mõningane üldist laadi sissejuhatus. Me kõik teame Araabia poolsaar. Sellel paikneb tänapäeval mitu riiki. Neist mitmete nimedes sisaldub ka sõna Araabia nagu näiteks Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid või Jeemeni Araabia vabariik. Ent loomulikult ei piirdu araabia muusika levik ainuüksi nende aladega. Jah, kuigi Araabia kultuuri lähtepunktiks oli algselt tõepoolest just Araabia poolsaar võime tänapäeval rääkida araabia kultuurist kõikjal, kus elavad araabia keelt, lähevad araablased ja kus nad siis elavad? Lisaks juba nimetatud paikadele veel Süürias, Jordaanias, Liibanonis, Iraagis, Egiptuses, Põhja-Aafrikas ja veelgi enam, mitmesaja aasta vältel on üks juhtivaid araabia kultuurikeskusi asunud isegi Euroopas. Ma pean siinkohal silmas korduvat, mis teatavasti asub Andaluusias. Kui aga rääkida Araabia kultuuri määratlemisest ajalises plaanis, siis laiemas plaanis peaks selle alla kuuluma muidugi igasugune araablaste kultuur kõikide aegade vältel alates varajasest hõimukultuurist ja Pedrueenide kultuurist kuni tänapäevani välja. Kitsamas tähenduses määratletakse aga selle mõistega keskajal Califaadis tekkinud islami kultuuri. Islamimuusika nõndasamuti, nagu islami religioon ongi, on alguse saanud Araabia poolsaarelt. Aastal 570 pärast Kristust sündis mekas jumala prohvet nimega Mohammad. Ta sai jumalalt ilmutusi ning püüdis neid edasi anda ka teistele inimestele. Ta jutustas algul mekas, kuid seal ei leidnud Ta kuigi palju poolehoidjaid. Muhamedi jutlustesse suhtuti kohati isegi vaenulikult, iseäranis tema enda hõimukaaslaste kuradi šiiitide poolt. Nende survel tuli Muhamedile lahkuda Mekast. See põgenemine ehk nõndanimetatud Hinchra leidis aset aastal 622 meie aja järgi ja hiljem hakati just seda sündmust lugema. Ajaarvamise alguseks islamimaades. Niisis Mohammad lahkus madinasse, mis oli tol ajal vaenujalal Mekaga madina. Hõimud toetasid Muhamedi ja tema jutlustel oli seal suur edu. Aastal 630 vallutaski Mohammad koos oma poolehoidjatega Meka. Kurat, šiiitide pealikud olid sunnitud vastu võtma Muhammedi, usu. Ja edasi vallutati pea kogu araabia poolsaar. Allahi prohvet Muhammad suri 632. aastal meie aja järgi. Või vist veelgi õigem oleks öelda, et ta ei surnud vaid tõusis taevasse Jeruusalemmas asuvast Omaiidide kupelmašeest. Umbes kuus nädalat tagasi sai läbi minu reis Araabia poolsaarele. Mul oli võimalus veidi ringi sõita mööda Pärsia lahe lõunarannikut, kuulata sealset muusikat, vestelda muusikutega, võtta intervjuusid, külastada muusikakooli, külastada mošeed, osta mitmeid kompaktiski araabia muusikaga samuti salvestada üht-teist ka ise helilindile. Nüüd ma tahaksingi demonstreerida üht neist salvestustest puid koos väikese kommentaariga. Araabias paikneb mošeesid päris tihedalt. Linna südames on neid pea iga paarisaja meetri järel. Ja viis korda päevas toimub palvetamine pöördumine Allahi poole ja siis hakkab kõikjalt minarettide tippu paigutatud valju häälditest kostma moel sinilaulu. Õigeusklikud moslemid katkestavad selleks ajaks töö või muu tegevuse ja seavad end palvetama. Usun, et järgnev helilõik annab mingilgi määral edasi araabia linnamiljööd. Loomulikult kostavad siin sekka ka autode ja inimeste hääled ning muud linna mürad ent pöörata tähelepanu meditsiinilaulule, mis kostab korraga kolme minareti tipust. Kaks minareti kaugemal. Ja muusika kostab sealt muidugi seega vaiksemalt. Need paiknevad sunniitlike mošeede juures. Valjemini aga kostab šiia vaimuliku laul tänases saates aega meil selleks ei jätku, aga ma loodan mõnes järgnevas orientaal tunnis on mul ka võimalus selgitada, mis on šiia ja mis on sunna ja milles seisneb šiiitliku ja sunniitlik islamierinevus. Iga muusika räägib ise enda eest kõige paremini. Aga kui siiski püüda sõnadega kirjeldada Araabia muusika iseloomulikumaid jooni ja printsiipe siis ma tooksin esile mõned punktid. Esiteks araabia muusika meloodiliseks aluseks ja improvisatsiooni aluseks on Macamid. Need on sellised alatsetanaalsed süsteemid, kusjuures igal Magaamilon oma kindel karakterne intervalliline struktuur. Kuid see intervalli ülesehitus pole absoluutselt jäik ja muutumatu. Mõnikord võivad heli reiastmete vahelised intervallid muutuda ühe ja sama Macami esituse kestel. Kui nüüd väga lihtsustatult püüaksime leida paralleele või analooge teiste maade muusikast siis võiksime ehk teatud reservatsioonidega väita, et makaan seal midagi Kesk-Euroopa helilaadi mõiste ja India Raaga vahepealsed ja magame. Neid loetletakse Araabias 70. Nagu öeldud, mangaani printsiip reguleerib muusikas üksnes heli. Kõrguslike suhteid. Rütmilise ajalisi suhteid korraldab, osa on, see on rütmimudel või rütmi vormel. Araabia muusikas tuntakse neid umbes 100 ringis. Jällegi paralleele tõmmates india muusikaga meenub, et ka seal on rütmi aluseks teatud laadi rütmimudelid ehk nõndanimetatud alad. Ja kuigi ei saa panna võrdusmärki araabia vasallide ja india talade vahele on nendes printsiipides siiski väga palju sarnast. Mitte kõiki muusikuid ei peeta võrdseteks. Lauljad on muusikaelus palju enam esile tõstetud kui pillimehed sest araabiamaades omistatakse ka esitatavale tekstile väga suurt tähelepanu. Ning laulja on just see, kes täidab ansamblis kahte funktsiooni. Esiteks ta kasutab oma hääleaparaati justkui muusikainstrumenti aga lisaks sellele väljapaistvad lauljad tõusevad esile just sisukate laulutekstidega. Pillide funktsioon ansamblis on sageli vaid sekundaarse tähtsusega. Mõned pillid täidavad üksnes saate rolli. Ja ka nende hulgas on välja kujunenud oma hierarhia. Euroopas on nimetatud pillide kuningaks orelit. Araabia muusikas on vaieldamatult teistest üle uud, see tähendab üsna lühikese kaelaga lauto sarnane keelpill. Araabia muusikateooria peensusi selgitatakse enamasti just uudi näidete abil. Samuti on uudil esitatav muusika kõige komplitseeritum. Aga kõik omal ajal õiges järjekorras räägime esmalt vokaalkunstist kui kõige olulisemast ja kes võiks seda veel paremini teha, kui mitte laulja ise. Palun, härra Coreiši. Suur tänu. Kuulame nüüd ühe lugulaulu, mille juured peaksid küll ulatuma islamieelsesse aega ja mis pärineb ühe Araabia poolsaarelt väljarännanud nomaadide hõimu pärimustel. Laul kannab pealkirjajoones ja siis ah ning on salvestatud Ülem-Egiptuses. Ma tahaksin öelda suurimad tänud härra Corežile, muide temaga me kohtume veel ühes oma järgmistest saadetest, aga nüüd kuulame, kuidas siis kõlab see nii-öelda araabiapillide kuningas, puud. Kui olla lõpuni aus, siis minu äsjane reis Araabia poolsaarele valmistas mulle paraja pettumuse. Miks aga seepärast, et tõeliselt ehtsat Araabia kultuuri on seal säilinud. Piltlikult võiks öelda, et nafta ning dollareid on hävitanud araabia autentse kultuuri ning autentse muusika. Araabia ühendemiraatides. Ma küsisin ühelt muusikakooli direktorilt, et kas mul oleks võimalus näiteks sealkandis kuulata Pedrueenide rahvamuusikat. Ta vaatas mulle seepeale pisut imelikult otsa ning ütles, et malevat oma araabiareisiga 1000 aastat hiljaks jäänud seest on aga nüüd araabia rahvamuusika asemel võimalus meil kuulata laserplaatidelt nii madonnat kui Mikeliseksonit. 1000 aastat oma tulekuga hiljaks jäänud. See oli muidugi tugevasti liialdatud ent põhimõtteliselt oli muusikakooli direktoril õigusrikaste araabia naftamaade kultuur ja muusika on lämmatatud kahelt poolt. Esiteks läänest jõhkralt pealetungiva popkultuuri ja popmuusika poolt. Ja teiseks idast Indiast. India kultuur on ülimalt tugev ja ülimalt elujõuline ning see on koos india tööjõuga võimsalt tungimas Araabia poolsaarele. Lõpetuseks kuulakem heliplaadilt üht Araabias väga populaarset lauljat nimega Abdullah Al ruwakeid. Ta esitab praeguse aja araabialaule, mis on ülimalt populaarsed. Kõlavad sageli raadios, televisioonis, kassettidel, plaatidel.